"Mõttetu."

Ummm.. see on vist ainus, mis ma selle kohta öelda oskan. Ma kirjutasin selle vist kuskil aasta või kaks tagasi ja leidsin nüüd arvutisügavustest üles.
Et.. see on imelik, õigekiri on kohati kohutav ja mineviku ja oleviku vormid vahetuvad ja on sassis janiedasi.. ja sellel pole mitte mingit pointi.. ja see on way too long to be shortstory. Ühesõnaga ma ei ootagi mingeid positiivseid kommentaare.. see on selle jaoks natuke liiga weirdo.
Jep, endal on ka imelik.. aga noh, here it goes:


Kinkisin Seb'ile parima naeratuse, mis ma üldse näole manada suutsin, ning astusin siis mustast bemmist välja. Kutt naeratas vastu, jälgis mind - või pigem mu jalgu või perset või mida iganes talle meeldis vaadata - kuni ma autoukse kinni panin ning sõitis siis mulle õhusuudlust saates minema.
Viisin pilgu kellale. 00:41. Mom will be furious, mõtlesin endamisi, teades samas, et see pole väga tõsi. Ta võis küll veidike pahane olla, et ma ette ei helistand, et jälle ühe paiku koju maandun, kuid otseselt midagi selle vastu tal siiski ei olnud.
Avasin vaikselt ukse, mis oli - üllatus, üllatus - lukustamata, ning suundusin siis plätusid kuhugi esiku keskele vedelema jättes oma toa poole. Poolel teel katkestas mind kellegi köhatus. Muigasin endamisi mõrult ning viisin siis pilgu paremale, elutoa ukse poole, kus mu ema, aurav kohvitass käes ning hunnik pabereid enda ees laual, mind kulme kergitades jälgis.
"Ma olin Sebastianiga," laususin, vaevumata ära ootama, kuni ta enda ilmest niigi välja loetava küsimuse lõpuks ka sõnadesse paneb. Naise kulmu kergitus vahetus nüüd mõne mõtliku kortsuga laubal. Ta oli mulle juba ammu öelnud, et talle ei meeldi Seb. Ja ma ei süüdistanud teda, tegelikult. Tundus, et kõigil oli midagi kergelt selle vastu, et me.. sebisime, ning sel juhul polnud see kuigi imekspandav, et mu ema samamoodi tundis. Enamus inimesi oleks meie 'käimise' kohta complicated öelnud. Meile endile aga tundus see täpselt vastupidine. Nii vastupidine kui üldse olla sai, tegelikult.
Me käisime, või vähemalt nii seda üldiselt nimetati. Me saime aegajalt kokku, käisime kinos või jalutamas või trippimas, kui tuju tuli, ööbisime teineteise pool ja nii edasi, kuid sel ajal, kui me koos ei olnud, ei olnud meil mingeid kohustusi. Just selle pärast ta emale ei meeldinudki. Tihti, kui ma üksinda välja läksin - või siis mitte nii üksinda - nägin ma teda kinos koos mõne oma või tema sõbrannaga. Mul oli sellest suhteliselt suva - olime juba ammu kokkuleppinud, et meil on ilma piiranguteta läbisaamine. Kuid kõigile teistele tundus see vale, sest et nemad on harjunud.. traditsioonidega. Armastus ja mis unelmad veel, eksole. Ning miskipärast langesid kõik pahased pilgud just minule, mitte talle. Kõik näisid arvavat, et see, et ma teda maha ei jäta ja lasen tal oma elu elada, on suur tragöödia ja kuritegu ja patt ja mis veel. Neil üksikuil kordadel, kui me seda omavahel arutanud olime, oli meile mõlemale muie näole tükkinud. We just dont give a fuck, kui end selgelt väljendada. See pole nende asi. See on lihtsalt.. lihtne. Meil on üksteise seltsis mugav... ning meil on teiste seltsis samuti mugav. Täiuslik demokraatia.
"Ahnii," äratas mind ema pahakspanev vastus mõtisklustest.
"Nii jah," pomisesin vastuseks, surudes endamisi haigutust alla. Kell hakkas vaikselt üks saama ning meil oli Seb'iga täna... väga tegus päev olnud. Oli suhteliselt ilmne, et kui ma end üles, oma tuppa vean, vajun ma sekundi pealt magama. Home, sweet home.
