Palve

See jutt sündis lihtsalt hetkega. Hakkasin igavusest kirjutama ja peale esimest kahte lõiku sain aru, kellest see rääkima hakkab. Vaatame, kas ma suudan seda jätkata ka. Ma üritan kindlasti.

Kui keegi vigu näeb, siis andke teada. Tahaks grammatika koha pealt ennast parandada. (:

1. osa

Ta jooksis mööda treppe üles. Kuradi New York ja selle kõrghooned, mõtles ta kogu teekonna. Ta teadis, et see ei ole tema süü, et kogu hoones elektrikatkestus on ja ta teadis, et see ei ole tema süü, et tema enda abikaasa kogu selle sekelduse põhjustas. Kuid kui ta nägi Mariat viieteistkümnenda korruse akna peal seismas ja alla vaatamas, ei suutnud ta enam paigal püsida, vaid tormas hoonesse sisse hoolimata politseinike hoiatustest.

Viieteistkümnendale korrusele jõudes jäi ta hetkeks seisma, et meelde tuletada kus kohas täpselt see aken oli. Kolmas aken vasakult, kolmas aken vasakult, korrutas ta iseendale. Ta tuli treppide pealt ära hoone kõige paremas servas ja alustas jooksmist. Vasakult eelviimase korteri juurde jõudes, ta peatus.

Uks ei olnud lukus. Ta lükkas ukse ettevaatlikult lahti, hakates millegipärast kartma. Ta ei tahtnud sinna sisse minna. Ta lihtsalt lootis, et ei näe Mariat seal akna peal seismas, vaid et ta istub rahulikult akna kõrval tugitoolis ja on mõistuse pähe võtnud. Ta tahtis teda kallistada ja teda tänada, et ta ei olnud neid maha jätnud. Ta tahtis, et see kõik oleks vaid uni.

See päev oli alanud täiesti tavaliselt. Nad olid läinud kolmekesi ühte eralasteaeda ja jätnud Elisa sinna oma sõbrannadega mängima. Talle meeldis alati lasteaeda minna, seal olid head kasvatajad ja Elisa head sõbrad. Samuti käis seal ta parim sõbranna, 5-aastane tüdrukutirts Beth. Elisa ei olnud nendega isegi hüvasti jätnud, vaid tormas jooksuga ette, et esimesena uksest sisse saada. Maria oli kiiresti kasvatajaga rääkinud ja öelnud, et nad jõuavad talle natuke hiljem, kui tavaliselt järgi. Põhjus oli see, et tal pidavat sellel päeval üks koosolek olema ja see pidi kauem kestma. Kuid nad käisid alati koos Elisal vastas ja see oli mugav variant ka, teades, et nende töökohad olid üksteise vastas.

Maria saatis ta sellel hommikul ukse juurde ära, kuigi tavaliselt tegid nad vastupidi. Sellest hetkel alates oli mehel kahtlane tunne, et täna muutub kõik. Ta ei suutnud sellel päeval eriti tööd teha ja vaatas tihti oma arvutiekraanilt kõrvale, üle tänava asuva maja poole. Ta kuulis sireene enne, kui ta nägi autosid liginemas. Kui autod aga maja ees seisma jäid, siis jäi ta lihtsalt aknast välja vaatama, pööramata enam oma tööle tähelepanu. Järgmisel hetkel nägi ta Mariat üleval akna peal seismas.

Seal seisis ta siiamaani, seljaga tema poole. Siis hakkas ta rääkima: „Kas sa kujutad ette, kui raske seda sammu teha on, Mike? Ma ei suuda taluda mõtet, et ma ei näe enam Elisat kunagi, ega sind. Aga ma olen selle üle juba nädalaid mõelnud ja ma tean, et midagi muud ei jää üle, et see on ainuke viis, kuidas teil kergem oleks. Mulle meeldib rohkem see mõte, et ma teen seda ise, kui et mind elektritoolile pannakse. Sa ei oleks tohtinud minuga täna rohkem rääkida. See oleks kergem olnud. Aga sa ei tea, kui raske seda sammu teha on.“

„Maria, palun, ära jäta meid. Sa ei jätnud Elisaga täna isegi mitte hüvasti korralikult. Lihtsalt palun ära tee seda. Me otsime advokaadi. Me leiame parima maailmas. Ta räägib sind süütuks. Lihtsalt... palun.“ Mike’i häälest oli saanud sosin, ta ei suutnud enam oma pisaraid tagasi hoida.

