Seebikas

Kunagi vaatasin Ladina-Ameerika seepe ja avastasin, et kõik nad on ühe kaikaga lõõdud. Tekkis lihtsalt tüdimus. Koostasin seejärel ühe oma versiooni seebikast, mis oleks kokkuvõte kõigist nendest osadest.


Oo, Karlosi! Ma armastan sind ju nii väga, miks sa küll lahkusid? (pisar) Selle vastiku vinnilise Roberta juures pole sul ju parem. Ma tahaksin sind suudlustega üle kallata ja kallistada tunde, lausa päevi kuni sa lillaks tõmbuksid, siis jääb sulle minust mälestus. Oo, mu arm, mu kallim aare ilmas. Mida ma sulle küll teinud olen, et sa minuga ei ole? Kas ma käitusin veidralt? Kas see krooks tähendas midagi? Ma võin ju olla vaene, kuid tunded on siirad su vastu. Ma tahaksin sind enda juurde, ma ei salli, et sa mind eirad.(pisar). Roberta ema võib ju sind žantaseerida, et meid lahku viia, kuid ta ei saa võtta sult neid tundeid. Oo, jumal. Palun tee nii, et me saaksime igavesti koos olla ja surra teineteise kaisus, nagu Quasimodo oma armastatu embuses..(pisarad).

Neiu mõtteid segas ootamatult ema, kes tuppa tormas:” Felissity, kullake. Kas sa tunned end ikka halvasti, et Karlos sind jättis? Kullake. Kui ta sind tõeliselt armastab, siis saab aru, et on ikka väärt naisest ilma jäänud, kes oskab süüa teha, nõusid pesta, kassiliivakasti koristada, prügi välja viia, koera pissitada ja paljusid muid asju ka. Tule, ma keedan sulle teed.” Felissity nägu läheb naerule: „Oo ema, aitäh nende ilusate sõnade eest. Ma armastan sind nii väga, et tõmbun lausa näost sisiseks kui sellele mõtlen! „ Ja nii nad lähevadki kööki.

**

Karlos ja Roberta kallistavad. Naine kiidab: "Oo, Karlos. Ma olen nii õnnelik sinu seltsis. Ma armastan sind nii väga mu musirullike. Ma ei anna sind iial sellele vaesele rotile, kes muud ei oska kui kerjata. Minu seltsis on sul palju parem. Ma olen paindlik, kas teadsid?" Karlos naeratas õrnalt, kuid tal polnud naerutuju. Miks ma küll pidin Felisityle haiget tegema? Robertaga pole ma nii õnnelik. Ta haiseb halvemini kui sina, mu arm. Ma tahaksin olla su Quasimodo, mu Felisityke, armsake. Ma mäletan su pisarais silmi, kui ma sulle varbale astusin. Sa olid nii süütu ja armsa näoga, välja arvatud see ohatis su alahuulel, kuid sellegipoolest ma armastan sind! "Miks sa nii mõtlik oled, Karlos?" Küsis Roberta. "Ma mõtlen meie pulmadele, mu kallis." (trummipõrinad) "Oh, kallis. Sa ei kujuta ette kui õnnelikuks sa mid tegid! Ma olen liiga erutatud, et võiksin praegu sulle anduda." Naine kallistas veel Karlost. Viimane vaid mõtles: Ainult Felisity, mu elu armastus tohib mind alasti näha.

**

Kätte oligi jõudnud oodatud pulmapäev.Roberta korraldas oma kurjade kasuõdedega kõik, peaasi, et tema kallis Karlos kohal oleks. Ma abiellun Karlosega, ma armastan tema kõõrdis silmi ja paksu alahuult, millel on alati mingi tume laik peal. Ma armastan tema rasvaseid juukseid, kus sasida kui tuju nullis on. Ma armastan tema kõhnat, valget keha, mis näeb välja nagu surnust üles tõusnud vampiir. Ma tahan oma kullakesega elu lõpuni õnnelik olla. Ja ma olen kõigeks võimeline, isegi tapma! Need olid Roberta mõtted. Ta irvitas oma puseriti hammastega õrnalt ja keerutas end kleidis, mis oli juba hall, sest ikkagi väärt kaltsukast ostetud.
Karlos jalutas pargis, kummikud jalas. Ta polnud ikka endale uusi tosse ostnud, need tema jaoks liiga kallid. Mees kahtles, kas abielluda Robertaga ja jätta igavesti jumalaga oma armsamaga või joosta Felisity juurde ja paluda teda tagasi. Loomulikult soovis Karlos, et Felisity juures olla saaks, kuid kui ta oma armsamaga kokku läheb, siis ema räägib kõigile, kuidas ta veekeskuses vette pissis ja mingi aine selle vees siniseks muutis. Ma kardan, et ema reedab mu saladuse ja ma ei näe Felisytit enam kunagi. Ta ei armastaks mind enam, mis siis, et meil on minevikus palju ilusaid hetki olnud. Jumal, palun tee nii, et ma ei peaks selle kohutava valiku tegema. Mu armas jumal. Kui sa aitad, siis ma luban, et teenin sind, kui ma ära suren. Need mustad mõtted valitsesid meest. Ta lõi jalaga kivi, mis lendas tiiki ja tappis selles ujuva emapardi. "Jumal, andesta mulle, et olin tapnud selle imelise veelooma. Ma kardan, et tema pojad hakkavad teda leinama ja süüdistavad kõiges mind. Ma palun jumal, las nad saavad oma kättemaksu. Ma uputan end seal samas tiigis." Seda õelnud liikus ta tiigis järjest sügavamale, kuni Karlos kuulis oma armastatut hüüdmas :" KARLOS, EII!! Ma armastan sind! „ Felisity oli teda piilunud puu tagant, et jälle oma armastatut näha. Naine, näinud oma armsama tapmiskatset, jooksis vette ja kallistas meest." Felisity, sa lämmatad mind!" Kõhis Karlos, näost juba sinine. "Anna andeks, ma olen lihtsalt nii erutatud, et sind jälle näen. Abiellume, palun!" Karlos punastas, siis kallutas oma pead ja tatistas oma ninast konnusid välja. Seda teinud ütles ta oma armsale: "Kallis, anna andeks, kui ma ei saa. Mu ema räägib sulle siis mu saladuse". Peale seda lauset, pani Karlos oma käe tatistele huultele. Felisity naeratas, paljastades oma punnilise keele. Karlos otsustas talle kõik ära rääkida. "Kuidas sa võisid mulle valetada, Karlos? See sinine aine basseinis on väärt minu armastust sinu vastu? Ma kardan, et ma ei suuda seda kunagi andestada." Ja ta jooksis nuttes minema. Karlos jäi tema paksule persele järele vaatama. Korraga tuli talle meelde, tal on pulmad. Mees jooksis ruttu tagasi oma hurtsikusse, lehvitas mõõdaminnes nutvale Felisityle ja kadus.

