Julio( viimased peatükid!!!)

1.peatükk

Ma ei teadnud, mitu tundi ma siin pargipingil juba istunud olin. Hommikust saadik igatahes aga nüüd oli juba õhtu. Vihma sadas, oli sadanud terve päeva.. Ma olin üleni märg nagu vettinud kassipoeg ja mul oli natuke külm ning ma ei teadnud kuhu minna. Pidasin endamisi nõu, et veedan selle öö sealsamas pingil istudes ja vaatan alles siis kuhu edasi lähen.
Minust kõndis mööda palju inimesi. Nad kõik läksid koju. Vahel soovisin salamisi, et ka mul oleks kodu kuhu minna. Puu all magamisest oli mul pidevalt nohu. Mu nina tilkus aastaringselt ja ma köhisin kogu aeg.
Ma olen rändur. Eelistan ennast pigem nõnda nimetada, kui hulkuriks. Kõlab ju peenemalt, kas pole? Kuid peenutsemisest pole minu elus tegelikult juttugi. Olen must ja kasimata. Samad hilbud seljas päevast päeva. Mille üle mul nii väga rõõmustada ikka on. Kunagi ammu oli mul koer. Ta elas isa juures. Isa temast suuremat ei pidanud, seega nüüd lonkis ta enamuse ajast minuga kaasa, väike kollane krantsijunnakas, nimeks Pontu- kõige ilusam koeranimi.
On tulnud ette, et politsei on tundnud huvi, mida ma nii hilja üksinda veel õues teen ja tahtnud mind kaasa viia. Samuti on juhtunud ka seda, et olen pidanud mendi eest jooksma kui olen näljaga endale (või Pontule) midagi söödavat varastanud. Hiljuti suri Pontu aga ära. Ma kardan, et tal oli mingi haigus. Tõeline mure tuleb aga siis, kui algab talv. Ausalt öeldes ei olegi ma veel talvel pidanud väljas magama ja see hirmutab mind. Lasin kodust jalga alles pool aastat tagasi, ning seega pole veel talve väljas veetnud. Loodan selleks ajaks ikka mingisugusegi ulualuse leida. Ehk saan kellegi poole tööle minna ja ta pakub vastutasuks katust pea kohale. Õhkõrn lootus kuid siiski midagi.
Eemalt tuli reipal sammul minu poole kogukas tädi, kel oli ühes käes punane vihmavari ja teises pungil toidukott. Tal olid kuldsed lokid ja maani ulatuv lehviv mummuline kleit. Oma vanuse kohta oli ta äärmiselt hästi säilinud. Mu silmad läksid imestusest pungi, kui ma lõpuks tuvastasin, kes oli see naine. See oli minu ammune naabritädi! Varemalt kui mul veel kodu oli, oli tal kombeks meie perele oma küpsetisi tuua. Ta küpsetas päevad läbi. Trepikojas oli alati kõrbenud suhkru ja saia lõhn. Kui see lõhn puudu juhtus olema, polnud naabrinaist ilmselt kodus.
Lootsin salamahti, et ta mind ikka märkaks. Mu lootus läks asja ette. Ta hõikas juba eemalt: „Julio! Mu poiss! Mida sa siin teed?!“. Ma ei vastanud midagi. Ta jõudis päris minu kõrvale ja hakkas vadistama sellest, kui kaua ta pole mind näinud ja küsis kus ma küll ometi olen redutanud. Ütlesin kavalalt ,et räägiksin meeleldi aga mul on nii külm, et arvan ennast haigeks jäänud olevat. Loomulikult hakkas tal minust hale ja ta kutsus mind viivitamatult enda poole teed jooma. Mu sisimus lausa hüppas rõõmust.
Läksime koos tema poole ja ta kostitas mind oma köögis küpsiste ja teega. Ma polnud juba ammu midagi sooja saanud ja oma häbematuses jõin kolm tassitäit. Pärastpoole oli mul selle tõttu veidi piinlik aga tädi ei pahandanud. Ta oli üksik ja tundis heameelt, et sai endale õhtuks seltsilise.
Vestlesime pikalt. Püüdsin hoolega vältida vastamist tädi küsimustele, selle kohta, et kus ma küll olnud olen ja mis isa teeb. Mul polnud muuseas ka õrna aimugi, mis mu isa teeb. Kuid lõpuks ma ei suutnud enam. Mul ei olnud kellelegi oma lugu rääkida aga rääkima ma pidin. Lõpuks murdusin ja lasin jutul veereda: „ Selles majas elasin ma niikaua, tädi Malle, kuni ühel päeval läksid mu ema ja isa lahku. Ema põrutas koos väiksema vennaga sinna kust oli tulnud- Costa Ricale. Isa jäi töötuks ja pidi lõpuks kodu käest andma ja minu lastekodusse panema, kuna tal endal polnud mulle enam midagi pakkuda.
Lastekodus mulle ei meeldinud. Kaaslased ei suhtunud minusse kuigi sõbralikult ja nimetasid mind murjamiks. Sa ei kujuta ette, milliseid hüüdnimesid mulle on pandud. Mida minusugusest immigrandist, nagu nad mind kutsusid, ikka tahta.“. Nuuksatasin teatraalselt, sellega kaatunnet ja lohutust otsides. Naabritädi silitas mu pead ja ma jätkasin:
„Kasvataja sokutas mulle vahetpidamata peresid, kuhu ma elama võiks minna ja muudkui soovitas mind igale poole. Arvan, et ta oli ainuke, kes minusse lastekodus hästi suhtus. Kuid need pered ei istunud mulle.
Esimene neist oli padukristlik pere, kes ajas mulle veidike hirmu nahka. Algul tundus küll, et nendega olen ma turvalises kohas. Nad vedasid mind mööda kirikuid ja tahtsid mind ära ristida. Õhtuti sunniti mind piiblit lugema. Pereema väitis, et mulle on saatan ise sisse pugenud ja ta tuleks viivitamatult välja ajada. Minu krutskid kirjutas ta kõik saatana ja deemonite arvele. Ma ei uskunud, et see asi nii hulluks võib minna aga lõpuks tõi ta kohale ühe vaimuliku, kellega koos nad minust saatanat välja hakkasid ajama. Ma ei kannatanud selliseid rituaale enam välja ja põgenesin sealt minema.
Teine pere oli juba ilma minutagi liiga suur- kaheksa last koos mitmete koduloomadega. Nad elasid kahetoalises korteris. Ütleb vist kõik.
Kolmandas peres kippus vanim perepoeg mind kiusama ja asju ära võtma. Lõpuks lõin sellele kõigele käega ja pakkisin oma vähesed kompsud kokku ning tulin tulema.
Mind otsitakse taga juba pool aastat. Mitte, et seda plakatite ülestoppimist eiliseks otsimiseks saaks nimetada, aga noh.... ütleme siis nii. Redutan tänavatel ringi. Aga niipea kui julgust kogun, suundun kaugemale. Hakkan rändama ja otsin parema koha kus elada.“
Just nõnda ma pajatasin kuid kui sellega ühele poole sain, hakkasin häbenema ja kahetsema, et nõnda aus olin olnud. Mul tekkis aimdus, et ilmselt annab naabritädi mu nüüd politseile üles. Plaanisin põgeneda aga tädi ei paistnud eriti reetlik. Ta ainult ohkas ja vangutas heatahtlikult pead. Seejärel tundis ta mulle kaasa, et ma pole arvatavasti kaua aega puhtas voodis saanud magada. Ta pani mulle külalistetoas puhtad linad ja teki valmis ning käskis mul selle öö seal magada. Kuulasin sõna ja tegin, mis öeldud. Uni oli magus.

Öösel ärkasin siiski üles. Tegin akna lahti ja vaatasin tänavale. Väljas oleks olnud kottpime, kui poleks tänavalaternaid põlemas. Üks kirju koer jooksis mööda. Külm tuuleiil tungis tuppa. Pidasin aru, kas ronida aknast välja ja põgeneda või magada õiglast und edasi. See oli raske valik, aga pidasin siiski paremaks akna kaudu põgeneda. Mul ei olnud mingit tahtmist lastekodusse tagasi minna. Võtsin sahtlist paberi ja pliiatsi ning kirjutasin kirja: „Armas naabritädi. Olite minu vastu lahke ja hea, kui keegi teine seda polnud. Tänan teid selle eest, aga pean minema, sest arvatavasti saadate te mu lastekodusse tagasi ja seda ma ei taha. Teie, Julio.“
Panin kirjakese voodile, hiilisin vannituppa, panin tüki seepi tasku ning astusin aknast välja. Kõndisin mööda aknaserva. Olin teise korruse kõrgusel. Mitte just eriti kõrge aga pea hakkas ringi käima küll. Üritasin maha vaatamist vältida ja libistasin end mööda vihmaveetoru alla. Lõhkusin selle natuke ära ka. Hakkas teine imelikult logisema. See selleks, läksin edasi ja pugesin kuhugi põõsasse edasi magama.