Maria pööras ümber ja tegemata välja mehe palvetest, lausus: „Lihtsalt luba mulle üht, palun, lihtsalt luba mulle, et sa hoolitsed Elisa eest. Ma kardan just kõige rohkem sinu pärast, palun lase Elisal elada parimat elu, mis tal vähegi võimalik on. Palun tee, et see kõik mille nimel mina töötanud olen, ei läheks luhta. Te väärite parimat, te ei vääri minusugust kurjategijat. Mike, ma olen teinud haiget tuhandetele inimestele, ma ei suudaks elada rohkem, mõeldes sellele... Luba mulle, Mike.“

Mees vaatas tema poole, saades aru, et enam ei ole tagasi teed. Ta teeb oma viimase lubaduse ja täidab seda, kuni oma surmani. „Ma luban,“ lausus ta Mariale silmadesse vaadates. Ta teadis, et ta täidab seda lubadust.

Maria naeratas veel kergelt ja astus siis sammu tahapoole. Temast jäi tühja tuppa seisma vaid Mike, pisarad voolamas.

Üsna paljulubav.
Palun andesta selle kommentaari segadus, kuna kell on juhuslikult pool kaks või midagi sellist ja ... okei ma just hakkasin trükkima mingit pikka teksti iseenda kohta, mida sa arvatavasti ei taha.
Okei, ma teen seda jälle.
Nii, jutu kohta.
Ootan huviga järge, siit osast ei saanud väga palju informatsiooni, aga samas, see on... hästi kirjutatud, mina neid grammatika vigu otsida/leida ei oska ja tundub väga erinev nendest tüüpilistest tiinekajärjekatest, mis praegu ringi liiguvad.
Selline tõsisem.
Ühesõnaga, I approve ja ootan uut.
Heh, see riimub.
Edu!

Mulle meeldis, ootan täitsa huviga järgmist osa. Üldiselt mulle mingeid grammatika vigu silma ei jäänud, ainult see, et eelviimases lõigus on 'tagasi teed', kuigi minu arvates peaks olema see üks sõna. Aga jah, muidu oli minugi arvates selles mõttes tõsisem ja mitte nii tüüpiline järjejutt, nii et tahaks teada, mis edasi saab.

Põnev :)

Mul hakkab minema osadega natuke kaua, sest kool ja kõik need pereüritused ja trenni asjad... ma lihtsalt ei jõua kirjutama. Kuigi mul on koguaeg ideid, kuidas seda jätkata. Sellest tulenevad ka suhteliselt lühikesed osad.

Nautige!

2. osa

10 aastat hiljem

Elisa, tegeliku nimega Elisabeth Maria Woods, astus klassiruumist välja, käes viimane inglise keele kontrolltöö, mille eest oli ta saanud ’B’ ja millega ta väga rahul oli. Ta oli keskmine õpilane, käis natuke trennis, õppis korralikult ja tal olid tavalised sõbrad. Tal polnud poiss-sõpra ja ta ei tundnud temast ka puudust. Ta oli viimased aastad lihtsalt vooluga kaasa läinud, teinud seda mida tahtis ja mida hetkel vaja oli teha. Talle ei meeldinud kool, kuid talle meeldis seltskond, mis kooliga kaasnes.

Tal ei pruukinud olla ema, kuid tal oli isa ja tal olid temaga tavalised suhted. Ta ei rääkinud oma mõningatest pidudest, kuid ta rääkis oma sõpradest, hinnetest, huvialadest. Talle meeldis ujuda ja ta tegeles sellega kolm-neli korda nädalas, kuid mitte professionaalselt.

