Kaugele ei jõua see, kes juba alguses teab, mida tahab... 4 osa

Aga ma leidsin oma blogist veel ühe jutu alguse :) . Ärge pange tähele, ma ainult armastusjutte oskangi kirjutada Et siis jah... Ärge väga kriitilised siiski olge Ja ärge pange tähele, et peategelase nimi on jälle Cat xD Mulle lihtsalt meeldib see nimi Ja ma avastasin, et ka selles jutus oli kuti nimi Markus, aga selle ma nüüd vahetasin ära xD

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------


Elas kord… Nii algavad muinasjutud. Oleks see siin muinasjutt, siis see algaks just seesuguste sõnadega. Oli kord… Nii algavad mälestused. Ja ometigi ei räägi see jutt ka mälestustest. Öeldakse, et mälestused on kõik, mis meil on jääv, aga mina olen nõus loobuma ka sellest varast. Ma ei ütle, et mäestused halvad on, oh ei. Kuid mõnikord on tunne, et saab ka ilma nendeta hakkama. See jutt räägib lihtsalt ühest kellestki. Tema nimi ja elukoht ei ole kohe üldse olulised, kuna võibolla, lihtsalt võibolla, on ta välja mõeldud… Mõelge sellele… Fakt on vaid see, et ta sarnaneb minule nii mõnestki küljest… Ja tema osad mõtted ja tunded on kohati ka minu omad… Kuid millised, seda ma ei ütle… Aga ehk tuleb see sellest, et ta pärineb minu mõtteist…


Vihma sajab. On sadanud juba terve igaviku. Vähemalt nii tundub blondide juustega tüdrukule, kes kusagil pärapõrgus hääletab. Ta ei tea, kuhu ta läheb, ta hääletab lihtsalt selleks, et mõtteid eemale saada. Kõigest… Neiu kõrval peatub tumesinine BMW, mille aken keritakse lahti. “Hüppa sisse!” hüüab juht. Tüdruk teeb nii nagu kästud ja naeratab heledate juustega, umbes 21-23 aastasele noormehele. “Aitäh.”

“Pole tänu väärt. Mida sa üldse teed siin?”

“Hääletan” vastab tüdruk vaikselt

“Seda ma näen jah, aga miks sellise vihmaga ja sellises kohas, seda ma ei mõista… Kuid mis on sihtpunkt?”

“Aga kuhu te ise lähete?”

“Tartusse”

“Siis on minu sihtpunkt Tartu.”

Juht tegi üllatanud näo, kuid noogutas ning edasi sõitsid nad vaikuses. Adavere kandis küsis noormees järsku

“Mis su nimi on?”

“On sel tähtsust?” vastas tüdruk tõrjuvalt.

“Jah”

“No siis sel juhul, kutsu mind Catiks.”

“See pole ju su nimi?” sõnas nooruk kahtlevalt.

“See on see, millega mind hetkel kutsuda võib.” lausus neiu lihtsalt.

“Okei… Mina olen Marko. Päriselt.” nende sõnadega vajutas noormees autoraadio mängima. Tüdruk tundis ära Guns N’ Rosese loo Don’t Cry. Ta tajus, kuidas silmanurka tekkis pisar ning silmad kipitama hakkasid. Et tema uus tuttav seda ei näeks, suunas ta pilgu küljeaknast välja. Peaks mainima, et ka seal polnud midagi peale vihma näha, kuid see meeldis tüdrukule. Ilm nuttis koos temaga, kuigi tema peitis oma pisaraid.

“Kuhu sa Tartus lähed?” katkestas tema mõtisklusi Marko hääl.

“Savi. Pane mind kusagil maha lihtsalt.”

“Vana oled?”

“Peaaegu 17”

Tüdruk ei teadnud, miks ta oma vanuse võhivõõrale ütles, kuigi ta oli endale lubanud terve autosõidu vait olla. Võibolla oli asi selles, et kedagi tõesti üle pika aja huvitas. Mitte temaga ei räägitud selleks, et aega sisustada või harjumusest. Vaid keegi küsis tõsimeeli ja veel parem. Teda lausa huvitas vastus….

“Cat… Kuule… Kui sul midagi nagunii teha pole… Tule minuga kaasa. Ma näen, et sul elus midagi valesti ning ma ei soovi, et sa Tartu tänavatel üksi öösel kõnniks ringi…” lausus Marko kõhklevalt.

Tüdruk kergitas kahtlevalt kulme ja Marko muigas.

“Oh ei, ära arva, et ma sind kuhugi enda juurde kutsun, et ma sind saaks ära vägistada. Tegelikult. Püssirohukeldrit tead?”