"Su telefon helises paarsada korda.. Ma panin selle hääletu peale," lausus ema lõpuks leebema tooniga, kui end tugitooli istuma sättis. Naeratasin endamisi. See tähendas, et meie jutuajamine oli tänaseks läbi.
"Ok," laususin ning võtsin laualt oma telefoni, mille ekraan tõestas ema sõnu. 17 vastamata kõnet, juhhei. „Head ööd.“
"Mhmh.." mõmises ema mu seljataga vastuseks, enne kui taas töösse sukeldus. Oli ilmselge, et me mõlemad oleme ööinimesed.
Suundusin käigu pealt särki seljast võttes üles oma tuppa, kuhu jõudes mu ennustus täide läks - samal sekundil, kui ma patja puudutasin, olin sügavas unes: telefon ühes ning särk teises käes.

Avasin väsinult silmad ning viisin tüdinud pilgu aknale, kust päike rahulolevalt otse mulle silma paistis. Kulus mõned sekundid, enne kui ma aru sain, mis mind tegelikult üles ajanud oli. Upitasin end küünarnukkidele, üritades mõelda, kuhu mu telefon öö jooksul kaduda võis. Peale lühikest ning uimast otsimisretke, mis hõlmas kogu voodi raadiust, või vähemalt seda osa, mis mu käe lähedusse jäi, avastasin vibreeriva telefoni padja alt. Helistaja lõpetas kõne täpselt sel hetkel, kui üritasin ekraanil oleva nime tähti kokku veerima hakata.
"Mhh," pomisesin veidi ärritatult ning ajasin siis end istukile, viies pilgu kapi uksel olevale suurele peeglile. Mulle vaatas vastu täiesti äratundmatu padja näoga poku. Nägin välja nagu hullunud vang, kes just hullumajast välja on saanud. Juuksed üritasid vist ebaõnnestunult n-euro kunagist soengut järgi teha ning kätel ja jalgadel olid tugevad magamisrandid. Eilsest jalga jäänud teksaseelikust me parem ei räägigi.
"Midaiganes," pomisesin taas, avastades, et hääl on täpselt sama kähe nagu igal muul hommikul. Oh, how i love myself.
Lugesin enamisi mõttes sekundeid ning olin just jõudnud kaheteistkümneni, kui telefon uuesti vibrama hakkas. Köhatasin kiirelt, enne kui vastu võtsin, teades, et sellest pole tegelikult ilmselt abi.
"Jah?" vastasin, olles mõtetega ikkaveel peegli juures, kust ma iseenda poole silmi kissitasin. Jah, lapsikusest on asi kaugel, eksole.
„Mhmh, mina,“ pööritasin kergelt silmi, kui Raul mu kähisevat häält ära ei tundnud. Nii suur sõber siis ongi, eksole.. Mitte, et see mind tegelikult huvitaks. Ma teadsin täpselt, mis sealt nüüd edasi tuleb, nii et ma ei vaevunud isegi mitte tähelepanelikult kuulama. Raul oli nimelt üks nendest, kes viis kaks asja kokku, kui ma terve päeva telefonile ei vastanud, kui ma nädala viimasel tööpäeval koolis ei käinud ja kui ma laupäeval alles lõunal tema kõne peale ärkasin. Ning loomulikult oli ta ka üks nendest, kes miskipärast – wonder why.. - Seb'i ei sallinud. Fuck off, ütleks selle peale.
„Kuule, mind ei huvita väga, sorry,“ venitasin lõpuks pisukese iroonia kübemega, teades, et me mõlemad teame, et see mu 'sorry' oli siirast vabandusest kilomeetrite kaugusel.
Raul jäi telefoni teises otsas väga vaikseks ning ma teadsin, et praegu pigistab ta oma teist kätt nii kõvasti rusikasse, et hiljem võin ma ta peopesas vaevumärgatavaid küünejälgi näha. Ta nimelt.. vihkab Seb'i palju rohkem, kui kõik teised. Ning ilmselt on sellel ka mingi pisike, väga pisike, osa selles, et ma meeldin talle. Võinoh, mitte, et ma mõnele teisele ei meeldiks, aga nii ongi – samal ajal, kui teised „nice ass“ ütlevad, arvab Raul, et temal on ikka sügavad tunded.. Ehk siis teisi sõnu on ta tõsiselt loll. Ühelgi mehel ei ole sügavaid tundeid – või üleüldse tundeid, - mis oleks grammigi kaugemal mõttest „nice ass“. Raulil on kas väga hiline puberteet või on see tema viis mind voodisse saada. Ning ilmselgelt kaldun ma teist varianti arvama. Mehed..