Tegelikult tundis ta oma emast puudust. Ta mäletas seda päeva, kui isa talle lasteaeda järgi tuli. Elisa mäletas, et tal oli imelik nägu peas, kui ta lasteaeda sisse astus. Samuti jõudis ta kuidagi vara. Tüdruk oli küsinud ta käest, kus emme on, sest nad käisid tavaliselt neil koos järel. Peale pikka vaikimist sai ta isalt vastuse, et emmet ei ole enam. Elisa imestas, kuidas ta seda siiamaani mäletas. Tal oli valus sellele mõelda, kuid ta elas edasi ja ta elas hästi.

Märkamatult oli ta oma kapi juurde jõudnud. Ta tegi ukse lahti ja pani inglise keele asjad sinna, voltis töö kokku ja pistis selle õpiku kaane alla. Kui ta parajasti oma matemaatika asju välja võtma hakkas, avanes kõrvalkapp. Kõrvale vaadates nägi ta poissi, kes talle seitsmendast klassist saati meeldis. Nüüd kümnendas, olid neil lõpuks kõrvuti kapid.

„Hei,“ lausus ta rahulikult. Poisi jaoks oli ta arvatavasti lihtsalt sõber, sest aasta algusest saati olid nad alati paar sõna vahetanud, kui nad kapi juures kokku sattusid. Samuti olid neil neljapäevased matemaatika tunnid koos, kuhu nad tavaliselt koos suundusid. Mark Dane oli alati hästi jutukas ja ta poolpikad lokkis juuksed ning põselohud olid tekitanud Elisale liblikaid nii kaua kui ta teadis.

„Tsau, mate jah?“ küsis poiss, näoga kapis tuhnides.

„Oojaa, ei oota eriti. Õps läheb arvatavasti hulluks, kui ta töid jagama hakkab. Isegi mul ei läinud see hästi.“ Elisa sai oma asjad kätte ja pani kapi kinni. „Ootan ma sind?“

„Võiksid, ma kohe tulen.“ Elisa ei näinud kapi ukse tagant, mida ta sealt täpselt otsib, kuid teades Marki, olid tal kõik matemaatika asjad kusagil kapi alumises nurgas. Tundus, et poiss leidis oma asjad ja eemaldus kapist, lüües ukse kinni.

„Tead, ma tahtsin su käest midagi küsida...“ See tõsine hääl, mida tavaliselt kuulis Marki suust ainult tundides, ehmatas hetkeks Elisat. Tekkis lausa uudishimu kergelt. „Mida sa reedel teed?“

Reede, reede, reede... mida ma teen? Mul olid siis ju mingisugused plaanid, kuid mis... Siis tuli Elisale meelde ja talle tekkis klomp kurku. „Reedel?“ küsis ta vaikselt. „Mul on... plaanid. Ma... ah, vahet pole, ma see reede ei saa igatahes. Meil on isaga plaanid,“ tõi ta vabanduseks, kuigi tegelikult veetsid nad alati selle päeva kahekesi koos kodus ja mängisid lauamänge.“

Nad kõndisid kahekesi vaikides edasi, Mark suhteliselt nukralt. Matemaatika klassi juurde jõudes, sai Elisa süütunne temast võitu ja ta küsis: „Ma küll see reede ei saa, aga kuidas järgmisega oleks? Siis mul plaane ei ole.“ Nähes poisi näole tekkivat naeratust, ei suutnud ka tema seda tagasi hoida.

„Järgmine reede on siis sulle pühendatud. Arvesta sellega.“ Eraldudes naersid nad mõlemad omaette. Lisaks oli see esimene poiss, kes kunagi Elisat oli välja kutsunud ja see oli juba algus. Ja kuueteist aastasena oli täiesti normaalne alustada... oletades, et ta isale see samuti sobis. Aga Elisa teadis täpselt, mis nuppu ja millal seda vajutada.

Oooo hea. :)
Uut, tõotab põnevaks minna.

Mm, mulle meeldis.
Hetkel midagi enamat nagu ei oskagi öelda.
Jään huviga uut osa ootama

Tõotab head. :) Ootan juba, millal järgmine tuleb. :)

tõotab tulla huvitav
Ta ema oli mõnes mõttes isekas...mõnes mõttes oli ta isetu.
UUT!

Läks kaua läks selle lühikese teksti jaoks, kuid valmis sain.