Kätte oli jõudnud hommik. Kell võis olla üheksa paiku. Pistsin pea põõsast välja ja uurisin ümbrust. Rahvas sagis tänaval ringi. Enamus poodidest olid juba avatud. Inimesed jooksid pargis või jalutasid koera, vanamees luges lehte, kohvikutest levis tänavatele kohvi- ja saiakeste lõhna.
Ajasin jalad alla ja ronisin välja. Päris minu lähedal oli seisnud väike tüdruk. Mind nähes pani ta kiljudes jooksu. Kehitasin õlgu, haigutasin ja istusin pingile. Sorisin taskutes ja leidsin paar krooni. Sammusin otsejoones üle tee kohviku poole. Ostsin kohvikust ühe koogikese. Parema jaoks raha ei jätkunud. Haruldane juhus ju seegi.
Kui pingile tagasi jõudsin, istus seal juba keegi poiss ees. Mis siis ikka, istusin tema kõrvale. Ta oli minust mõne aasta vanem- kuusteist nagu mulle tundus. Riided olid talle veidi suured ja rippusid imelikult seljas. Ta suitsetas ega pannud mind esiti üldse tähele. Sõin rahus oma koogi lõpuni, pühkisin käed vanasse taskurätikuräbalasse ja vajusin mõtteisse.
Veidi aja möödudes kõnetas ta mind: „ Kas tohib küsida, miks te nii eriskummaliselt kasimata olete?“
No sellise häbematuse peale ei osanud ma eriti midagi kosta. Ütlesin ainult: „ Ega te ise palju parem välja ei näe.“
Ta muigas ning kustutas siis sigareti vastu keelt (üritas vist väga kange pomm näida) ning pöördus minu poole samal-ajal mulle sügavalt silma vaadates: „ Te olete hulgus. Kas pole nii?“
„Rändaja.“ parandasin teda napisõnaliselt.
„ Või nii. Andestage.“ kostis võõras seepeale. Hääles kõlanud iroonia oli tappev.
Ausõna selle peale, ma polnud veel kedagi kuulnud nii pentsikult kõnelemas kui too seltsiline.
„ Teie lahkel loal küsiksin teilt veel, kui kaua te niiviisi rännanud olete?“ jätkas ta.
„ Oma pool aastat.“
„ Siis olete ju kindlasti jõudnud palju erakordseid paiku läbi käia? Ehk pajatate mullegi nendest?“
Uskumatu kiuslikkus. Arvan, ta aimas ka ise, et ma pole mingeid paiku läbi käinud.
„ See läheks liiga pikaks ja te ei jõuaks lõpuni kuulata.“ ütlesin.
„ Mul on aega niisama palju kui õhku meie ümber. Nüüdsest olen teie üksainus suur kõrv.“
Olin suures kimbatuses.
Meie lähedal peatusid kaks kogukat isandat. Need juhtisid noormehe tähelepanu kõrvale. Ta oleks justkui paugupealt unustanud, et ma veel tema kõrval olin. Silmapilk tõusis ta ja astus isandate juurde.
„ Oo, härrased. Kas te ei võiks mulle öelda, palju kell on?“ küsis ta, kätega suursugusi šeste esile manades.
Triibulistes pükstes mees võttis taskust suure kullast uuri, mille jäme kett oli kinnitatud tema vesti külge.
„ Pool kümme.“ütles ta, kui oli sellele pilgu heitnud.
Imestasin, milleks mu vestluskaaslasel kellaaega oli tarvis küsida, kui kirikukell oli suurepäraselt eemalt näha. Vahest oli ta lühinägelik? Aga vahest oli ta hoopis uuri peale väljas? Jah, loomulikult nii see oligi.
„ Ma tänan.“ ütles noormees. „ Küll on teil alles kena uur. Pole sellist teist veel mina näinud oma ihusilmaga. Kas teie auväärt isand ei jaga mitte minuga seda arvamust?“
Teine nn isand kummardus samuti uuri lähemalt vaatama ja nii nad seda kahekesi jõllitasid. Kohe krabab ta uuri ja jookseb sellega minema, arvasin mina. Kuid ei, eksisin rängalt. Mõne aja pärast lasi noormees härradel rahus minna ning tuli ja istus taas minu kõrvale. Ta limpsis kavalalt huuli ja tema silmad vilasid. Ma ei julgenud küsida, miks ta nii pentsikult käitus aga sain koheselt vastuse.
Poiss tõi nähtavale pungil kukru. Ta avas selle ja rahulolu valgus talle näkku.
Ah, sa suli! mõtlesin.
„ Ma usun, et ka teil on selline teguviis kombeks. Seetõttu usaldan teid.“
Pean küll tunnistama, et jäin talle kõvasti alla. Minu viimane vargus ulatus kolme päeva taha ja sellega jäin ma ka haledalt vahele.
„ Heakene küll, rändur! Nüüd läheme elu nautima!“ hõikas ta niimuuseas. Ta tõusis ja rebis mu endaga kaasa kuna ma polnud ise küllalt taibukas, et temaga koos minna. Me külastasime mitmeid pagariärisid ja poode.
Lõpuks olime kõhu nii täis söönud, et raske oli liigutadagi. Istusime vastu telliskividest majaseina ning puhkasime. Ta raputas kukrut, see oli tühi. Ainult üks näljane sent kukkus meie ette. Minu peas keerlesid ikka veel kreemipirukad ja õunad ja hapukurgid ja kodune kali ja mis kõik veel. Kõik see, millest mind oli nii kauaks ilma jäetud. Kui kedagi saab üldse õnnelikuks nimetada, olin see mina.
„ Kuidas ma sind kutsuda võin?“ küsisin sõbralt.
„Ants.“ vastas ta kuivalt.
„Hästi.“ ütlesin. Peaasi, et ma teda ikka kuidagi kutsuda oskan.Mind pahandas, et ta ei tundnud vähimatki huvi minu nime vastu. Niisiis ütlesin talle selle ise: „Mina olen Julio.“.
„ Meeldiv.“ ütles Ants, pilkugi pööramata.
Ta vaatas pingsalt meie vastas kõrguva elumaja akent. Aken avati ja nähtavale ilmus mustade lokkidega naine. Ta tuli vaipa kloppima.
„ Mu sõber. Kas te ei tutvustaks mulle, kuidas teil asjade ärandamisega lood on?“ küsis Ants. See küsimus oli ootamatu ja ajas mind küllaltki segadusse.
„ Noo, pean tunnistama, et hiliseid kokkupuuteid pole küll olnud.“ Taevas tule, appi! Ma isegi juba räägin nagu tema, mõtlesin.
„ Siis nüüd oleks aeg seda viga parandada.“ sõnas ta.
„ Mida te silmas peate?“
„ Võin öelda, et olen mitu korda sellelt ärklikorruse perekonnalt nii mõndagi omandanud. Kas te ei tahaks täna õhtul kampa lüüa?“
„ Noo, nüüd ma ei imesta, et te nii üksik olete.“
„Teen näo, et ei kuulnud seda. Kuidas jääb? Ma vannun, neil on seal oivalisi Kuuba sigarette.“
„ Mingisuguste sigarettide pärast mina küll korterisse sisse murdma ei hakka.“
„ Oh teid küll. See oli lihtsalt suusoojaks öeldud. Ma olen seda paika veidi uurinud. Perekonnal on tuhandete väärtuses tehnikat.“
„ Miks te siis kohe pole platsi puhtaks teinud?“
„ Üksinda? Ärge tehke nalja.“
„ Millist abi minust oleks?“
„ Võtate akna all kaupa vastu ja panete selle auto kasti. See on kõik, mis ma teilt palun.“
„ Teil on kastiga auto?“
„Jah, sai kunagi hangitud. Kui jääte nõusse siis kohtume siinsamas kella üheteistkümne paiku. Loomulikult jagaksime saagi pooleks. Nägemiseni!“ Ta tõusis ning lahkus.
Usun, et ta tahtis lihtsalt oma suurhetke kellegagi jagada. Selle plaani oleks ta ka omal jõul korda saatnud. Seda ma ei võinud sündida lasta. Või, et päise päeva ajal ausaid tööinimesi röövima. Noh, öösel tõsi küll. Igatahes ma pean neid hoiatama!

Avasin suure raske ukse ja astusin läppunud koridori. Läksin kolm korrust kõrgemale ja koputasin perekonna ukse taga. Olin endas kindel ja teadsin, et nad ei jääks mind uskuma, seega pean väga veenvalt neid hädaohust teavitama. Ukse avas seesama naine, kes ennist oli akna peal vaipa kloppinud. Tal oli käes luud, mis muutis ta nõia sarnaseks. Ilmselt oli neil suurpuhastus käsil. Tema tagant kostus lastekarja kisa.
„ Proua, mul on teile üks tõsine... „ alustasin aga kaugemale ma ei jõudnudki kuna proua virutas mulle luuaga näkku. Kargasin ehmunult paar sammu tahapoole. Ta vibutas luuda minu suunas ja kriiskas. „Paganama hulgused! Mul ei ole teile midagi anda!“
„ Aga ma ei tahtnudki...“
„ Aga, et sa siit minema saad! Või tema tuleb kerjama!“ karjus ta mulle järele.
Jooksin majast välja. Olin pühaviha täis. Olgu siis nii. Temal pole mulle midagi anda aga ise rikas nagu mõni mõisaproua. Puhas vale! Seda ma niisama ei jäta. Kui lööd välja uksest, tulen aknast. Veel täna öösel!

2. peatükk

Kell oli kolmveerand üksteist. Ma seisin ohvriks valitud maja nurgal ja ootasin. Teda ei tulnud ega tulnud. Mõtlesin, mida ma küll ometi siin teen. Ma ei peaks siin üldse olema.
Mingi paganama kuu pealt kukkunud Antsu asjad ei peaks minusse sugugi puutuma. Pealegi ei ole veel hilja põgeneda. Ma võiks lihtsalt lahkuda ja teha näo, et ei tea midagi ja ei tunnegi teda. Kuid ei, ma jäin kindlalt paigale. Arvan, et rahaahnus oli nii suur. Seda on päris piinlik tunnistada kuid nii oli. Ootasin väga kannatlikult.
Kui kell sai juba täpselt üksteist, hakkas mu kannatus kaduma. Ants oli öelnud üheteistkümne paiku, mis võib ka tähendada, et ta võib tulla isegi alles tunni aja pärast. Astusin juba sammu, et lahkuda kui nurga tagant ilmus välja väiksemat sorti veokastiga auto. See peatus otse akna all ja välja tuli Ants isiklikult. Tal oli taas sigarett hambus, mille ta maha viskas ja jalaga kustutas. Siis pöördus ta ülima rahuloluga minu poole: „ Nii, et te ikka tulite nagu ma näen.“
Ma noogutasin.
Ta jätkas: „ See on hea. See on isegi väga hea. Nüüd teeme nii, et sa ronid seda toru mööda üles ja teed vaikselt akna lahti. Siis vaatad sisse, kas kõik magavad. Kui õhk on puhas, viipad mulle akna pealt ja ma tulen kotiga üles. Selge?“
„ Jess, boss!“ vastasin heatujuliselt.
Hakkasin juba astuma kui Ants mul kraest kinni krahmas ja enda poole tõmbas. „ Kui politsei peaks tulema siis ma eeldan, et sina kutsusid nad. Saad nuga! Arusaadav?“ ütles ta ähvardavalt.
„ Ja-jahh.“ pomisesin ma ehmunult. Mõtleks, kui tulebki politsei. See oleks mu lõpp! Hea tuju kadus minust kui voolav vesi mis rutuga kosest alla jookseb. Ettevõtmise põnevuski kahanes märgatavalt. Hakkasin raske südamega aknalauale ronima. Tegin selle vargsi lahti kuid see kriuksus läbilõikava häälega juba väiksest liigutusest.
„ Õlitamata!“ kirus Ants.
„ Mis ma teen?“ küsisin.
„ Mine edasi!“ ütles ta.
Lükkasin akna kiiresti lahti. Käis üks vali kriiksatus ja siis oli kõik vaikne. Ootasin, et keegi üles tõuseks ja akna juurde asja uurima tuleks. Mu süda puperdas nii kõvasti, et kartsin, et üksnes see heli võib kellegi äratada. Vaikus kestis, niisiis jätkasin sissetungi.
„ Sul lamp on?!“ karjus Ants alt.
„ Ei!“ sosistasin ja panin sõrme suule, et ta vaiksem oleks.
„ Eks võta siis!“ hüüdis ta veidi tasemini ja viskas mulle kollase taskulambi. Püüdsin selle vaevu kätte. Ma ei taha teada, mis oleks juhtunud kui see vastu plekki kolisedes maha oleks kukkunud. Usun, et ta oleks mu peale vihastanud ja kohmardiks sõimanud või oleks juhtunud halvim- keegi oleks üles ärkanud. Panin lambi tööle ja uurisin veidi pimedat korterit. See oli avar ja hästi sisustatud. Poleks arvanud, et väljast niivõrd koledas majas võib asetseda niivõrd peen korter. Rikaste asi. Nurgas seisis palm, raamaturiiulid olid lookas ja palju nipsasju sädeles igast kandist. Mööbel oli uhkest materjalist, üleni kirju ja ahvatlev. Ühesõnaga, see oli minu unistuste korter. Luusisin ringi ja üritasin aimata, mida Ants võis sealt ihaldada.
Nägin paljusid uksi. Ma ei hakanud riskima, neid avades. Oletasin juba, et kuna keegi ei liigu, järelikult nad magavad. Ei tea, palju siin elanikke on, arutlesin.
Läksin tagasi akna juurde ja viipasin Antsule, et ta üles tuleks. Ta tuli kohe minu järel. Sisse saanud, tuulas ta kärmelt ringi ja näitas mulle asju mida kaasa võtta. Kõik läks väga sujuvalt. Ühtekokku saime televiisori, muusikakeskuse, arvuteid, tolmuimeja ja veel palju palju asju. Läksin aknast välja ja seisin autokasti peal ning võtsin temalt saagi vastu. Laadisin kõik ilusti peale ja hõikasin teda. Ei mingit vastust. Kuhu ta küll kadus? See pahandas mind. Läksin tagasi ja otsisin teda. Leidsin kaaslase magamistoast! Ma ei teadnud ust avades, et see on magamistuba ja ehmusin päris tublisti, kui nägin näost näkku neid, keda paljaks röövisin. Sikutasin Antsu varrukast. Ta tõrjus mu eemale ja jätkas kummutis sorimist. Ma ei mõistnud teda. Ta kolistas otsitut leidmata päris valjult ja üha valjemini, mida rohkem ta ärritus.
„ Saan ma aidata?“ küsisin.
„ Käekella otsin!“ vastas ta.
„Käekella? Oled sa aru kaotanud?“
„ Ei sugugi. Rolex, kõige kallim variant!“
Mul tuli hirm naha vahele, sest just siis keeras mees voodis teise külje. Viskusime põrandale, et ta meid ärgates näha ei võiks ja just siis märkasin, kus oli see hinnaline Rolex. See oli loomulikult auväärt härra käe küljes. Hakkasin seda ära võtma. Ants ei julgenud isegi hingata. Sain selle lahti, kuid just siis võttis härra mul unes käest kinni ja ma olin täielikult vangis. Vaatasin abitult sõbrale otsa. Ta kahmas minu käest kella ja pani taskusse. Arvasin juba, et ta teeb minekut, kuid nii jultunud ta siiski ei olnud. Ta võttis pikast vaasist sule ja hakkas sellega mehe nina kõdistama. Mees aevastas. Ants ei jätnud järele. Ta kõdistas kuni mees mu käe lahti lasi ja nina sügas. Tormasin vabanenult sellise kiirusega välja, et ma seda isegi pärast ei mäletanud. Hetkega oli Ants mu kõrval ja sõitsime minema. Kui olime linnast välja jõudnud, puhkesime mõlemad üheaegselt ohjeldamatult naerma. Lagistasime oma tükk aega. Lõpuks küsisin: „ Kuhu nüüd?“
„ Peidupaika.“ vastas Ants ja tegi mulle silma.
Põnevus minus kasvas. Ma peaaegu ei uskunudki, et olin just eduka röövretke läbi teinud. Nüüd olime juba metsa ääres. Ants keeras ühest väiksest teerajast sisse. See oli väga kitsas ja pime. Terve vareseparv tõusis meie ees lendu. See koht paistis mulle veidi tontlikuna. Püüdsin teerada igaks juhuks võimalikult hästi meelde jätta. Kuid kõik oli nii ühesugune.
Lõpuks jäime seisma mingi künka juures. Ants käsutas mind autost välja, võttis ühe koti, mina teise ja lohistasime need teisele poole küngast. Siis nägin, et künka küljes oli uks. See oli raske rauduks tabalukuga selle ees. Ants võttis taskust võtme (tal olid tõepoolest suured taskud) ja avas ukse. Nähtavale tuli käik, mil ei paistnud olevat lõppu aga nagu selgus, tuli see sellest, et käik viis maa alla. Lohistasime tehnikat oma tükk aega, kuni jõudsime suurde katedraali. Seal oli juba ees mitmeid väärisasju.
„ Kas see on sinu aardehoidla?“ küsisin.
Ants noogutas.
Ta lohistas meie saagi teiste asjade hulka ja istus tuleaseme juurde. Istusin lummatult tema kõrvale. Ootasin, et ta mulle veidi selgitust annaks aga asjatult. Ta süütas lõkke ja hakkas ei-tea-kust ilmunud vorsti praadima.
Katedraalis oli rõske. Laest tilkus alla vett ja tunda oli kopitanud haisu. Oli küllaltki pime. Ainsaks valgusallikaks oligi lõke, mille ümber me istusime. Mõtlesin,et kas siin mu salapärane kaaslane siis üksinda redutabki. Varsti korkis ta lahti rummmipudeli ja lahmas juua mis jaksas. Närisin mõtlikult vorsti ja lootsin, et ta peagi ka minuga räägib. Seda ta tegi.
„ Kuidas siis sulle meeldib rikas olla?“ Märkamatult oli ta mind juba sinatama hakanud. See sobiski mulle rohkem.
„ Noh, ausalt öeldes ei tee ma esiti vahet,“ vastasin, „ Kas me oleme siis nüüd rikkad?“
„ Rohkem kui eales varem!“ hüüdis ta heatujuliselt.
„ Täpsusta, kas me selle rikkuse rahaks ka teeme?“
„ Oled kannatamatu, mu sõber. Aga loomulikult teeme ja kui seda ainult soovite siis kasvõi homme.“
„ See on mulle üllatuseks.“
„ Eks ole. Lähed homme turule- ma näitan, kus see on- ja müüd maha. Väga lihtne.“
„ Aga mis siis, kui meie ohvrid turule tulevad?“
„ Oi, oled alles tegelane küll. Peame oletama, et ei tule. Ja tõenäoliselt seda ei juhtugi.“
„ Mis hinda me küsime?“
„ Veidi madalamat kui need asjad väärt on.“
„ Aga kasum?“
„ Sa pole nende asjade eest ju maksnud. Kasum on meil igaljuhul. Ja pealegi, muidu ei osteta, kui küsime sama kallist hinda kui poed.“
„ Selge, “ ütlesin ja krabasin Antsu rummipudeli ning tõstsin toosti: „Homse terviseks!“
Ta naeris ja ühines minuga. Veidi aja pärast hakkasime õnnestumise lummuses laulma ja naljatlema. Veidi aja pärast lasi mu semu lahti niisuguse laulu:
Olen paha,
Tahan raha,
Lasin võlanõudja maha!
Mul on asi hull,
Arve peal on null.
Varastasin veidi pappi,
Selle peitsin riidekappi.

