Õnnelikult elu lõpuni

Mingi jutt on :) pole veel hhea kirjutaja, aga jahm.. midagi ma üritasin!


Esimene osa!

Katsusin ukselinki ja avastasin, et olin jälle varem jõudnud. Seadsin oma sammud aknalaua poole ja istusin sinna peale. Kuskilt taskupõhjast leidsin ka oma vana telefoni. Kiirelt valisin Sannu moblanumbri ja ootasin, kuni ta vastab. „Jaa...“ kostus telefonist. „Hei.. kaugel sa oled?“ küsisin. „Varsti jõuan kohale... sa juba seal?“ „Mhm.. aga tee kähku siis eksole!“ naeratasin. Toppisin oma telefoni pükstetaskusse tagasi ja jäin ootama. Varsti oli kuulda samme ja ma nägin juba Sannut, kes kõndis minu poole. Liblikad kõhus hakkasid juba tema lähedalolust möllama. Tõusin püsti ja sammusin ukse juurde, mida ta parajasti võtmega lahti keeras. Vaatasin teda ja ta oli kohutavalt armas. Keeranud ukse lukust lahti, avas ta selle ja lubas minul esimesena sisse minna, mis oli muidugi kohutavalt armas. Võtsin seljast oma üleriided ja istusin laua taha. „Kas sa võtsid mingit materjali kah kaasa?“ küsis ta minult. „Ei võtnud.. meelest läks ära!“ vastasin naeratades. Seejärel sammus ta teise ruumi, tõi sealt mingid kaustikud ja me hakkasime käsitööd ja mänge otsima. Alguses oli kõik vaikne, kuid siis tõstatasin ma jututeema. „Mis aprillinalju sa siis tegid oma klassikaaslastele?“ „Ah ega ma erilist midagi ei teinud!“ vastas Sannu. Ta vaatas mulle korraks otsa ja ma oleks peaaegu ära uppunud. Ma oleks ära uppunud tema põhjatutesse sügavpruunidesse silmadesse, millest kiirgast soojust ja rahu. Sirvisin edasi raamatut, leidmata midagi sobivat. Ma alustasin matemaatikaga rääkimisest, kuna ma teadsin, et ta oskab seda väga hästi. Ta näitas mulle ühe tahvli peale ülesandeid ja aitas mind, mis oli muidugi kohutavalt armas. Tasapisi tegime nalju nii üksteisega kui ka üksteise üle. Siis ta võttis ühe sinise markeri ja vehkis sellega täpselt minu näost mööda. „Kuule.. ma oleks pihta saanud!“ ütlesin naerdes ja nägin vilksamini tema kavalat naeratust......


Kriitikat paluks siis kh , uus osa tuleb - kunagi :))

Mmm.
Esimene asi, mida öelda oleks, on - lõigud !!!
Ilma nendeta onm raske lugeda. (A)

Aga muidu läks tekst üpriski libedalt ja vaatamata sisuvaesele tekstile oli seda hea lugeda. Alguses oli tükk aega segane, mis uks, mis Sannu, ja üleüldse - mis? kus? kes?
Lõpuks siis loksus midagi enam-vähem paika.
Oleks võinud olla rohkem selgitusi, muud midagi.

Ootan uut.

Lõigud, pikemad osad, vähem kordusi, rohkem kirjeldusi. See on vist kõik Aga uut tahan ikka

Lõike pole mul sellepärast, et see jutt on mul juba kunagi ammu valmis kirjutatud ja siis ma ei pannud lõike ja selliseid asju :))


Teine osa

Järgmisel hetkel võttis ta musta markeri ning ühe ülikiire liigutusega tegi ta täpselt mu nina alla ilutsema ühe täpi. Ma haarasin sinise markeri ning üritasin teda siniseks värvida. See ei õnnestunud, kuna ta haaras mu käest kinni, et ma ei saaks käega midagi teha. Rabelesin ennast lahti ning jooksin ruumist välja ja ka trepist alla. Nägin, et ta jooksis mulle järgi. Poole trepi peal püüdis ta mu kinni ning tahtis uuesti mind markeerida. Seekord võtsin mina tema randmest kinni, kuna teise käega hoidis ta minu käest kinni, et ma minema ei jookseks. Nüüd ma arvasin, et ta sodib mu näo täiesti mustaks.

