Changes / 7. osa

Trrrrrrrrrrr. Karjus mu äratuskell öökapil täpselt kell 8.00 andes teada, et on aeg ärgata ja tööle minna. Vajutasin äratuskella kinni ja ohkasin. Jälle üks igav päev kontoris. Ronisin voodist välja ja suundusin otsekohe vannituppa. Ust avades tundsin tugevat suitsulõhna. Vannitoa aken oli jälle öösel lahti jäänud ja nüüd levis tuppa kange hais. Olin enam kui kindel, et see oli mu altnaaber Will. Kuna ta köögis sitsetada ei tohtinud, siis armastas ta seda WC-s teha. Mina aga unustan alati öösel akna lahti, kuigi teadsin, mis haisu jälle hommikul eest leian. Ohkasin tüdinult ja tõmbasin akna kinni. See kriuksus, mis polnud tavaline, sest ma alles vahetasin aknaid. Tõmbasin öösärgi üle pea ja kukutasin selle põrandale. Külmavärinad katsid hetkega mu keha ja astusin värisedes duśśikabiini.

10 min hiljem.

Panin vee kinni ja hakkasin käega seinu kompima. Vaadates nurga tagant kollase-sinise kirju saunalina krabatud, jäin leituga rahule ja kuivatasin end. Keha kuivatatud oli aeg teha sama juustega. Avasin kapiukse ja leidsin kõige ülemiselt riiulilt halli fööni. Panin juhtme pistikusse ja vajutasin rohelist nuppu.Oodatud undamist ei olnud kuulda. Vajutasin punasele ja siis uuesti rohelisele kuid ikka ei hakanud föön tööle. Peale mitmeid kordi proovimist ja fööni tagumist vastu seina andsin lõpuks alla. Tõstsin katkise masinavärgi tagasi ülemisele riiulile ja astusin vannitoast välja. Kange suitsuhais oli lõpuks kadunud. Liikusin riidekapi juurde ja avasin uksed, mõeldes mida täna kanda. Valisin valge lohvaka triiksärgi, musta vesti ja mustad viigipüksid. Täiesti tavaline igapäevane riietus. Tõmbasin riided selga ja kuulsin kõhukorinat. Oli hommikusöögi aeg. Kõmpisin vannitoast kööki ja avasin esimese asjana külmakapi ukse. Uurisin selle sisu hoolikalt ja otsustasin pasteedi ja või kasuks. Tõstsin need kapi peale ja lülitasin tööle kohvimasina. Ma panen alati õhtuti vee ja kohvi valmis. Võtsin sahtlist saia ja avasin selle. Mõnus magus värske lõhn tungis mulle ninna kuid naudingust äratas mu telefonihelin. „Can we pretend that airplanes in the night sky are like shooting stars. I could...” kostus magamistoast. Kiirustasin köögist välja magamistuppa ja leidsin kapi pealt mobiili. „Hallo!” ütlesin telefoni unise häälega.”Ja, ma tuleks heameelega.” Vastasin juba natuke rõõmsamalt.”Näeme!” ütlesin nüüdseks juba täiesti ärkvel ja rõõmsa häälega. Keksisin tagasi kööki ja jätkasin söögitegemist. Ka kohv oli valmis ja selle kallasin kruusi. Mõnus lõhn ja kuum aur puudutasid hellalt mu nägu kui kohvitassi enda suu äärde tõstsin. Nuusutasin korra ja võtsin lonksu. Magus maitse äratas mind ja mõeldes sellele kõnele oli mul tavalisest palju parem tuju. Asetasin tühja kohvitassi kraanikaussi ja vaatsin kella. 8.35 Oli aeg minema hakata. Võtsin koridori kapi pealt musta käekoti ja panin sinna telefoni. Muu nodi oli mul seal juba eilsest. Kaasaarvatud rahakott ja võtmed. Lükkasin jalga valged kontsakingad ja märkasin viimaks, et ma ei lülitanud kohvimasinat välja. Tormasin tagasi kööki ja lülitasin selle välja. Mul hakkas kohe palju kindlam tunne ja ka tuju muutus ainult paremuse poole. Astusin välisuksest välja ja keerasin selle lukku. Uus rauduks on kindlasti palju parem kui see vana puust. Mõtlesin omaette koridori lõppu lifti poole kõndides. Vajutasin punast nuppu ja jäin ootama.

