Panen kaks peatükki korraga üles, sest lugu ise on väga pikk ja väiksemate lõikude kaupa üles pannes kuluks aega vana-aasta õhtuni, kui mitte kauem
2.
“Ja see siin peab teil eksamiks kindlasti selge olema. Muidu võite ülikooli pääsemisest ainult unistada,” ähvardas kuivetunud välimusega naissoost õpetaja, näidates tahvlil laiuvat arusaamatut joonist raku siseehitusest. Kõik “organellid”, nagu tal neid kombeks nimetada oli, tundusid olevat nii ühte moodi. Tegelikult Aleanale isegi meeldis bioloogia, aga mõnikord tundus talle, et õpetaja on sellest liiga tõsiselt sisse võetud ja üritab neist kõigist molekulaarbioloogia eksperte koolitada. Uni tükkis vägisi peale, sest üks asi, millega Aleana ealeski harjuda ei suutnud, oli varahommikune ärkamine. Ta imestas, kuidas küll õpetajad seda suutsid. Enne oleks ta tõenäoliselt ennast maha lasknud, kui ise kunagi õpetajaks hakanud.
Igavuse peletamiseks vaatas ta, mida teevad tema klassikaaslased. Donna toppis endale pliiatsit ninna, üritades nähtavasti ajudeni välja jõuda, Michael joonistas vihikusse erootilise sisuga koomiksit, Jack toppis oma tüdrukule kätt kohtadesse, kuhu kitsad riided vähegi ligipääsu lubasid ning Leon igavles tagapingis, mis oli alati tühjana püsinud, sest mitte keegi polnud kunagi tahtnud sinna istuda. Peale Leoni loomulikult. Mis asja! Aleana hõõrus silmi, kuid Leon ei kadunud kusagile. Ta kõigest naeratas ning lehvitas Aleanale, liigutades sõrmi nii graatsiliselt, nagu oleks üks tema esivanematest olnud kass või gasell. Tema ronkmustad salkus juuksed rippusid terashallide silmade kohal, moodustades terava kontrasti surnukahvatu näoga. Ta oli hoolitsemata välimusega ja meenutas rohkem tegelasi “Luupainajast enne jõule” kui inimest, aga Leoni käitumine andis talle ainuomase sarmi, mida viimati võis ehk kohata üheksateistkümnenda sajandi teisel poolel. Ta…
“Aleana, ma ootan vastust!” Õpetaja nõudlik hääl tõi tüdruku karmilt maa peale tagasi.
“Ee… Kas teil oleks võimalik korrata küsimust, palun?” kokutas Aleana.
“Mis on taimerakus veemahutiks? See on ju nii lihtne küsimus,” ütles õpetaja vaoshoitult.
“Vakuool,” sosistas hääl Aleana selja tagant. See hääl ei kuulunud ühelegi klassikaaslasele. Aleana ütles vastuse, mis imekombel osutuski õigeks. Õpetaja vangutas pead ning läks tunniga edasi. Kevad mõjus õpilastele meeletult laastavalt. Eksamid ja armumised ning ilusad ilmad. Talle tundus hetkeks, nagu oleks Aleana kedagi seal tagareas vaadanud, aga ometi olid pingid tühjad. Naise alateadvus ütles, et need polnud sugugi tühjad, vaid neil kõigil istusid õpilaste kaitseinglid, kellest vaid mõned nägid inimese moodi välja. Need, kes isegi põrandale enam ei mahtunud, istusid üleval lambikuplitel. Aga kaine mõistus, mille ülesandeks on ühtlasi lisaks kõigele muule hoida meid hulluks minemast, ütles, et seal pole midagi ja arvatavasti on Aleana lihtsalt üle õppinud. Nagu ikka, jäi võit kainele mõistusele.
Vahetunni ajal oma kappi avades leidis Aleana sealt eest Gerberose. Koer luges Shakespear`i “Hamletit”.
“Sul leidub siin päris väärt kirjandust,” kommenteeris ta.
“See vedeleb seal juba eelmisest aastast. Pidin selle läbi lugema, aga ei viitsinud. Õpetaja andis nii põhjaliku ülevaate, et sain kirjandi ainuüksi selle põhjal tehtud. Nagunii ta ootab meilt tema arvamuse ümbersõnastamist, mitte meie oma mõtteid loetu kohta,” vastas Aleana. Tema selja tagant mööduv koolivend vaatas teda kahtlustavalt, aga tüdruk naeratas võluvalt ja tõstis üles hands-free komplekti mikrofoni. Koolivend noogutas mõistvalt ning läks oma teed.
