Kohtumine Saatusega [Lühijutt]

Umm.. Mitte midagi väga head, vähemalt minu arvates, lihtsalt tuli mõte & panin kirja. Kuna ma üldiselt sahtlisse (läpaka mälusse) ei kogu niisama, siis avalikustan selle ikkagi. Ja tegelikult oli isegi tore vahelduseks midagi lühikest kirjutada.
Kirja-, koma- ja stiilivigu võib esineda. Kriitikat? Kommentaare? On väga jube?

Kohtumine Saatusega

Sättisin oma juukseid juba kes-teab-mitmendat-korda. Hingasin sügavalt sisse ja välja, täpselt nii nagu mu õde õpetanud oli. Tuleb näida rahulik, mitte silmnähtavalt higistada ja, jumala eest, mitte põgeneda.
„Nüüd on teie kord,“ lausus meeldiv naisterahvas mulle ukse vahelt kui viimaks minu kord sisse astuda oli. Nüüd või mitte kunagi kordasin endale ning tundsin, et viimane variant on päris kutsuv. Päris meeldiv ja kohe kindlasti päris lihtne.
Kust olin ma saanud sellise idee, et kandideerida sellisesse kohta? Millisest idootsest pastakaotsast ma selle välja imesin? Kuidas kurat ma nõnda imelike otsuseid ikka ja jälle teha oskan? Miks ma nõnda teen?
Toolilt püsti tõusmine oli üks raskemaid otsuseid minu elus. Soojaks istutud pehme tugitool, oli saanud siin ruumis minu koduks. See oli kulunud ning oma värvi kaotanud, kuid ta oli pehme. Ta julgustas mind ning tegelikult omamoodi isegi meenutas kodu, mis oli minust vaid mõne kilomeetri kaugusel.
Ma olen hea jooksja mõtlesin endamisi ning suutsin viimaks tõusta. Ma oleksin siit majast kadunud umbes 60 sekundiga, juhul kui kõik õiged uksed avanevad. Kontsakingad jalast ning spurt. Mõnda aega peaksin päris hästi vastu, siis peaks aeglasemale sammule minema. Ja kui mind autoga jälitatakse, siis ma tunnen päris hästi kõrvaltänavaid. Sellised inimesed neid ei tunne.
Pruun masiivne uks peletas mind. Tundus nagu selle ukse taga toimuks inimeste mõrvamine. Aga äkki toimuski? Võib-olla tõesti on seal roimadekodu, aga samas, ma olin näinud kõiki eelmisi sisse-välja minejaid. Mõni oli õnneliku näoga, mõni mitte. Aga nad kõik väljusid. Telerist näidati ikka seda kuidas salaja inimest tappa. Vot täpselt, nad annavad midagi juua ning seal sees on midagi tapvat.
Sellisete mõtete peale kangestusid mu silme ees ajalehe artiklid mõrvadest. Üritasin pea raputusega neid eemale peletada kuid kasutult.
Avasin ukse ning hingasin viimast korda kuuldavalt sisse-välja. Ma ei näinud kedagi laua taga istumas. Võib-olla oli see inimene nii kole, et kui oleks teda koheselt nähtud, siis oleks kõik inimesed põgenenud. Aga temal on vaja tappa. Veelkord tappa ning siis veidike sellega tegeleda, raputasin vaikselt pead, et saada sellistest mõtetest lahti.
Kõndisin vaikselt, nii vaikselt kui kontsakingades võimalik, ruumi keskele. Kabinet ise oli maitsekalt sisustatud. Mitte mõne nooruki maitse järgi, vaid korralik ning täiskasvanulik. Selline kus kohtuvad ärinaised ja –mehed. Selline, mida ma ühel päeval omada tahaks.
„Istu palun,“ lausus naisterahvas, keda ma üldse märganud polnud. Ta seisis teises toaservas ning valas endale klaasi midagi. „Soovid midagi?“ uuris ta edasi minult.
Mulle tekkisid silme ette pildid kuidas ta mind mürgitada tahab. „Umm... ei aitäh,“ suutsin oma suust välja võluda. Lükkasin näo ette tikkunud juuksesalgu kõrva taha ning istusin toolile ennem kui mu pea annab käskluse põgeneda.
Naisterahvas, kellel oli klaas käes, kõndis aeglaselt, justkui aegluubis, laua poole. Temas oli kõik täiuslik. Mitte väga kallis kuid korralik riietus, täiuslik prantsuse maniküür, iga karv peas soengusse sätitud, kontsakingad säravad ning kõrvades pisikesed teemandid. Ma igatsesin sellise välimuse järgi, ei tahtnud välja näha nagu mingisugune kuueteist aastane. Tahtsin juba välja näha selline – täiskasvanu. Kujutasin ette kuidas ma kunagi temana ringi kõnin, iga mehe silmad minul.
„Kui ma ei eksi, siis su nimi on Susan?“ küsis ta minult, kui oli oma toolile maha. „Jah, mu nimi on Susan,“ kordasin, teadmata kas see on viisakas või mitte.
„Tere Susan, minu nimi on Destiny* ja ma kutsusin su siia vaid selleks, et uurida, mis sugust asendusperet sa soovid.“

*Destiny eesti keeles Saatus.