Tüdruk võitles uuesti pisaratega. Keegi hoolis… Hetkel mil talle tundus, et kõik kellest tema on hoolinud, on kadunud, tuli keegi võhivõõras, kes hoolis… Lihtsalt selleks, et end koguda vastas ta pisut võõrama häälega, kui enne.

“Jah, ma ei saa sinna sisse.”

“Saad. Mul on tutvused.” mees vaatas korra pingsalt tüdruku poole, kuid kuna too tema pilgule ei vastanud lausus edasi “Tuled?”

Tüdruk kehitas õlgu ja noogutas. Marko vahetas raadiokanalit ning mõne hetke pärast sõitsid nad Tartusse sisse…

Väga hea....Uut!

Algus meeldis ikka retsilt!
Nii hea arutlus ja värki. (:
Super! :)
Ootan uut.

ooh.. väga hheaa

Uut ruttu kribama

Tundub hea, järge ka.

Õhtul saab veel vist. Ma ei jõua hetkel rohkem kirjutada

Tartus sõitsid nad vaikides Püssikani. Markol oli õigus, tüdruk saigi sinna sisse. Turvad vaatasid küll pisut imelikult, kuid Marko vahetas nendega paar sõna ja probleemi ei tekkinud.
"Näe, istu siia. Ma lähen tellin. Mida soovid?" küsis noormees viisakalt.
Tüdruk istus, kuid küsimuse peale raputas pead. "Ma ei soovi midagi, aitäh pakkumast."
Marko vaatas talle kahtlevalt otsa ja venitas "Jeah... Right... Kana sööd?"
Cat noogutas ning mees kadus leti äärde. Tüdruk vaatas vaikides ringi, inimesi oli palju, enamuses noored. Ta naeratas kergelt. Mõelda vaid. Ta oli koos võõra noormehega sõitnud Tartusse, nüüd on ta kuskil, kuhu ta elu sees poleks jõuda lootnud. Ning vähe sellest, seda kutti huvitab see, kas temaga on kõik korras või mitte. Cat tundis end üle pika aja jälle hästi. Tüdruk ohkas ning pööras siis pilgu leti poole jälle. Tundus, et Marko oli tellimise lõpetanud, kuna ta vist maksis juba. Seejärel keeras mees ringi ning kõndis tagasi tüdruku juurde, istudes tema vastu ja asetades tema ette klaasi. Milles esialgsete vaatluste tulemusena oli Coca.
"Söök tuleb kohe."
"Aitäh" lausus Cat vaikselt.
"Ma ei teadnud, mida sa jood, seega tegin kompromissi ja võtsin Coca. Sobib?"
"Ja ikka." Tüdruk vaikis pisut ja lausus siis "Kas ma tohin sinult midagi imelikku küsida?"
"Noo. Küsi?" vastas Marko uudishimulikult.
"Miks sind huvitab see, kuhu ma lähen ja mis minust edasi saab? Miks sina hoolid, kuigi keegi teine ei hoolinud...?"
Nooruk vaatas rahulikult Catile otsa
"Ma ei oska sulle seletada, miks see mind nii vöga huvitab, aga...-" Sealkohal katkestas teda kellegi vali hõige
"Marko! Jou mees!"
Mõlemad noored keerasid pilgu hääle suunas ning nägid kolme noormeest, kes kõndisid otse nende poole. Marko naeratas, viipas neile ja sõnas siis Cat'ile selgituseks "Mu sõbrad"
Cat vaid noogutas ja muigas kergelt. Need niinimetatud sõbrad istusid samasse lauda ja asusid elavalt vestlema. Nende jutust oli selgelt aru saada, et nad polnud enam just kõige kainemas olekus. Vahepeal toodi Markole ja Cat'ile toit ning nende poolt valitses mõnda aega vaikus, mis teisi seltsilisi ei takistanud. Nood rääkisid kahe sööva noore eest samuti. Üsna pea aga telliti alkoholi, pakuti ka Catile ning vestlus süvenes...