uus järju. mis arvate? kuigi esimene osa midagi eriti ei ütle vist.
kriitikat palun ! :))

Tundub paljulubav. Mul endalgi kuskil arvutiavarustes üks järjekas mis üsna sarnaselt algab.
Natuke kriitikat ka. Kõige rohkem häiris mind see lause seal vahepeal: 10 min hiljem.
Kui niimodi kirjutada, siis võiks sõna minutit ju tervenisti trükkida. Aga tegelikult võiks üldse selle lause kuidagi paremini sinna juttu sobitada nt: Veidi hiljem keerasin vee kinni või mõned minutid hiljem või mis iganes, aga see 10 min hiljem jäi kuidagi kohmakas seal vahepeal.
Muidu ootan kindlasti uut, tahaks teada mis edasi saab.

okeii, ma tavaliselt ei kirjuta niimoodi aga kuidagi juhtus.
=)

Seisin juba 3-ndat minutit liftuste ees kuid need ei avanenud. Olin juba pisut närviline, sest tavaliselt tuleb lift paari sekundiga. Ootasin veel minuti kui nägin endast vasakul olevatest trepiastmetes alla kõndimas viisakat noort meest. Ta märkas mind, seisatas hetke ja naeratas mulle. Naeratasin vastu, kuid mõistsin hiljem, et see ei olnud viisakusest. See oli muie, minu üle. „Lift on katki.“ Ütles mulle mees ikka veel naeratades ja jätkas teed alumiste korruste poole. Ohkasin sügavalt. Tegin ennast vist täielikuks lolliks. Ma ei olnud märganud punast tulukest lifti kohal, mis annab teada, et see ei ole töökorras. Raputasin vaevumärgatavalt pead ja hakkasin tumalt mööda treppi alla kõndima. 12 korrust ei ole ju väga jube, mõtlesin endamisi, üritades pettumust hotelli vastu alla suruda. Kuna kõrgete kontsakingadega on raske mööda kivitreppi alla kõndida, siis otsustasin ennast paljajalu võtta. Pistsin kontsakingad kotti ja jätkasin teed. Läksin peaaegu et joostes trepist alla, lauldes, õigemini ümisedes, erinevaid laule kuni põrkasin otsa sellele samale mehele, keda hetk tagasi olin näinud. Mu kott lendas tagurpidi maha, nagu ka mina. „Oih vabanudust.“ Ütlesin punastades ennast istuli ajades ja käekoti sisu trepi peal nähes. „Ei ole midagi.“ Vastas mees, kummardas ning aitas mul asju kokku korjata. „Ma olen väga kohmakas.“ Üritasin enda tegu ikka veel parandada. Mees naeratas, seekord minule ja ainult minu kohamkuse pärast. Kui kõik asjad olid trepiastmetelt kotis, ulatas noormees mulle käe. Võtsin sellest õrnalt kinni ja hakkasin end püsti ajama. See ei õnnestunud mul, sest olin enda hüppeliigese välja vääananud. Oleksin sel samal hetkel tagasi maha prantsatanud, kuid mind püüdsid kinni kellegi tugevad käed. See oli tema, kelle nime ma veel ei teadnud. „On kõik korras, küsis ta väikse ehmatusega. „Jah, ainult et mu hüppeliiges. See valutab kohutavalt. „Peaksin teid vist traumapunkti viima.“ Ütles mees mind trepile istuma tagasi pannes. „Ei, ma arvan, et see pole midagi hullu.“ Ütlesin püksisäärt üles tõmmates. Mu jalg oli juba mõne hetkega läinud paiste ja valutas väga hullusti. „Kas tohib?“ küsis ta mu jalga käte vahele võttes. „Jah, kuid ma tõesti ei usu, et midagi tõsist... aiai!“ vastasin talle samal ajal kui ta minu hüppeliigest uuris. „Ma kardan, et siis on tegemist luumurruga. Ütles ta püsti tõustes. „Ma viin teid ikkagist traumapunkti.“ „Ma ei taha teile tüli teha. Trepist alla aitamisega piisaks. Ma saan sealt edasi ise, kutsun takso ja...“ „Ei, see ei tee mulle tüli, ja pealegist, selle jalaga ei astu te sammugi.“ Ütles noormes ja aitas mind püsti, toetasin ainult vasakule jalale ja sedagi vaevaliselt. Tal oli õigus. Selle jalaga ei astu ma sammugi.