Toetusin küünarnukiga vastu voodijalutsit ning haigutasin nii hääletult kui võimalik, samal ajal, kui Raul ikkaveel enda sees olevat viha talitseda üritas.
„Kokku ka saame siis?“ uurisin lõpuks tüdinult, ikkaveel veidi unese häälega, ajades nüüd end juba püsti. Vahelduse mõtteks võiks ju riided ka selga panna, enne kui ma õue sattun. Kuigi arvestades õues olevat palavust, oleks mulle ka muud moodi sobinud. Teistele kahjuks mitte, eksole.
Raul kogus end veel veidi ning vastas siis läbi kokku surutud hammaste – jah, ma suutsin sellest isegi läbi telefoni aru saada – aja ja koha ning lõpetas siis kõne.
Raul oli Sebastiani järel kohe teine inimene, kellega ma tõeliselt palju aega koos veetsin. Ma mõtlen.. ta võis küll Seb'i koha pealt täielik mühakas olla ja tegelikult oli ta üleüldse tüütu – nagu ka kõik teised, - kuid ta lihtsalt.. sattus koguaeg sinna, kus minagi olin. Väga kahju, et ma juhustesse ei usu.

Suskasin käed hallide dressipükste taskusse ning vaatasin mõtlikult enda ette maha. Mu pruunid juuksed olid seotud lohakasse hobusesabasse ning keha kattis õhuline valge maika, mis selle ilmaga täpselt kokku sobis. Seisin pargis, laste mänguväljaku kõrval, ehk siis paigas, kus me alati Rauliga kokku saime. Kui mõned erandid välja arvata, siis oli see vist koht, kus me enamuse oma koos veedetud ajast olime veetnud...
Park. Kui irooniline.
Siin saime me alati arutleda mõne eriti idiootse asja üle või kommenteerida mööda minevaid lapsevankriga mehikesi. Või pigem sai Raul nendest rääkida ja mina torkasin mõne sarkastilise märkuse vahele, sest et kui nüüd aus olla, siis oli see mõttetu.. Ma mõtlen, mitte Raul – kuid tema ka, otseloomulikult, - vaid üleüldse... kõik. Vaadata, kuidas väsinud ilmetega noored emad mööda lähevad ja nende peikad neid veidi cheerida üritavad, kuidas pardid mööda tiigi vett ujuvad, olles tegelikult vangistatud sinna ühte ja samasse kohta, saamata enam hakkama, ilma inimeste antud saiata. See kõik oli lihtsalt absurdne. Elu oli absurdne.. Kõik oli.
„Buu,“ kostus järsku mu seljatagant ning kellegi käed ilmusid ei kusagilt mu silme ette. Muigasin väsinult, kuid ei öelnud midagi. Mõne hetke pärast seisis Raul mu ees, veidi räsitud naeratus näol ning vaevumärgatav murelik korts laubal.
„Midagi ei sobi jälle?“ vihjasin ta ilmele, ootamata tegelikult sellele küsimusele vastust. See oli rohkem selleks, et ta oma muretsemise lõpetaks.. Või pigem tõmbaks tagasi, et see nii nähtav poleks. Enda asi, kas muretseb või mitte. Mind jätku selle teemaga rahule.
Astusin kruusaga kaetud pargiteele ning hakkasin aeglaselt edasi jalutama, ikkaveel mõtlikult maha vaadates. Tegelikult mulle ei meeldinud mõelda. Nagu ka kõik muud asjad, oli see suhteliselt mõttetu. Selles suhtes, et.. kui sa mõtled, et kõik asjad on.. sellised nagu nad on, siis mis mõttega üldse mõelda? Seal pole midagi mida sa muuta saaksid või millest mõtlemine sulle suurema naeratuse näole tooks, kui selle võltsi, mis tavaliselt ees on.
Raul tuli mulle järgi ning hakkas vaikselt minu kõrval sammuma. Ta ohkas vaikselt ning libistas siis sõrmedega paar korda mu käsivarrel üles-alla, kuni ma selle taskust välja võtsin ning ta mu käest korralikult kinni sai võtta. Mehed...