Naersin ennast magama.

Hommik. Avasin silmad ja vahtisin ringi. Ants magas veel. Tõusin ja kasutasin juhust, et koobast lähemalt uurida. Laest maani ulatuvate sammaste vahel tiirutades leidsin veel lohakile jäänud rämpsu hulgast ka ühe suure pruuni kohvri. Pühkisin tolmu ja ämblikuvõrgu maha ning avasin selle. Seal oli sees hulk fotosid. Võtsin mõne neist kätte. Osadel piltidel oli väike poiss koos kaisukaruga, mõnel vana naine. Oletasin, et need on tema perekonnafotod. Imelik mõelda, et see hukkaläinud röövel kunagi koos perekonnaga normaalset elu elas. Fotod olid väga vanad ja veidi luitunud. Arutlesin, kui ammu ja miks mu uus sõber kodu oli jätnud.
Ants ärkas ja ma lõin kohvri pauguga kinni. Ilmselgelt polnud mul õigust tema isiklikes asjades tuhnida. Õnneks ei pannud ta mind tähele. Ta soojendas lõkke üles ja hakkas hommikusööki valmistama. Läksin tema juurde, sõime seltsis ühe sea ära. Siis utsitas ta mind püsti ja hüüdis: „ Nüüd äri tegema!“
Krapsasin püsti ja sammusin reipalt ja puhanult tema järel. Vedasime umbes poole saagist autosse ja asusime teele. Sõitisime vaikides. Poole tunni pärast olime juba turuväravas. Kell oli vähe ja ringi kondas vaid üksikuid vanainimesi. Laadisime kauba maha ja Ants istutas mind müüma ning lasi ise jalga, lubades turu kinnipaneku ajaks kohal olla. Olin küllalt loll, et sellega nõustuda. Istusin igavledes, mitte ühtegi inimest silmates, mitu tundi.
Kella kümne ajal hakkas juba rahvas liikuma. See tegi mind ärevaks. Kuid inimesed läksid mööda, ilma, et keegi neist minu poole oleks vaadanudki. Veidi aja pärast astus ligi üks noormees, kirjude dressidega nagu Ali G. Ta vaatas ühte pisemat raadiot. Keerutas seda ühtepidi, küll teistpidi, isegi raputas. Lõpuks, kui oli selle igapidi läbi klopsinud, küsis hinda. Ausalt öeldes, polnud mul õrna ainugi, mida selline kaadervärk maksta võiks. Seepärast küsisin: „Palju te selle eest maksta suvatseksite?“
Mees sügas lõuga, pani raadio käest ja võttis taskust punnis rahakoti. Sorinud veidi, ütles: „Viis oleks küllalt.“
Selle peale väitsin mina, et olen selle hankinud seitsme eest ja vähemaga ei anna mingi hinna eest. Siis pakkus ta kuussada. Sellega olin juba nõus ja päeva esimene diil oli tehtud. Nüüd olin juba väga õnnelik, sest vähemalt oli kindel, et tühjade kätega koju minema ei pea.
Edasi läks juba veel paremini. Huvilisi vooris kogu aeg. Kaup läks, kui soe sai. Ja õhtul kui Ants turu väravas signaali lasi, läksin tema juurde rahapatakaga uhkeldama, sest olin kõik asjad maha müünud. Loomulikult oli tal hea meel. Ta isegi kiitis mind. Kuid siis kamandas ta mu kohe autosse ning me lahkusime viivitamatult. Terve õhtu, kui taas lõkke ääres istusime, tundsin end kangelasena. Ants-poiss seletas, kui tore meil saab olema ja kuidas ta küll tahaks juba minna linna uusi riideid soetama. Ta ajas mindki nii elevile, et nägin isegi unes ennast uhketes rõivastes mööda tänavat sammumas, kadedad pilgud mind saatmas. Kujutlesin, kuidas inimesed sosistavad, et milline uhke noorhärra seal küll läheb. Ja see toitis mu edevust. Milline vapustav päev see küll oleks!

3.peatükk
Istusin mugavas pehmete patjadega korvtoolis. Minu ees laual oli hästilõhnav kohvitass ja selle kõrval pisike kirsikoogike, mida armastan siiani. Sirvisin ajalehte ja minu kõrval sõi Ants seapraadi. Ta oli kaunikesti näljane, mistõttu ei pannud tema aplus mind sugugi imestama. Olime kolanud linna peal varahommikust saati ja ostnud kõike head-paremat. Jalad valutasid ja mul oli selline laiskus peal, et ma poleks jõudnud sealt toolist tõusta ka siis, kui kohvikule- milles me parajasti aega veetsime- oleks tehtud pommiähvardus.
Üldiselt ei köida mind mingites poodides ringi tuuseldamine. Selle rõõmu jätan hea meelega naissoost isikutele. Aga täna oli mulle pähe löönud kinnisidee saada endale Le Bergeri nuga. Nüüd, kus see oli mul olemas, tundsin ülimat rahulolu. Ants tellis ettekandjalt veel ühe kohvi. Panin ajalehe kinni ja asetasin lauale. Ants haaras selle kohe enda kätte ja sirvis kiiresti läbi. Just siis kui ta oli lugemisega jõudnud viimasele leheküljele, läksid ta silmad suureks kui öökullil.
„Mis on?!“ hüüdsin.
„Vaata siia!“ ütles ta ja lõi lehekülje mulle näkku. Seal oli artikkel, mida ma polnud ennist märganud. Suur pealkiri pasundas: „ Kuulsa ärimehe perekond sattus röövimise ohvriks!“ Lugesin edasi. Kogu artikkel kõneles meist kahest. See oli kindel. Sündmuste areng, eelkõige toimumiskoht, kõik viitas meie röövile.
„ Kuulsa ärimehe? Seda sa vast ei teadnud, et see mees on kuulus ärikas?“ küsisin.
„Kuidas ei teadnud?“ porises ta mulle haavunult vastu, „ Aga loomulikult teadsin!“ „Kuulsaid inimesi ei tasu kunagi röövida, kui sa ei taha paljastatud saada. Kuulsate juhtumistest tehakse alati palju suurem number. Ma olen kindel, et see mees teeb kõik ja maksab ka kõik, et meid tabataks.“ pahandasin mina.
Ants aga tundis pahameelt hoopis selle üle, et seda uudist polnud esileheküljele pandud. Ta vandus ja tõotas, et järgmine kord, kui tema röövima läheb, kuulutatakse seda kõikide lehtede kaantel. Seejärel vabandas ta ennast ja läks tualetti. Üksi jäetuna, lõpetasin kiiresti koogi ning jäin kaaslast ootama. Vaatlesin kohvikus istuvaid inimesi ja märkasin nende hulgast oma endist naabritädi. Õnneks tema mind ei näinud. Tõmbasin nokkmütsi silmini, jätsin lauale raha ning lahkusin. Toetusin kohviku ette laternapostile ja jäin ootama.
Õige pea jõudis minuni ka mu semu. Ta päris, miks ma temale ütlemata lahkusin, kuid eelistasin sellele vastamata jätta. Rohkem me sellest ei rääkinud.
Ants asus kavandama uut röövi. Ta oli läinud ahneks ja tahtis üha enam ja enam. Ta rääkis sellest kuidas ta tahaks endale oma maja kusagile kenasse kohta ja tahaks reisida ning luksusi nautida. Mind jättis see üsna külmaks. Olin talle tänulik, et ei pea enam rentslis või põõsastes magama. Sellest oli mulle küll. Kuid Ants muudkui arutas ja mõtles. Kartsin, et ta jääb nõndaviisi haigeks. Ta oligi juba haige. Pea otsas huugamas joonistas ta muldpõrandale skeeme ja seletas neid mulle, samal ajal kui see kõik mul ühest kõrvast sisse, teisest välja voolas, nagu öeldakse. Ta mõtles peasjalikult rahale. Aegajalt vedas ta mind veel mõningaid kortereid röövima. Ja raiskas ta seda va krõbisevat ikka ohtrasti. Mulle on meelde jäänud vaid õhtud, mis me veetsime koos kaardimänge mängides ja vorsti praadides. Enamuse oma ajast veetis ta mingite sulidega linna pealt, kelle kampa ta mind ei võtnud.
Ühel õhtul tutvustas ta mulle oma „ hiigelplaani“ nagu ta seda ise nimetas. Tol õhtul ladistas väljas vihma ja müristas äikest. Ta oli välja valinud just sellise õhtu dramaatilise efekti saavutamiseks. Selline ta oli- veider.
Taevas sähvis ja niisamuti ka tema silmad kui ta mul maha istuda käskis ja plaani tutvustama hakkas. Tema julgus nakatas mindki ja kuigi ma kõvasti vastu vaidlesin ja kategooriliselt selles osalemast keeldusin, suutis ta mind ümber veenda. Tema kõne- ja veenmisosavus oli hämmastav. Ants oli juba hankinud asjad, mida meil vaja võis minna ja korraldanud kõik, nii, et minule jäi ainult tühine vaev temaga kaasa minna. Tema plaan oli panka röövida! Kõlab ju uhkelt, eks ole?

