Far Away (1.osa)

1. osa

Imelik tunne on. Üksik, kuid põnev. Vanemate ja sõpradega on hüvasti jäetud, neid ei näe ma terve aasta. Seal, kuhu ma teel olen, ei tunne ma aga kedagi. Pean juba pikemat aega endaga sisemist võitlust, kas oli ikka tark mõte Ameerikasse vahetusõpilaseks minna? Enne minekut oli vastus kindel “jah”, kuid nüüd ihuüksi, pole ma enam päris kindel. Kinnitan endale, et olen julge ja saan hakkama. Keelega ei tohiks probleeme tulla, kuna mu isa on inglane siis räägin seda juba lapsest saati. Pere, kuhu ma elama lähen, tundub esmapilgul samuti kena ja meeldiv. Siiski närib miski mu hinge, mis?
Nüüd enam pääsu pole. Istun lennukis, kuulan ipodist muusikat ja lasen mõttel vabalt lennata. Pikk lend on olnud, olek on uimane- ärevus ei lasknud korralikult magada, kuid mis peamine- Ameerika paistab. Hakkan elama Georgia osariigis Atlantas. Kool kuhu lähen, pidavat olema “kodust” kümne minutilise jalutuskäigu kaugusel.
On juuli, Eestis on soe, siin ka. Lennujaamas ootas mind minu uus pere. Nad olid teinud suured plakatid, kirjaga “Welcome, dear Anett!” ning kõigil olid õhupallid ja lilled. Armas. Tundsin nad kõik eksimatult ära, tänu piltidele, mis nad mulle saatsid.
Kõige esimesena tuli mind tervitama Joseph ehk niiöelda “isa”, tumedate juustega umbes neljakümne aastane mees, väikese habeme ja õllekõhuga. Seejärel Linda ehk “ema”, samuti tumedapäine ja vanuselt natuke noorem kui Joseph, üpris heas vormis ja naerusuine. Siis Rachel, sama vana nagu minagi 17, ilus ja sale tüdruk. Vean kihla, et ta on koolis, üks poppide seast, ma ei kujuta ette inimest, keda tema ilu külmaks jätaks. Ka pisikesed kaksikud Nathan ja Chris olid kohal, nad paistsid närvilised, sest arvatavasti ei saanud nad mõhkugi aru, miks nad peavad keset päeva olema ühes hiiglaslikus rahvast täis majas, et oodata ühte võõrast tüdrukut.
Kui kõiki oli mitmeid kordi kallistatud, oli aeg väljuda lennujaamast ja suunduda autosse. Algas sõit kodu poole. Tee ei olnud üldsegi pikk. Autos olles helistasin oma pärisemale ja teatasin, et olen õnnelikult kohal.
“Ma juba igatsen sind,” rääkis ema kurblikult.
“Mina sind ka.”
“Ole hea, anna telefon korra Lindale,” palus ema.
“Jah, kohe,” vastasin ja ulatasin telefoni edasi.
Ma ei kuulnud, millest nad rääkisid, aga tundus, et see polnud midagi tähtsat.
Mu uus kodu ei olnud midagi erilist. Kahekordne maja, kolme magamistoa, elutoa, köögi ja aiaga. Aeda sisenedes jooksis minu poole suur koer, Penny. Ta haukus nagu meeletu.
“Ära karda, ta ei salli võõraid, aga küll ta sinu omaks võtab,” rahustas mind Rachel.
“Rahu, Penny,” tegi Joseph natuke kõvemat häält ja Penny lonkis eemale. Kuulekas koer.
“Sinu tuba on üleval, esimene uks paremalt,” seletas Linda, “suur ta just ei ole, aga ajab asja ära. Racheli tuba on täpselt vastas, meie tuba on all. Joseph aitab sul asjad üles tassida, kui valmis olete, tulge kööki sööma.”
“Tänan.”
“Rachel, vaata oma vendade järgi palun natuke,” palus Linda Rachelit ja suundus kööki. Tüdruk ohkas ja läks õue, kus olid Nathan ja Chris.
“Hiljem räägime,” lubas Rachel,
“Ikka,” vastasin.
Minu toas oli voodi, kirjutuslaud, riidekapp ja suur maast laeni aken. Vaade avanes metsatukale ja kaugemal olevale maanteele. Kirjutuslaual oli isegi töökorras arvuti. Seda poleks ma oodanud, aga olin südamest tänulik. Panin kõik kohvrid ja kotid ühte nurka, hiljem otsin igale asjale oma koha.
Alla kööki minnes tunnen häid lõhnu. Sööme kõik koos lõunat ja räägime minu elust Eestis ning sellest, mis siin edasi saama hakkab. Ülehomme tuleb väike pidu, kuhu on kutsutud naabrid ja mõned inimesed Racheli klassist. Samasse klassi lähen ka mina.
Pärast sööki lähen oma tuppa ja vajun voodisse. Väsimus sai minust lõpuks võitu.