Uut

Cat avas vaikselt silmad ja tundis, et ta on mingis liikuvas asjas. Tüdruk püüdis oma pead tõsta ja ühes sellega, avastas, et ta on autos tagaistmel pikali. Vaikselt oiates pani ta käe laubale ja ajas end püsti. Ta kurk kuivas ja peas oleks nagu 7 päkapikku kirkatega tööd teinud. Autos mängis vaikselt Cascada ning esiistmel istus Cat'i tuttav? või juba sõber? Marko. Tüüp vaatas tahavaatepeeglisse ja muigas
"Tere hommikust, joodik"
"Hommik" kähistas Cat vastuseks kui Marko Statoili juures auto peatas.
Marko naeris ja sõnas "Okei, istu ette. Süüa tahad?"
Tüdruk noogutas ja mees väljus autost, kõndides Statoili poole. Cat avas samuti ukse ning astus autost välja. Hetkeks oli tal segadus, kuid siis tundis ta koha ära - Mäo rist. Tüdruk istus esiistmele ja kuulas Cascadat ning mõtles veidi. Mõtisklustest äratas teda tagasitulev Marko, kes hoidis käes kahte topsi ning 2 hot dog'i. Ta ulatas ühe mõlematest Cat'ile ja lausus
"Ma küll ei tea, mis kastmed sulle sobivad, aga ehk sulle maitsevad kõik...?"
Tüdruk noogutas ja sõi vaikselt oma hot dog'i ära. Märgates, et ka mees on lõpetanud, võttis ta julguse kokku ja küsis
"Kuule. Mis eile toimus? Viimane mida ma mäletan on see, et su mingisugused sõbrad tulid."
Marko muigas, võttis lonksu kakaost ja vastas
"Mis seal ikka. Umbes nelja paiku olid sa juba väga kapsas ja ma vedasin su autosse magama. Ise tulin järele umbes 7 paiku ja hakkasin tagasi Tallinna sõitma."
"Ma tegin siis palju tüli, jah?" pomises Cat vaikselt.
Marko muutus tõsisemaks. "Oh ei, ära seda küll arva. Sinuga oli lõbus ja ma arvan, et ka sul oli meiega lõbusam, kui üks Tartu tänavatel ringi rännates. Lauriga sul sujus jutt ju päris hästi."
Cat naeratas kergelt kui talle meenus jututeema ja ka noormees ise.
"Mäletan. Tema oli see lühikeste juustega mustas pusaga tüüp, kes kandis kapuutsi ja oli jumala täis?"
"Täpselt" Marko naeris "Näed, sa isegi mäletad midagi."
"Nujah. Juhtub ka paremates peredes"
Ka Cat naeris.
Marko käivitas mootori ning nad sõitsid edasi Tallinna poole.
"Kus sa maha tahad minna? Seal samalt kust peale võtsin või siis kusagil mujal?" küsis noormees lõpuks kui nad olid pisut vaikinud.
"Kuhu sa ise lähed?"
"Tallinna"
"Läheks siis Tallinnas kusagil maha."
"Kus täpsemalt?"
"Kesklinnas. Plaza juures ehk kusagil"
Sellega nende vestlus ka lõppes. Umbs Kose ristis leidsid nad uuesti jututeema ning lõpetasid alles siis kui auto peatus Plaza ees.
"Nojah... Tsau siis... Aitäh. Kõige eest..." sõnas Cat auto ust avades. Tundus nagu Marko oleks tahtnud veel midagi öelda, kuid tüdruk sulges juba ukse, kõndides kiiresti eemale. Nurga taha jõudes haaras ta telefoni ning helistas. Vaadates, et talle ei vastata, pani ta telefoni uuesti taskusse ja istus ohates tänavakivile.

Mm,hhea (Y)
UUt!

3 nädalat hiljem...
Cat kõndis koos sõbrannaga tänaval ja vestles naeratades. Märgates möödasõitvat autot, tegi tüdruku süda tagurpidi salto.
"285MGO" pomises ta vaevukuuldavalt.
"Mida?" vastas sõbranna
"See oli tema..." Cat seisatas ja vaatas uskumatult suunda, kuhu kadus sinine BMW.
"Tema?" ei saanud teine tüdruk ikka veel aru
"Reelika! See oli tema! See oli Marko!"
Reelika ahhetas "Misasja? Päriselt? Kust sa tead?"
"Ma tean numbrimärki." samal hetkel helises neiu mobiil. Too vaatas ekraanilt numbrit ja ohkas tülpinult. Rellu heitis talle pilgu ja küsis
"Mart?"
Cat noogutas ja vajutas vasta. Paar sõna juttu rääkinud, lõpetas ta kõne ja sõnas
"Okei, ma pean minema. Tal on tööpäev varsti läbi ja ma san järgmise rongiga õigeks ajaks Tallinna."
Reelika noogutas ning tüdrukud võtsid suuna raudteejaama poole. Järsku kuulsid nad helisignaali, mis kõlas nende seljatagant. Mõlemad kiljatasid ja pöörasid ringi. Cat jäi kivistunult seisma. Nende taga seisis sinine inglisilmadega BMW, mille numbrimärgilt võis lugeda 285 MGO...




Et siis väike osa sellest... Teisele jutule üritan ka täna järje teha... Aga sellega vaatan lihtsalt, kas läheb rahvale peale :) Kui ei lähe, lõpetan ära

Jaiks.
Ma olin selle jutu vapsee ära unustanud. :$
Aga see on TOHUTULT HEA ju!
Nii et ootan uut. ;D
Ja kiiremas korras.