Algul ma loomulikult kartsin. Kas ikka õnnestub ja nii aga Ants oskas mind alati maha rahustada. Ta väitis, et meil on ju siiamaani juba nii edukalt läinud ning pealegi temaga koos ei saa midagi juhtuda. Jäin siis tema peale lootma. Ta oli ju ikkagi mu parim sõber ja ma usaldasin teda. Plaanisime minna tollest päevast alates kolme päeva pärast.
Need kolm päeva õpetas Ants mulle relvast laskmist. Tulistasin algul plekkpurke. Tal oli kombeks mu üle naerda kui mööda lasin. Kui ma juba pikemat aega pihta ei saanud hakkas ta mind veidi narritama, et ma rohkem pingutaksin. See taktika töötas päris hästi, sest solvanguid ma ei talu. Arenesin ja lõpuks kui plekkpurgid mulle juba köömes olid, lasksin linde. Sain lõpuks ka sellega hakkama ja õhtusöögiks olid meil siis linnud. Ants oli mu üle äraütlemata uhke, et ma nii kiiresti õpin. Ta targutas veel tagantjärgi, kui hea õpetaja ta on ja et tema käpa all saavad kõigist profid, ka minusugustest koperdajatest. See oli suusoojaks ja nõnda ta kõneles väsimatult. Ma lasksin tal segamatult kekutada. Las hüppab, kellele see ikka liiga teeb. Relvakäsitlemise oskuse omandanud, tundsin end juba enesekindlalt ja olin kõigeks valmis. Ees tõotas tulla suur seiklus. Ma tunnetasin seda terve oma kehaga. Ega ma üksinda ärvuses polnud. Ka mu kaaslane näitas närvilisust välja edasi-tagasi kõndides, lõug peos ja silmad kissis. Ootusärevus oli suur.
Ma imestasin, et kui see päev kätte jõudis, polnud mu närvilisusest ega hirmust enam alles kübetki. Pigem tundsin hulljulgust. Ants,vana pätt, aga säilitas kaine mõistuse ning mõtles kõik veel väga hoolikalt läbi. Ta harjutas minuga mitmeid kordi, kuidas uksest sisse karata ja „Seis, see on rööv!“ karjuda.
Mulle tundus see kohutavalt koomiline, isegi lapsik, ja ma hakkasin naerma iga kord kui ta seda tegi. Tema aga pidas seda enda oskamatuse süüks ning harjutas topelt. Ja mina naersin topelt. Meil oli koos väga lõbus.
Ühtäkki ütles ta, et aitab niisama keksimisest, aeg on tegudeks. Seepeale ma hõiskasin ja juubeldasin kuid ta käratas mu peale, et ma enneaegu midagi ära ei sõnuks. Jäin kohe tõsiseks ja hakkasin taipama kui ohtlik meie ettevõtmine siiski oli. Istusime vaikides autosse ja tõmbasime mõlemad endale maski pähe. Seejärel vaatasime relvad veelkord üle ning asusime teele. Ma ei julgenud midagi rääkida. Olin otsekui tardunud. Ka mu kaaslane ei öelnud midagi, ta oli selleks liiga omis mõtteis. Sõitsime ühte teise linna, kaugele meie kodulinnast- seal võidi meid tunda. Ants teadis täpselt kus asub pank. Ometi, mida lähemale me jõudsime, seda enam aeglustas ta sõitu. Väikene hirm vallutas ka mind. Kuid enam polnud aega kahelda. Väljusime autost. Ma hingeldasin kohutavalt. Nägin eemalt seda panka. Ilus pruunikaspunane maja, äärtes nikerdusi ja suur kuldne kiri säramas: Pank.
Ants läks ees. Astusin tema järgi, et mitte ühtegi valet sammu ega liigutus teha. Ja siis see toimuski.
Ta tõmbas panga ukse lahti, astus sisse ja karjus. „Seis! See on rööv!“ Kõik jõllitasid meid jahmunult ega liigutanud lillegi. Mulle tundus, et osa neist pidas seda lausa naljaks. Seepeale lasi Ants hoiatuslasu õhku. Laest pudenes krohvi alla. Nüüd pistis osa naisi pistis kisama ja puges laudade alla. „ Istuge seina äärde! Kõik paigal! Mitte keegi ei liigu!“ karjus Ants. Otsekohe täideti käsk. Töötajad istusid riburadapidi seina äärde, justkui väljanäitusel. Üks neist nuttis. Ants virutas mulle koti. Ma läksin sellega ühe naise juurde, kes hakkas sinna raha sisse toppima.
„ Nii palju kui annab!“ karjus Ants.
Naine pudistas ja koperdas. Tema makaronitaolised lokid värisesid niisamuti kui ta käedki . Raha libises ta näppude vahelt maha. Lõpuks sai ta hakkama ja ma krabasin temalt koti ning vaatasin üle. Seal oli pööraselt palju raha. Läksin uuesti Antsu kõrvale, kes noogutas mulle, ja sidusin koti kinni.
Vaatasin uuesti inimeste poole. Blondide juustega naine nuttis, käed näo ees. Temaga olid ühinenud veel mõned inimesed.
Üks mees lõi risti ette ja halises. Ma tundsin end jube alatu ja räpasena. Need olid kõik ausad, töökad inimesed, keda me terroriseerisime . Nad teenisid endale ise raha mitte ei käinud teiste oma röövimas. Heitsin need mõtted kohe peast. Need polnud pangaröövlile kohased ja niimoodi mõeldes ei saa midagi õnnestuda.
Nendest mõtteist äratas meid Antsu karjumine: „ Meil on pantvangi vaja!“.
„ Sina!“ hüüdsin end julgemini tundes ühele veidi vapramana näivale naisele. Ta võpatas ja palus käed koos meie poole.
„ Ei-ei!“ halises ta.
„ Vait!“ käratasin, „ Tule siia ja kohe!“ Ta tõusis aeglaselt ja tudises meie poole. Sasisin tal riietest kinni ja lõin revolvri vastu pead.
„ Kui keegi liigutab ennast seni kuni me pole veel lahkunud, saab see kena leedi siin kuuli pähe. Arusaadav?!“ ütlesin.
Kõik noogutasid. Ants avas ukse ja me väljusime aeglaselt. Seejärel istusime autosse ja Ants vajutas gaasi põhja. Just sel hetkel oli kohale jõudnud politsei. Nad keerasid kohe ümber ja kihutasid meile kummide vilisedes järele. Ants manööverdas osavalt, kuid ega siis seadusemehed kehvemad polnud. Nad püsisid meil kindlalt kannul. Me kihutasime nii, et prügikastidki tänava ääres lendasid ümber. See oli tõeline märul! Vaatasin taha ja nägin, et politsei polnud enam meil järel.
„ Me raputasime nad maha!“ hüüdsin.
Kuid vaevalt olin jõudnud seda teha kui otse meie eest nad juba tulidki.
„ Tagurda!“ karjusin. Ta tagurdas tänava lõpuni ja keeras siis välja maanteele. See oli tõeliselt jube. Nad jälitasid meid ja neid tuli juurdegi. Naine minu kõrval röökis kohutavalt mulle kõrva. Ma oleks vabalt ta suures ärrituvuses maha lasknud.
Kaks autot piirasid meid juba mõlemalt poolt. Olime neljarealisel maanteel. Vastassuunast tuli juba üks auto ning politsei sõitis vasakult poolt meist mööda, otse meie ette. See pääses väga napilt kokkupõrkest vastutuleva autoga. Politsei keeras end risti meie ette. Ants pidurdas järsult. Meil polnud pääsu kuskile. Paremalt poolt sõitsid mendid meie kõrvale. Veel taga oli neid terve trobikond.
„ Hea küll. Ma lähen välja.“ ütlesin Antsule, „ Kaitse seljatagust.“
Võtsin naise kaasa ja tegin ukse lahti. Politseinikud sihtisid mind igast küljest. Ants seisis mu taga ja valvas, et mind selga ei tulistataks.
„ Nüüd teeme nii, et te ajate selle auto meil eest ära ja taganete!“ nõudsin, „ Või me tapame selle naise! Seda te ju ei tahaks, ega?“
Nad ei liigutanud endid. Lasin lasu õhku, näitamaks, et meiega nalja ei ole. Konstaabel käskis taganeda. Käsk täideti kohe. Lükkasin naise autosse ja Ants kihutas edasi. Nad ei järgnenud kohe kuid siiski üsna pea. „Mida me teeme?!“ küsisin. Ta vangutas pead ja andis gaasi.
Sõitsime nüüd ühte metsatukka sisse. Peatasime auto suure künka taga. Politsei sõitis meist mööda. Siis lasime naisel minna, istus autosse ja me läksime tagasi maanteele. Ta jättis auto veidi maad edasi. Enda varjupaika läksime jala. Jooksime terve tee. Tervena kohale jõudnud, lukustas Ants ukse, mida ta tavaliselt ei tee. Sättisime end põrandale istuma ja raputasime oma saagi kotist välja. Seda oli palju, terve mägi. Ants ahnitses raha endale sülle ja viskas seda õhku. Siis ta kallistas rahahunnikut, nuusutas seda ja veel kord kallistas. Ta oli hetkeks arugi kaotanud. Mina ei suutnud aga peale paanika midagi muud tunda. Nüüd olin küll oma elu põhjalikult perse keeranud.
Hakkasin rahahunnikut pooleks lugema. Saime mõlemad täpselt nii palju, et ei pidanud ikka päris tükil ajal enam midagi röövima.

Super! Väga hästi oskad olukorda kirjeldada, kui ma seda lugeisn siis käis kogu aeg nagu mingi pilt mu silme eest läbi. D
uut :)

uus:D


4. peatükk



Kord, kui me Antsuga koopas kaarte mängides õhtut veetsime, küsis ta minult: „ Kas sa ei arva, et me peaksime osa enda rahast ära peitma?“, kuigi me polnud röövist saadik ükski õhtu kordagi väljas käinud.
„ Ära peitma?“ küsisin.
„ Just nii. Me ei saa seda ju ometi siin koopas hoida. Ja mine tea, kuna hiljemgi võib see veel meile kasu tuua. Sent peab ikka maa sees tagavaraks olema.“
„ Maa sees, ütled sa? Aga kus koha peal?“
„ Tead seda liivapaljandikku all orus?“
„ Arvan, et tean. See on küllaltki kaugel.“
„ See oleks ju hea peidupaik. Matame poole rahast sinna.“
„ Kuidas sa mõtled koobastele ligi pääseda? Kõik on ju veest ümbritsetud.“
„ Me laename vanamehelt kanuu.“
„ Milliselt vanamehelt?“
„ Sellelt samalt, kes elab seal kollases majas jõe kaldal, loomulikult.“
„ Ma loodan, et sa tead, mida räägid.“
„Oled siis nõus?“
„ Muidugi olen.“
Seega me sellest rohkem ei rääkinud. Kustutasime lõkke, et see järgmine õhtu uuesti süüdata ning läksime magama.

