Neiu punases ( 1 osa )

Uus järjejutt kuid jätkan ka seda ajalehe värki.
See osa tuli küll mannetu, kuid loodetavasti tulevad järgmised paremad.
Ootan p i k k i s i l m i kriitikat ning loodan, et meeldib.
enjoy.

-----------------------
Neiu punases
Esimene päev
-----------------------

Oli kesköö, kogu Clarkide häärber kajas kumisevast äikesemürinast. Taevas helendas kui särisevad piksenooled sellele kujundeid joonistasid. Iidsed, kuivanud tammed nagisesid kui jäine tuul nende kuivetunud okstes mängis. Perekonna pea härra Temperimus Clark, ülemkoja esimese astme võlur pahvis vaikselt piipu istudes suures raamatukogu saalis luitundpunases tugitoolis. Mehe ees praksuv marmorist kamin heitis tuppa orantžikat kuma kui aplad tuleleegid kuivi männipilpaid söestasid. Toa kõrges puitlaes uuristasid teed üraskid.Just neid Temperimus kuulaski. Talle meeldis oma teravate meeltega tunda kuidas need pisikesed olevused talade vahel oma tegemisi teevad. See oli tema igapäevane ettevõtt.
Lõpuks pöördusid hallid silmad suurele kellale toa tagaseinas.Juba nii palju? Ahhetas mees kuuldavalt ja tõusis kiirustades püsti hall juuksepahmakas seljataga õõtsumas. Hiirvaiksel kuid siiski tarmukal kõnnil suundus võlur torni, kus ta päeva kokkuvõtte tähtedesse kirjutab ning siis mapivahele paneb. Esmapilgul võis see tegevus vägagi koomiline välja näha: Vana, kuuekümnendates mees näpuga taevas eri kohti näitamas, omaette ümisemas ja jalgadega tammudes. Need, kes pisut rohkem võlukunstist jagasid, said aru mida Temperimus tegelikult teeb. Nimelt sooritas mees väga ebameeldivat loitsu millega ta päeva tähtedesse märkis lisades taevasse uusi helendavaid gaasikerasid mis kokku inimkonna ajaloo moodustasid.
Hoolikamalt vaadates suudaksid niimõnedki haritud professorid – ja loomulikult võlurid – taevaavarustest välja lugeda isegi möödunud kolmapäevase kuninga lõunaeine. Mida muuseas väga paljud inimesed teada tahavad. Lõpuks oma keeruka tähetantsu lõpetanud sammus mees tagasi alla, tubade rusuvasse pimedusse.

Haaranud seinalt ühe lugematutest tõrvikutest, et valgustada oma teed magamisruumidesse hakkas ta juba edasi astuma enne kui midagi kuulis. Vaikne sisina moodi heli otse keldrist. Loomupoolest uudishimulik pani Temperimus näpu heledalt leekivale tõrvikutahile kustutades sellega tule. Manades õhku valguskera hakkas ta allapoole liikuma hõljudes maast pisut kõrgemal, et põranda nagisemisega oma tulekut mitte ette reeta.
Maapind muutus. Purpurist vaiba asemel oli maa sillutatud tumedate kividega mis lõppesid üksiku raudukse juures keset tuhmidest graniitplokkidest seina. Mees sirutas oma vana kortsulise käe haarates kinni lingist. Kerge kriiksatusega avanes uks lastes koridori hingematvalt jäledat väävlihaisu. Seda tähelepanematta kasvatas võlur valguskera suurust kuni see oli sama pikk ja lai kui üks korralik mõõk. Kulmu kergitades seiras mees põrandal lamavat kõige rohkem kümne aastast tüdrukutirtsu ja punast ümbrikut tema kõrval. Punane oli võlurite värv. Oiates kõmpis vana mees sinnani ja haaras ümbriku. Selle ühe äära katki rebinud asus Temperimus lugema kulm kortsus. ”See väike saatana sigitis” pistis ta äkitselt karjuma.Kirjas seisis