Vaatasin ta pruunidesse silmadesse. Äkki lasin ma ta käesti lahti ning ta haaras selle ise kinni. Saamata aru, mida ta kavatseb, lasin sel juhtuda. Järgmisel hetkel tuli ta mulle üli lähedale nii, et meie huulte vahel oli umbes paar millimeetrit ja siis ta SUUDLES mind. Ma oleksin kohe seal samas maha vajunud. Ta tõmbas mu endale lähemale ja suudles mind tugevamini. Mulle tundus see kõik terve igavikuna ja kui ta lõpetas, oleksin tahtnud teda veel suudelda. Pärast suudlust vaatas ta mulle otsa. Hetkel ei suutnud ma midagi öelda. Seega haarasin markeri, mis oli ikka veel tema käes ning tõmbasin üle ta põse pika kriipsu. See kõik toimus nii kähku, et ta ei saanud õieti arugi.

Lõpetanud oma kriipsuga pillasin markeri maha ja jooksin trepist üles, otse sinna ruumi tagasi. Põsed õhetasid veel sellest kõigest. Ma ei saanud enam millestki aru. Peas keerles miljon mõtet, aga liblikad mu kõhus olid rahunenud. Sannu astus ruumi sisse ja see äratas ka liblikad elule. Ta istus toolile ja hakkas vist isegi liigagi kiiresti raamatut sirvima. Naer tuli peale, aga ma surusin selle tagasi. Mitte kumbki ei öelnud sõnagi.

Lõpetasime oma toimingud ning hakkasime ära minema. Sannu keeras ukse lukku ja me läksime koos trepist alla. Kõndisime edasi täiesti vaikuses. Jõudsime ristmikuni ja meie teed läksid lahku. Hakkasin juba minema, kui Sannu hüüdis: „Källu, oota...“ Seisatasin ja vaatasin Sannule küsivalt otsa. „Ah ei midagi!“ sõnas ta ja keeras pilgu maha. Ma ei öelnud midagi ning läksin. Tundsin Sannu pilku endal. Kuid siiski läksin, korra veel vaatasin taha, naeratasin ning sammusin koju.

Jumala lollakas tüdruk.
Nüüd poiss raudselt arvab, et tunded ühepoolsed.
UUUT! (:

No uut . Hea :)

Uut tahaaaan

Uus osa siis.. loodan, et see meeldib..
Kordan uuesti, et see jutt mul juba suht valmis kirjutatud.. aga ikkagi võite kritiseerida



Kolmas osa

Mul oli tunne nagu oskaksin lennata ja lihtsalt hõljusin oma tuppa voodi peale. Reedene päev tähendas seda, et õppima ei pidanud ning ma suundusin arvuti juurde pannes seal käima laulu Stacie Orrico Stuck. See oli minu jaoks tõeliselt hea laul. Laulsin kaasa ja ei pannud tähele, kui mu telefon helises. Laulu lõppedes istusin voodile ning jäin lakke jõllitama.

Mõne aja pärast tulin pilvedest alla ning vastasin telefonile, vaatamata kes helistab. „Jaa!“ hüüdsin rõõmsalt, peaaegu et kilgates. „Woow.. sa oled ikka päris rõõmus!“ kostus teiselt poolt telefoni Sannu lõbus hääl. „Oups!“ ütlesin tasakesi telefoni. Ta naeris ja sõnas siis: „Tead.. nagu, et .. noh...“ „No räägi välja juba!“ sõnasin tõsise häälega. „Et jh.. siis.. kas sa homme.. nt kuhugi niisama välja viitsid võinii?“ küsis ta.

Süda hüppas rõõmust lakke, kuid ma sundisin ta rahulikult oma kohale ning üritasin normaalse ja ükskõikse häälega vastata, mis mul muide väga ei õnnestunud: „Äää... okey...“ „Okey.. sauh..!“ kõlas tema poolt ja kõne katkes. Ma olin nagu mega õnnelik.