Enne koidikut või umbes sel` ajal ajas Ants mu üles. „ Mis nüüd lahti?“ küsisin. Ta viipas mulle, et ma talle järgneksin. Kõndisin tema kannul. Ta vedas mu välja. Käes oli tal enda vana narmendav kohver, mis vaevu kinni andis panna. Taipasin, et seal on meie raha. Jooksin tema kõrvale ja küsisin: „ Kui palju?“
„ Pool.“ vastas Ants. Seda oli enam kui küll.
Kõndisime läbi metsa. Kuused kriipisid mind, kui trügisime läbi padriku. Keegi polnud vaevaks võtnud läbi metsa teed teha. Jõudsime künkajalamile üleni kriimulistena.
All oli org, millest voolas läbi jõgi, liivapaljandikud seda ümbritsemas. Otse meie vastas oli sama kõrge maapind kui see millel me seisime. Ja ka seal oli täpselt samasugune kuusemets. Kuulasin rahustavat jõekohinat ja hingasin tugeva sõõmu värsket õhku. See tegi mu palju ärksamaks.
„ Oled valmis?“ küsis Ants.
„ Ikka.“ vastasin.
Läksime ettevaatlikult mäest alla. Käisime mööda kitsast kallast hanereas, Ants ees, mina taga. Kui olime jõudnud ühe järsu käänakuni, sai kallas äkitselt otsa. Sõber pöördus ümber ja küsis: „ Kas sa ujuda oskad?“
„ Noh, oskan aga nii kiire vooluga?“ vastasin.
Vool tuli meile vastu nii kiiresti, et oleks üheainsa hetkega ükskõik kelle silmapiirilt minema viinud. Ants vangutas nõutult pead. Kuid nõu tuli ise meie juurde- palgi näol. See ujus meie kõrvale ja jäi kaldasse kinni. Tirisime selle pooleldi maapinnale ja istusime peale. Lükkasime jalgadega palki edasi, kuni olime vees.
„ Sõuaaa!“ karjus mu kaaslane.
Lükkasin ennast pooleldi vette ja hakkasin jalgadega tüürima. Ants pladistas kõhuli palgil kätega vees. Paanika oli selgelt tuntav. Olime juba väga palju edasi triivinud. Kuid me ei andnud grammigi alla. Lõpuks tõkestas vette ulatuv murdunud puuoks meie tee. Seda mööda vinnasime endid kaldale. Teisel pool kallast roomasime jõest nii kaugele kui saime. Ma lõdisesin külmast. Vesi oli olnud väga külm ning isegi soe õhk ei pakkunud vähimatki leevendust. Peale selle olin meie ekstreemsest sõidust nii väsinud, et ei võinud enam jalgu alla võtta. Ants aga seevastu oli juba nii kaugel. Ta kõndis ja kõndis, tähele panematagi, et mina veel maas vedelesin. Mis mul muud üle jäi, kui ennast üles ajada. See aga ei olnud sugugi lihtne. Püherdasin mudas, kukkusin kui juba peaaegu jalul olin. Puu najal seistes vaatasin teda kuni ta oli tühipaljas täpp. Oh, miks ta mind ei oota? mõtlesin.Võtsin ennast kokku ja jooksin talle järele. Ta hakkas üha selgemini paistma, ikka suuremana ja suuremana. Ta oli seisma jäänud ja ootas kuni ma temani jõuan. Peatusin semu kõrval lõõtsutades ja hingeldades, keel vestil ja käed põlvedele toetatud. Ta heitis mulle ühe teeseldud kõrgi pilgu ja muigas: „ Mu kallis kaasteeline, miks sa nii räpane oled?“
Vaatasin ennast. Jah, tõepoolest olin mudane. Mudased olid mu püksid, mu vaene särk ja ka silmnägu. Pühkisin silmist pori ja vaatasin Antsu eeskujul ümberringi. Ta kallutas pead, keerutas ringi ja sügas talle nii loomuomaselt lõuga. Oli näha, et ta mõtleb pingsalt. Mulle oli kohe selge, et tal pole aimugi kuhu poole vanamehe kollane maja jääb.
„Hea küll, mulle tundub, et võime väikese puhkuse teha.“ ütles ta.
Istusime pehmele samblale suure kuuse varju. Võtsin riided seljast ja riputasin oksale kuivama. Ants otsis samal ajal tikke. Tal oli plaan sooja saamiseks lõke korraldada. „ Kas tikud mitte märjaks ei saanud, ükskõik kus nad ka poleks?“ tundsin muret.
„Võib olla kui nad taskusse panna, mida teeksid kindlasti sina, siis küll. Aga mina olen hulga kavalam.“ uhkustas ta. Ja seda öeldes, kallutas ta peast kaabu, millest kukkus mulle pihku tikukarp. Korjasin kärmelt hagu ja käbisid, mida leidus siin ülekülluses ning panin lõkke hakkama. Istusin tulele nii lähedal, et Ants muretses, kas ma äkki põlema ei lähe. Raputasin lustlikult pead ja mu juustest pritsisid veetilgad, „Lõkkesse ma ei sobi, liiga kaua vees ligunenud.“
Antsul tuli mingi loll mõte meile süüa teha ja tahtis mõnda lindu lasta, kuid ta püssirohi oli siiski märg mis märg. Selle üle oli mul vaid hea meel. Pole ju vaja ilma asjata kära tekitada. Kes teab, kes meie järele nuhkima võib hakata niiviisi. Ants aga ropendas koledasti, sest esiteks oli tal kõht tühi ja teiseks olime nüüd täiesti kaitseta.
„ Kas vanamehel on püss?“ küsisin.
„ Ojaa,“ vastas Ants, „ Ta on ju jahimees.“
Hakkasin tõsiselt muretsema. Mehelt, kellelt röövitakse paat ära ja pealekauba ka püss, võib oodata vaid halvimat. Mu meel läks süngeks. Ja ega Ants ammugi mind lohutanud. Millega tal olekski lohutada olnud? Kas sellega, et võime iga hetk keset oma ettevõtmist kuuli saada, kui vanamehel on püss? Ei, kindlasti mitte ja seepärast vaikisime mõlemad.
Tuli jäi üha väiksemaks. Lõpuks polnud leeki enam ollagi kuid ma ei vaevunud uut hagu korjama. Olime nagunii juba minekul. Ajasin oma vettinud riided selga ja kõndisime.
„ Kuhu me läheme?“ küsisin.
„Otse.“ vastas Ants.
Sammusime kuni jalad villis kuid ei mingit tulemust. Miks ta ei võiks ometi tunnistada, et on eksinud, pahandasin mõtteis. Sammusime veel veidi maad kõrvuti kuni minu närv enam ei pidanud vastu ja pahvatasin välja, et läheme igaüks oma teed, ehk siis leiab vähemalt üks meist õige suuna.
„ Kuidas sa tarkpea üksinda paati tassid?“ küsis Ants muigega.
Punastasin. Sellele ma ei olnud mõelnud. Tahtsin talle midagi inetut öelda, kui samal hetkel püüdis minu silm kinni punase ringi. See ring oli valge sildi peal ja ringi sees oli valge triip. See oli stoppmärk.
„ Hei, hei! Vaata sinna!“ hüüdsin ja jooksin sildile lähemale. Silt kuulutas: Eravaldus.
„ Ahhaa!“ hõiskasin, „ Kes nüüd geenius on ?“
Ants patsutas mind kiituseks lagipähe ning jooksime edasi, eramaale. Seal polnud kahtlustki kelle maa see on.
„ Ära nüüd liiga palju kisa tee.Vaikselt.“ hoiatas mind Ants, kuigi see polnud vajalik. Olin niigi tasane nagu hiir. Et talu asukoht lõplikult kindlaks teha, ronisin puu otsa. Kuused ei olnud minu lemmikud ja mul oli hea meel, et vanamees oli enda maalapikesele ka kaskesid ja muid leebemaid puid istutanud. Ladvas olles paistis kõik ümberkaudu mulle korraga kätte. Kollane maja jäi vasakut kätt. Talletasin nähtu endale mällu kui kaardi ja hakkasin ees minema. Ants tuli mulle reipalt järele.
Ümber maja olid põõsad. Need olid tihedalt asetsevad marjapõõsad. Piilusime ärevalt läbi põõsaste. Vanamees istus otse meie vastas aiatoolis ja puhastas püssi. Vahepeal rüüpas ta suurest õllekapast ning pühkis iga sõõmu järelt vahtu suult. Siis jätkas ta määrdunud rätikuga nühkimist. Ajaviiteks sõime meie põõsa taga marju ja ajasime sosinal juttu. Vanamees tõusis toolilt ja ajas kuue selga. Siis pani ta kaks sõrme suhu ja vilistas. Maja tagant jooksis välja ilus hagijas. Ta nuhutas peremeest ja sörkis temaga kaasa. Nad kadusid silmapiirilt.
„Kaua üks jaht võib kesta?“ küsisin.
„ Meie jaoks piisavalt kaua.“ vastas Ants rahulolevalt.
Ronisime põõsastest välja ja jalutasime õue peal ringi nagu mehed ennemuiste. Ants rüüpas pooliku õlle ära ja piilus akendest sisse. Osadel akendel olid ees kollakad võidunud pitskardinad, mis näitasid selgelt, et vähemalt kunagi oli see maja ka naisekätt tunda saanud. Veidi õnnestus mul ka maja sisemust näha. See oli väga lihtsalt kuid stiilselt sisustatud. Seintel judinaid tekitavad trofeed, mööbel loomanahkadega kaetud ja puidust. Diivani ees lebas karunahk, kuhu külge oli uhkelt ka pea jäetud. Karu klaassilmad oleks mind otsekui jälginud. Kadusin akna pealt ja asusin maja ukse poolt uurima. Igaks juhuks katsusin ka ust aga loomulikult oli see lukustatud. Ants oli juba palju põnevama ja kasutõotavama vaatlemisobjekti leidnud. See oli suur pooleldi punaseks värvitud kuur. Seal võis küll paat olla, kuna kuskil mujal teda ei paistnud olevat. See tuli otsekohe välja selgitada. Kangutasime kuuri tagant paar lauda lahti. Parajalt nii palju, et ma läbi pugema mahtunuks. Roomasin kuuri ja lõin pea ära vastu mingit kõva asja. Sain muhu nagu hiljem selgus aga see polnud sugugi tähtis, sest see asi oli nimelt paat! Täpsemini öeldes küll kanuu, nagu indiaanlastel.
„ Oh sa!“ hüüdsin.
„ Noh, ongi seal või?“ küsis Ants august piiluda üritades.
„ Jap. Ongi siin.“ vastasin.
Märkasin seina peal võtmekimpu. Milline üllatus! Hakkasin kuuri lukus kõiki neid järgi proovima ja viimane võti osutus õigeks. Lasin ka oma kaaslase kuuri sisse ja koos saime paadi laest alla võetud. Keerasime selle kummuli, nii, et meie pead kadusid sinna alla ära ning üritasime paati õue peale vedada. See õnnestus meil alles pärast mitmeid katsetusi kuna me ise olime ajutiselt pimedad. Võtmekimpu hoidsin hammastega seni kuni kohmakalt kogu oma kehaga paati toetasin.
„ Mida sa seal ees teed, et see pagana asi mul vastu pead kolksub ja vänderdab?“ pahandas Ants kurjalt. Mul ei olnud võimalik midagi vastata. Panime kanuu hetkeks maha.
„ Sul ei ole võtmeid rohkem vaja.“ ütles Ants, „Viska minema!“.
„ Aga maja? Kuulus röövel jätab maja tühjaks tegemata kui tal on isegi võtmed olemas?“ nöökisin teda oma lõbuks.
„Võtmetega?“ korrutas Ants etteheitvalt, „ Ma arvasin, et sa oled vähemalt pisutki romantilisem. Selleks tuleb kasutada vähemalt muukrauda kui mitte jalaga uks maha lüüa. See viimane oleks tippklass.“
Pidin temaga nõustuma kuid maja jätsime siiski kõigest hoolimata iseenesest mõistetavatel põhjustel puutumata. Edukalt saime kanuu ka jõeni lohistatud, kuid sealt edasi algas uskumatu trall. Aerude kaasa võtmise peale polnud me kumbki tulnud, sestap pidime läbi ajama puupilbastega. Lasime end voolul kanda kuni liivapaljandikeni, sealt edasi üritasime neile võimalikult lähedale aerutada. Ühe sügavama koopa moodi õõnsuse juures käskis Ants peatuda. Siin oli jõgi rahulikumaks jäänud, nii, et peatumine ei olnud raskendatud.
„ See koht on siin sügavam kui teised. Võta see kohver ja lükka see koopasse. Ma hoian niikaua kanuud paigal.“ ütles ta. Tegin nagu öeldud. Meie varandus kadus maapakku ja mul oli tunne, et seda sealt enam kätte ei saagi. Ants rahustas mind ja kinnitas, et konksuga on see võimalik välja tõmmata. Kui ta nii ütleb, peab see tõsi olema, mõtlesin ega pabistanud rohkem. Kuna me vastuvoolu sõuda ei saanud, läksime väikese ringiga samasse kohta, kust vette olime tulnud.Jätsime kanuu põõsaste varju ja andsime jalgadele valu. Vanamees oli jahilt koju jõudnud ning märatses ja paugutas püssi nii kõvasti, et see oli meile veel pikaks ajaks kuulda. Tundus nagu ta ajaks meid lausa taga. Jooksime mööda kallast edasi kuni möirged enam ei kostunud. Ants ehitas suuri kive vette pildudes silla ning me saime koju joosta. Kõik läks lõppkokkuvõttes hästi, kuid siiski jäi mul väike alateadlik kartus, et vanamees jälitab meid nüüd igavesti.