“See läks küll napilt,” ohkas Aleana kergendatult. Kapp, kus äsja istus kolme silmaga koer, oli nüüd tühi. Kas ta üldse oli seal kunagi olnud? Aleana hingas sügavalt sisse ja välja ning läks oma mõisuses sügavalt kaheldes tagasi klassiruumi. Rohkem ta selle päeva jooksul Leoni ei näinud. Mitex valvas tema eest. Isegi Leonil oli aeg-ajalt puhkust vaja, sest lisaks Aleana elule pidi ta elama ka oma elu. Elu, mis koosnes põhiosas joomisest, masenduses olemisest ja enesele sisendamisest, et ta peab siiski edasi elama. Kas või ainuüksi oma töö pärast. Kaitseingliks olemine polnud Leonile enam ainult töö, ta oli oma kaitsealusesse isegi omal moel kiindunud. Kui oled kellegagi kaheksateist aastat pidevalt koos olnud, siis ei oska sa enam elu ilma temata ette kujutada. Ainus asi, millega tal oli ikka veel raske harjuda, oli tõsiasi, et väikesest tüdrukust oli märkamatult saanud noor naine. Leonil endal oli täiskasvanud tütar, kuid ta oli oma tütre olemasolust teada saanud alles siis, kui viimane oli juba täisealine. Aleana üleskasvamise juures viibimine asendas mõnes mõttes tema jaoks aastaid, mis tal oma tütre puhul nägemata jäid. Ometi teadis ta väga hästi, kes Aleana tegelikult on ja kaitsja instinktid ei asendunud kordagi isatunnetega.
Nüüd, kui Aleana teda nägi, ei osanud Leon enam toimuva suhtes mingit seisukohta võtta. Ta püüdis olla tema ise, aga muretses ometi endast jääva mulje pärast. Siiani oli kõik hästi läinud. Ajavahemik sellest saatuslikust õhtust praeguse hetkeni hõlmas kolme päeva, mille jooksul Aleana nägi teda vaid mõnel korral, neist kõige pikem oli vahejuhtum bioloogia tunnis. Ta üritas esialgu madalat profiili hoida, et oodata õiget hetke. Milleks täpselt, ei teadnud ta veel isegi.
Nickil tekkisid Aleana suhtes omad kahtlused. Ta märkas, et tüdruk on kuidagi hajevil ning loomulikult järeldas ta sellest ainult üht: Aleanal on keegi teine. Õhtused tülid muutusid igapäevaseks nähtuseks ning tavaliselt lõppesid need Nicki lahkumisega nende ühisest kodust. Aleana omakorda kahtlustas, et tema elukaaslane norib meelega tüli, et tal oleks põhjust jälle kodust minema minna. Kelle juurde, seda ta ei teadnud. Kindlasti polnud see Nicki ema ega ka mitte õde. Sellest hoolimata ei jäänud ta üksinda. Aleanal polnud ühtegi sõpra ja enam polnudki tal nendeks vajadust. Ta veetis pikad pimedad õhtud Mitexi, Leoni ja Gerberosega kaarte mängides ning õppides. Tegelikult tahtis ta ennast õppimisse uputada, et mitte mõelda tülidele Nickiga, aga Leon vedas ta peaaegu vägisi õpikutest eemale, lubades talle vajaduse korral ette öelda. Ta teadis, et Aleana on tark tüdruk ja saab koolis hästi hakkama ka ilma pideva tuupimiseta. Ta teadis Aleanast rohkem kui tema enda vanemad. Õigupoolest ei teadnud tema vanemad tüdrukust enam midagi ja neid ei huvitanudki tema saatus. Nende jaoks oli Aleana igaveseks läinud. Leon imestas, et Aleana mälestuseks hauaplaati teha ei lastud. Sellist peretüli polnud ta eales varem näinud.
“Aga kus sa tegelikult elad?” küsis Aleana ühel õhtul keset kaardimängu. “Sa käid ju vahepeal kusagil ära.”
“Käin küll. Mul on samuti kodu ja ma tahan süüa, kas tead. Kui elaksin vaid õhust ja armastusest, jääks minu menüü üsnagi poolikuks.” Leon käis välja järgmise kaardi, sundides nõnda Aleanat kõiki oma kaarte üles korjama.