:)

räwr kiisu. hea oli :) mulle meeldib :)
Kirjavigu oli ka :) Aga elab üle :)
Nummidummi jutt (A)
TUBLI OLED MUL!

avtsik, aitääh :))
tahtsin nagu teha ka midagi sellist. (A)
:)

3. osa

Olime just alla jõudnud pikast trepist kui mobiil mu käekotis hakkas helisema. Toetasin end vastu käsipuud ja hakkasin kohmitsedes kotist telefoni otsima. Ka noormees toetas mind veidi kuni leidisin kotist otsitu. Seejärel lasi ta mu käest lahti. „Brittani kuuleb!“ ütlesin telefoni, õrnalt hingeldades. „Kas sa tead, et oled juba 10 min tööle hiljaks jäänud!“ kostus närviline meeshääl. Minu kullakallis boss, Märt Toomingas. „Jah, tean. Kuid on ka põhjus. Ma murdsin enda hüppeliigese trepist alla tulles.“ Ütlesin uhkelt. Esimest korda oli mul mõjuv põhjus. „Miks sa lifti ei kasutanud?“ kostis mulle hämmastunud hääl. „Katki.“ Ütlesin tuimalt ja kehitasin õlgu. Mees seisis viisakalt mu kõrval ja vaatas hetke oma käekella. Ta võttis taskust ka enda mobiili ning helistas kellegile. Edasist vetslust aga ma ei kuulnud kuna minult küsiti ülbustooniga: „Ja kauaks siis preili tööle ei tule?“ „Paar päeva, ma tulen homme kiirelt läbi ja toon tõendi.“Vastasin ka kella vaadates. See näitas 9.12. „Ahah, vastas ta ülbelt. „Näeme siis homme.“ Olid viimased sõnad mis kuulsin enda bossilt tol päeval. Vajutasin kõne kinni ja viskasin mobiili kotti. „Lähme edasi?“ küsisin ja sammusime edasi. „Muide, mu nimi on Igor.“ Vastas mees peale lühikest vaikusehetke. „Meeldiv tutvuda! Ise olen Brittani.“ Vastasin talle ametlikult ning hakkasime mõlemad naerma. Naerdes muutusid ta silmad veelgi sügavamaks, ning varsti tekkis tunne nagu oleksin avamerel. TA silmade ilu lummuses piinlemas. Uppumas sadade, tuhandete erinevate pilkude all. Unelmast ärats mu õrn autosignaal. Must audi seisatas täpselt mu ees. Igor astus uksest välja ja andis mulle käe. Haarasin sellest hetk pärast auto imetlemise lõpetamist ja istusin longates autosse. Mees lükkas vaikselt ukse kinni ja istus tagasi enda poolele. Auto oli nahksisuga ja väljast oli näha korrapärast vahatmist. „Uhke auto.“ Ütlesin käega üle armatuurlaua tõmmates. „Jah, vanaisa päranduse eest ostetud.“ Vastas mees ning lülitas sisse suunatule. Ta keeras sujuvalt rooli ja jäi seisma valgusfoori taga. „Kas sinu vanaisa on Darry Manfeld?“ küsisin talle segaduses otsa vaadates. „Jah, tema, ja nagu sa juba arvad, mu perekonnanimi on ka Manfeld. Sellepärast ma seda alguses ei öelnudki. Sa oleks mind temaga kokku viinud.“ Vastas ta pingsalt suunamärke jälgides. Olime peaaegu juba haigla ees. Hotelli juurest on sinna üpris lühike maa. „Minul erilist vahet ei ole. Mees on mees, olenematta tema suguvõsast.“ Ütlesin enda juukseid kohendades.“Seda küll.“ Vastas mees ja keeras süüte välja. Ta astus uksest välja ja kõndis kõrvalistuja poolele. Jällegi, õrnalt avas ta ukse ja ulatas mulle käe. Võtsin sellest tugevalt kinni ja astusin vasakul jalal välja. Igor lükkas ukse kinni ja üritas mind edasi aidata. See ei õnnestunud kuigi hästi ja nii arvas ta, et lihtsustab veidi olekut. „Nii on lihtsam,“ ütles mees muigega ja haaras mind sülle. Piiksatasin midagi kuid leppisin. Nii oli tõesti lihtsam. Naersime hetke koos selle totruse üle ja juba avas Igor traumapunkti ukse.

