Perfektselt korras

Olla perfektsuse päralt. Üks osa sellest, mida kõik ahnelt pilgul jõllitavad. Ila voolamas pluusikaelusest solaariumipäevitunud nahale. Olla perfektne, kui sinna on suund. Olla kena, olla ilus. Olla tipus. Tunda end kenana. Puusakondid, värinad, väljakukkuvad juuksed. Ent samas XXS suurus rõivad, pisike, tiny, kõik imetlevad ja kõik tõstavad sülle. Kõik kannavad ääretu kergusega. Kellegi jalg ei väsi ära kui neile sülle istud. Keegi ei kurda silmapilgutusega kui raske sa päriselt oled. Ja keegi ei valeta sulle sest päriselt sa oledki pisike. Päriselt sa oledki sale, kena ja perfektne. Päriselt... On kõik korras. Ärajäänud päevad, närvilisus, kalorite lugemine, trennitegemine, enese sundimine.

Kuid kõik on korras. Sa sööd väikesi portsjoneid, öeldes, et sööd neid tihedalt ja see ongi sinu vormi saladus. Sa sööd sööd sööd salaja, sa binge'id. Sa õgid sisse šokolaadikooke ja vahukoort ja jäätist ja komme ja marmelaadi ja grillkana ja kartulisalatit ning hamburgereid. Samal ajal, kui sa neid õgid, sa nutad. Pisarad voolavad koos rasvaniredega mööda sinu kondist keha alla. Esiletükkivad põsesarnad, rangluud, rinnad, mida pole enam olemas, ribid, aukuvajunud kõht, puusakondid, reieluud, põlved mis trügivad ette.

Ja sa oled perfektne. Sa oled olemas. Sa lõpetad õgimise, sa viskad toidu minema. Kallad viimasele kanatükile peale kõik maitseained mis sul kodus on, et sa jumala eest, jumala eest ei sööks seda.

Sa lähed wc-sse ja topid näpud kurku, oksendad kuni suudad. Vaarud wc poti kõrvale pikali maha ent hüppad püsti. Kõik ei saanud välja, ei veel. Kalorid jäid sisse. Rasv jäi sisse. Kõik ladestub puusadele, sinu XXXS rõivad jäävad väikeseks, imetlus sinu peenikese keha üle kaob, võimalus saada tähelepanu kontidega kaob, võimalus šopata lasteosakonnas kaob, võimalus minestada ja nõrk olla, kaob. Niimoodi ei või! Niimoodi ei või!

Suundud ravimitekapi juurde. Otsid välja lahtistid. Nutuga pooleks võtad neid nii palju kui võid, kuigi tegelikult tahaksid terve purgi sisse kallata. Et kõik välja saaks. Iga viimnegi kui toidujääk. Miks ei saaks elada ainult õhust ja armastusest? Miks on vaja seda nõmedat toitu.

Hiljem istud wc-poti peal, sülearvuti on süles. Vahid lõpmatuid thinspo pilte: Nicole Richie, Lindsay Lohan, Twiggy ja siis paljud, tundmatud näod internetis, kelle kehad on perfektsed, kes on kõike seda mida sina tahad olla. Mida sina tahad saavutada ja kuhu sina tahad jääda. GoalWeight 1: 55kg GW2: 50 kg GW3: 45kg UltimateGW: 40 kg!

Ja siis oled pisike, kena, väike, kõik kiidavad kui nunnu sa oled ja kõik haaravad sülle ning kõik on korras. Ja sa tuled sellest välja, kindlasti tuled. Kui sa oled endale kuude viisi sisendanud kui paks sa oled on jõhkralt kerge hakata uuesti normaalselt sööma. Kui sa oled endale kuude viisi sisendanud kui halb on toit, pole sulle mingi probleem vorpida 40kg-ni jõudes näost sisse saiakesi. Mitte mingeid süümepiinu, enesevihkamis ja haletsemishooge ei teki. Kindlasti ei teki. Teised ei suuda, aga sina suudad. Sa suudad UGW-ni jõudes uuesti sööma hakata, aga samas püsida selle maagilise 40kg piirimail.

Ja kui sa lähed magama, nutad end magama, sest sa oled liiga paks, su unenäod on täis saledaid kehasid.
Hommikul sa ärkad, kurk kipitab, tulitab sest on tüdinud sinu teravatest, happelistest maomahladest. Näljatunne lärmab kõhus. Ent sa eirad seda. Nälg on hea. Nälg on hea, mõnus, tekitab tunde, et sa saavutad midagi.

Tõmbad dressid selga, lohvakad dressid, et keegi ei näeks kui vastikul lodev ja paks on su 57kg-ne keha 175-cmse pikkuse juures. Ja lähed jooksma. Varahommikul, et keegi ei näeks läbi riidekihi sinu rasva hüplemas.

Ja sa jooksed, sa suudad 20 min joosta, kui su keha annab alla. Tema ei taha enam. Sa kukud, näoli mutta, sa oled teadvuseta, pimedas tühimikus... Kauges pimedas tühimikus, kus kõik on nii hea ja sale ja kena... Perfektselt korras.

Suht rets oli seda lugeda, arvestades seda, et ma kaalusin mingi aasta tagasi 40 kilo. Nüüd hakkab viiekümnele juba lähemale nihkuma.

Aga need kirjeldused.. Ma ütleks, et need olid liiga.. utoopilised. Ses suhtes, et oleneb inimesest, aga kui sa kirjeldasid seda kondist keha, siis sellise kaalu juures küll keha nii julmaks ära ei lähe.

Aga.. Ma ei tea. Mina ei halvusta neid inimesi, kes kõhnad on. Ma tean ise, mis tunne see on, kui sult kümme korda päevas küsitakse, kas sa sööd ka midagi. Ja sa ei või kunagi teada, miks inimene nii kõhn on.

Ah mai tea enam, mida ma kirjutan siia. Kuidagi.. Mai tea.

Kusjuures, need ei ole utoopilised. Mõni aasta tagasi tegin ma artikli anoreksia teemal. Külastasin mitmeid anorektikute kommuune, kus kasutajad laadisid ka enda pilte üles, et teistelt tagasisidet saada. Paljud pildid olid sellised, et lihtsalt suu jäi lahti.

Eks see 40kg kaal on nt 180cm pikkuse juures ka natuke hullem kui 150cm pikkuse juures ja kehaehitus loeb ja sada muud asja veel, et luud tõesti paistma hakkaksid =P

Jutt pole halvustamiseks mõeldud. See pole loomulikult kõhnade ja saledate inimeste mahategemiseks vaid jah, söömishäiretega võitlejatest.

No jah, ma olen mingi 170 kanti.

Aga noh.. Need inimesed on psüühiliselt haiged ka.

Ma olen 166cm pikk, ma kaalun 45 kg ja mulle öeldakse, et ma olen liiga peenike. O.o ma õgin nagu lollakas, krõpsud, magus, makaronid ja kõike kõike veel.
Olen utoopiliselt normaalne. :)

Jutu kohta ütleks, et karm aga vastikult tõsi. Olen kokku puutunud sellise inimesega ja päris kohutav aga tema mõttemaalim polnud midagi sellist, tema on nälginud. Ma ei mõista mitte kuidagi selliseid inimesi. Nad vajavad abi. O.o
Muidu head kirjeldused ja hästi kirja pandud. (Y)