Ma ei vaevunud tema poole vaatama. Ma teadsin, et ta võttis seda täpselt nii nagu see oli – tema luhtunud üritust. Asja, mida ta alati tegi ja sai teha, kuid millele ta soovitud 'vastust' ei saanud. Sest isegi kui ma oleks talle naeratades otsa vaadanud ja öelnud, et ou, i love you so much, poleks ta seda uskunud. Tark poiss. Keegi poleks.
„Ma mõtlesin täna,“ alustas nooruk mõtlikult, hoides samuti pilku enda ees. Üritasin silmade pööritamist ära hoida. Selle pärast mulle Seb meeldiski – ta ei mõelnud. Mitte kunagi. Ta lihtsalt oli ja teda ei huvitanud, mis mõtted mul endal peas olid või kui masendav või pohhuistlik või õnnelik või õnnetu inimene ma olen. Ta oli.. life-enjoyer.. ja egoist. Nii kaua kuni tal endal kõik korras oli – tibisid jalaga segada ja auto, millega mind ringi sõidutada, kui igav hakkab – oli ka kõik muu korras. Ning sellise.. osavõtmatuse pärast ta just mulle meeldiski. Täpselt selle pärast, miks ta kõigile teistele 'südamlikele' inimestele ei meeldinud. Paljud oleks öelnud, et ta ei hooli, kuid.. isegi kui ta ei hooligi – ja ma olin üsna kindel, et see võis ka nii olla. Ta on ju ikkagi mees.. ja meestel on kõik korras, nii kaua kui mõni kena pepu silmapiiril on – siis oli mul sellest sügavalt pohhui või isegi hea meel. Ta sobis. Raul ei sobinud.
Speaking of Raul.. märkasin silma nurgast, et nooruk vaatas mulle küsivalt otsa. Ilmselgelt olin ma maha maganud pika kõne sellest, mida ta siis täpselt mõelnud oli. Kortsutasin hetkeks kulmi. Mitte, et mul kahju oleks olnud, ei – mõtlemine võrdus tavaliselt millegi masendavaga ning mul oli endalgi mõtteid küllalt, kuid ta ootas ilmselgelt mingit vastust.
Noogutasin ja kehitasin samal ajal ebamääraselt õlgu ning viisin pilgu kindlalt enda ette. Ei, ma ei tahtnud, et ta oma mõtet kordaks.. ning minu ebamäärane vastus andis seda ilmselgelt mõista ka.
Raul ohkas uuesti – mis värk tal sellega on?! Tõsiselt nagu.. see paneb mind tundma, nagu ma kõnniks mõne elust vaevatud eaka kunagise kirjaniku kõrval.. ja mulle ei meeldi kirjanikud! - ning pigistas korraks mu kätt. Okei, selge, see oligi midagi masendavat. Milline suur, suur üllatus.
Surusin samuti ohke maha ning märkasin siis eemal üht varju jäävat murulapikest, kuhu tänu ühele kõrgele puule päike peale ei paistnud. Viisin pilgu hetkeks Raulile ning võtsin siis suuna sinna poole.
Mõne aja pärast istusime mõlemad puu all maas. Raul toetas seljaga vastu suurt puutüve ning mina vastu teda ennast. Käsi polnud ta siiski julgenud ümber minu piha sättida. Vangutasin endamisi pead ning ei öelnud midagi. Mida mul olekski öelda? Raul on alati imelik olnud..
„Tead,“ alustasin ning tajusin, et noormees vaatab minu poole alla. „Ma arvan, et sa oled liiga keeruline.“ laususin lihtsalt, teades, et talle ei meeldi seda kuulda. „Ma arvan, et sa mõtled asju liiga palju üle ja.. põed kõige pärast liiga palju,“ lõpetasin, kuid mitte süüdistavalt. Ma teadsin, et ma olen ise samasugune. Tegelikult olin ma täpselt selline, aga minu puhul oli see sügava te-kõik-olete-nii-mõttetud kihi alla liigitatud. Sest et nii oligi.. ma küll olin keeruline ja mõtlesin üle, kuid samas ma teadsin, et see kõik on mõttetu.