Pool tund hiljem astusime samast uksest tagasi välja. Minul jalg kipsis ja kargud kätel toeks. Temal käes minu tervisetõend. Igor avas autouksed ja aitas mind sisse. Seejärel istus ta ise autosse ja hakkas enda portfelli otsima. Mina aga samal ajal panin tervisetõendi enda käekotti. „Nii, ja kuhu edasi?“ Küsis mees enda kotti tahaistmele asetades. „Ma ei teagi. Arvan, et viid äkki mu koju ja sa pead ma arvan tööle minema.“Pakkusin välja ja istusin käed süles. „Mul on päev vaba. Helistasin enne bossile, et ma ei tule tööle.“ „ Ma ei taha sulle tüliks olla.“ Ütlesin nüüd juba häbelikult. „Ei tee sa tüli midagi, pigem päeva lõbusamaks.“ Ütles ta muigega. Naeratasin vastu ja ütlesin:“Okei, kui tahad midagi koos teha, siis sina otsustad. Mina ei tea midagi aga olen kõigega nõus.“ Ütlesin ikkaveel muiates. „Siis on mul üks idee,“ ütles Igor ja keeras süütevõtit.

kriitikat, kriitikat ja veelkord kriitikat !
häid sõnu võib ka olla. (A)

It won't be so typical after few new parts.

Mõne igava ja pika minuti pärast jõudsime kohviku ette, mille räästa alla oli kirjutad suurelt ja punaselt Lorette’s. Mu lemmik kohvik. Kuidas ta teadis? Ta parkis üksikule vabale kohale suure musta hummeri kõrval ja seiskas masina.Õrnad vihmapiisad langesid auto esiklaasile ja nii kui Igor enda ukse avas, tundis õrna sügishõngu. Niiske õhk paitas mu paljaid käsivarsi ja külmavärinad võtsid võimust. Alles pool tundi tagasi päike paistis ja mõtted mu peas tiirlesid egiptuse poole, kuid püüdsin nad kindlalt kinni. Sinna pole mul pikka aega asja. Kuulsin klõpsatust, noormees avas kõrvalistuja ukse. Pöörasin pea tema poole ja naeratasin lummavalt. Ta ulatas mulle tagaistmelt kokku korjatud kargud ja haaras õrnalt mu käest. Ta tugevad peod hoidsid mind piisavalt tugevalt, et mitte jälle soojale nahkistmele tagasi prantsatada. Mõne hetkega olin autost väljas, kõnnitee peal. Jällegi, soojad veepiisad langesid otse mu nahale ja valgusid sujuvalt laiali. Tundsin ihukarvu tõusmas ja seda märkas ka Igor. Ta pani enda käed ümber minu ja kiirustas kohviku ukse poole.

2 tundi peale pikka rääkimist, kohvi joomist, sooja supi söömist ja veel jutustamist avastasin ma lõpuks kella vaadata. 12.03 näitas maheda kohvihõnguga ruumi seinakell. Turtsatasin ja vaatsin uuesti enda käekella 12.04. „Kas midagi on pahasti?“ küsis ta juba 3ndat kohvitassi enda nina ees õrnalt loksutades. „Eiei, lihtsalt. Me oleme siin juba 2 tundi istunud.“ Vastasin ja kohendasin enda blonde kiharaid. Mees kehitas õlgu, tehes nägu, nagu ei mõistaks ta kui kaua olime seal istunud. „Mul hakkab juba sellest kohvist vaikselt tüdimus peale tulema.“ Julgesin lõpuks öelda pärast pikka vaikushetke. „Mul ka.“ Vastas mees ja pani järjekordse tühja kohvitassi lauale. Sobrasin hetke kotis ja leidsin sealt enda mobiili. Avasin sõnumid ja kirjutasin sinna „Elu on täis üllatusi!“ saatsin sõnumi ära, aadresaadiks Kersti, mu kullakallis õde ja pistsin telefoni kotti tagasi. „Äkki vahetaks nüüd tegevust?“ pakkusin välja rõõmsalt käed rüpes istudes.

lühike tuli aga ausalt, KOOL SAKIB!

Nii, nüüd tuleb see koht kus asi läheb väga segaseks.