5.peatükk



Kirves sähvis ja kostus vali raksakas. Tõstsin kirve veel kord ja lõin puuhalu pooleks. Viskasin kirve maha ja pühkisin laubalt higi. Olin raiunud terve mäe suuruse virna puid pilbasteks, et meil Antsuga oleks õhtuti millest lõket teha. Ta tuligi juba eemalt. Jõudu soovides ulatas ta mulle võileiva, millele ma kiire lõpu tegin. See oli vorstivõileib. Ants aitas mul puuvirna süles koopani tassida. Ta oli riietatud ruudulisse pluusi ja peas kandis ta oma kauboi kaabut, mis tähendab, et tal oli plaanis kuhugile minna. Ma ei eksinud. Ants kutsus mind endaga kaasa lõbusõidule. Ta oli vahepeal kuskilt auto hankinud. Ma ei viitsinud enam isegi küsida, kuidas ta sääraste tempudega hakkama saab. Läksime kohe sõitma. Kõigepealt peatusime linnas, kust oli vaja üht-teist osta. Toidukraami nappis, niisiis soetasime seda ohtralt juurde. Hankinud kõike head- paremat, läksime raskete kottidega autosse tagasi. Edasi sõitsisime mööda maanteed.
Maastik oli liivane ja tolmas. Kuigi oli lämmatavalt palav, pidime tolmu pärast aknad kinni hoidma. Lahmasin terve pudeli vett endale sisse, kuigi isegi see ei aidanud.
Peatusime tanklas. Ants-poiss tankis kütust ning mina kasutasin seda aega veel ühe pudeli vee toomiseks bensukapoest. Pood oli peaaegu tühi, vaid mina ja poodnik. Vaatasin veidi ringi, võtsin paar pudelit ja läksin maksma. Poodnik oli poolpime vanatoi, suurte rasvaste prillidega, mis olid nii tuhmunud, et tema silmi nende tagant oli vaevu näha. Tea, kas sellised prillid igaüht mitte pimedaks ei tee. Ta naeratas mulle, paljastades oma puudulikud hambad.
Tema selja taga märkasin üles riputatud plakateid. Üks neist oli eriti suur ja punane. Sellel oli pilt ei kellestki muust kui Antsust. Kummardusin lähemalt vaatama. Pildi all oli tekst: „Ants Uru. Tagaotsitav pangaröövi, hulkurluse ja muude seaduserikkumiste eest. Liigub koos latiinost kaaslasega. Relvastatud ja äärmiselt ohtlik. Teatada isikute kohtamisest otsekohe politseisse.“ Pilt oli joonistatud. Minu pilti õnneks ei olnud. Maksin ka bensiini eest ja lahkusin ruttu. Sel hetkel kui uksest väljusin, tuli just kamp poisse mulle vastu. Nad läksid poodi. Naasin Ants Uru- nagu ma nüüd teda teadsin- kõrvale. Ta oli tankimise lõpetanud ja seisis käed ristamisi auto vastu nõjatunult. „Ants, kuule, “ ütlesin, „ Poes oli üleval meie tagaotsimisplakat.“
„Tohhoh!“ hüüatas ta. „Milline see välja nägi?“
„Sellel oli sinu pilt.“
„Ega müüja midagi ei märganud?“
„Ei. Minu pilti ei olnud.“
„Aga need tüübid seal paistavad küll väga kahtlustavad.“ ütles ta ja osutas kambale, kes oli nüüd poest väljunud. Kõik poisid seisid näoga meie poole ja näisid midagi isekeskis arutavat. Üks neist oli telefoni välja võtnud ja mulle tundus, et ta üritas minust pilti teha.
„Laseme siit jalga!“ ütlesin sõbrale.
Kuid siis hakkasid nad meie poole tulema. Mustas nahktagis kutt tuli kõige ees. Ootamatult lõi ta Antsu näkku. Ma olin täiesti ehmunud. Mispärast ta seda tegi ja kes ta selline üldse oli? Ants nühkis nägu ja kogus end veidi. Seejärel lõi ta ülbikut vastu. Teised seda asja niisama ei jätnud. Algas kaklus. Kaks kuue vastu oli selgelt meie jaoks halb kuid enamus neist ei olnud kuigi võimekad ning isegi mina lõin mõne pikali, nii, et enam nad ei tõusnud. Siiski sain kõvasti klobida. Lõpuks lebasin maas, üks neist mind jalaga armutult tagumas. Ants päästis mu ja andis talle tappa. Parajasti kui ta kolmega neist edasi jageles, kargas poodnik välja ja karjus meile: „ Sindrima huligaanid! Kuskil ei saa teist rahu! Et te siit kaoksite!“
Karjudes vehkis ta pudeliga, mille ta vastu seina puruks lõi. Ta jooksis sellega meid hurjutades meie poole. Tüübid ehmatasid endal kõhu lahti ja ajasid end püsti ning tõmbasid minema nii kiiresti kui see üldse võimalik oli.
Ants korjas mind üles, toppis autosse ja sõitis kummide vilisedes minema. „ Sinna enam oma nägu ei näita!“ ütles ta. Köhisin talle hädise jah-i vastu. Mul valutas külje pealt ja nägu oli sinikaid täis nagu mõnel koletisel. Kuid ikkagi oli uhke tunne. „ Me alles näitasime neile, eks ole?“ ütlesin.
„Jah-jah.“ vastas Ants, „Oled sa kombes? Kuskilt luid murtud pole?“
„Ei, ma olen täitsa terve.“ ütlesin. „Kes pagan need sellised veel olid?“
„Ei mina ei tea. Mingid jobud.“
„Ära aja jama. Nad tundsid sind.“
„Noojah. Ma olin kunagi kambas nendega. Aga meil tuli väike tüli ja ma lahkusin nede juurest.“
„Väike tüli? See pidi ikka midagi väga tõsist olema.“
„Ma lõin tema sõbra maha.“
„Mida sa tegid?!“. Seda viimast ma lausa röökisin.
„Jah. Meil ei klappinud. Lõpuks läksime tülli ja selle käigus läks asi üle kakluseks. See juhtus kogemata. Ma tean, see oli viga. Ära vaata mind nii. Ma ei ole mõrtsukas.“
„Hea küll. Kui me neid enam ei kohta, võin kõik mis mulle rääkisid unustada. Ausalt, ma ei tahagi midagi sellest teada.“
Öelgu ta mis ütleb, mina seda selli ei usalda.

Jõudsime linna. See oli väike linn. Külastasime apteeki ja ostsime veidi arstimeid. Sidusin Antsu haavad kinni nii, et ta nägi lõpuks välja nagu pooleldi lahti rullunud muumia. Selle tulemusena vahtisid kõik inimesed tänaval meile järele. See tegi meid küllaltki rahutuks. Ants ostis ajalehe, istusime pingile ja varjusime selle taha. Ajalehte lugedes märkasin, et meie kõrvalpingil istub üks naine. Ta piidles meid tükk aega, teises käes oli tal telefon. Tundus nagu ta vaagiks veel otsust, kas helistada politseisse või mitte. Tema puuriv pilk tekitas minus judinaid ja ebamugavustunnet. Poleks arvanud, et ühe rööviga kaasneb nii palju sekeldusi. Ants minu kõrval oli ajalehte süvenenud ega teinud ümberkaudsetest välja. Lõpetades pani ta lehe kokku ja tagatipuks nägin, et meie tagaotsimiskuulutus oli lehe tagumisel küljel.
„ Ei, no tore! Säti see ilusti enda näo kõrvale ja karju kõva häälega, kui sarnane sa selle mehega oled.“ ütlesin.
„ Oi-oi.“ tegi Ants selle peale sarkastiliselt.
„See teeb ju sama välja.“
„Ära pabista nii palju, ma ütlen sulle. Sul on ju närvid täiesti krussis. Usu mind, keegi ei kahtlusta ega jälgi meid. Ma olen üleni sidemeis. Keegi ei näe mu nägu.“
„ Hea küll, ehk on sul õigus.“
Läksime auto juurde tagasi. Minekul heitsin pilgu naisele, kes meist maha jäi. Niipea kui olime tõusnud, haaras ta meie pingilt lehe ja vaatas pingsalt tagumist kaant. Peale seda tegi naine telefonikõne.
„ Ma arvan, et kaome siit nii ruttu kui annab!“ hüüdsin Antsule.
„ Rahune. See on ainult sinu peas.“
Ma ei uskunud teda. Esimest korda tundus mulle, et see mida me teinud olime, oleks tulnud tegemata jätta. Hoolimata sellest, et nüüdsest ei pidanud ma kordagi nälga kannatama, mul oli kodu- kui sdea nii võib nimetada, puhtad riided ja muud pisiasjad millest ma poleks osanud undki näha. Kõigest hoolimata tundus mulle, et see kõik ei tasu sugugi ära seda, kui ma peaksin vanglas lõpetama. Ja ma polnud jõudnud veel täiski kasvada. Must masendus langes minu peale. Mu kaaslaselegi ei jäänud see märkamata.
„Kõik on korras.“ korrutas ta mulle mitukümmend korda kuni ma tal vait olla käskisin.
„Mis asi sul korras on? Mis meist edasi saab?“
„ Ma arvan, et peame siit riigist jalga laskma või vähemalt mõnda aega end varjama kusagil, kus saaksime vabalt ringi liikuda ilma, et keegi meid ära tunneks.“
„ Tore. Ja kui kaua aega see võtab?“
„Ära kiusa mind. Ma ei ole ennustaja.“
„ Hea küll.“
Ma ei tea, kas see oli tüli või mitte aga pärast seda pidin taluma tund aega piinlikku vaikust. Lõpuks ei pidanud ma vastu ning küsisin: „ Kuhu sa enda arust..?“ aga kaugemale ma tõepoolest oma lausega ei jõudnudki sest Ants viibutas ähvardavalt nimetissõrme mu näo ees. „Ära mitte hakkagi..“ ütles ta.
„Mida?“
„Kussss!“
Ta keeras ühest metsavaheteest sisse. See oli kruusatee ja raputas meid korralikult läbi. Puha augud seal olidki. Mulle tundus, et nüüd hakkan viimaks aimu saama, mispärast mind üldse välja oli veetud. Ants jättis auto puude varju, et seda maanteelt näha ei oleks ning edasi kõndisime jala. Möödusime võilllepõldudest. See oli ilus koht. Veidi põnevust lisas pime metsaalune kuhu päike ei ulatunud. Sinna metsa alla mind siis veetigi. Jõudsime lagendikule.
„Voila!“ hüüdis Ants ja laiutas kätega.
„ Ahah, ja mis see on?“
„Kuidas mis see on? Sinu uus kodu, loomulikult.“
„ Vabandage väga.“
„ Mis sulle ei meeldi?“. Ants pani käed rinnale risti ja põrnitses mind kui maailma kõige tänamatumat inimest.
„Ma ei hakka lageda taeva all magama ka siis kui terve maailma politsei minu kukil peaks olema.“
„Semu, sa pead oma kujutlusvõimet arendama. Loomulikult me ei hakka magama lageda taeva all. Me teeme seda maa all.“
„Taga targemaks. Kas sa pead mind mõneks mullamutiks või?“
„Ära hädalda ega vingu koguaeg nagu mõni plika!“
See pani mu suu kohe lukku. Olin vait ja kuulasin mida ta räägib.
„ Ma olen sellega palju vaeva näinud. Ära viska mu ettepanekut kohe minema.“ ütles ta, „ Ma kardan, et meie praegune asukoht on linnale, kus me röövimas käime liiga lähedal. Varsti on kogu ümbruskond läbi kammitud ja võimalik, et nad uurivad seda vana keldrit. Peame sealt lahkuma nii ruttu kui võimalik. Siin aga käib vähe inimesi. Maa pealt ei ole midagi kahtlast näha. Ehitasin selle kunagi ammu igaks juhuks kui mul jälle jama kaelas oli just nagu praegu. Ma ei uskunud, et see nii kasulikuks võib osutuda. Aga see jäi mul pooleli ja ma mõtlesin, et sa aitad seda mul edasi ehitada. Ma saan aru, et pead mind võib olla hullumeelseks. Jah, ma näen seda sinu näost, sa ei pea vabandama. Mina sinu olukorras ehk toimiksin samamoodi. Kuid palun vähemalt tule minuga koos seda kohta vaatama.“
Mõtlesin veidi ja nõustusin siis. Võimatu on ära öelda millestki nii huvitavast. Pealegi ei olnud mul ka põhjust keelduda. Ta tegi mulle väikese aplausi, nii teatraalses mõttes ja läks siis ühe suure kännu juurde. Kännu ümber oli suur taimepuhmas. Ta sasis kännu ühest juureosast kinni ja tõmbas seda jõuga. Ja minu imestus ei olnud tol hetkel tõepoolest mitte väike. Känd tuli maast lahti koos tükikese maalapiga selle ümber. Paljastus suur auk. Kui lähemalt vaadata, siis, oli see maskeeritud uks, augu ees, mis viis maa alla. Teiselt poolt nägi see igati ukse moodi välja. Augu äärele nõjatus redel. Ants palus mul ees minna. Ronisin redelist alla. Sattusin ruumikasse tuppa. Jah, seda ruumi sai juba õigusega toaks nimetada. Ma olin täiesti vapustatud. Ta oli sinna ehitanud talad, mis lage hoidsid; vaheseinad mis eraldasid tube. Vaja oli veel ainult põrandat ja seinu viimistelda, siluda. Need olid kühmulised. Loomulikult oli vaja veel ka mööbel sisse tassida. Kuid põhimõtteliselt kõlbas see juba elamiseks. Ma teadsin- algamas on midagi põnevat.

