Ma ei tea, kuidas see nüüd välja tuli.
Asi on kirjutatud hetke ajel ja ilmselt mitte kõige paremini.
Ma olen väga vähe lühijutte kirjutanud, seega.. : D
Aga kommentaare ootan ikka, ükskõik kas häid või halbu.
So.. here it goes.
Aeg võib kõike muuta
See vana kivimüür…
Tulipunastest tellistest laotud pragunev müür, mis oli kasvanud õitsevatesse rohuväätidesse. Kogu oma ilus nägi see välja kuidagi väga majesteetlik ning austusväärne, nagu oleks ta mõne erilise kaitse alla pandud, sest see on üle elanud palju kannatusi ning näinud rohkem, kui mõni inimene.
Koht, kus ma olen käinud lapsest saati. Minu varjupaik, üksildane koht, millest kellegil aimugi polnud. Ma sain peituda tiheda rohupuhma sisse, toetudes vastu kaitsvat müüri ning lasta mõtetel vabalt lennata…
Nii, nagu ma tegelikkuses teha ei saanud.
Kui ma olin väike, siis käisin ma siin lihtsalt istumas, vana räsitud karumõmm süles ning mõtlesin kõigest, mis võiks olla. Milline maailm võiks olla. Parem, värvilisem, heatahtlikum. Ma kirjeldasin mõtetes inimesi, kes olid kõik nii sõbralikud ja malbed, valmis igaühele appi tõttama ja taunisid suurelt laimu. Ma arutlesin loomade üle, ilma üle; selles maailmas, mida mina kujutlesin, paistis alati päike, mis kõigi südant soojendas ning vahel harva sadas mõni piisk sooja vihma, et helesinisesse taevasse ilmuks seitsmevärviline vikerkaar, mis mind alati niiväga rõõmustas. Selles maailmas ei eksisteerinud ahnust, võimuhimu ja must-valgeid võrdlusi, mis asetasid osa rahvast ühele pulgale, kuid teised hoopis madalamale. Ei olnud olemas isekust, kadedust või mingisugust pahakspandavat iseloomujoont ega tegevust. See oli fantastiline maailm.
Aga kodus ei rääkinud ma oma kujutlusvõime viljast mitte kellelegi. Hoolimata oma madalast vanusest kartsin ma, et minu üle naerdaks ja öeldakse, et seda ei juhtu kunagi; et see on täiesti võimatu. Kuskil alateadvuses tajusin, et see ei pruugi kunagi tõeks saada, aga ma ei pelgasin kohutavalt, et kui keegi seda kinnitab, purunevad kõik mu unistused täielikult. See oleks kohutavalt haiget teinud.
Ma käisin kivimüüri juures peitumas ka vanemana. Istusin ikka samasse kohta; sinna, kus muru oli kasvanud kõige kõrgemale ja selja taga kattis müüri täielikult ronitaim. Vahel liikusid mu mõtisklused ikka selle lapsepõlves mõeldud unelmatemaailma peale ning sellele ajal mõistsin ma kindlalt, et selline maa ei saa igavesti kesta. On ju ütlus – ei ole halba ilma heata. Oletasin, et see toimib ka vastupidiselt. Aga ma ei olnud nukker ega tundnud, nagu oleks keegi tüki minust varastanud. Nii oleks juhtunud sel ajal, kuid ma nii hirmsasti oma fantaasia lõhkumist kartsin. Ma vaid muigasin oma kunagise väljamõeldise üle, tundes rõõmu õnnelikudest mälestustest.
Ma sain veelgi vanemaks. Minu mõistus arenes, tunded arenesid, maailmavaade muutus täiskasvanulikumaks, reaalsemaks. Üsna pea ei leidunud minus enam peaaegu kübetki lapselikust. Töö ja ülikooli juurest unustasin peatselt kunagi kalliks saanud müüri, sellega seotud mälestused ja mõtted; ning kõige kiiremini selle unistustemaailma…
Kuni ühel päeval juhtus midagi. See midagi, oli südamemurdumine. Armastus võib sind õnnelikuks teha, tõesti, kuid siis, kui avastad, et see on vaid ühepoolne ning sulle teatakse ebaoriginaalne lause „ma leidsin kellegi teise“, seguneb sinus raev, kurbus ja valu. Sel hetkel võid sa armastust tõeliselt vihata. Seega võib seesama imeline armastus, mida kogeb igaüks, valmistada sulle piina kõige vastikumal moel. Muidugi ei juhtu see igaühega. Need tudisevad vanapaarid, keda võid poes olles kohata, on ilmselt viiskümmend aastat õndsuses elanud. Ja jätkavad, kuni surevad. Niisiis, erakordne ei pruugi olla kohutav südamemurdmine; erakordne võib olla viiskümmend aastat kestnud purunematu armastus.
Sel päeval paisati mu tunded segamini. Sel päeval lahtus mu usk mõnda asja, mida olin pidanud raudkindlaks tõeks. Sel päeval tulin ma tagasi sinna, kus oli mu igavene ja alatine varjupaik.
Istudes üle pika aja samal rohtukasvanud maapinnal, sai miski mu mõtetes selgeks. Pikkamööda, mida vanemaks ma olin saanud, kiindusin ma piiratud ja tõsisesse reaalsusesse, millel olid limiidid ning puudusid unistused. Sel päeval seal istudes lahkus üks osa sellest karmist reaalsusest minus ja asendus lapsepõlve maailmaga. Toetasin pea vastu kivimüüri, müüri, millesse olid imbunud minu saladused ning mõtted, mis teadis kõike ja tundus ikka kaitsev, sõbralik. Sulgesin silmad ja sukeldusin sellesse oivalisse maailma, mida ma väiksena olin kirjeldanud.
Pealkiri: Aeg võib kõike muuta. 
8/8/2010, 19:20