Rauli parem käsi, mis mõnda aega ühe mu juuksesalguga mänginud oli, tõmbus nüüd eemale. Ta vihkas Seb'i. Ja ma olin talle just öelnud, et ma arvan, et ta peaks rohkem tema moodi olema.. Võinoh, ma ei olnud seda otseselt öelnud, kuid tema sai sellest nii aru. Tark poiss. Ma oleks samamoodi arvanud.
„Vabandust,“ lausus ta lõpuks veidi kareda häälega. Ma isegi ei teadnud, kas ta mõtles seda tõsiselt või mitte, ütles ta seda niisama või oli see järjekordne deep feelings lause, või siis tema stiili kutsika silmade asendamine vabandamisega, mis mind teda lohutama oleks pannud. Ükskõik, mis see siis oli, mida tema sellest arvas ja mida mina sellest välja lugesin – üks oli kindel: misignes selle eesmärk oleks olnd või mitte olnd, see ei toiminud.
Vangutasin taas pead ning ei öelnud midagi. Mõttetu.. oli mu ainus mõte, kuid ma ei öelnud seda isegi välja. Teadsin, et Rauli peas keerlevad praegu umbes sellised laused, nagu „ma ei saa aru, miks sa temaga käid“ või „miks sa teed nii?“ või „sa ju tead, mida ma arvan,“ kuid ta ei öelnud neid välja, sest et need olid.. mõttetud. Ta teadis väga hästi, et kui ma Seb'iga ei käiks, ei oleks ma ikkagi mitte põrmugi temast endast huvitatud. Me ei klapiks. Või õigemini ei saaks me kunagi teada, kas me klapiks, kuna.. see ei ole lihtsalt võimalik. Raul ei saaks elada päevast päeva inimesega, kes arvab – teab, – et sellist asja nagu armastus ei ole olemas (võinoh, okei, koolis õpetati, et sul on 30-päevane eufooria, aga kui sellega asi piirdubki, siis.. milles on point? Taas jõuame me selle sama küsimuseni. Ja vastus on alati sama: pointi ei olegi.) ning kes tõlgendab su iga käigu täpselt nii, nagu see ongi.. võltsinguna.
Teoreetiliselt peaks ju kõik korras olema.. Sest kui kõik on võlts ja kõik on mõttetu, siis see ongi ju normaalne. Kui sa poleks kunagi teadnud, mis on päris, siis olekski võlts sinu jaoks päris. Keeruline, kuid samas loogiline..
Seb suudaks nii elada, kuna ta ei saaks aru. Ta ei paneks tähelegi. Kui mul halb tuju oleks, viiks ta mu kõrtsi või kinno. Kui mul hea tuju oleks, teeks ta kõike muud. Aga Raul on loll.. ta on keeruline ning samas mitte. Päris ja samas võlts. Mõttetu.
Märkasin, et tema hingamine minu seljataga oli veidi kiirenenud.. ning et ta polnud mu juustega mängimist jätkanud. Mitte, et see oluline oleks olnud.
Ajasin end rohkem istukile, nii et ma ei toetanud enam tema peale, ning sättisin siis käed iseendale sülle. „Sa oled pahane,“ nentisin lõpuks fakti, olles ikkaveel seljaga tema poole. Kui ma oleks noorem olnud, oleks ka ma ise veidi pahane olnud.. lihtsalt selle pärast, et tema oli.. Et ta üldse tuli sellise idee peale pahane olla. Ma mõtlen, me oleme sellest nii palju rääkinud. Tegelikult küll mitte, kuid siiski..
Aga praegu ma ei saanud vihaseks.. lihtsalt selle väikse asjaolu pärast, et – guess what, – see oli mõttetu. Ükskõik kuhu see vestlus välja viiks, ükskõik kuhu ükskõik milline vestlus välja viiks, see oleks kokku ikkagi üks suur crap.. mõttetus.
„Ei ole,“ vastas Raul vaikselt. Polnud mõtet kõva häälega öelda. Me mõlemad teadsime, et see on kuradi vale.
Vahest ma mõtlesin ise kaa, kuidas ma suudan nii olla.. Kuidas ma suudan niimoodi elada, kui ma tõesti kõigest nii arvan. Kui ma leian, et see kõik on mõttetu.. See peab olema üks kuradi masendav elu. Muidugi oleks see hullem, kui iga asja peale vihastada, kuid arvata, et kõik, kõik on mõttetu, tegi ju tegelikult sama välja.. Ja kui kõik sama välja teeb, on see jälle mõttetu. Kuradi keeruline elu.