„Brittani Louise Taylor. Kas mäletad seda päeva kui kohtusime? Kui istusime Lorette kohvikus 2 tundi ja sõime suppi, jõime kohvi. Kas mäletad meie koosveedetud mõnusaid õhtuid, need päevad täis sära ja rõõmu? Ma arvan, et mäletad ikka. Kallis Brittani, kas tuleksid mulle naiseks?“ Noormees avas lõpuks peale 2 koosveedetud aastat selle punase südamekarbi ja võttis sealt sõrmuse. Ta hakkas mu kätt haarama, et asetada sinna sõrmus, mida kaunistasid suured teemantid. Tõmbasin käe järsku tagasi.Miski keelas mind nõustumast. Miski hoidis mind tagasi, suure pinge all. Hakkasin hingeldama. Südametuksed kiirenesid. Käed hakkasid värisema. „EIIIIIIIII!“ karjusin kõigest väest.

Avasin järsku istuli tõustes silmad ja nägin enda ees suurt vana riidekappi. See oli kõigest uni, kõigest uni. Korrutasin endale mõtetes kui olin aru saanud mis hetk tagasi juhtus. Ma hingeldasin ja süda tuksus kiiresti, otsaees tundsin külma higi. Istusin nii hingeldades ja riidekappi jõllitades umbes kaks minutit ja vajusin rahunedes tagasi pikali. Kõigest uni. Kordasin endale veel korra ja keerasin pea öökapi poole. Elektroonkell näitas 06.52. Sulgesin silmad, panin käe padja alla ja üritasin magusalt uinuda, mis mul väga hästi õnnestus.

Käest kinni. Helesinine taevas peakohal. Rõõmsad pilgud me ümber. Sinine meri. Naeatused meie suudel. Need viimased hetked meie õnnelikus kooselus. Järsku, taevas tumenes. Pilgud kadusid. Meri tormas. Sa pigistasid mu kätt. Naeratus muutus mul nutuks ja sinu oma karjumiseks. Sa naersid ja karjusid, vaatasid mind ja jälle naersid. Olin segaduses. Ma ei mõistnud enda ümber toimuvat ja vaatasin maha. Mustad puujuured haarasid mu jalad, võttes mult ainsa põgenemisvõimaluse. Vajusin põlvili. Sa lähenesid, paitasid õrnalt mu pisarad kuivaks ja lõidtugeva hoobi vastu põske. Lükkasin enda keha vastu põlvi ja hakkasin palvetama. Meie isa, kes sa oled taevas... Järgmine hoop, seekord vastu selga. Karjatasin suurest valust ja vajusin pikali. Juured olid säärte ümbert kadunud ja sinna olid jäänud sügava, punased haavad.

Avasin silmad. Jäine tuul puhus läbi mu heleroosa siidöösärgi. Seisin jälle rõduäärel, katkine klaas oli lõhkunud mu jalgu ja põskedel olid sügavad kriimud. Oi ei. Mõtlesin hirmuga ja ronisin alla. Ohissand, jälle ma teen seda. Miks? Ma vajan abi. Tõsiselt vajan abi. Astusin rõduuksest sisse ja sulgesin selle. Pean tõesti tabaluku siia muretsema. Vaatsin end köögi peeglist ja läksin rutiinselt vannituppa. Avades peegelkappi tundisin õrna limpsatust enda verisel jalal. Marionette. „Tere hommikust tibu!“ Ütlesin karvapallile teda sülle võttes. Ta õrnad udemed paitsaid pehmelt mu nägu. Siidised käpad vastu mu kõhtu, jäin unistama sellest ajast koos sinuga. Nendest rõõmsatest päevadest. Ainult headest tunnetest. Tundsin järsku valusat tõmmet enda niigi armiderohkel nahal. „Mammu! Paha tüdruk!“ Ütlesin väikse kurjusenoodiga enda hääles ja panin kassi vannitoa ukse taha maha. Nähtavasti oli kassike leidnud üles mu öösärgi paelad. Sulgesin õrnalt aukliku ukse ja otsustas võtta ühe lõõgastava duśśi.