Päris huvitav ja kaasahaarav. Mulle meeldib see, et tegevusest puudu pole, alati toimub midagi äkilist ja ootamatut. :)

:)

6.peatükk


Terve nädal kulus meil põranda maha panemiseks, mööbli teisest elukohast sinna viimiseks ja muidu askeldusteks. Oleksin tahtnud veidi seintele ka värvi anda aga muldseintega ei ole see trikk võimalik. Ants oli ametis peaasjalikult kamina ehitamisega. Ta ladus selle kividest seina sisse. Elektrit loomulikult meil ei olnud, seega pidime küünaldega läbi ajama. Ainsaks meelelahutuseks oli meil raadio ja seegi ei tahtnud hästi töötada, nii, et pidime selle antenni maa peale torkama. Ja nõnda ta meil seal luugi vahel rippus, et ei sisse ega välja ei saanud minna. Kuid kuidagi saime ikka läbi aetud. Pidime sinna ka veel ventilatsiooni ja õhuaugud leiutama, mis oli juba raskem.
Kui valmis jõudsime, nägi meie uus koduke päris õdus välja. Nüüd saime kaminasse tule teha ja sašlõkki küpsetada.
Esimene öö seal magada oli harjumatu. Und ei tulnud. Kõik mis maa peal toimus oli sinna alla liigagi hästi kuulda. Mingid loomad trampisid meie kohal. Paar tundi vaevelnud, sain juba sõba silmale, kui äkitselt mingi asi mulle sülle potsatas. Oli täiesti kottpime ja ma ei näinud, mis see oli. Ajasin end istukile ja sobrasin enda pükste taskutes, mis mul kõrval rippusid. Leidsin siis tulemasina üles, süütasin leegi ja vaatasin, mis see niisugune oli minu peal. Taevas, kuidas ma ehmusin! See oli mullamutt! Ta oli kuskilt seina seest või laest tulnud. Mutt hakkas minu poole tulema. Võtsin ta sülle (vaene pime abitu olevus) ja viisin välja. Midagi targemat mul pähe ei tulnud. Ma ei hakka ju ometi teda lakke või kuhugi tagasi toppima. Istusin kännu peale ja mõtlesin, et sellest paganama urkast midagi head vist ikka ei tule. Samal ajal kopsis keegi ukse alt. Tõusin kännu pealt püsti. Ants tuli minu juurde:„ Miks sa mind välja ei lasknud?“
„ Vabandust.“ ütlesin.
Kõndisime veidi metsas ringi.
„ Sul ka ei tulnud und?“ küsisin.
„ Ei, aga ära muretse. Küll me ära harjume.“
Mina selles nii kindel ei olnud aga olgu pealegi. Uni tuli alles hommikul. Tollel ööl vestlesime ajaviiteks mitu tundi. Ta rääkis esimest korda avameelselt mulle enda minevikust.
Ants elas kodus kuni kolmeteist aastaseks saamiseni. Täpselt nagu minagi. Peale seda hakkas ta ilma oli jäänud. Ning lõpuks hakkas too teine poiss- Villiam- Antsu ähvardama kuni ta pidi nende seast lahkuma. Ülejäänud kamp aga pidasid seda nkoos enda mõne klassivennaga vargil käima (nende samustega kel meiega tol päeval kaklus oli olnud) ja muidu pättusi tegema kuni asi viis selleni, et nad visati koolist välja. Nad pandi raskesti kasvatatavate laste kooli, mis oli tegelikult sama hea kui vangla. Sealt sai ta lõpuks välja kuid ei läinud mitte edasi keskkooli vaid jätkas niisamuti kui ennem. Nende samade klassivendadega liikus ta veel mõnda aega ringi kuni ühtäkki tekkisid neist ühega tal lahkhelid. Konfliktid said igapäevaseks. Põhjuseks oli üks tüdruk kes neile mõlemale sende reetmiseks ja nad hakkasid semu jälitama ning tegid tappa kui kätte said. Ants aga kavandas kättemaksu. Kord kui nad tolle poisiga kahekesi juhtusid olema andis ta närusele nii kõva keretäie teiste tema kallale ässitamise eest, et poiss viimaks hiljem haiglas hinge heitis. Loomulikult ei olnud Ants soovinud, et asi nii lõppeks. See vaevas teda vahest ka öösiti unenägudes. Ma kuulsin, kui ta une segaselt rusikaga vastu seina peksis.