Tunni aja pärast oli ta altari ees. Järsku kõlas surmavalss. Peig naeratas, kuigi talle tundus, et muusika ei ole sama, mis filmides, kuid oli ka sellega rahul. Muusika käis, kuid pruuti polnud kuskil. Lõpus hakkasid viiuldajad titanicu viisi mängima, kuid alles muusika lõpus pruut jõudis altari ette. Peig vaatas oma tulevast abikaasat, kuid nägi temas Felisityt. „Felisity?” pomises Karlos Robertale. Viimane pani talle kõrvakiilu ja minestas. "Aidake, kutsuge tuletõrje!" Karjus Roberta ema hüsteeritsedes, kuni langes koomasse. Preester valis numbri, 110 ja teatas, et üks on koomas, teine on minestanud. Paari päeva pärast sai Roberta haiglast koju koos emaga. Karlos ootas teda juba ukse ees. "Ma olen rase." Ütles ta mehele...


"Aga kuidas? Me pole voodiski käinud?" Küsis Karlos. Roberta hingeldas ja küsis: "Kas sa siis ei mäleta? Kui me kallistasime." Karlos mõtles ja ohkas. "Jumal küll, mida ma nüüd teinud olen. Oleksin pidanud aimama, et piisknakkus nakatab su lasteootele". Mee põlvitas maha ja tiris oma juustest, kuni ta lõpuks kiilakaks jäi. Roberta aga sosistas oma emale:" Ta jäigi uskuma. Nüüd ma peangi rasedaks jääma, et ta ei saaks kunagi Felisity omaks!" Karlos võttis taskust paruka ja pani selle pähe. Kurvalt, kaevurit mängides, lonkis ta minema, läbi poriste sopalompide. Kuidas ma Felisitylt andeks palun? Ütlen, et oh, tere, ma saan Robertaga lapse, kuid ma võin ikkagi sinuga abielluda? Ei, see poleks see. Oo jumal. Palun aita mul seletada Felissityle, mu elu armastusele, et ma pole selles nakkushaiguses süüdi, mis ma Robertale kallistusega andsin. Kui vaid tuleks keegi ingel ja pakuks abi. Nii mõelnud, vaatas Karlos kaugusesse, kus ta nägi valgust. "Oh, ingel tulebki? Ime on juhtunud!" Kuid siis jäi ta veoki alla.

Kui ta silmad avas, nägi Karlos enda ümber palju inimesi, kaasaarvatud Felisityt ja Robertat. Mees ohkis ja kannatas valude käes. Felisity aga põlvitas tema kõrvale ja ütles, et andestab talle tema teod ja kahetseb oma reakstsiooni. Kuid Roberta tiris ta sealt ära:” Karlos on minu ja me saame koos lapse! Niiet sina oled üleliigne, lipakas!” Felisity aga hakkas nutma. Lõpuks hakkas ta luksuma, kui Karlos läbi valuoiete sõnas:” Anna andeks, Felisity. Me kallistasime, ma vannun, et me ei näinud teineteist alasti! Me olime riides.. Ja siis.. noh.. ta rasestus.” Felisyti nutt ei lõppenud. Ta ahmis valjult õhku ja nuttis. Võttis välja oma taskuräti ning käratas, tatti loopides:” Kuidas te teineteist alasti siis ei näinud, kui te sealsamas teineteisele andusite? Kas te ei mõelnud, et keegi veel võib näha?” Hüsteeritses ta. Karlos aga oli kohkunud ning sõnas:”Aga me ei armatsenud, ta rasestus piisknakkuse... Oota.. See pole ju võimalik! Me ainult kallistasime! Roberta! Sa valetad, me ei saa last!” karjus Karlos. Roberta sattus segadusse ning võttis kotist relva. Kõik ahhetasid, tema ema langes uuesti kooma. „Kui sina mind ei saaa, siis ei saa mitte keegi!” Karjus ta ja lasi end kõigi ees maha. Felisity ja Karlos olid aga õnnelikud elu lõpuni.