Magus segadus #2

Tsau. Pole ammu (väga ammu) siia midagi kirjutanud. Nüüd tuli tuju kirjutada. Ärge siis väga karmid olge.

#1

„Kallis Hanna,

Mul on hea meel, et sa lõpuks siiski tuled. Ma ei jõua juba ära oodata, kuni sind päriselt näha saan. Sa ei kujuta ettegi, kui kaua ma meie kohtumist oodanud olen. Nagu sa juba tead, siis mul pole terve suvi vanemaid kodus, nii, et minu poolest jää, kauaks soovid. Minul sinu vastu midagi ei ole. Kui sa mulle kirjutasid, et tuled, sättisin ma igaksjuhuks valmis juba ka külalistetoa. Ma loodan, et sul selle vastu midagi ei ole. Aga kui soovid, võid ka minu magamistoas magada, ma võin ise ka teise tuppa kolida.

Peaasi, et sul mugav ja hea olla oleks. Oeh, mis ma veel sulle kirjutaksin? Ma ei saa ju nii lühikest kirja ka sulle saata, see oleks natuke veider, arvestades kõiki meie teisi pikki kirju. Aga kuna sa umbes tulla tahaksid? Et siis ma tean, millal sulle lennujaama vastu tulla. Siis sa ei pea meie linna natuke.. haisvate taksodega ringi sõitma. See on väga harv ja õnnelik juhus, kui sa siinkandis mõne korraliku takso peale satud. Ausalt! Tead, mis mul just meelde tuli? Sul tuleb ju varsti sünnipäev. Ning kui ma õigesti mäletan, siis on see 15. juunil?

Mul oleks tohutult hea meel, kui sa selleks ajaks minu juures oleksid. Siiski, sulle tuleb ju suur pidu siis korraldada. 18 on väga tähtis number, usu mind, ma tean seda omadest kogemustest. Ja asi ei ole ainult selles, et siis saab poest alkoholi ja suitsu osta, vaid nagu üleüldiselt. Siis tekib kohe teistsugune tunne, oled nagu palju vabam ja tead, et oled alustanud oma elu lõpuks. Vaba vanemate piiridest, võid teha, mida iganes hing ihkab. See tunne on tegelikult kirjeldamatu, seda pead ise läbi kogema. Vähemalt mina tundsin nii, muidugi ma ei tea, kuidas sinuga on. Ausalt öeldes, ma ei oskagi rohkem midagi sulle öelda. Mul on hetkel juhtmed täielikult kokku jooksnud.

Ma loodan, et ma samasugune ei ole siis, kui sa minu juures oled, sest see oleks tõesti väga veider. Aga ma olen lihtsalt nii õnnelik sellepärast, et sa tuled. Ma ei jõua su tulekut enam ära oodata. Ma pole kunagi varem sellist tunnet tundnud nagu praegu. Vabandust, ma loodan, et ma sulle viimasel hetkel mingi hullunud inimese muljet ei jäta. Ma peaks vist selle kirja enne ära lõpetama, kui ma midagi segast kokku kirjutan. Aga hea küll, ma tõesti ei oska hetkel enamat sulle öelda. Ootan su järgmist kirja ning veel rohkem muidugi sinu saabumist, kui sa üldse enam tulla tahadki.

Palju päikest,
Kyle“

Loen omaette, mõtetes, juba kolmandat korda seda kirja läbi. Naeratus mu näol läheb järjest suuremaks, kuna ma tean, et iga minut, iga hetk võib taksojuht peatuda ning ma olengi Kyle’i maja ees. Ja ilmselt olen mina see õnnelik, kes sattus korraliku takso peale, kuna see ei haise üldse ning on päris puhas. Ning ka taksojuhi üle ei saa kurta. Ta oskab muusikat valida natukenegi ja räägib üpriski normaalset juttu samuti. Ma südamest loodan, et Kyle üldse koduski on, kuna ma ei kirjutanud talle ainsatki kirja vastu. Ta ei oska mind oodatagi. Tahtsin talle üllatuse teha.

Tegelikult oli mul lennupilet juba siis broneeritud, kui ma talle kirjutasin, et ma kavatsen teda külastada. Ja nüüd, täna, 17 mail, olen ma kohe-kohe jõudmas Kyle’i maja ette. Õnneks lahkusid tema vanemad juba esimesel mail, nii, et mul ei tule vast ühtegi üleliigset probleemi. Ja kui hästi läheb, siis ma kavatsen terve suve tema juures veeta, et saada eemale oma vanematest, närvidele käivast eks-poisssõbrast ja vihavaenlastest. Sõpradest on muidugi kahju, kuna algul on kindlasti väga raske ilma nendeta hakkama saan.