Ning vahest ma mõtlesin Raulist kaa. Muidugi oli ta keeruline, samas ilmselt samasugune nagu kõik teised – ta ei saanud sinna ju midagi teha, inimesed ongi järglaste tegemiseks loodud. Ürgne instinkt, või kuidas iganes seda kutsuda soovitakse – ning siis jällegi mõttetu. See, kuidas ta suutis neli korda nädalas minuga kokku saada, iga päev koolis trehvata, kuulata oma pinginaabri juttu sellest, kuidas ta oma elu ja vähest järgi jäänud noorust raiskab ning üritada vaadata läbi sõrmede kõigile nendele klassiõdedele, kes teda – või pigem mind – selle eest vihkasid, et ta seda tegi.. Ma parem ei hakka ütlema, mis see kõik kokku on..
Keerasin end murul ümber, nägu sama ilmetu nagu alati, ning vaatasin siis noormehele pikalt otsa. Ta oli pahane. Täiesti ilmselgelt. Võis isegi öelda, et tema silmades oli tibake viha minu vastu. Mitte, et ta seda iialgi tunnistanud oleks.
Kummardusin talle lähemale ning suudlesin teda kergelt. See oli täiesti tundetu – parimal juhul veidi vihane – ning lühike suudlus. Mina teadsin seda ja tema teadis kaa.
„Oled sa nüüd õnnelik?“ laususin ikkaveel ilmetult, külmalt, nagu nad öelnud oleksid. Teadsin, et teda ajab see vaid vihale ning avastasin isegi pisukese hea meelega, et see ei olnudki enam mõttetu. See, et kõik selgeks rääkida. See tekitas vähemalt mingi emotsiooni. Muidugi oli see lõpuks taas kokku mõttetu, kuid sinna oli veel vähemalt pool minutit aega..
Rauli hingamine kiirenes taas veidi, kui tema näole vihane ilme tekkis. „Sa tead, et ma ei ole kunagi..“ alustas ta, kuid ma katkestasin ta mõrudalt muiates.
„..seda nii mõelnud, tahtnud. Tean,“ lõpetasin tema lause väga täpselt teades, mida ta öelda oli tahtnud.
„Miks sa siis ikkaveel siin oled?“ laususin aga peale pisikest pausi, teades ilma vaatamata, et ta käsi tõmbub taas rusikasse. See oli see vestlus, mida olime sadu kordi mõtteis läbi kedranud, kuid mitte kunagi otseselt öelnud. Ta teadis, et ma ei muutu kunagi naervaks ning säravaks seltskonnahingeks, kes kõigesse pühendub ning iga asja tõsiselt ning positiivse alatooniga võtab. Ta teadis, et kuigi ta polnud seda suudlust, üleüldse koos olemist, kunagi nii tahtnud, ei olnud kõige pisematki võimalust, et ta seda kunagi kuidagi teisiti saaks.
Ning siis tuli see tunne tagasi.. Mõttetus. Ma oleks tahtnud tüdinult ohata või vähemalt lihtsalt ohata, kuid ma ei teinud seda, sest see oli mõttetu. See vestlus oli mõttetu, isegi selle küsimuse küsimine oli lihtsalt mõttetu! Kõik. Oli. Taas. Mõttetu.
Raulil oli mõttetu sellele vastata. Ta teadis, kuidas asjad on. Ta ei lootnud, kuid ta lihtsalt oli.. Ning ei, ta ei kõndinud minema, ta ei tõmmanud mind vastu tahtmist enda vastu ja ta ei suudelnud mind nii, nagu ta seda tegelikult mõtles, tahtis. Ta oli vaikselt edasi. Vihastas enda ja maailma ja minu peale.. ja oli.
Ning siis see tuli.. Ohe. Mitte temal, vaid minul. Pikk, sügav ning läbimõeldud ohe. See, mida sa tunned siis, kui kõik sulle peale kuhjub. Kõik see, mida sa alati mõelnud oled. See, kuidas sa alati mõelnud oled.. See, mis ähvardab mitte kunagi muutuda.