Pärast paarikümmet soojendavat minutit oli aeg enda haavu ravima hakata. Otsisin peeglikapist välja meditsiinikoti ja võtsin sealt kaks sidet, kaks haavapuhastus lappi ja mõned plaastrid. Sidemed keerasin jalgade ümber ja plaastrid läksid juba niigi armilistele randmetele. Olin tegelikult harjunud selle põletava valuga, mis tekib haavu viinaga puhastades. Aga tõsiasi oli, et seda valu pidin ma tundma peaaegu iga hommik, sest kui ma magan, ei suuda keegi uskuda, mida ma teha võin.

kriitikat. :)

6.
Haavad puhastatud ja kinni seotud võtsin suuna köögi poole. Lülitasin kohvimasina käima ja astusin kergete sammudega korteriukse poole. Avasin selle. Õrn jahedus puudutas mu paljaid varbaid, kui kummardades San Fransisco Daily esikumatilt haarasin ja ukse kinni lükkasin. Sammusin tagasi kööki, viskasin lehe lauale ja võtsin kapist kohvitassi. Masin mulises veel mõned hetked ja kui enam hääli ei kuulnud, mõistsin, et kohvi on valmis. Kallasin tassi ääreni täis ja istusin laua äärde. Linnapea valimised algavad. Võis lugeda ajalehe esilehelt. Rase naine jäi auto alla, laps imekombel elab. Oli võimalik sealt veel välja lugeda. Horoskoop. Oli kirjutatud esimese lehe järgi 15ndale leheküljele. Keerasin lehte edasi, mitte midagi huvitavat leides keerasin jägmise ja järgmise ja järgmise lehekülje, vahepeal mõnusalt kuuma kohvi lonksates. Linna parim psühholoog pakub abi vaimsete armide parandamiseks. Helista 36549298. Leidsin need sõnad enda jaoks huvitavad ja kirjutasin numbri endale telefoni. Seda salvestades rüüpasin viimase lonksu ja tõstsin tassi kraanikaussi. Istusin tagasi laua äärde ja asetasin enda pea paremale käele, küünarnukk lauale toetudes. Mida ebahuvitavat ma täna võiks teha? Mõtlesin endamisi. Uisutamine. Hmm, hea mõte. Krapsasin laua äärest püsti ja sammusin juba pisut rõõmsama meelega magamistoa poole.

Nonii, söödud, joodud, riides, pesus käidud, haavad seotud, kott pakitud. Midagi veel? Vist mitte. Mõtlesin koridori uksel seistes. Okei, ma siis lähen. Astusin korterist välja ja keerasin ukse lukku. Seisatasin, ohkasin korra ja võtsin sammud lifti poole. Vajutasin punast nuppu ja seisin, käed kõhul, mantel seljas ja kindad käest. Liftiuksed avanesid ja astusin sisse. Uksed sulgusid ja nii sõitsin ma lihtsas üksinduses 1. korruse poole. Uksed avanesid ja astusin välja. Hotelli fuajees liikus palju inimesi ja jutusumin käis üle õrna muusika. „Brittani!“ hüüdis mahe naise hääl mu selja tagant. Pöörasin end mõtlemata ümber ja seal seisis Kersti. „Issand, ma pole sind nii kaua näinud!“ Ütlesin laia naeratusega enda suul ja kallistasin teda. Mõnus lõhnaõli aroom käis üle pea ja selle kallistuse soojus levis lainetena üle mu keha. Olen juba aasta igatsenud kellegi õrna kallistust. „Ma igatsesin sind.“ Sositas ta mulle kõrva. „Mina sind ka,“ vastasin talle ja lasin lahti. Ta kunagised pikad heleblondid juuksed olid värvitud tumepruuniks ja järgi oli jäänud vaid õlgadeni kiharad. Silmad olid tal värvitud tal pruunikaks ja geelküüned olid tal siiani. Need lasi ta juba 16 aastaselt panna ja ta pole sellest ajast kordagi ilma küüntetea olnud. „Mis sa siin teed?“ Küsisin õelt enda käekotti kergitades. „Oeh, tegelikult ma lootsin, et äkki ma saan paariks kuuks sinu juurde tulla.“ Vastas ta pea maas ja ma oleks võinud vanduda, et nägin ta silmis pisaraid. „Ikka aga mis juhtus? Kas midagi Ronaldoga?“ Küsisin talt ja kergitasin ta lõuga, et näha ta silmi. See oli tõsi, ta nuttis. „Ronaldo, ta pettis mind ja, ja mind vallandati. Ma tahtsin korterit üürida aga mul pole raha ja ta võttis mult kõik mis mul oli kaasaarvatud ka see 4 miljonit, mis isa mulle pärandas.“ Ütles ta juba kõvema häälega nuuksudes. Kuradi värdjas. Mõtlesin.“Ma teadsin, et see mees ei too midagi head. Tead, ära muretse. Sa võid minu juures elada nii kaua kui soovid. Minu poolsest pärandusest saame väga hästi elatud. Ära palun nuta, kõik saab korda. Ma olen alati sul olemas.“ Ütlesin ja haarasin ta enda embusesse. Ta nuuksed muutusid õrnemaks ja tundsin kuidas ta rahunes. „Kas sa midagi söönud oled?“ Küsisin ja vaatasin talle otsa. „Peale eilset õhtut, ei ole.“ Vastas ta pead raputades. „Nonii, lähme siis minu juurde, sööme ja siis teeme midagi lõbusat. Eks?“ ütlesin naeratades. „Okei.“ Ütles ta ja haaras enda kotisangadest. Tal oli kaasas neli väga suurt kohvrit ja üks hiiglaslik käekott. Vaatasin kotte ja haarasin 2 kohvrit enda kätte. Veeretasime need lifti kui järsku kuulsin enda selja tagant mehe häält...