Aga ma olen kindel, et Kyle tutvustab mulle ka enda sõpru, nii, et kõik läheb hästi. Taksojuht sõidab mööda mitmetest suurtest ja ilusatest eramajadest. Igaüks neist tekitab minus salapärase tunde ja toob sisse veidra värina. Iga maja võib ju olla Kyle’i oma ja ma ei suuda ette kujutadagi, kuidas poiss mind nähes reageerib. Ma olen peaaegu sada protsenti kindel, et ta poleks mind iialgi nii vara endale külla oodanud. Äkki teda pole üldse koduski? Võib-olla on ta kusagil laagris?

Ei, ta oleks ju seda oma kirjas maininud, ma arvan. Korraga jõuame ühe imeilusa maja ette. Sellel on lumivalged välisseinad, suured aknad, roheline muru ning pisike, kuid imearmas valge aed maja ümber. Elumaja kõrval on ka garaaž, mille sissesõidu teel seisab mattmust auto, mille marki ma koheselt ei näe. Jään seda võrratult ilusat maja jõllitama ja ei pane tähelegi, et takso on seisma jäänud. Korraga avaneb uks mu kõrval ning taksojuht vaatab mulle naeratades otsa.

„Preili, me oleme kohal,“ lausub ta sõbralikult ja liigub takso tagaossa. Ajan silmad imestusest suureks. Ei või olla, et Kyle n i i suures majas elab! Ta on ainult mõned üksikud korrad maininud oma kodust üksikuid detaile, aga oh issand, midagi sellist poleks ma elu sees osanud oodata. Pistan enda käes oleva Kyle’i kirja rutuga oma pisikesse käekotti ja väljun taksost. Taksojuhil on kummagi käe otsas minu üks kohvritest.

Haaran taksost oma jaki ning tõmban selle kiiruga selga. Taksojuht vaatab mind sõbraliku pilguga. „Kas soovite, et ma aitaks need teil sisse toimetada?“ uurib ta ning naeratab. „Ei ole vaja,“ vastan kiiruga, kuna ma ei teagi ju, kas Kyle üldse koduski on. Taksojuht noogutab ja toob kohvrid minule. „Palju ma teile võlgnen?“ küsin, enne, kui unustada jõuan. Mees istub korra autosse, klõbistab seal natuke midagi ning lausub siis: “25 dollarit.“

Otsin rahakotist täpse summa ning ulatan selle mehele. Ta noogutab tänutäheks ning sulgeb oma ukse. Haaran oma natuke liiga rasked kohvrid kätte ja sammun taksost kaugemale, väravale ligemale. Taksojuht sõidab minema. Hingan sügavalt sisse ning ohkan raskelt. Ma loodan ainult, et Kyle’il mõnda kurja koera ei ole, kes mulle kallale tuleks. Avan veidi krigiseva aiavärava aeglaselt ning sammun majale üha lähemale. Süda peksleb tohutult, mu käed ja jalad värisevad. Päike on väga kuum, või siis mulle lihtsalt tundub nii, kuna pabistan tohutult.

Äkki ma poleks ikkagi pidanud ilma ette ütlemata tulema? Hanna, rahune maha, siin sa juba oled, lihtsalt, tuleb, mis tuleb. Kõnnin uksetaha ning lasen uksekella. Kuulen mingeid hõikeid majast seest. Saan ka aru, et keegi sammub uksele ligemale. Korraga avaneb uks sissepoole ning vastu vaatab mulle üks mustade juustega, palja ülakehaga noormees. „See ei ole ju Kyle, ega ju?“

mulle meeeeeeeldib, väga.

tahaks uut osa

Natuke imelik, et 17 aastane tüdruk lastakse välismaale, mingi täisealise kuti juurde ...
Aga suvv, mulle meeldis ikkagist.
Ruttu uut osa ootan siis

Marit võttis tsipa sõnu minult ära- noh, minu meelest on see ka veider, kui vanemad nii kergelt tütre mingi täisealise ja nende jaoks siiski ka võõra kuti juurde lasevad minna.
Muidu oli päris hea.
PS, mulle meeldib pealkiri. Väga :)

Minu klassiõel lubati välismaalasega Tallinnas kohtuda. Terve nv olid koos. Tal küll natukene vabameelsem ema ka, kuid siiski...

