Nii. Tegin ka endale konto. No, ma ei tea, kas teile üldse meeldib. Aga jah. Eks ma üritan :). Esimesed kaks osa valmis :).
I. osa
Kõige algus.
Tere, olen Karoliina. Täpselt 15 aastat ja 3 kuud, 14 päeva ja 17 tundi vana. Mitte miski ei hoia mind eemale päevade lugemisest. Ma ju lähen sõpradega paariks päevaks Veneetsiasse. Seal pidi olema ilus ja ma tõesti loodan seda. Mina ja paar sõpra lähme sinna vaid oma silmaringi laiendama, mõni neist soovib seal ka pidutseda, mina eriti vist ei taha. Aga ma oleksin õnnelik, kui see reis korda läheks, seda on vaja ka meie kooli uurimustöö jaoks. Paljud lähevad teistesse kohtadesse, aga mina tahtsin minna Veneetsiasse ja siis mõned sõbrad avastasid, et see on tõesti hea mõte. Niisiis, sai see otsustatud.
Mis toimub, kui inimesed on ärevil? Nad ei mõtle, mida ütlevad. Ja minu kohta käib see veel eriti. Reisini on aega jäänud 3 päeva ja ma kasutan seda aega oma teiste sõpradega koos olemisena, samuti ka vanematega, aga nendega ma nii väga ei suhtlegi, põhiliselt olen ma väljas ja kodus käin ainult söömas ja magamas. Vanemad räägivad küll, et ma olen kodus tubli, aga kuidas, kui ma olen õhtust hommikuni sõpradega väljas? Tihtipeale ei saa ma üldse nendest aru.
Äratuskell tiriseb ja on aeg minna kooli. Täna on reede, viimane koolipäev enne Veneetsiasse minekut. Lähen du¹i alla ja panen väikse meigi peale. Oma pikad blondid juuksed panen hobusesabasse, valisin sobilikud riided ning läksin kööki sööma. Laual olid valmis võileivad, nagu alati ning klaas apelsinimahla. Ma sõin võileivad ära, võtsin paar lonksu mahlast, panin papud jalga ja jooksin bussipeatuse poole, kus mind ootas Mark. Mark oli minu poiss, me olime juba 2 nädalat käinud. Ma nägin teda. Ma kallistasin teda ja siis ta suudles mind. Me ootasime bussi.
Buss tuli, istusime tahapingile. "Kallis, kas tead, et ma lähen Veneetsiasse?" ütlesin talle. "Ei. Kuna?"küsis. Ma imestasin."Kas sa koolis oled üldse käinud? Ei tegelikult, esmaspäeval. Ja ma pean seda aega korralikult kasutama, täna äkki läheks kinno?"
"Noh, muidugi... võiks ju minna. Aga kauaks?" küsis ta. Ma kõhklesin vastusega, ma olin suht kurb, kui pidin talle vastama. "Päris mitmeks kuuks." ütlesin. Ta vaatas mind kurva näoga. "Ma tean."
Lõpuks tuli meie peatus. Pidime kõndima veel üle ühe tänava ja siis paistis suur valge koolimaja. Me liikusime käest kinni mööda koolihoovi ja astusime suurest uksest sisse. Liikusime garderoobi, kus minu kapi number oli 19. Panin asjad sinna, vahetasin jalanõud ning liikusin neljandale korrusele, kus algas matemaatika tund. Läksin klassi, kus kõik õpilased karjusid. "ÜLLATUS!" Ma ei saanud pihta. Täna ei olnud ju mu sünnipäev. "Sul on täna nimepäev, KAROLIIINA!" Eriti rõhutasid nad minu nime. Ma ei oodanud seda, aga siiski oli see päris meeldiv üllatus. Ja siis astus klassi veel hulk inimesi, osad neist olid need, kes minuga Veneetsiasse tulevad. Kõik tulid ja õnnitlesid mind. Ei pakkunud erilist pinget see värk, pigem see, et inimesed üldse minu nimepäeva meelespidasid. Kõik tulid, kallistasid andsid kinke igasuguseid. Päris lõbus oli kohe. "Õnnitlen nimepäeva puhul. Muide, ma olen Henri ja ma tulen koos Sinu ja teistega Veneetsiasse." Ta naeratas. Henri, see poiss. Ta oli nii kena. Mul tekkisid kõhus liblikad, aga ma ei tea, kuidas ma seda Markile ütlen, sest ta alles ütles, et armastab mind...
II osa.
Halvad asjad enne reisi.
Ma ei uskunud seda, mida tundsin ning siis istusin oma kohale, mõtisklemaks sellele järgi. Ma ei saanud mitte millestki aru. Koolipäev muutus igavaks, nagu alati. Pärast läksin koju, sõin, käisin kähku netis ära ning siis läksin kohe välja. Paar sõnumit ning rahvas oli koos. Veetsime lõbusat aega linnas ja igal pool. Meil oli väga naljakas ja tore olla. Ainult naersime ja rääkisime. Kõikidel oli kurb, et ma ära pidin minema. Mark oli ainuke, kes oli sellest väga masenduses, ka mina.
Kell oli jba 00.00, kui hakkasin koju liikuma. Mark saatis mind. "Kallis. Ma arvan, et meil ei ole mõtet oma suhet jätkata." ütles Mark. "Mida? Miks?" pärisin, olin põhimõtteliselt hüsteerias. "Ma nägin, mis pilguga sa Henrit vaatasid." vastas mu küsimusele. "Arva, mida tahad." ütlesin ja jooksin tuppa, ma olin solvunud. Samas oli tal õigus. Ma olin oma toas, kui ema tuli ja päris, mis mul lahti on. "Palun mine ära, tahan üksi olla." Ja peale seda oligi vaikus, mul jooksid pisikesed pisarad, aga mis teha, Mark nägi läbi mind. Läksin du¹i alla, panin pid¾aama selga, kammisin oma pikki blonde kiharaid ja pikutasin siis voodisse. Ma vaatasin lakke ning siis seinal oleva "The Rasmus"-e plakatit. Ma fännasin seda bändi. Niisiis, võtsingi oma iPod'i ja hakkasin kuulama laule, mis masendust peletaks. Aga selliseid eriti ei olnudki. Kuulasin siis The Rasmus - Living in a world without you laulu. Seda uuesti ja uuesti, kogu aeg järjest, kuni jäin magama.
Hommikul tõusin üles. Päike paistis läbi akna ja ka minul oli hea olla. Tõusin üles. Jooksin du¹i alla, läksin oma tuppa ja panin end riidesse. Teksast lühikesed püksid, sukapüksid, t-särk, kus oli peal puma märk. Juuksed jätsin lahti. Näkku panin veidi krohvi. Jooksin siis kööki ning nägin, kuidas ema nuttis ja isa oli tõsise näoga. "Teere hommikust! Mis toimub siin? Ema, miks sa nutad?" küsisin ma, see oli esimene kord, kui ma ema nutmas nägin. "Isa räägib sulle." ütles ta. "Tegelikult on lugu selline, et su vanatädi on surnud." ütles isa. "Ära valeta Karoliinale. Oma tütrele valetada, mis jultumus see on?" küsis ema. "Isa, palun räägi!"käskisin isa. "Noh, olgu. Mul on teine ja ma kavatsen sinu emast lahutada ning Reelikaga kokku kolida. "
_________
Loodan, et meeldib :)
Pealkiri: Karoliina. 
16/7/2010, 19:25
