Vanad valed, mis muutuvad tõeks

Uuus jutt. OOtan kommentaare ja värki-särki. Muidugi teen veel teisi jutte edasi:)

Vanad valed, mis muutuvad tõeks
Stardoll


Palat 16.

See oli esimene mõte, mis mind tabas. Palatis ma olin. Palatisse ma jään.
Jah, ma teadsin mis juhtus. Mul polnud mälukaotust. Kõigest jalaluumurd ja selja nihestus.

Valgest palatiuksest astus sisse Tom. Ta astus haiglavoodi juurde ja küsis
“Kas ma toon sulle midagi? Ma tõesti palun vabandust. Anna mulle andeks.”

Ma naeratasin, sest teadsin, et ta ei teind seda meelega. Tomi rastapatsid, olid nagu surnud.

Siis astus uksest sisse veel keegi. See oli mu vend
“Sandra, mis juhtus?”
Bill astus Tomi kõrvale ja küsis

“Palun, too talle vett!” Tom muigas ja kadus.
Bill istus mu voodi äärele ja ütles
“Kas sa mäletad, mis juhtus?”

Ma raputasin pead. Ma teadsin, mis juhtus, kuid mitte õiget versiooni. Ma ütlesin Billile, suure vaevaga
“Palun…räägi…mulle…sellest!” Bill ohkas sügavalt ja alustas.

lühike. ei oska esialgset hinnangut anda. aga uut. loeks edasi.

Kas sa said aru, millest see jutt rääkis???
Jah, ma tean, et lühike, ega ma pikemat vist kirjutada ei oska:D

Uus osa:):)

“See kõik oli nii. Me andsime kontsertit, nagu alati, olid sina esireas. Tom mängis kitarri jne. Korraga kukkus tal kitarr käest ja see lendas vastu su selga.
Sa said tugeva elektrilöögi, seljanihestuse ja jalaluumurru.”

Ma vaatasin teda. Tema kurvad silmad hüüdsid mulle
“Anna andeks!”

Lõpuks ma teadsin, et see ei olnud päriselt Tomi süü.

Tom jõudis tagasi, käes klaas külma veega.
“Vabandust, et nii kaua läks. Järjekord oli pikk.”

“Kunas ma koju saan?” Küsisin ma Billilt.
“Me ei tea veel. Arvatavasti homme, aga võimalik, et ka täna.”

Valge uks avati ja sisse astus õde
“Kuidas te ennast tunnete? Teil oli väga palju õnne. Tundub, et kusagil seal üleval, on teie kaitseingel.” Õde oli armas, ja ingellik.

“Ma…tunnen…ennast…hästi.” Vastasin ma vaevaliselt.
Õde naeratas mulle.

“Tundub, et te saate täna koju.” Õde paljastas oma valged hambad ja pani toidukandiku lauale.

***
Natukese aja pärast, seisin ma oma kohvri kõrval, kergelt tuikudes, sest jalg ei tahtnud mind kanda.
Bill tõi ratastooli ja ma istusin sellele.

“Bill, ma tunnen ennast nagu vanur.” Bill naeris.
“Muidugi tunned sa seda.”

Me jõudsime auto juurde. Suure vaevaga , ajasin ma ennast püsti ja avasin autoukse.

Murtagh kirjutas:

Ning... eesti keele grammatika.

Sekundeerin.

Mulle ei meeldi su kirjutamisstiil. See, et otsekõne on löödud järgmisele reale, ja ka see, et ühes lõigus on koos mitme eri tegelase otsekõne. See häirib, ajab asja segaseks.

Pinnapealsust ma ei mainigi. Jutul jääb mõttest puudu.