FlyWithMe : Aitäh! :)

Marit : On tõesti natuke veider, aga see, kuidas ta minna võis, selgub jutu käigus. :)

Audrey : Tänud! Mulle meeldib ka, aga mul läks väga kaua aega, enne, kui ma selle välja suutsin mõelda.

Nasicc : Täpselt, kuidas kellelgi.

Amuidu, uus osa ka siis teile. :) Kui vigu märkate, andke teada, parandan ära.

#2

Poiss vaatab mulle naerul näoga ja kavala pilguga otsa. Tunnen, kuidas mu süda järjest kiiremini pekslema hakkab. Mu käed värisevad vägagi hullusti, ma ainult loodan, et see kutt seda ei märka. „Ja kes sina oled?“ küsib ta korraga, pannes mind ehmatusest võpatama. Ma ei oodanud, et ta midagi ütleb.. Äkki ma sattusin valesse majja, oh issand, Hanna, millega sa nüüd hakkama oled saanud? „Ee.. Ha-Hanna,“ kokutan lõpuks midagi suust välja. Poiss muigab.

„Okei, Hanna,“ venitab ta, „kelle juurde sa tulid? Nende kohvritega? Kas sa oled ära eksinud või?“ pommitab poiss mind otseste küsimustega. Raputan piinlikult pead. „Ma tulin, ee, Kyle’i juurde,“ vastan natuke ebakindlalt. Ma ju ei tea, kas Kyle üldse elabki siin. Või ongi hoopis see Kyle, kes minuga vestleb? Ei, ei saa olla!

Kyle ei olnud piltidel sellele poisile sarnanegi, välimuselt vähemalt mitte. Näojooned tunduvad küll sarnased, aga ma võin ka eksida. Noormees ikka veel muigab, silmis see tobe, kuid kaval pilk. „Ära ütle, et sa oled ka üks nendest, kes väidavad, et on Kyle’ist rasedad?“ ajab ta silmad suureks ja kratsib ebamugavust tundes oma kukalt.

Kissitan sellepeale silmi ja ajan huuled torru. Oota! Rase? Kyle’ist? „Ei, loomulikult mitte! Ma olen kõigest tema kirjasõber, Hanna!“ kiljatan korraga. Poiss hakkab laginal naerma. Kortsutan kulme ja vaatan teda natuke arusaamatu pilguga. Ta lükkab ukse natuke rohkem lahti ning viipab mulle käega, et ma edasi astuksin. „Ee..“ ütlen ma vaid kohkunult.

„Ära muretse, muidugi ma tean, kes sa oled. Ma lihtsalt kiusasin sind veidi. Astu edasi,“ seletab poiss rahulolevalt naeratades. Pööritan sellepeale silmi, kuid samas olen ka õnnelik, et ma siiski õige maja otsa sattusin. Aga ma ei oleks oodanud sellist vastuvõttu. Veel enam inimese poolt, keda ma ei tea. Noormees sammub edasi. Oma raskeid kohvreid järel vedades, jätan varbavahe plätud esikusse ja järgnen poisile.

Satume ilmselt elutuppa, kuna mu ümber on kaks suurt nahkdiivanit, kolm tugitooli, mis on samuti nahast, nende vastas, nurgas, seisab väga-väga suur televiisor. Toas on üpriski palju rohelisi taimi, erinevaid maale helesinisel seinal ning üks suur ja pehme vaip maas. Minust paremal on kaks lumivalget ust, helepruun trepp, mis tuppa kohe üldse ei sobi ning veel taimi. Otse ees üks suur, lahtine liuguks, mis viib ilmselt kööki, kuna sealt paistavad köögikapid, söögilaud ning toolid selle ümber.

„Kuidas meeldib?“ uurib noormees. Võpatan taas tema ootamatu küsimuse peale. „Ilus,“ ütlen kiirelt, kuna muid sõnu suust välja ei tule. Tegelikult on see kõvasti rohkematki, kui lihtsalt ilus. Vapustav, võrratu, midagi, mida ma pole kunagi varem näinud. Täielik luksus. Poiss köhatab. „Ma lähen siis kutsun Kyle’i, sa võid niikaua rahulikult ringi vaadata,“ sõnab ta mulle ja naeratab, paljastades oma säravaid valgeid hambaid.

