Pühendan selle imepäraselt lühikese ja mõttetu loo siis neljale inimesele: Johanna, Ines, Hanna ja Signe.
Ma tean, et see on 100% mõttetu ja ilme absoluutse mõtteta, aga hetkel mu kallis aju millegi parema peale EI tule.
Nii et jah.. Ise te ütlesite, et ükskõik, mida.
Edu teile järgnevatel igavatel minutitel. (:
Väikesed sõbrad
Oli ilus päikepaisteline päev. Tuul oli vaevuaimatav ning taevas polnud ühtegi pilvetompsu näha. Suvearmastajad nimetasid seda ideaalseks ilmaks ning käisid naerulnägudega mööda ilma ringi.
Üks väike pruunide juustega tüdruk mossitas Sigatüüka akna juures. Tüdrukutirtsu käed olid rinnale surutud ning ta jõllitas väljas mängivaid ja naervaid koolikaaslasi ilmselge pahameelega.
“Aga Hannaaa, ma tahan õue minnaaa!” kisas tüdruk, pöörates ennast õe poole nii, et kaks patsi laksuga vastu seina põrkasid. Sellest hetkeks ehmununa astus väike gryffindorlane seinast eemale. Kuid üsna pea oli ta taas enesekindlust kogunud.
“Inesekene, kas on tõesti nii raske aru saada, et sa oled haige ja ei VÕI õue minna, mis siis, et tundub olevad maailma kõige parem ilm üldse?” sõnas pikka kasvu blondide juustega tüdruk tüdinult. Sest tõsi see ju oli, tahtis neiu isegi õue minna. Aga nüüd pidi ta toas oma väikest õde passima, sest tollel oli kalduvus mitte sõna kuulata. Turtsatades pööritas Hanna silmi.
“See on nagu TÄIEGA ebaaus. Vaata, isegi Johanna ja Signe on väljas! USKUMATU, et sa mind õue ei lase! Ma olen juba peaaegu terve.” Gryffindorlane pööras vanemale õele taas selja ja virutas rusikaga vastu seina, pärast seda vaid kahetsedes. Vaikselt vandudes kirtsutas tüdruk nina.
“Okei, OKEI, mine välja ja lõbutse. Mul ükskõik, kui sa veel haigemaks jääd,” pomises Hanna äkitselt ning lahkus toast kannapöördega. Ines aga naeratas võidukalt ja tormas õele järgi.
Nii väljusid tüdrukud viie minuti pärast Sigatüükast ning kõndisid otse Signe ja Johanna juurde, kes järve juures ujumiriietes ringi jooksid.
“Ineeeees!” kisas Johanna samal ajal, kui ta õde karjus Hanna nime.
“Me arvasime, et te ei tulegi,” sõnas Signe peaaegu süüdistavalt.
“Usu mind, ma arvasin isegi seda,” vastas Ines silmi pööritades ja maas olevale rätikule pikali heites. “Aga kas te lihtsalt näete seda Toomast seal kaugel? Ta on nii kuum! Ma vean kihla, et temaga koos olles ei jääks ma iial haigeks..”
Hanna turtsatas ja pööritas silmi.
“Oh, ma usun, et ta näeks minu kõrval palju parem välja,” sõnas Johanna unistavalt. Järgmisel hetkel sai ta aga veega näkku. “Heeiiii!!” kisas ta Inese peale, kes naerdes ämbriga järve poole jooksis.
“Inees, sa ei tohi vette minna!” karjus Hanna õele järgi, aga tüdruk ei teinud väljagi. Ohates raputas neiu pead. Kuid järgmisel hetkel oli ka tema juba märg. Pead tõstes nägi ta Signet, kes samuti ämbriga järve poole lidus. “AGA SA ALLES SAAD!” hüüdis Hanna püsti tõustes ja sõbrannale järgi joostes.
Järgmisel hetkel jooksid Signe ja Hanna professor Snapele otsa ning mees jõllitas neid mõrvari pilguga. Tüdrukud jäid kahvatult seisma, ega osanud midagi öelda.
“Teie kaks, marss direktori kabinetti!” karjatas Snape vihaselt ja hakkas neid võlukepiga lossi poole togima. Ines ja Johanna jäid suu lahti neile järgi vaatama ning otsustasid siis ühiselt järgi hiilida.
Viieteist minuti pärast olid Hanna ja Signe koos Snapega Dumbledore kabinetti sisenenud. Enne, kui direktor kuidagi reageerida jõudis, käis vali plaksatus ning Johanna ja Ines kukkusid ukse ette ninali maha. Snape jõllitas neid hirmuäratava vihaga.
“Ohoo, Severus! Kas sa korraldad mulle ilusa päeva puhul moeetendust? Ma pean sulle ütlema, et see on äärmiselt meeldiv ja korda läinud üritus,” sõnas Dumbledore naerdes oma habet keerutades ning neljale tüdrukule lehvitades. “Selle eest annan ma Gryffindorele 100 punkti!”
Neli tüdrukut hakkasid lõbusalt naerma. Iga inimene, kes Severus Snape nägu sel hetkel oleks näinud, oleks samamoodi talitanud. Sest selle mehe näost punasemat asja polek enam võimalik olnud leida.
Pealkiri: Väikesed sõbrad. 
13/9/2010, 22:14
![padjanägu, [h]](https://2img.net/u/2612/57/44/36/avatars/5-36.jpg)