“Hea küll,” nõustus Aleana, “aga kus sa ikkagi elad?”
“Teispoolsuses,” vastas Mitex Leoni eest. Täna õhtul ta kaarte ei mänginud, vaid heegeldas õhulisest pitsist linikut, mis sarnanes ämblikuvõrgule ja tundus nii haprana, et keegi peale Mitexi ei julgenud seda isegi puudutada. “Teispoolsus ei ole surnute elupaik, vaid on teine dimensioon. Seal elavad kõik need olendid, kellest siin ainult raamatuid kirjutatakse ja filme tehakse. Näiteks vampiirid ja libahundid on meil tavaline nähtus,” seletas Mitex lahkelt. Leon haaras pea käte vahele, sest ta teadis, mis nüüd järgneb.
“Lahe!” hüüdis Aleana. “Ma tahan ka sinna minna.”
“Mitte mingil juhul!” Leon pani kaardid käest ja tõusis ärritatult püsti. “Sa ei tea, kui ohtlik seal on! Seal võin isegi mina surma saada, sinust rääkimata.”
“Ma oskan enda eest seista ja me ei pea ju sinna öösel minema,” vastas Aleana. “Palun, mul on sünnipäev tulemas. Palun, palun, palun.”
“Sa ju peaksid teadma, et ma olen sinu palumist küllalt palju kuulnud, et seda mitte tähele panna,” vastas Leon. Ta tegi äkilise kannapöörde ning jäi Aleanale ainiti otsa vaatama.
“Ma tunnen sind. Ma tean sinust kõike, ka sinu suurimaid saladusi. Ma tean, mida sa tegid eelmisel suvel!”
“Korjasin põllul maasikaid ja sain jalakrambid lisaks valusale ja põlenud seljale,” vastas Aleana rahulikult. “Miks sa mind nende eest ei kaitsnud?”
“Ma olen kõigest sinu kaitseingel, mitte mingi imetegija. Sa oleksid võinud puugihammustuse kätte surra. Nad olid eelmisel suvel eriti mürgised. Aga ma ei lasknud neid sulle ligi,” vastas Leon mõningase uhkusega hääles.
“Sa haisesid nii väga viina järgi, et puugid sooritasid enesetapu,” täpsustas Mitex. Leon ei viitsinud temaga vaidlema hakata, sest see oli sama mõttetu kui mööda õhku üles ronimine, lootuses Kuu peale jõuda. Ta lõi põlglikult käega, istus tugitooli ja tõstis jala üle põlve.
“Aga mõtlen selle üle, Aleana,” lubas ta. “Kui päris aus olla, siis ei luba reeglid mul sind sinna kaasa võtta, aga selle jaoks ju reeglid ongi, et neid rikkuda.”
“Oi, kus tuli nüüd kangelane välja,” lõõpis Gerberos. “Minu teda oled sa kõigest üks osav taskuvaras. Sa oskaksid vist isegi Aleanal pesu seljast varastada, nii et teksad ja kampsun talle endiselt selga jääksid.”
“Oskan, aga ei hakka seda siiski tegema, sest muidu keerab ta mul kaela kahekorra,” vastas Leon.
Tüdruk noogutas nõusolevalt. Just seda oleks ta teinud. Ja mitte ainult.
Tal oli veel üks küsimus: “Sa ütlesid, et olid mu kaitseingel minu sündimisest alates. Aga sa ei näe nii vana välja. Kui vana sa tegelikult oled?”
Leoni näole tekkis naeratuse taoline grimass. “Liiga vana, et tõsi olla,” vastas ta. “Informatsiooniks võin öelda, et Teispoolsuses sündinute keskmine eluiga on kolmsada viiskümmend aastat ja mõni elab neljasaja aastaseks. Aga mina olen ära neetud, nagu kogu minu suguvõsa ja meie ei kavatsegi surra. Mu vanavanavanaema elab veel ning ma ei taha temaga mingi hinna eest kohtuda. Ta on hullem kui muhkkatk. Kusjuures, kas teadsid, et Põrgu asub samuti Teispoolsuses? Ja paradiisi pole olemas. See on ainult nende väljamõeldis, kes tahtsid inimestele aru pähe panna, aga saavutasid vastupidise tulemuse. Ning Põrgus ei keedeta inimesi juba viimased viissada aastat, nüüd lüüakse ainult päid maha ja puuakse üles, aga seda kõike tehakse põhjusega, erinevalt sellest, mis toimus teil siin, Reaalsuses, kui valitses pime keskaeg ja inimesi piinati ning tapeti selle pärast, et nende pesu oli naabrite omast valgem.”