Noogutan talle rõõmsalt vastu, asetan kohvrid teineteise kõrvale maha ja seisan ise nende kõrvale. Noormees sammub kiirelt helepruunist trepist üles, jättes mind üksi. Ohkan kergelt. Vähemalt sattusin ma õige maja otsa. Ning Kyle on ka kodus, see on üks suur pluss. Iseasi, kas ta mind nii rõõmsalt vastu võtab, kuna ta ju ei tea, et ma siin olen. Vaatan silmadega veel neid maale seintel ning üks nendest paneb mind väga huvi tundma.

Sellel on neli inimest. Sammun maalile ligemale, et seda paremini vaadata. Pildil on üks täiskasvanud mees, temaga umbes samavana naine ning kaks poissi. Üks poistest on üsnagi selle sama noormehe moodi ning teine tuletab meelde Kyle’i. Ilmselt on see nende pere pilt. Naisel on loomulikult blondid juuksed, sügavalt helesinised silmad ning vägagi võluv naeratus, mis meenutab mulle selle poisi naeratust. Ilmselt on siis Kyle ja see poiss vennad.

Aga ma võin ka eksida. Kuulen samme, mis tulevad trepist alla. Võpatan ja pööran end kiirelt ümber. Trepist tulevad alla Kyle ja – ilmselt siis – tema vend. „Hanna? Ei ole võimalik!“ on Kyle vaimustuses, jookseb ruttu trepist alla ja tormab mind kallistama. Ta hoiab minust kõvasti kinni ja ilmselt ei tahagi lahti lasta. Poiss lõhnab mõnusalt magusa lõhna järele, mis mu mällu kohe sööbib. Seejärel lõpetab ta mu embamise ja astub minust sammu eemale.

„Issand, ma poleks oodanudki, et sina siin oled! Josh ütles küll, et sõbranna, aga sina.. oh jumal, sa ei kujuta ettegi, kui õnnelik ma olen,“ vuristab Kyle, endal silmad säramas. Väga super, tal on hea meel, et ma siin olen. Vähemalt ta ei ole vihane ega solvunud või midagi sellist, et ma ette ei teatanud. Ning Josh, see on siis ilmselt ta venna nimi? Armas. Naeratus mu näol on väga laiaks veninud ning ma ei suuda seda väiksemaks mitte kuidagi punnitada. „Ma tahtsin sulle üllatuse teha,“ lausun kuidagi vabandades.

Igaks juhuks noh, äkki ta siiski on solvunud. Kuid seda näha küll pole. „Väga hea üllatus, peaks mainima,“ piuksatab ka Josh vahele. Ma ei tea, miks, aga ma punastan. „Ma ei oskagi kohe mitte midagi öelda. See on lihtsalt.. imeline, et sa siin oled! Ja kauaks sa jääd?“ on Kyle elevil. Korraga ajan huuled torru ja kortsutan kulme. „Kas sa tahad, et ma juba ära läheksin?“ küsin, hääletoon natuke pettunud. „Mh, muidugi mitte! Aga tule, ma näitan sulle, kus sinu tuba saab olema,“ muigab Kyle ja sügab oma põske.

See on kohutavalt armas, kuidas ta seda teeb. Kyle kõnnib mu kohvrite juurde ja haarab need näoilmet muutmata oma kätte. „Ahjaa, kas ma olen sulle oma vennast üldse rääkinud midagi?“ küsib Kyle ja nõksatab peaga mustajuukselisele poisile, kes käed rinnal risti trepijuures seisab. Hmm.. kas ta on midagi rääkinud? Võib-olla maininud? Ei, mul hetkel küll ei meenu. „Mul ei tule ette küll, et oleksid,“ vastan natuke kõheldes. Kuulen, kuidas Josh vaikselt turtsatab.

„Okei, see on mu vanem vend, Josh. Ta on üheksateist. Ka tema veedab meiega ilmselt enamuse aja koost. Kui tahad enamat teada, küsi temalt endalt,“ tutvustab Kyle kiirelt oma vanemat venda. Joshi nägu läheb koheselt rõõmsamalt. „Jaah,“ venitab ta, „küsi minult, mida iganes soovid,“ lisab ta veel. Ja mina, kes on hästi tuntud, kui vasakule mõtleja, hakkan koheselt itsitama. „Mida sa naerad?“ pärib mustapealine poiss.

„Niisama,“ ütlen lühidalt ning lõpetan naeratamise, kuid muie mu näolt siiski ei kao. „Räägi nüüd,“ mainib ka Kyle. „Lähme siis üles?“ küsib Josh. Noogutame Kyle’iga koos. Josh sammub ühte astet vahele jättes üles, kuid Kyle ei jäta mind üksinda, ta kõnnib minu kõrval, mind vahel vargsi piiludes. Ka teine korrus on väga ilus. Poisid suunavad mind ühest lumivalgest uksest sisse, ise minu järel tulles. Tuba on võrratult kaunis. Seinad on helesinistes toonides, laes on pimedas helendavad tähekesed ning ka lamp on tähekujuline.