3. osa

Nad istusid kahekesi köögilaua taga. Kuna nende korter polnud suur, siis polnud ka köögilaud teab mis suur, kuid sinna monopoly mängima mahtus täiesti vabalt. Alati 15. aprillil tehti see laud korda ja hakati monopoly mängima. Mike istus alati külmkapi lähedal, et sealt vahepeal õlut võtta ja Elisa ostis alati selle kuupäeva puhul omale kakssada grammi pähkleid ja mahla. Umbes samamoodi veetsid nad vabad õhtud, siis kui Elisa veel väike oli ja Maria veel elus. Sellest ajast saati veetsid nad alati Maria surmaaastapäeva ühte moodi.

Mike vaatas oma tütart. Kui suureks ta juba kasvanud on, mõtles ta ja tahes-tahtmata tuli talle meelde see päev. Aga tema jaoks oli just see päev mõeldud meenutamiseks. Peale seda oli ta küll aru saanud, miks see kõik juhtus ja kuidas see juhtus. Nüüd hoolis ta ainult oma lubadusest ja käis ainult selle nimel tööl ning hoolitses ainult selle nimel nende korteri eest. Elisa oli selles suhtes pärinud oma ema geenid, koristamine ei olnud üldse tema jaoks. Aga Mike ei nurisenud.

Ta veeretas täringuid, saades kokku kuue. „Haa, maksa!“ tuli kohe Elisa suust, kuigi ta veel oma käiku polnud teinudki.

„Sa ajad mu pankrotti nii.“ Sellegipoolest tõstis ta oma nupu õigesse kohta ja hakkas oma rahatähti näppima.

„Tegelikult, isa, ma tahtsin su käest midagi küsida.“ See hääletoon ei erinenud tegelikult üldse Elisa tavalisest toonist, kuid sai sellegipoolest mehe kuulama. See meenutas väga Mariat, jäi ta hetkeks mõtlema, kuid sättis ennast siis Elisa lainele. „Et ma lähen järgmine reede ühe tuttavaga välja. Poisiga. Me lähme vist kinno või midagi sellist. Sobib? Sest ta on lihtsalt nii armas ja nii avatud, et temast on raske mööda vaadata ja me oleme kogu selle õppeaasta kõrvuti kappides olnud ja üleüldse. Ta on parim.“

„Kas sa nime ütled mulle? Ma teeks taustauuringu,“ lausus Mike naeruvinega hääles.

„Kui sa lubad, et sa taustauuringut ei tee, siis ütlen.“ Elisa naeratas samuti.

„Okei, luban.“ Mees pani tüdruku ette lauale ta monopoly rahatähed, naeratades nagu see oleks altkäemaksuks.

„Ta on Mark Dane.“

„Dane?“

„Jah, Dane. Sa ütlesid, et sa ei tee taustauuringut.“

„Ei, aga Dane’iga sa välja ei lähe.“

„Miks?“

Sellele küsimusele järgnes pikk vaikus. Mees ei teadnud, kuidas seda oma tütrele selgitada. Ta ei tahtnud seda selgitada. Tal ei olnud kunagi plaanis olnud seda talle üldse selgitada. Võib-olla jätta enne oma surma talle mingisugune kirja, kus oleks kõik kirjas, kuid ta ei tahtnud seda ise selgitada. Ta ei teinudki seda.

„Põhjus ei ole oluline... Elisa, ma olen sulle su elu jooksul enamusi asju lubanud ja neid asju, mida ma sulle ei ole lubanud, sa enam ei mäletagi. Palun usalda mind selles küsimuses. Ma tahan sulle kõike paremat ja... ma lubasin Mariale, et ma hoolitsen sinu eest ja et sa saad endale hea elu. Ainult selle lubaduse nimel ma praegu elangi, kuid... kui sul on vaja just kellegagi välja minna, siis ma võin sulle kusagilt mingisuguse naabripoisi palgata...“ Ta nägi Elisa näost, et katse seda paremaks muuta ei õnnestunud. Elisa istus ta vastas, toetudes tooli seljatoele, näol selline ilme, et Mike’l käis kõhust jõnksatus läbi. Siis tõusis tüdruk püsti ja lahkus köögist, jättes mehe sinna lihtsalt istuma.