Järgmine päev jõudis kiiresti kätte. Sättisin varakult ennast valmis ning mõne tunni pärast saime Sannuga kaubamaja juures kokku. Hakkasime niisama jalutama. Rääkisime ja naersime mõttetute teemade üle. Jõudsime ühe pargi pingi juurde ja istusime sinna. Me ei vaadanud üksteisele otsa, kuid äkki Sannu küsis: „Cällu... kas... sa tahaksid nagu minu tüdrukuks saada võinii?“

Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda ja arvasin, et see on unenägu, seepärast palusin tal küsimust korrata. Ta ütleski sama küsimust ainult, et valjemini. „Hmm... las ma mõtlen!“ ütlesin ja tegin kavala näo pähe. Sannu vaatas mulle oma kutsikasilmadega otsa ning ma nõustusin. Tõusime püsti ning ta võttis mul käest kinni ning me jalutasime niisama pargis ringi.

Ma olin väga õnnelik. Ta saatis mind koju ning maja juures ta jäi seisma, vaatas mulle oma ülinunnude silmadega otsa ning siis ta suudles mind jälle. See oli täiega peadpööritav ja võttis jalust nõrgaks. Poleks Sannut mind kinni hoidmas, oleks ma juba ammu pikali lennanud. Suudlus lõppes ja ta kallistas mind tugevalt soovides mulle ilusaid unenägusid. Ja siis ta läks. Ma olin maailma õnnelikuim inimene.

Kommige :))

Neljas osa

Meie suhe arenes tasapidi edasi. Väikesed tülid kippusid küll sinna vahele, kuid tavaliselt lõppesid need ikkagi sooja kallistuse või pehme suudlusega! Ma arvasin, et kõik on jälle hästi, kuid iga tüliga me kaugenesime mõne võrra üksteisest. Kuni juhtus see, mida ma olin kõige rohkem kartnud. Me läksime jälle tülli ja seekord oli see tõsine...
„Sa oled maailma vastikum inimene ja ma ei taha sind enam kunagi näha!!!“ karjus Sannu mulle näkku. Pisarad tekkisid kurku ning ma ei osanud enam midagi öelda. Viskasin talle veel ühe hävitava pilgu ning keerasin otsa ümber, hakates lihtsalt minema jooksma. Ma jooksin kaua ja peatusin alles rannas. Istusin maha liivale ja meenutasin poisiga koosoldud hetki. Äkki tuli kõik viha ja kurbus minus pisarate moel välja. Ma istusin üksinda rannaliival ja nutsin. Nutsin südamest, lootes et see asja parandab. Aga seda ei juhtunud. Selle asemel hakkas vihma sadama. Alguses tibutas natuke, kuid siis tuli juba paduvihm. Ma ei kavatsenudki ennast liigutada. Pisarad segunesid vihmaga, aga kurbust see ära ei viinud. Ma tundsin ennast kohutavalt räsitult ja ärakasutatult.

Taevas hakkas selginema ja päike tuli välja. Tõusin püsti ning läksin koju. Õnneks polnud kedagi kodus. Ma vahetasin märjad riided kuivade vastu ning läksin oma tuppa. Võtsin kätte oma telefoni ja nägin, et ekraanil vilkus 17 vastamata kõnet. Kõik olid Sannu poolt. Ma ei kavatsenudki tagasi helistada, kui ta tahtis, et me läheme lahku, siis oli tal see vägagi hästi õnnestunud. Otsustavalt sammusin arvuti juurde ning logisin reiti. Mul oli üks teade, mis näitas, et Sannu on mind oma väljavalitu listist eemaldanud. Taaskord tekkisid pisarad kurku, kuid ma surusin need tagasi. Mul olid ka kirjad. Avasin oma meilboxi ning vaatasin kirja, mille Sannu oli saatnud. Ma ei lugenud seda läbi vaid kustutasin koheselt. Mul polnud vaja enam rohkem piinu, kui ta juba niigi oli tekitanud. Kurva ja raske südamega viskasin ennast voodile pikali ning uinusin sinnasamasse!