Põrandal on imepehme, lambanahast lumivalge vaip. Keset tuba asetseb suur kaheinimese voodi, mis on ohtralt kaetud patjadega. Ühes toa nurgas, akna all, on valgest puidust laud, millel on peal laualamp ning laua taga on helesinine tool. Teises toa nurgas on suur peegliga liuguks. Rohkemat nagu polegi, aga see kõik on siiski võrratult võrratu. Kyle asetab mu kohvrid liugukse kõrvale. „Ukse lahti lükkad, siis leiad üles ka garderoobi,“ lausub Josh.

Noogutan arusaadavalt. Josh istub toolile, mis laua taga asub, Kyle seisab ikka veel peegelukse kõrval. Arglikult sammun voodi juurde ja istun sellele. Korraga meenub mulle, et Josh teadis algusest peale, kes ma olen. Aga kuidas? Kas siis Kyle on talle minust rääkinud, aga mulle unustas oma vanemat venda mainida? Veider. „Josh kuule,“ pöördun nimetatu poole.

Mõlemad poisid vaatavad mulle küsivalt otsa. Oi ei, mis ma nüüd tegin? Kui ma juba alustasin, siis ma ju pean ka ära küsima. „Kuidas sa teadsid, kes ma olen, kui Kyle polnud mulle sinust isegi mitte maininud?“ kogelen küsimuse välja, hambaid krigistades. Kyle vaatab nüüd oma vennale otsa, Josh kõigutab end toolil, ilmselgelt ebamugavust tundes.

Viis inimest pildil, aga räägid ainult neljast, that's weird.
Haa, algus oli lihtsalt super, ma naersin selle peale ikka tundega.
Josh tundub olevat huvitav xD
Hanna tegelaskuju mulle meeldib ka väga, et selline otsekohene oli seal lõpus.
Ruttu uut siis !

Issand, jaa, ma üldse ei mõelnud sellele, kohe parandan ära, neli peaks ikka pildil olema.
Josh ongi selline, natuke imelik, kiuslik tüüp.
Mul on hea meel, et meeldib.
Ma üritan!

Ma lugesin selle üsna kiirelt läbi ja meeldib endiselt.
See koht, et üks, kes väidab end Kyle'st rase olevat, pani küll kulmu kergitama. Mitte sellesmõttes, et õhh, tavaline, vaid nagu, et see oli natsa teistsugune.
Ja ma ei tea, aga mulle täiega meeldib nimi Kyle. ma alles lõpetasin ühe raamatu lugemise kus peategelane oli Kyle, võibolla seepärast
Aga jah, praegu ma nagu eriti millegi üla kurta ei saa :)

Mulle meenus Kyle nimega C.S.I Miami. ;D Tahaks vaadata seda nüüd.

Praegu on kõik nii sissejuhatus veel, et ma ei oskagi öelda, kas mulle meeldib või mitte, aga mingit uudishimu äratas küll, et mis nüüd siis saama hakkab.

Õhh, see on umm... Suurepärane! :)

Vabandan lugejate ees, aga see jutt vist kahjuks enam ei jätku.

Vabandust. (A) Lihtsalt mõte kadus ära.
Aga ma võin panna üles uue jutu, millega hetkel tegelen. :)

mhh, jätka. Palun

Vabandan veelkord, aga kahjuks ei jätka.
Lihtsalt, mõtteid ei ole. Kukkus välja teisiti, kui tahtsin.
Vabandust, again.

Omg, ma ei andesta seda kunagi xD
Aga tglt, I understand.
Millaski ss võib uut juttu oodata ?

Andesta ikka! *palub põlvili*
Jaah, midagi pole lihtsalt teha.
Öä, kui soovi on, võin kohe uue jutu osa üles pista.

Jaa, ma tean. Ma olen üritanud tohutult jutte enne valmis kirjutada ja siis kuskile üles panna. Aga noh maitea.
Mul on nii, et kui ma endale kirjutan, siis mul pole nii suurt tagant sundimist vm, et noh, kui vaata kusagile üles paned, siis ikka loed, et tahetakse uut, siis on natuke suurem tahe edasi kirjutada.
Eks ma üritan midagi lõpuni kirjutada ja siis panen siia üles.