Halvim sünnipäev

Vaatasin lakke,seal oli täielik tühjus. Võib-olla natuke kärbse sitta ja mingi värdjas roosa lamp. Silmitsesin voodi peal vedeleva telefoni ekraani,ikka ei midagi,milleks see telefon üldse on kui uusi sõnumeid pole. Keerasin muusika valjemaks et oma kurbi mõtteid summutada,ümisesin kaasa. Kõrval korteris taoti tugevalt käega mööda seina. Ohkasin tugevalt ning panin muusika kinni.
Kurat,siin ei saa ikka mitte midagi teha. Lõpuks tegi telefon häält. Hüppasin püsti ja haarasin telefoni. Kurat!
Seal seisis:“Palju õnne kallis lepatriinu! Vanamemm.“ Vastasin aitäh ning viskasin telefoni voodile tagasi. Ma ei saa ju ta järgi joosta nagu kutsikas aga mida ma siis teha saan,ennast ju keelata ei saa teda armastamast. Ah,las ta praegu jääb siis nii,küll ta ise minuga ühendust võtab.
Poole tunni pärast polnud Andreselt ikka mingit teadet,äkki olin liiga pealetükkiv olnud,teda enda juurde kutsudes.. Sitta temaga siis,helistan parem Anneliisile. Peale paari korda helistamist oli ta telefon välja lülitatud. Väga imelik,tavaliselt tal on iga kell minu jaoks aega.Astusin siis majast välja ja otsustasin Anneliisi juurde minna.Süütasin oma viimase LM-i ja tammusin vaikselt läbi sitase tänava.
“Trr-trr!“-tegi uksekell ja veelkord“Trr-trr!“
„Kurat kuhu sa nüüd ometi jääd?“ vandusin omaette.Tugev köha oli,röga kippus vägisi kurku.
“Tsjau..“ tuli uksepeale näost punane Anneliis:“Mida sa siin teed? “ küsis ta kohe tsjaule järgi.
„Mh,mis mõttes mis ma siin teen? Mis sul viga on? Ma käin siin pea igapäev.“Naersin ning marssisin temast mööda,nagu mul tavaks oli.Anneliis üritas veel midagi öelda aga enne kui ta seda teha jõudis,avanes mulle vaatepilt,mis mind meeletult närvi ajas. Nimelt lesis Andres lahtikäival diivanil,endal tekk ümber,kõik nende riided olid mööda tuba laiali paisatud. Anneliis ju teadis millised on mu tunded Andrese vastu ja nagu ma nüüd aru sain polnud Andresel minust sooja ega külma. Mu jalad hakksid surisema,see serin ronis mööda mu keha üles. See oli raev,metsik viha nende kahe reeturi vastu. Ma ei suutnud end talitseda.
“,Kuidas sa said midagi sellist teha? Ise pidid mu sõbranna olema.ma oleks sulle mitte elusees midagi selllist teinud, loodan et sa põled põrgus! Te mõlemad!“
Peale seda tekkis kõrvulukustav vaikus,mitte keegi ei lausunud sõnagi.
Ning seejärel tungis see rögaklimp jälle kurku,sülitasin selle otse Anneliisi vesiste silmade vahele.
„Kõnts.“ laususin veel ning jalutasin sealt kortermajast välja,vaatasin päikest ja laususin endale:“Palju õnne sünnipäevaks Triinu!“