Aleana kuulas andunult ja Leon hakkas juba kahetsema iga sõna, mida ta öelnud oli. “Ära nüüd ütle, et sa tahad Saatanaga kohtuda. Ta ei ole kuigi hea suhtleja.”
“Korraks tuli mõttesse küll, aga... Tüng! Oleksid sa oma nägu näinud!”
Aleana lõkerdas naerda ning isegi Mitex muigas. Gerberos oli vahepeal jõudnud raamatusse süveneda ja vaatas nüüd üllatunult enda ümber. “Mis toimub? Millest ma jälle ilma jäin?”
“Ei millestki,” vastas Aleana hooletult ning klõpsutas maki mängima. Muusika taustal hakkas veel miski laulma.
“Nicki,” ütles Aleana kõlatul häälel ja haaras telefoni. “Jah? Üksi. Ei. Miks? Ah mine perse!” Ta vajutas telefoni kinni ja virutas selle raevunult seina suunas, kuid Leon püüdis telefoni õhust kinni.
“Mis juhtus?” küsis ta.
“Mis juhtus, mis juhtus... Homme hommikuks pean siit läinud olema. Teda ei huvita, kuhu. Ja ära mõtlegi mingeid lollusi tegema hakata, Leon. Sul on praegu selline ilme, nagu kavatseksid teda tapma minna.”
“Ja siis? Ta on seda väärt. Ma olen ennegi tapnud. Mõni inimene oleks pidanud jääma siia ilma sündimata, aga seda viga annab alati parandada.”
“Arva ära, keda esimesena kahtlustama hakatakse? Mind! Kas sa tõesti tahad seda, kaitseingel?”
“Ei...” Leon langetas pea ja vandus omaette, kasutades sõnu, mis oleksid isegi meremehe punastama pannud. Ta heitis pea kuklasse ja vaatas lakke.
“Siin peaks remonti tegema,” ütles ta. Mitex kergitas kulmu ning katkestas heegeldamise.
“Eks hakka tegema, kui see sind nii väga häirib,” soovitas ta. “Aga hakka kohe peale, sest homme meid siin enam pole.”
“Ma pean su tõesti Teispoolsusesse viima,” tegi Leon vastumeelse otsuse. “Elu läheb väga huvitavaks, seda ma ütlen.”
“Sa satud minu pärast mingi jama sisse?” küsis Aleana, teeseldes huvi Leoni heaolu vastu.
“Oo jaa... Arvatavasti ma kaotan oma töö. Aga pole hullu, küll me hakkama saame.” Leon hüppas reipalt püsti, haaras Aleanal käest ja vedas ta tantsima.
“Hommik on veel kaugel. Võta öölt, mis võtta annab,” ütles kaitseingel. “Kooli pärast ei pea sa enam muretsema, sest sa ei lõpeta seda. Vähemalt mitte sellel kevadel.”
3.
Teispoolsuses sadas lund. Vikerkaare värvides helkivad helbed langesid pehmelt Aleana punastele juustele. Leonil jäi seda nähes hing kinni, sest ta polnud veel kunagi varem midagi nii ilusat näinud. Hakkan vist hulluks minema, mõtles ta. Gerberos sumpas rinnuni lumes ja Mitexil oli samuti kõndimisega raskusi, sest ta oli keskmisest täiskasvanud inimesest tunduvalt lühem. Pigem lapse mõõtu. Siin oli talv ja jõulud olid just lõppenud. Kahe päeva pärast pidi algama uus aasta. Tänavad olid rahvast täis, igaüks ruttamas kuskile. Kaugusest lähenes üks mootorratas. Leon pööras kiiresti selja ja teeskles, et on huvitatud kaubamaja vaateakna väljapanekust. Mitex ja Gerberos peitsid ennast Aleana varju. Kui tsikkel silmapiirilt kadunud oli, küsis Aleana: “Kes see oli?”
“Kes?” mängis Leon eile sündinut. Nähes Aleana pilku andis ta alla. “See oli Hestan. Ma ei taha temaga mingi hinna eest kohtuda, eriti veel praegu, kui sina siin oled. Ta teeks arvatavasti kõike, mis tema võimuses, et meid mõlemaid siit kiiremas korras tagasi Reaalsusesse kupatataks. Igaveseks.”
