WHAT IF ... (1 osa, lühike osa.)

Alustuseks siis ütlen, et ma pole kirjutamises eriti järjepidev. Mul tuli korraks selline mõttesähvatus, ja ma mõtlesin selle siia kirja panna, ma ei olnud ka kindel, kuhu teemasse see panna, kuna mul ei ole veel kindlalt see jutt ära liigitatud, siiski tuleb siia juttu armastust ja see on ka kõige loetavam teema, sp. postitasin siia. Uue osa, mis tuleb pikem ja sisukam, proovin õhtul valmis vormida, loodan et nälga ei jää :)

Liiiiiina :)

Kuidas saaks juhtuda nii, et keegi mitte kunagi väärteost teada ei saaks?

Võib-olla on vastus selline: Põleta, tuli hävitab kõik.

Aga kas see on see kõige parem mõte? Ei. On teisigi alternatiive. Näiteks, kellegi teise süüdilavastamine.
Jah, just see on see, mida too poisike tol hetkel vajas. Oli ta siis alles kaheteistkümnene.

Siiski tundus talle, nagu oleks ta ikka veel too poisiklutt, kes kunagi ema sõna ei tahtnud kuulata. Ainuke erinevus.. Ema ei olnud, ja poiss ta ka polnud. Nüüd oli Reigo suureks tammeks kasvanud. Juba 21 eluaastat selja taga. Paljud peavad nii vanu juba vanameesteks. Aga ei, Reigo oli oma elu, ma rõhutan, suurepärase elu esimeses peatükis.

Chapter 1. „Ma vajan muutust, muutust, mis muudaks mu elu.“
Reigo silme läbi:

Just seda laususin ma siis, kui astusin otsustavalt veoauto rataste alla.
„Oli see muutus, mis tõesti midagi muudaks? Leiaks äkki mõne kena ja tööka haiglaõe, sebiks ära, moosiks, koliks temaga kokku, paneme leivad ühte kappi, saame ilusad põngerjad ja lõbutseme iga õhtu voodis. Oleks see alles elu … mõne kellegi teise jaoks!!“ mõtles mees uljalt karkudega haiglapalatis ringi kepseldes. „Mina tahan elada elu täiel rinnal, mitte kõduneda kuskil Kopli liinide haisvates ja hallitanud urgastes!“
Reigo nõjatus vastu voodi peatsit ja vaatas kaugusesse, halli veneaegse maja akendesse. „Ka neil on elu, ja võib-olla isegi hea elu!“

Väga mittemidagiütlev. Samas paljuütlev.
Oleks võinud pikem olla. :)
Ei saanud maiku suhugi, kui juba läbi.

See osa on siis esimese osa järg, kuna too tuli liiga lühike. See võis natuke segaseks minn,a ma loodan, et mul on veel neid "inspiratsioonivälgatusi" ja ma suudan seda jätkata.
Aga enjoy siiski :)

LIINA! Kriitika, tagasiside igati oodatud :)

1. järg.

Olete te tundnud seda tunnet, et te olete juba seda elamust või eluhetke mitu korda läbi elanud.? Deja vu.. Jah, Reigo lonkas loomapoe eest läbi, kui see tunne teda tabas. Ja nüüd teadis ta, et see, mis ta tundis, on tõesti kunagi läbi elatud. Sama nägu, sama inimene, sama vaateaken… ja sama süütute silmadega kutsikas. Tol hetkel ei olnud tal kuhugi minna, nagu ka praegu. Ta eksles mööda linna ringi. Käies sõbra juurest-sõbra juurde. Ainuke erinevus, nüüd on tal aru peas, ja ta tahab oma elu sirgeks saada nagu kaine autojuht sirgetesti tegemas. Ehk siis, inimlikud vääratused, aga need saab korda teha. Eksole? Alati saab.
Reigo hakkas meenutama, miks ta sealt tahtis, ja mida see naine, tahtis. Tütarlaps oli vist oma kahekümnendates eluaastates. Peatus. Näitsik jääb seisma, mõlemad takerduvad..
„Ääm, tere, kas maa-aa, tun-nn-en teid?“ kokutas tüdruk
„Kas mul on põhjust uskuda, et ma olen teid näinud? Mul on piisavalt ilus ja lilleline minevik, niiet, ma ei imestaks.. See oli iroonia, vabandage.“ See irooniauss oli mehes alati sees, „Te tundute tuttav küll.“
„Jah, mäletaks ma ainult, kuidas küll.“ Naeratas tütarlaps häbist maha vaadates. Siis tõstis ta oma kutsikapilguga silmad taas Reigo kehale. Kas ta nautis vaatepilti? Särginööbid olid tal ju peaaegu nabani lahti nööbitud, suvi, mis teha.
„Reigo, Reigo Rannar Lehila.“ Ulatas ta tüdrukule käe ja nad surusid neid üksteise peos pikka aega. „Alicia Virks, meeldiv tutvuda. Võib-olla juba teist korda, hehh!“ Nimi oli tuttav, nägu mitte. KUS? See küsimus piinas teda juba pikemat aega.
Noormehele tuli meelde ta eilne mõttevälgatus kenast arstitädist. See võis olla midagi enamat.

„HAHH, EI OLE NII, EI OLE, EI SAA OLLA!!“ Reigo ei suutnud imestust tagasi hoida, “Sa tõesti oled see sama plika kelle ma kunagi basseini lükkasin, siis kui ma veel ujumistrennis käisin?“
„Tead, mulle ei meeldi sõna plika, see on lapsik. Me olime siis juba 16 ju, ei olnud ma mingi plika, heh. Aga jah, see olen mina. Usu või ära usu. Ja ma tean, et ma nii palju muutunud olen. Esiteks, jaja, mu hoiak, ma ei ole enam see sama häbelik neiu, kes kunagi poistega ei räägi. Juuksevärv on ka teine, nagu sa näed.“
Kõik temas oli muutunud. Siiski on ta Aliciat ka kuskil mujal näinud, muidu ei oleks ta seal loomapoe ees temaga vestlust alustanud, eksole.