Silmis vihatuluke kärtsutas mees pärgamendi kokku ja viskas selle õhku. Tuba läbis soojuslaine kui kuiv, nahkne kiri plahvatas. Selle peale avas oma silmad ka maas magav tütarlaps.”Sa oled Temperimus.” see polnud küsimus. Ohates mees noogutas.”Odelia tule, kus sa tahad magada. Otsi endale majast tuba.” tütarlaps noogutas vaikides ja tansiskles üles pikk süsimust seelik seljataga hüplemas. 'Kui Skarizt surnud poleks virutaksin ma ta ise mätasse' mõtles Temperimus hambaid krigistades vihaselt ja lõi käega vastu metall ust. Vandudes haaras võlur rusikast ja trampis tagasi häärberi sisemistesse ruumidesse, et leida midagi oma tulitava käe jaoks.
Samal ajal keksles Odelia otsejoones hiiglasliku häärberi viimasele, tolmusele korrusele mida keegi ei kasutanud. See oli küll suurem kui tuba, aga siiski neiu jaoks imeline. Leidnud nurgast vana luua asus tütarlaps koristama. Hiljem, juba hommikul kogu viimane ehk neljas korrus läikis. Odelia ise tukkus põrandal suure riidekirstu ees peal hunnik tulipunaseid kleite. Naisterahvast võluri riietusesemeid.Ainult....... Naistel on võlumine keelatud. Jäi vaid küsida, kuidas kurat see sinna veel sattus?


Ärgates, sirutas Odelia ennast korralikult välja ning ringutas. Tema majja tulekust oli möödunud umbes kümme tundi. Temperimus ise veel põõnas. Kui majas oleks olnud keegi teravamate meeltega oleks ta otsekohe mehe valjudest norsetest juhmistatud olnud. Aga loomulikult mitte Odelia. Tundus, et tüdruk teadis võluritest rohkem kui vaja oleks igatahes jõllitas ta varjamatu uskumatusega kleite ja paari rubiinset keepi mis nüüd läbisegi põrandal vedelesid. Neiu mõtetes oli segadus, ning loomulikult uudishimu. Endamisi aru pidades piilus Odelia riidekirstu. See oli veel poolenisti punaseid riideesemeid täis. Huviga sukeldus tüdruk kirstu ja loopis sealt välja kõik purpursed asjad. Need põrandale laotanud kuhjas neiu need kahte hunnikusse, üks temast paremal, teine vasakul. Odelia silmad särasid kui ta neist suuremat hunnikut vaatas. 20 võlurnaise kleiti, see lause kõlas tema meeltes. Midagi mõtlemata hakkas neiu hunnikus sobrama.

Leidnud ühe küllalt lühikese kleidi pane ta selle endale selga ja viskas ka ühe lugematutest punastest maani keepidest õlgadele. Midagi püüdis ta pilku, midagi helklevalt nefriidikarva kirstu pimedamast nurgast. Medaljon. Odelia marmorvalge ja kiire käsi haaras ehte kätte ja ennast taas sirgu ajades pani ta rohelise medaljoni kaela. Tuba läbistas järgemööda kolm eri tugevusega energialainet. Kuum, külm, ja elektriline või siis maagiline.
Keegi ei teadnud millest see kolmas tuleb, selline laine vallandub alati kui maagiat kasutatakse aga palju nõrgemal kujul lahustudes veel samal hetkel kui see õhuga kokku puutub. Need lained, aga ei haihtunud. Medaljon Odelia kaelas kiirgas ja erinevaid laineid ilmus üha juurde. Rubiin, safiir, oonüks, hõbe, kuld, topaas, nefriit. Tuba oli kui elav vikerkaar. Kõik need erinevad värvid ja kummalised energialaengud pöördusid Odelia poole. Neiu silmad olid pärani ja tüdrukutirtsu jalad maapinna kohal hõljumas.
Kõik kümme lainet – kolm neist nähtamatud – sööstsid neiu kaitsetu keha poole. Õhku läbistas karjatus ja siis kadusid kõik märgid energia olemasolust, kui mitte arvestada Odeliat kelle varem helesinised silmad olid nüüd sama värvi nagu tuba hetk tagasi – vikerkaare – ja neiut ümbritses kummaliselt särav, samuti värviline aura. Tema süsimustad pihani juuksed vehklesid olematus tuules ja tüdrukulikud, noored proportsioonid olid asendunud pisut vanematega. Ka Odelia mälu oli äkitselt täis võõraid mälestusi ja võõraid teadmisi. Ta teadis kuidas võluda. Neiu tundis ennast nagu ingel taevas.
Keep ja ta juuksed langesid tagasi nooruki seljale ja rubiinne medaljon lõpetas hõõgumise kuid oli siiski veel paari tolli kaugusel keebi kinnitusest hõljudes hõbedast silma kujutise kohal nagu erepunane päikeseloojang merepinnal peegeldaks. Odelia nüüd imeteravad meeled tabasid ära Temperimuse ägenevad hingamised. Neiu sisemust näris hirm. Naistel oli võlumine keelatud. See oli seadus millest pidasid kinni isegi agulirahva mustad lambad.