“Leon pani ta sajaks aastaks pudelisse,” täpsustas Mitex õelalt irvitades. Kaitseingel viskas teda kõva lumepalliga.
“Lähme,” ütles ta Aleanale ja kiirendas sammu. Pikad jalad andsid Leonile märgatava edumaa. Kuid ülejäänud tänavad olid lumevabad ja tulnukas suutis joosta...
“Siin kummitab.” Öeldud lause selgitas, miks kaminast eraldunud kivi Aleanat tabada üritas. Leon elas koos Mitexi ja Gerberosega kahekorruselises vanaaegses kivimajas, millel oli oma lugu. Nimelt mürgitas kunagi seal elanud abielupaar teineteist samaaegselt. Pärast sada viiskümmend aastat kestnud kooselu nad isegi mõtlesid ühtemoodi ning nõnda polnud mürgitamise ajastus sugugi imekspandav. Pärast surma tülitsesid nende hinged edasi. Nõnda ei võinud iial teada, kuna mingi lendav raske ese sind tabada võis. Enamasti oli siin siiski suhteliselt rahulik.
“Ära võta isiklikult,” püüdis Leon Aleanat rahustada. “See kivi polnud mõeldud sinu tapmiseks.”
“Lahe!” hüüdis Aleana ja tormas teist korrust avastama.
“Ja mina arvasin, et Leon on hull...” ütles Mitex Gerberosele.
“Hull või mitte, aga kuradima ilus,” lausus Leon. Ta oli kogemata valjusti mõelnud. “Mitte ühtegi sõna!” hüüdis ta. Mitex ja Gerberos noogutasid pühalikult. Praegusel hetkel Leoniga tüli norimine tähendanuks kindlat surma.
“Päris nahkhiired!” kostus ülevalt rõõmus hüüatus.
“Ei, topised,” vastas Leon tülpinult. Huvitav, mida siis Aleana pööningult, kuhu ta vahepeal juba jõudnud oli, leida lootis? Luukeresid? Siin oli olemas kõik, millest Aleana unistas, kuid kardetavasti tuli tal peagi pettuda, sest päris elu polnud õudusfilm, mida sa vaatad, lesides mugavalt oma kulunud elutoa diivanil ja närides samal ajal võileiba. Päris elus võisid sa surra vampiiri hammaste läbi ja unistus igavesest elust kadus koos roiskveega rentslisse. Selle tagajärjel sai sinust küll vampiir, aga vanad olijad koristasid su siiski kiiresti jalust, sest noori ja lolle vampiirihakatisi ei sallitud.
Õhtuks oli Aleana jõudnud majale mitu ringi peale teha ja kõikvõimalikud nurgad läbi otsida, avastades näiteks Leoni auklikud ja paksu tolmuga kaetud sokid, surnud ämbliku, kes oli isegi kerra tõmbununa alustassi suurune, hirmunud roti ja kõngenud tuvi. Tüdruk oli õnnelik nagu väike laps ja rääkis pidevalt majale sobiva sisustuse leidmisest. Pitsist linikud ei sobivat kuidagi üldmuljega kokku. Kui, siis musta värvi pitsist, aga mitte mingil juhul valged. Ta lõpetas alles siis, kui Mitex heegelnõela Aleana pea kohale seina kinni virutas. Samal hetkel hakkas Leoni telefon “Reekviemi” piiksuma. Helistajaks oli Detlef, Leoni tööandja. Ta tahtis kaitseingliga kohtuda ja nelja silma alla rääkida. Vaevalt oli ta jõudnud kõne kõpetada, kui helistas veel keegi. Leon kukkus ekraanil nime nähes näost ära.
“Oh jumalad ja põrgu tuli,” oigas ta. “Jah, Cherry? Mida? Oh... Hea küll, sa ju tead, kus ma elan. See valge maja. Jah. Olgu, aga arvesta, et mind pole kodus, ma pean korra ära käima. Ja ära Aleana kohta mingeid järeldusi tegema hakka, ta on kõigest minu kaitsealune. Ah sa isegi mäletad? Ei, ta on juba täisealine. Saate koos huulepulkadest ja kleitidest rääkida. No, okay. Näeme.”
