Justkui läbi sügavaima une,
paistab udust kahvatu jume.
Nuga käes, haavad näol,
tunnen end süüdi, sest nagu vaim, kõik kaob .
Üle lagedate väljade,
mööda sadu teid, mööda kõndinud olen neid.
Peegeldust enam ei oma,
pole mu elus ei punkti ega koma.
Hetkel, kuis nüüd istun pingil,
silme-ees värelevad ringid,
tõmban teraga üle randme ja mõne aja pärast siit minema kandun.