ma tean, et keegi ei loe aga enda lõbuks on ka tore kirjutada. (A)

aitähh lugejatele. :)
7.
Mine ära, mine ära, mine ära... mõtlesin ja pöörasin ümber. „Jah?“ ütlesin tehes enda kõige võltsimat naeratust. „Teie mobiil kukkus maha.“ Ütles ta ja sirutas käe koos telefoniga minu poole. „Võta ise!“ sosistasin Kerstile ja pöörasin pea ära. Mees vaatas mind imelikult kui õde minu asemel mobiili võttes meest tänas. „Olen Robin.“ Ütles ta ja sirutas jällegist käe minu poole. Kasi minema, mine ära, ära tee nii... „Kersti,“ ütles õde mehe kätt surudes. Kersti naeratas ja pani enda käe ümber mu väriseva keha. Mu pea oli vastu õe õlga ja tundsin kuidas soolased hirmupisarad mööda põski alla veeresid. Kaitse mind, palun, ära lase teda mu lähedusse. Hoia mind, ära palun tee. Mine ära... „Kas kõik on korras?“ küsis Robin mind vaadates. „Kõik on hästi!“ vastas õde mu eest ja tugevdas haaret mu vappuva keha ümber. „Ilusat päeva.“ Ütles mees morni häälega. Kuulsin ta hääles kahtlusnooti ja märkasin ta silmis väga sügavalt uurivat pilk, kui ta kõndides korra üle õla vaatas. „Mis oli?“ küsis õde minust lahti lastes. „Ma räägin, kui on õige aeg.“ Ütlesin talle ja hakkasin toaukse poole kõndima, kohvrid järel lohisemas. Kersti vaatas mind hetke. Ükski lihas tema kehas ei liikunud, kui ta haletseva pilguga mind uuris. Mõistes, et ta peaks ka tulema, hakkas ta vaikselt lonkides järgi liikuma.
Lukustasin toaukse, kui naine oma viimased kotid ukse vahelt sisse oli tõstnud. „Kus ma magan?“ küsis ta ja vaatas korteris ringi. „Külalistetoas.“ Ütlesin talle ja viipasin käega kolmandale uksele paremal. „Vasakul on minu tuba. Keskmine on vets ja vannituba.“ Ütlesin ja haarasin ukse kõrvalt õe kohvrid. „Miks vannitoa ukse sees auk on?“ küsis ta ja vaatas mind imelikult. „Räägin kui on õige aeg.“ Vastasin jällegist ja jalutasin köögi poole. Kõikidesse tubadesse sai elutoa kaudu ja kööki koridori kaudu. Minu toas oli helesinine tapeet, külalistetoas virsikukarva ja elutuba lilla ja mustaga, köök aga musta ja valgega. Kujundasin korteri ise umbes aasta tagasi peale kõike.
„BRITTANI!“ hüüdis järsku õde kiljudes enda toast ja jooksis ülikiiresti kööki, kus ma parasjagu kohvi tegin. „Mida?“ küsisin hämmingus ja haarsin õe värisevatest kätest. „Hiiglaslik rott...“ ütles õde pisarates. Vaatasin toaukse poole ja osutasin Mammu poole. Kass kõndis ülima rahuga elutoa diivani poole. „See karvane rott?“ küsisin naerdes. „Jah, see.“ Vastas õde solvumist teeseldes ja hakkas seejärel kõvasti naerma. Tüüpiline tema. Võtsin Mammu sülle ja istusime kolmekesi laua äärde. Kallasin Kerstile kohvi ja avasin ajalehe.

lühike tuli vist? :S