Leon sulges telefoni klapi dramaatilise klõpsatusega. “Cherry tuleb. Ta jääb mõneks ajaks siia.”
“Ei!” karjatas Mitex. “Ma ei taha enam seda sukkpükste ja seelikuga meest näha, ta tekitab mul õudusunenägusid!”
“Ta on inimene, nagu minagi,” püüdis Leon diplomaatiline olla. “Ainsaks erinevuseks minu ja tema vahel on see, et ta eelistab kanda teistsugust riietust. Mis siis? Mind häirib palju rohkem tema lõputu möla.”
“Pada sõimab katelt,” kommenteeris Gerberos. “Kas sa ei pidanud kuskile minema?”
Leon vaatas kella, karjatas õudusest ning sööstis välja.
“Kes on Cherry?” tuli trepilt väga ettevaatlik küsimus.
“Oota, varsti näed,” ütles Mitex. “See on unustamatu vaatepilt, ma luban sulle.”
Musta mantlit kandev pikkade ronkmustade juustega ja suurte roheliste silmadega mees ootas kannatlikult pargis surnud luuletaja mälestusmärgi kõrval. Lumi langes temast mööda, justkui kardaks teda märjaks teha. Teda ümbritses seletamatu aura, mis pani inimesi temast viie meetri kauguselt mööduma ning isegi täiskiilutud bussis oleks tema ümber vaba ruumi jäetud, seda muidugi juhul, kui Detlef oleks bussiga sõitnud. Kuid tal polnud selleks mingit vajadust. Ta oli alati seal, kus vaja. Ta oli igal pool ja mitte kusagil. Ta oli keegi, kes valvas Surma ja Saatuse üle. Ta oli nende kaitseingel juba väga kaua, umbes sellest ajast, kui esimesed elukad merest välja ronima hakkasid, sest siis hakkas elu põnevaks muutuma.
Leoni nähes mõtles ta, mis tal küll arus oli, kui selle poolhullu maniaki kalduvustega endise mustkunstniku, kelle isa oli surmaingel ja ema haldjas, kaitseingliks tegi. Ta teadis, et ükskord see juhtub. Kaitseinglil ei tohtinud olla tundeid. Ta pidi täitma oma kohust ja jälgima, et tema kaitsealune näiteks põlevast lennukist eluga pääseks. Ta ei tohtinud sekkuda kaitstava ellu rohkem, kui töö seda nõudis. Kindlasti ei tohtinud ta kaitstavaga rääkida ja teda Reaalsusest Teispoolsusesse kaasa vedada. See siin aga tõi kaitstava lausa enda juurde elama!
“Sa oled tööst ilma,” ütles Detlef tervituse asemel.
Leon noogutas mõistvalt. “Mul ei jäänud muud valikut, tal polnud kusagile minna,” vabandas ta.
Detlef pööritas silmi. “Sinu ülesandeks oli jälgida, kuidas ta ise endaga hakkama saab ja vajaduse korral takistada teda rongi alla hüppamast. Sa pidid teda lihtsalt elus hoidma, mitte temasse armuma!”
“Armuma?” Leon irvitas kohtlaselt ja püüdis jätta endast süüdimatu muljet. “Armumisest pole siin küll keegi rääkinud. Ma tahtsin vaid aidata...”
“Mida iganes. Võib-olla pole see sinu mikroskoopilisse ajju veel kohale jõudnud,” lõi Detlef käega. “Arvesta sellega, et sul läheb veel raskeks. Ta suudab sulle rohkem jama kaela tuua, kui sa arvata oskad. Teispoolsus ei ole Reaalsus, siin kehtivad teised reeglid. Ta ei harju nendega iialgi. Enne hakkavad Mitexile juuksed pähe kasvama. Kuidas tal muidu läheb?”
“Kiilakalt,” vastas Leon. “Ta näeb endiselt välja nagu Roswelli maskoti beibeväljaanne, mis peab kindlasti sobima roosa magamistoa sisustusega.”
“Mõni asi jääb alati muutumatuks. Hea seegi,” ohkas Detlef kergendatult. “Ja Gerberos on ikka koonupidi raamatus?”
“Kuidas siis veel?”