Mehe paljad jalatallad puudutasid puitpõrandat kui võlur ennast väsinult püsti sikutas. Lohisevad sammud suundusid Odelia magamiskorruse poole ja peagi puudutas Temperimuse kare käsi uksenuppu. Käis kriiksatus ja mehe küsimusi täis nägu ilmus ukse vahelt sisse. Hetkeks ta Odeliat ei märganud kuid siis ta tõusis sirgu ja tardus samal hetkel. Mehe silmad punnitasid pealuust välja ja tema suu avanes. Sealt tuli vaid vaikne korin kuid ega see ajutine seiskumine igavesti ei kesta. Võluri niigi kortsuline ja paberjas otsaesine tõmbus nii kipra kui veel vähegi sai ning ta tormas tuppa. Tema käsi haaras Odelia kõri järele, arvates, et ta on ikka veel mittevõlur. Ta pidi pettuma.
Neiu kõrist vallandus möire ja tema silmad hõõgusid. Medaljon Odelia kaelas sätendas ning Temperimus paiskus eemale kannustatuna tugevatest energia lainetest. Odelia silmahambad suurenesid ning olid esiletõusvalt teravad. Neiu süsimustad juuksed hakkasid taas lendama ning tema nahk muutus veelgi valgemaks. Kihvad paljastatud tõmbus tüdruk küüru ja urises valmis Temperimusele kallale kargama. Mees ise jõllitas Odeliat segaduses.
Äkitselt aga käis üle ta näo mõistev tuluke ja ta tõusis püsti. “Odelia rahune, ma ei taha sulle haiget teha. Sule oma teine mina” mehe hääl oli rahulik kuid kalk ning ta silmad puurisid Odelia vihasesse näkku. “Kuula mind Odelia, ma olen su isand ja õpetaja sellest hetkest alates. Rahune nüüd või ma sind ei juhata. Kardetavasti rikun ma küll kõiki reegleid õpetades naisterahvast, aga kõik märgid näitavad, et just sina oled väljavalitu.” Mehe hääl oli nüüd veelgi jäisem. Neiu tema vastas kõhkles aga surus käe oma rinnal hõõguvale medaljonile ja langes põlvili. Energia kadus. “Vabandust isand Temperimus” sosistas ta ja vaatas oma vikerkaare värvi silmadega vanale võlurile otsa. Temperimus vaid ohkas. “Ma tegin nüüd küll paraja käki, hakata õpetama inim-vampiiri ja veel naissoost” vangutas mees pead. Ning arvestades probleeme millesse Temperimus sattus oli tal õigus.

------------------

Andke kirjavigadest kah teada palun.

täänkjuu x)

EI EI Ei
there's nothing else i can say

(sri, not into wizards, mu oma teema)

Jutt on tore, ootan lisa.