Ta ei suutnud otsustada, kas oli õigesti otsustanud. Sest poeg võis olla isast hoopis erinev, kuid samas täiesti samasugune. Muidugi oli kergem minna riskivaba teed mööda, kuid see ei pruukinud alati õige olla. Samas, kõik mida ta teadis Dane’ide kohta, oli piisav otsustamaks, et tema tütar ei tohi minna selle poisiga välja. Aga miks ta siis ennast nii halvasti tundis?

Ainukesed asjad, mida Mike eales oma tütrele keelanud oli, olid mingid suured kallid kaisukarud ja hiljem kõiksugused uued tehnikavidinad, kuna tütrel olid need kõik juba olemas, ainult mitte kõige uuemad versioonid. Tal oli isegi oma arvuti ja suur raamaturiiul täis absoluutselt raamatuid igast žanrist. Võib-olla oligi asi selles, et mees ei olnud mitte kunagi oma tütrele midagi erilist keelanud. Ja samas ei tundunud Elisa mitte kuidagi hellitatud olevat.

Ta tõusis istmelt ja asus lauda koristama. Kõhutunne ütles talle, et nad ei istu sellel õhtul enam koos selle laua taga. Kraanikaussi tütre tühja pähklikaussi pannes, käis tal kõhust äkiline valu läbi nagu keegi pussitaks teda. Ta pani käe kõhule ja surus silmad korraks kinni, ennast küüru tõmmates. Kuid mõne hetke pärast läks valu üle ja ta sai oma asjadega jätkata.

***

F*ck, ma jään kooli hiljaks, oli Elisa esimene mõte, kuid seda mõtles ta absoluutselt igal hommikul. Eriti laupäeva hommikuti. Miks mul riided seljas on? mõtles ta järgmisena. Siis tuli talle kõik meelde. Talle tekkis uuesti tunne, et ta hakkab uuesti nutma, kuid ta võttis ennast kokku ja ajas ennast püsti.

Esimest korda elus kavatses ta oma isa sõnu eirata ja ikka reede õhtul välja minna. Seda küll vale abiga, kuid plaanid olid tal hetkega valmis. See oli kerge, sest ta teadis, et majast välja hiilimine on praktiliselt võimatu, kuna isa tuba oli kohe korteri ukse kõrval. Sellepärast oligi kergem väita, et ta läheb ühe sõbranna poole.

Mike istus juba köögis laua taga, kuid ta polnud oma toitu puutunud. Mees oli näoga akna poole ja tal oli käes ajaleht. Elisa ei märganud midagi erilist, ta oli oma isa peale ikka vihane ja ei kavatsenud mehega täna sõnagi vahetada. Ta ei olnud inimene, kes selgitaks täpselt, mis tal viga on. Ta hoidis asju endasse ja kohe kindlasti ei rääkinud ta midagi inimesele, kellega ta parajasti ei rääkinud.

Mees tõstis pilgu lehelt ja vaatas talle otsa. „Hommikust! Kohvi tahad?“ Elisa vaid noogutas talle kergelt vastuseks ja võttis laua pealt kohvikannu. Ta nägi, et talle oli hommikuvõileib tehtud ja lisaks täpselt tema lemmik ning tõstis seetõttu selle enda ette taldrikule. Ta kuulis kuidas Mike ohkas, kuid ei teinud teist nägugi, kui oma võileiba sööma hakkas.

Ta isa tõusis püsti ja pani ajalehe lauale, kuid ta tegi seda kuidagi vaevaliselt. Oma taldrikut võttes toetus ta raskelt laua peale ja vajus küüru. Siis vajus ta põrandale pikali. Elisa istus tardunult, võileib suu juures. Ta pikad blondid juuksed vajusid talle silmile. Siis kiirustas ta oma isa juurde ja lükkas ta selili. Ta hingas, kuid ei teinud Elisa raputamise peale silmi lahti. Tüdrukul ei jäänud midagi muud üle kui hädaabisse helistada.

Täitsa põnev

Täpselt midagi sellist ma tahtsingi teada. (:

Ja ma loodan uuega homme hakkama saada.

Mm, päris hea:)