“Hea küll, tervita neid minu poolt,” ütles Detlef. Ta pani käe lohutavalt Leoni õlale ja haihtus. Endine kaitseingel toetas lauba vastu monumendi külma kivi ning lasi lumel endale peale sadada. Ta ei tahtnud mõelda, millise supi sisse ta sattunud oli. Ta ei tahtnud enam millestki mõelda. Lumi kuhjus soojaks uinutavaks vaibaks, kuid siis hakkas telefon tema taskus vibreerima. Mitex ei lasknud tal elada ega surra. Võib-olla oligi nii kõige parem. Ja alati jäi alles lootus, et Aleana harjub Teispoolsusega. Kunagi, kui ta on rohkem täiskasvanud ning ei vaimustu enam nii kergesti igapäevastest pisiasjadest, nagu näiteks oranzid helendavad kassid ja libasiilid, kes praegu majatreppide all talveund magasid.
Eemal lasti rakette. Puude vahel lasti keegi maha. Maffia klaaris oma asju juba päris avalikult. Polnud ka ime, sest Teispoolsuse politsei tegeles ainult trahvide kirjutamisega ja pisivaraste pokri panekuga. Rohkemaks polnud neil julgust.
Teispoolsus polnud sugugi sobiv kellegi jaoks, kes on elanud turvaliselt nelja seina vahel ning näinud elu ainult televiisorist ja lugenud selle kohta raamatutest. Teispoolsus kõlbas sellistele viimaseks puhkepaigaks.
“Mida ma ometi tegin?” oigas Leon ning hakkas kiiresti kodu poole minema.
“See siin on kreem kuivale nahale,” selgitas Cherry kannatlikult. “Ja see siin on juuksemask.” Aleana noogutas tuimalt. Tema ei kasutanud selliseid asju kunagi. Kõik, mida ta kosmeetikast teadis, olid täpselt kolm asja: silmapliiats, huulepulk ja puuder. Need pidid vastavalt olema musta, tumepunast ja valget värvi. Miski muu teda ei huvitanud. Mitex itsitas omaette ja jälgis toimuvat ohutust kaugusest. Muidu oleks Cherry temale kreemi õrna ja päikest vähe taluva naha tarvis soovitanud. Seda alandust poleks Mitex üle elanud.
“Aga kas mõni sinu imeasjadest minu karva ka rohkem läikima paneb?” küsis Gerberos. Cherry tahtis talle juba midagi soovitama hakata, kuid Gerberos vehkis tõrjuvalt käpaga. “Pole tarvis, ma tegin ainult nalja. Ha-ha-ha.”
“Sellisel juhul kasuta karvaeemaldusplaastrit, vaeva vähem ja tulemus puhtam. Tunnedki ennast Mitexiga lähedasemana,” ütles Cherry solvunult. Ta viskas uhkelt jala üle põlve ning jätkas Aleana piinamist. See oli tema töö – määrida kergeusklikele igasugust kaupa pähe. Kui teda muidu uskuma ei jäädud, ütles ta, et kasutab ise sama firma tooteid. Ta nägi tõesti transvestiidi kohta hea välja, aga tegelikult oli selline välimus talle juba looduse poolt kaasa antud ja meiki enese naiselikumaks muutmiseks vajas ta väga väikestes kogustes. Ta kuulus meeste hulka, kes vajasid ainult kleiti ja pikemaid juukseid, et nende endi emad neid enam ära ei tunneks. Lisaks väljanägemisele omas ta oskust nii ülbelt käituda, et mitte ükski vananenud mõtlemisega tülinorija ei julgenud kaks korda järjest midagi ütlema tulla. Esimesest korrast piisas täielikult, et mõista, kellega tal tegemist oli – igatahes mitte tavalise drag-queeniga, vaid kellegagi, kes võttis asja palju tõsisemalt ja suutis sellegi poolest truuks jääda heteroseksuaalsele orientatsioonile. Kui ta oleks lasknud ennast naiseks opereerida, oleks temast saanud lesbi.
Just siis, kui Aleana tundis, et ta tõesti ei jõua enam viisakalt noogutada ja teeselda huvi kõiksugu kahtlaste topsikute ja tuubide vastu, jõudis Leon koju. Endine kaitseingel ja praegune töötu viskas saapad jalast, just nagu oleks tegu tema suurimate vaenlastega, virutas keebi nagisse, lastes sellel põrandale kukkuda, ning vajus väsinult oma lemmiktugitooli. Ta ei vaadanud kellegi poole ja ei lausunud ühtegi sõna. Ta ootas, et temaga rääkima hakatakse ning küsitakse, kuidas tal läks. Aga keegi ei julgenud temalt midagi küsida, sest kõik kartsid oma elu pärast. Leon nägi tõesti hirmutav välja. Cherry tegi Aleanale arusaamatu grimassi ning jätkas valjuhäälselt, kuid mitte enam nii veenvalt oma super-hüper-multifunktionaalse rämpsu reklaamimist. Lõpuks Leoni kannatus katkes ning ta hüüdis: “ Cherry, lõpeta!”