Vaatasin huulde hammustades Rauli poole, kes mind pärani silmi vaatas. Ma teadsin, et mu pilk ütleb praegu rohkem, kui ta kunagi varem öelnud oli. Ma teadsin, et sealt on näha kogu see äng, mis mu sees kuhjunud oli, kogu see viha, valu ning mõttetus, mis mitte kunagi varem niimoodi korraga polnud mu seest välja ähvardanud tulla. Kogu see viha teiste, kuid peamiselt iseenda vastu. Ning siis tuli see, mida ta kõige vähem oodata oli osanud..
Pisar.

Rauli käsi tõusis, kuid langes siis abitult tagasi. Ta nägi seda, mida oli alati arvanud, kuid mitte kunagi, mitte iialgi arvanud päriselt ära nägevat. Ning ta nägi, et see oli palju hullem, kui ta oleks eladeski osanud ette kujutada. Ta teadis, et Tüdrukul on raske, ta oli seda alati teadnud. Ta teadis, et Ta on keeruline, kuid mitte kunagi polnud ta ette kujutanud, et asi nii hull oleks. Ta oleks tahtnud Teda aidata, ükskõik mida teha, et see ilme, see valu tema seest, ära kaoks, kuid ta ei saanud.. ta ei osanud. Ning tol hetkel sai ta aru, mida Tüdruk kõik need aastad mõelnud oli, kui ütles, et see on mõttetu. Ta sai aru, miks Tüdruk selline on, ning ta sai aru, et oli just teinud midagi, mis ilmselt selle kõige kunagi algatanud oli ning mida Tüdruk talle eales ei andesta. Ta oli Talle pettumuse valmistanud. Kõikidest maailma inimestest, oli just tema siin, Tüdruku juures, kui see juhtus, ning ta ei osanud midagi teha. Ning kui tema ei osanud,.. kes siis üldse oskas?

Nägin läbi pisarahäguste silmade tema nägu, tema ilmet ning tundsin esimest korda elus tõeliselt tugevaid külmavärinaid mööda selga alla jooksmas. Olin ikkaveel täiesti teadlik, et on soe pärastlõuna ning olenemata varjus istumisest, oli temperatuur siiski kõvasti üle normi, kuid see ei lugenud. Hammustasin nii tugevalt huulde, et arvasin tundvat seda hetke, kui sealt verd jooksma hakkas, kuid ma ei hoolinud sellest. Mul oli sellest sügavalt ükskõik, ma vaevu märkasin seda.
Aga mul oli külm.. ja tema oli siin, kuid ta ei teinud midagi. Mitte. Kui. Midagi. Käed sulgusid iseenesest enda ümber, kui külm tunne ka aeglaselt sisse poole levima hakkas. Külm, tühi tunne. Mitte midagi selle sarnast, mida ma varem olin tundnud. Kõik see mõttetus, mis mind varem piinanud oli tundus selle kõrval tühisena. Kõik see, mis varem oli pisikesi paanika hooge tekitanud, tundus nüüd mõttetu. Päriselt mõttetu, mitte see mõttetu, mis varem oli olnud. MÕTTETU!
Tundsin, kuidas see järsku puhtfüüsilist valu tekitas. See tunne, tühi tunne kõhus. Võisin seda tunda, mitu korda kõvemini kui eales varem, mitmeid kordi hullemini. Hingamine raskenes ning käed põimusid aina tugevamini enda kõhu ümber, kuni ma lõpuks enam teda vaadata ei suutnud. Süda tagus tugevamini ning kiiremini kui kunagi varem ning tol hetkel ma teadsin.. Üks kõik, mis nüüd edasi saab, see saab läbi. Kogu see äng, viha ning valu. Raul või Seb, see oli tühine. Ning see oli valus, loomulikult oli. Juba see mõte, et see nii on.. et see üldse võimalik on, et Raulist nii mõelda saab. See tekitas kohutavat valu.
Tundsin kuidas nooruki käed mu õlgadest haarasid ning arvasin kuulvat teda mu nime ülemas, kuid see ei lugenud. Ta oli näinud.. seda kõike.. ning ta ei teinud midagi.