Viies osa

Ma olin täielikult masendusse langenud. Ma ju ikkagi armastasin teda väga. Tema mind siis järelikult ei armasta. Vähemalt kuu aega olin ma kodus. Kuna oli alanud juba suvevaheaeg, siis ei olnud mul mingeid kohustusi kah. Ma istusin kodus ja kellegagi ei suhelnud. Väljaarvatud mu vanemad muidugi, nendele ütlesin lihtsalt, et mul pole tuju minna välja vms. Õhtuti nutsin ennast magama ja hommikul istusin teleka ette ja nii kuni õhtuni välja. Tavaliselt sõin mõne tahvli šokolaadi kah. Ühel päikselisel hommikupoolikul otsustasin, et nüüdsest peab sellele lõpp tulema. Kiskusin sünged kardinad akna eest ja lasin päikesel oma tuba uurida. Panin selga jooksuriided ning lippasin trepist alla. Ajanud jalga botased, andsin vanematele märku, et välja lähen ja et nad mind ei ootaks. Võtsin suuna ranna poole. Sinna ma jalutasin, kuid kohale jõudnud, hakkasin mööda rannaäärt jooksma. Taaskord meenusid hetked, mil olime Sannuga siin käsikäes jalutanud ja päikeseloojangut imetlenud.

Lisasin kiirust, lootes sellega kurvad mõtted peletada. Kuulsin kedagi oma nime hüüdvat, vaatasin taha kuid ei näinud hingelistki. „Ilmselt kuulsin valesti!“ sõnasin enda ette ja jooksin edasi. Lõpuks peatunud, hingeldasin kõvasti ja kirusin mõttes, et polnud taibanud juua kaasa osta. Kuid selle ajaga tekkis mul tahtmine Sannuga rääkida ja asjad täiesti selgeks teha.

Taaskord seadsin sammud Sannu maja poole, ise välja mõeldes, mida öelda. Helistasin uksekella. Keegi ei tulnud ukse peale ja ühtki häält ei kostunud. Pisarad tekkisid jälle kurku, siiski ma teadsin, et meist ei saa enam midagi kui sõbrad, võibolla sedagi enam mitte. Lootusetuses olukorras istusin sinna samasse trepi peale maha.

Uniselt avasin oma silmad ja ei saanud aru, kus ma olen. Äkki taipasin. Ma olin Sannu pool. „Aga kuidas ma siia sain. Ma ei mäleta eilsest midagi! Oota.. midagi hakkab meenuma, ma läksin Sannu ukse taha ja vist jäin siis magama...“ pidasin ma oma mõtetes pika monoloogi. Toauks avanes ja tuppa astus ei keegi muu, kui Sannu ise. Kärmelt ajasin end voodist püsti, kuid istusin siis koheselt ka sinna tagasi, kuna Sannugi istus sinna.

„Ma arvan, et meil oleks asjad vaja selgeks rääkida!“ sõnasin arglikult.

Kuues osa


„Oleks jah vaja rääkida!“ ütles temagi. „Ma palun vabandust selle eest, mis ma sulle ütlesin, kuna ma ei mõelnud seda tegelikult tõsiselt. Ma läksin endast välja, kuid ma tean, et enam seda ei juhtu,“ lausus Sannu. „Ja mina palun vabandust, et ma minema jooksin, sest nüüd ma tean, et probleemide eest ei saa põgeneda,“ ütlesin ma kurvalt.

Nii lihtne oleks teda kallistada ja öelda, et kõik on nüüd korras. Kuid seda ei juhtu, kõik ei saa enam korras olla.

„Sannu.. ma arvan... ma arvan, et meist ei tule enam midagi välja!“ ütlesin ma otsustava lause ja oleks peaaegu nutma hakanud.Ta vaatas mulle tõsise näoga otsa ja lausus: „Sa mõtled.... et mitte kunagi?“ „Ma ei tea.. vähemalt hetkel mitte.. aga ma annan sulle teada...!“ ütlesin vastuseks. „Ja kas ma pean siis pealt vaatama, kuidas sa teistega käid?“ kõlas nüüd üks kohutav torge. „Me saame ju sõbrad olla, kui sa tahad!“ laususin taas. „Muidugi tahan.. kui sa tahad aega, siis seda sa saad!“ ütles ta ning kallisas mind. Mõtted hakkasid peas tiirlema: „Nii kergelt ta siis andiski alla? Kas ta siis ei armastagi mind enam? Miks ma pidin talle valetama. Ma ju armastan teda päriselt!“ Kallistuse lõpedes pomisesin midagi lahkumisest ning läksin.

Ma olin tõeliselt kurb, kuid kui ta minust nii kergelt lahti lasi, siis ega minagi hakka siin niisama lolli mängima. Ma suudan üle olla.. ma tean seda!