Ülejäänud toasolijad tardusid paigale. Leon kõndis aeglaselt diivani juurde, millele Cherry oma kola laiali laotanud oli, ja pühkis kogu kraami ühe käeliigutusega põrandale hunnikusse.
“Palun ära selles majas enam oma kraamiga lehvita,” käskis ta. “Vähemalt mitte minu nähes. On selge?”
Nais-mees ainult noogutas, sest tema poleks julgenud Leonile vastu vaidlemist isegi mitte üritada. Aleana tundis Leoni suhtes sellist tänulikkust, et ta oleks tahtnud oma päästjale kaela langeda. Aleana oli üldse seda tüüpi inimene, kes oli suuteline ka päise päeva ajal täiesti kaines olekus laternaposti kallistama. Leon ei erinenud laternapostist kuigi palju, ainsa vahega, et tema ülakorrusel põles mõnikord isegi päeval valgus. Aga seda tuli tänavalaternatel samuti aeg-ajalt ette.
“Just hakkas põnevaks minema,” soigus Gerberos pettunult. Leon tegi äkilise kannapöörde ja põrnitses teda vihaselt.
“Jah?” ütles ta nii jäiselt, et tema hääl peaaegu kristalliseerus õhus, enne kui hääbus või pigem küll sulas. Gerberos ei lasknud aga ennast häirida.
“Kuule, mees. Kui sul on korra kuus päevad, siis ära tule oma sitta enesetunnet meie peale välja valama. Mine joo rahustavat teed või midagi. Eks?”
Leoni käest paiskus välja eresinine välgunool, mis möödus Gerberosest mõne millimeetri kauguselt vaid tänu koera kiiretele refleksidele ja väga pikaajalisele kogemusele Leoni tujude vallas. Nüüd oli Aleana kord mängu astuda.
“Leon, palun räägi, mis juhtus,” ütles ta vaikselt ja kannatlikult, ilma mingi irooniata. Sealjuures ajas ta oma erkrohelised silmad suureks ning nägi nüüd välja nagu lipitsev kutsikas, kes püüab peremehelt maiuspala välja nuruda.
Ma ei lähe nende silmade õnge. Ma olen neid silmi juba kaheksateist aastat näinud ja ma tean, mida selline pilk tema puhul tähendab, ütles Leon endale mõttes.
Kuuldavalt lausus ta aga: “Ma jäin tööst ilma. Mind taheti alla ajada. Kaugsõidu veokiga. Ma kaotasin oma telefoni ära. Selles oli ühtlasi ka minu märkmik. Ja see kuradi lumi otsustas ühtäkki vihmaks muutuda ning tänavatel saab nüüd käia ainult uiskudega. Usu mind, see ajab igaühe pisut närvi, mu kallis.” Viimaseid sõnu lausus ta jällegi temale ainuomase sarkasminoodiga.
“Räme,” arvas Aleana. Leon noogutas nõusolevalt. Seda see tõesti oli. Ta lõi käega ja hakkas trepist üles oma tuppa minema, kuid siis meenus talle miski ning ta kummardus üle käsipuu alla. “Trepi all kapis on üks madrats ning diivan käib lahti. Mitex annab voodipesu. Jagage ise, kuidas tahate. Mina lähen magama, head ööd.”
Uks sulgus Leoni järel kumeda kolksuga. Näis, nagu oleks kirstule kaan peale pandud. Poole tunni pärast valitses kogu majas öörahu, kui välja arvata kahe piinatud hinge vaikne sosin ja kolistamine köögis. Nemad ei maganud kunagi.
Pealkiri: Hullud 
19/9/2010, 01:13
'
Kirjaviga oli suht loll, tõesti ei tea, kuidas see sinna jäi, sest see tekst on ühe targa ja palju õppinud inimese poolt vabatahtliku sõber-aitab-sõpra programmi raames ära toimetatud, ei tahaks ju vigu täis teksti avaldada.