Ning siis oli see läbi. Lõplikult. Tundsin, kuidas kõhus olev põrgulik valu ning külmavärinad oma töö tegid ning mult viimse jõu ning energia võtsid. Pilt, mis tänu valule ja pisaratele juba enne ähmane oli olnud, läks nüüd täiesti mustaks. Viimane, mis ma tundsin, olid kellegi soojad käed minu ümber.. Iga teine hetk oleksid nad tundunud tugevad, kodused, misiganes veel.. aga tol hetkel olin ma juba aru saanud, et see ei lugenud.
Ta ei olnud see, kes ma arvasin, et ta oli.

*

Viisin pilgu valgetele seintele, mis mu ümber olid. Mu käed olid põimitud ümber kondise kõhu ning võrreldes oma praeguse pilguga, olin ma tõepoolest kogu oma eelneva elu olnud särtsakas seltskonnahing. Pargis juhtunust oli möödas kuu ning kaks nädalat. Ma olin oma iga päevasel psühholoogi visiidil, kuid nii mina, ema, kui ka kõik teised teadsid, et see ei aita. Kuigi ma pole kindel, kas mina teadsin.. oli raske teha vahet sellel, mida ma tean ja mida ei tea, kui see mind ei huvitanud. Vahepeal olin ma isegi täiesti kindel, et mustvalge jänes, kelle ainsaks iseärasuseks oli punane rist ta seljal, ja kes tihti mu unenägudesse ära eksis, oli minu toas ka siis, kui ma üles ärkasin. Tal olid samasugused tühjad silmad nagu minul.. aga ta jooksis ringi. Alati samasugusel mustvalgel murul, oma mustvalges maailmas, mustvalgete porganditega. Me olime mõlemad kindlad, et tal on ilus elu. Talle endale meeldis ka.
„Lesley?“ kostus minuni psühholoogi hääl. Vahest, kui ma mustvalge jänese peale ei mõelnud, mõtlesin ma oma psühholoogi peale. Mulle tundus, et ta kartis mind. Ta ei saanud must aru. Ma olin talle juba ükskord öelnud, et pole vaja muretseda, et ma ise ei saa ka vahest, aga talle vist ei meeldinud see vastus.. Peale seda tehtigi minu siin käimise graafik ümber nii, et ma siin iga päev käiksin. Nii palju, kui ma ise tean, ma enam mujal ei käindki. Ainult siin.
Raul oli mind paar korda vaatamas käind. Ta nägi nii süüdlaslik välja, ta oli nii mures.. Täpselt samamoodi, nagu ta oli varem mures olnud. Ainult, et nüüd olin ma targem. Nüüd ma teadsin, et see ei loe.
„Jah?“ laususin ning vaatasin talle järsku naeratades otsa. See oli jube naeratus, ma olin seda ükskord peeglist näinud, enne kui kõik peeglid mu toast ära võeti. See oli tühi.. Aga samas – mina olin ka tühi.
„Kas sa kardad?“ küsis naine lõpuks ning vaatas mulle sügavalt silma. Talle tundus see küsimus tõsiselt korda minevat. See huvitas teda.
Kortsutasin kulmi ning mõtlesin. Ma polnud juba ammu mõelnud.. Kunagi ammu arvasin ma, et see on mõttetu. Et mõeldakse ainult halbadest asjadest. Kuid nüüd ma teadsin, et saab ka positiivsetest asjadest mõelda.. Mustvalge jänes oli positiivne.
„Jah,“ laususin lõpuks, kui järsku otse naisele silma vaatasin, ning enam ei naeratanud. Ta tundus veidi kohkuvat. „Ma kardan, et ma jäängi nii.. igaveseks,“ laususin lõpuks, teadmata täpselt, kas ta saab aru või mitte. Tal oli küll haridus, kuid seda ei saanud teada, kui sa ise seda kogenud polnud.
Selle lause peale oleks aga kõik psühholoogid õnnest lakke hüpanud. Selline lause tähendas tavaliselt, et patsient on koostöö aldis ning soovib paraneda. Kuid minu psühholoog oli targem kui teised psühholoogid.. ta teadis, et ma ei parane kunagi ära. Ma arvan, et teised teadsid ka.

Ma saan sellest tüdrukust aru. Mõttetu. Pointless.

Ühel heal päeval võiks keegi mulle öelda,mis on elu mõte.

Aga noh,mulle meeldis.

Hmm... see lühijutt pani mind kaah elu mõtte üle arutlema. Huvitav.
Aa... hea jutt oli kah xD