Elasime mõned päevad metsavahel oma urus. Lõpuks sai meil sellest villand ja me otsustasime linna minna. Antsul oli kindel plaan minna vaatama linna juubeliüritust. Aga kuna see oli rahvarohke koht, tuli meil igaks juhuks maskeeruda. Läksime metsast välja, üle põllu asuvasse tallu ja vaatasime, mida saime pesunööri pealt näpata. Enamjaolt ei olnud peale voodilinade midagi võtta, kuid siis avastas mu kaaslane lohakile jäänud vana mantli, mis kuulus nähtavasti kellegile vanemale taadikesele. Õnneks leidsime ka ühe õlgkübara. Krabasime kõik kaasa mis aga saime ja jooksime kärmelt minema.
Koju jõudes aga sai selgeks, et poolt sellest, mis me pihta pannud olime, ei läinud meil üldse vaja. Ants küüris enda mantlit veidi viisakamaks. See moonutas teda põhjalikult ja seega oli hea saak. Ka õlgkübara võttis ta endale. Lõpuks nägi ta välja nagu mõni kodutu tiisikushaige vanamees ega meenutanud mitte kuidagi teda ennast. Midagi sellist oleks vaja läinud ka mul kuid mina pidin valima roosa kleidi ja pidžaama vahel. Ma keeldusin kategooriliselt kumbagi neist selga panema. Tüdrukuks moondada ennast ma ei tahtnud ning pidžaama tundus kuidagi liiga äärmuslik ja mõttetu. Kuid Ants oli endaga kaasanud ka padjapüüri ning kuldsete kätega mees nagu ta oli, hakkas mulle särki õmblema. Esiteks lõikas ta külgedele augud käte jaoks. Siis õmbles ühe padjapüüri otsa kitsamaks- see oli minu kaela jaoks. Ta tegi küll kõik, mis sai kuid siiski, selga proovides tundus see pigem kartulikotina ning oli täiesti kasutu. Viskasin selle nurka ja käskisin tal üksi minna. Ta läks mitte midagi ütlemata välja. Arvasin, et ta solvus minu peale, et ma nii tujukas olin olnud ja läkski üksi. Kuid umbes tunni aja pärast tuli ta tagasi. Käes oli tal suur kilekott. Tõusin püsti ning tormasin tema juurde.
„Mis seal on?“ küsisin, „Kus sa käisid?“
„Karnevalipoes käisin ja see siin on sinu maskeering.“ vastas ta mulle.
Haarasin kilekoti tal käest ja raputasin sisu voodile. Seal oli sädelev jakk, kübar, päikeseprillid ja isegi parukas. Ma jõllitasin neid jahmunult.
„Totaalne muutumine algab nüüd!“ karjus Ants lõbusalt ja haaras minust kinni ning sokutas mulle kõik selle kaadervärgi selga. Ma tahtsin vastu vaielda kuid häält ei tulnud kuskilt. Siis lükati mind peegli ette. Mul jäi suu lahti. Ants oli oma kätetöö üle väga õnnelik. Hakkasin naerma, see seal peeglis ei olnud kindlasti mitte mina. See oli mingi värvikas kloun. Jäin väga rahule.
„ Me oleme päris silmapaistev seltskond, kas pole?“ ütles Ants.
Nõustusin temaga. Silmapaistev aga mitte äratuntav. Niimoodi kõrvuti seistes paistsime tõepoolest kentsakad välja. Ja mis kõige tähtsam- mitte keegi poleks osanud aimatagi, kes nende riiete all varjuvad. Mitte üks politseinik poleks midagi haistnud ka siis, kui oleksime neil nina all seisnud. Enesekindlalt meelestatult asusime linna poole teele.
Linnas käis pralle juba ammu. Muusika kostus kaugele, kaugele. Mööda tänavaid liikus rongkäik. Seal leidus pikkade puujalgade otsas tuigerdavaid kloune, maskotte ja muid kirjuid tegelasi. Õhust sadas paberiribasid ja litreid. Inimesed vehkisid lippudega ja paljud neist läksid rongkäiguga kaasa. Vaatasime seda veidi ning läksime siis edasi kesklinna poole. Seal oli laat püsti pandud. Nagu laatadel ikka, koosnes ka see enamasti kampsunikudujatest ja pottseppadest, pagaritest ning mesinikest rääkimata. Tundsime karamellimandlite ja suhkruvati lõhna. Ostsime mõlemad endale tuutu mandleid ja topsitäie kalja ning istusime sagivast rahvast kaugemale muruplatsi peale. Ka sealt oli hästi näha ja kuulda, mis toimus suure lava peal. Parajasti olid laval koomikud, kes naerutasid meid oma tubli tunni jagu. Kui nad olid lõpetanud, tulid lavale esinema pillimängijad. Neid ma enam nii hoolega tähele ei pannud, jälgisin muid atraktsioone ja vestlesin Antsuga.
„Kas sa ei arva, et see on ühe taskuvarga unistuste paik?“ küsis ta minult.,
„Taeva pärast, sa ei taha ometi...“
„ Ei-ei, lihtsalt arutlesin. Mul pole midagi sellist plaaniski.“
Rahunesin. Sekeldusi endale veel juurde hankida polnud küll praegu tarvis.
Meie juurest läks mööda üks tüdruk, kes jagas flaiereid ning ulatas ühe ka meile. Lugesime mis seal kirjas oli: „ Kell kolm on algamas kesklinnas juubelipäevade raames korraldatav poksivõistlus. Oodatud on kõik, kes soovivad võistlusest osa võtta. Auhinnaks võtjale on Aprilia rs125 !“
Ants läks sellest lausa pöördesse.
„Ei või olla!“ karjus ta kaunis valjusti nii, et ümberkaudsed inimesed teda vahtima hakkasid. „Uskumatu!“ jätkas ta, „Ma pean sinna võistlusele saama!“
Tõsi, Ants ei olnud sugugi kehv kakleja, kuid lausa võistlusele?
„Oled sa kindel? See võib väga õnnetult lõppeda.“ hoiatasin teda.
„Kas sa kahtled mu võimetes?!“ ütles ta.
„Ei sugugi.“ ütlesin. Andsin kiirelt alla. Kui ta midagi nii kindlalt endale pähe võttis, oli ümberveenmine vaid tühipaljas ajaraisk. Mina ei teadnud mingitest Apriliadest õrna haisugi aga Ants seevastu tundus sellest väga erutunud olevat. Tegin oma mandlitele kiire lõpu ja läksin mustkunsti vaatama. Ants jäi minust maha soojendust kätekõverduste näol tegema. Käisin laadal veel tükk aega ringi, kui äkitselt märkasin, et kell oli juba kolm saanud. Trügisin kiiresti rahva seast läbi kesklinna poole. Sinna oli kogunenud suur hulk võistlejaid. Mõned neist olid lihaselised ja karmide lõustadega kiilakad keskealised mehed. Mida Ants ometi mõtles, kui võistelda otsustas. Ta ei saaks neist ju iial jagu! Seirasin neid ja üritasin nende seast Antsu välja sorteerida. Leidsin ta veidi tagapool. Ta hüples ja vehkis rusikatega õhku. Oleksin ta sealt minema viinud kuid selles rahvamassis ei olnud võimalik hingatagi rääkimata kuskile poole liikumisest. Igast kandist keegi pitsitas. Rahvas hakkas kogunema ümber suure poksiringi ning ma lasksin end ühes vedada. See oli justkui mingi inim-meri, mis voolas ja kiskus kaasa. Poksiringi keskel seisis mees. Käes oli tal mikrofon kuhu sisse ta karjus korduvalt:
„Daamid ja härrad! Algamas on suur Poksivõistlus! Viimased võistlejad veel oodatud! Võite ennast siin kirja panna! Tulge, tulge! Tulge julgelt, auhinnaks on Aprilia rs125!“
Inimesed hõiskasid ja plaksutasid selle peale. Kuskilt tagantpoolt visati mulle õlletopsik vastu pead. Rahvas hüples ja aplodeeris pikalt.
„ Väga hea, väga hea! Meil on siin suurepärane publik, nagu ma näen! Tüdrukud, kas te ei võiks esitleda meie auhinda?!“ hüüdis mees lava pealt. Lavale tulid kaks bikiinides tüdrukut, kes lükkasid käekõrval mootorratast. See läikis uhkelt.
„ Kes tahaks seda kullakest endale?!“ karjus mees. Selle peale tõusis taas kisa. „ Ma ei kuule?!“ ütles mees.
Rahvas kisas uuesti ja veel kõvemini, mina muidugi kaasaarvatud. Seejärel paluti lavale esimesed võistlejad.
„ Lubage mul esitleda: John Bucker! Ta on tulnud siia kaugelt Saksamaalt! Tehkem talle aplaus!“ John Bucker oli tõeline gorilla. Kiilaka pea ja kandilise lõuaga. Musklid olid nii punnis, et pidid lõhkema. Ta demonstreeris neid uhkelt ja möiratas hirmsa häälega.
„ Ja siin on meie teine võistleja! Raudmees Andreas! Aplaus palun!“
Plaksutati ka temale. Raudmees Andreas oli tõepoolest hirmus. Keha oli kogukas ja selle kuju meenutas mõne multikakangelase nagu Johnny Bravo oma. Mõlemad võistlejad panid poksikindad kätte.
„Kes võidab?! Kas Bucker Saksamaalt või meie kodumaine Raudmees?!“ kisas mees, „Kohe saame teada, laskem võistlusel alata!“ Mehed karglesid veidi koha peal ja siis lõi esimesena Bucker. Andreas peksis paar korda vastu ning sai selle eest veel omakorda hunniku hoope. Lõpuks oli tal veri väljas ja võhm hakkas otsa saama. Bucker lõi Raudmehe ühe löögiga pikali. Seejärel röökis ta võidukalt käsi vastu rinda tagudes. Ma veendusin üha enam, et see Bucker on mingi gorilla erivorm.
Järgmisena võistlesid kaks tagasihoidlikumat meest, pigem nolki. Nad võisid olla umbes üheksateist. Nendele ma erilist tähelepanu ei pööranud, käisin ostsin vahepeal klaasi kalja. Ilm oli üsna palav ja jahutust vajasin ma iga natukese aja tagant.
Kui tagasi jõudsin (mis toimus väga raskendatult ja pool klaasi tilkus maha) oli laval juba minu semu. Trügisin kõige ette, sain selle eest veidi sõimu, kuid see-eest parima vaateväljaga koha. Ants oli vastamisi pandud pikka kasvu kõhna võitu blond vibalik. Tema nime ma teada ei saanudki, sest nad juba võistlesid ja ma ei olnud tähele pannud, kui neid tutvustati. Hoolimata oma küllaltki kõhetust välimusest ei olnud see poiss sugugi nõrguke. Ta lasi rusikatel mängida nii, et verd lausa lahmas. Peale pikemat vaatlemist hakkas mulle tunduma, et ma olen teda kusagil näinud. Ta oli lausa nii tuttav, et olin kindel, et ma olen temagi mingil moel suhelnud. Kuid mulle ei meenunud, kes see olla võis. Ants kogus end peagi ning tegi kõik kahekordselt tagasi. Võitjaks ta tuligi! Ma juubeldasin kõige valjemini. Rohkem võistlejaid ei tulnud ja tehti vaheaeg. Ants komberdas minu juurde ja krabas mul joogi käest ära ning klõmatas selle ühekorraga endale sisse. Seejärel hakkas ta mulle vuristama, et see tema vastane oli seesama Villiam. Mul vajus suu lahti. Uskumatu! Temaga me ju kaklesimegi keset tanklat.
„ Nüüd ta ju tundis su ära! Meie maskeering- see kõik on mõttetu!“
„Ju vist.“ tõdes temagi.
Ta läks tossu täis grilltelki ja sõi ühe prae. Ma jooksin kõik see aeg tal järel. Ants oli küll mures kuid loobuda järgmisest raundist ei tulnud talle mõttessegi.
„ Kuidas sa järgmistest vastastest jagu saad?“ küsisin.
„Ma ei tea.“ vastas ta.
Siis läks ta minema ja mina jäin lava ette. Poksima hakkasid eelmise raundi võitjad.
„ Uskumatu! Uskumatu!“ karjus ürituse juht, „Kas te usute oma silmi, mu kallid daamid ja härrad! Vastamisi on sattunud, kes?“ ja ta lasi nimed rahval endal karjuda: „John Bucker ja Kavalpea Ants!“ „Just nii!“ kisas ta edasi.
Minu selja taga hakkas kohe üks kamp kihla vedama. Kaks kolmest panid Buckeri peale viissada. Ma võtsin samuti kihlveost osa ja panin põhimõtteliselt sama palju Antsu peale. Kuigi hiljem hakkas rahast kahju, sest arvata oli, et ta ei võida. Mehed olid minu panusest kaunis üllatunud, kuid võtsid selle hea meelega vastu. Kes siis ikka ära ütleks?
Matš hakkas pihta. Ants alustas üsnagi jõuliselt kuid seda lõbu ei jätkunud kauaks. John Bucker andis talle täie rauaga peksa. Ta klobis ja klobis vaesekest. Ma kartsin, et ta peksab Antsu surnuks. Verd lendas üle areeni. Miks ta juba maha ei kuku? Tekkis väike paus, kus kõhnuke Ants poksiringi piiravate köite otsas tuikus ja hingeldas. Siis aga hüppas ta välkiirelt John Buckeri ette ja pani talle sellise tou, et too hoobilt pikali lendas. Ma olin üllatunud. Ikka väga üllatunud. Ja seda olid ka minu kihlveokaaslased, kellest enamik kirus nii, et maa oli must. Mikriga mees kisendas kui pöörane: „See on uskumatu! Uskumatu!“
Ants pühkis käeseljaga verist nina ja naeratas õnnelikult kuid uimaselt. Talle toodi auhind ja õnnitleti. Tema ette visati roose ja isegi rahatähti. Võitja tegi ühe kummarduse ja mootorratas käekõrval hakkas minema mööda peatänavat rahva seast välja. Kõik tegid talle aupaklikult teed. Ma krabasin oma võidetud raha ja jooksin talle järele.
„No, tere sõber!“ hüüdis ta mulle, „Teeme ühe sõidu!“ Ma istusin tema taha motikale ja Ants andis gaasi. Rahvas meie selja taga jäi juubeldama. Jõudsime teistest eemale ühtede garaažide vahele, seal pidas ta kinni. Istusime veidikeseks maha.
„ Kuidas sa küll seda tegid?“ küsisin imetluse ja kadedusega. Ta ei öelnud midagi vaid võttis taskust metallikobaka. Ma ei mõistnud ikka veel midagi.
„See oli mul poksikinda sees.“ ütles ta.
„Kuidas? Sa tegid sohki?“
„Noojah. Ainult natuke, see võrdsustas lihtsalt meid veidi . Sa ju nägid küll, milline mürakas see mees oli.“
„Sohk on sohk.“ ütlesin selle peale.
„Kas sa mõistad minu teguviisi hukka?“
„Ei, seda mitte. Tänu sellele teenisin mina ka kenakese summa raha. Vedasin sinu peale kihla.“
„Sa ei teinud seda?“
„ Tegin, tegin. Solidaarsusest.“
„Aitäh, sellisel juhul.“
„Muideks, kuidas sinu endaga nüüd lood on?“
„Halvad.“ vastas ta ja viibutas minu näo ees oma murtud sõrmi. See oli iiveldama ajav.
„ Mis me nüüd teeme sinuga?“ muretsesin.
„Seda.“ ütles kellegi kolmanda hääl. See kolmas seisis meie ees meid revolvriga sihtides. Ta oli blondide juuste ja musta läikiva nahktagiga mees. See kolmas oli Villiam.

Mulle meeldis see mullamuti koht.
"Ma ei hakka ju ometi teda lakke või kuhugi tagasi toppima." - see ajas mind naerma. :)
Väga andekalt kirjeldatud. Au ja kiitus autorile. :)

ma lugesin ka selle koha üle:D aasta tagasi kirjutatud, ise ka ei mäleta mis ma siia kirjutanud olen:D



7.peatükk



„Tõuske püsti!“ ütles Villiam. Tõusime. Kobasin käed selja taga oma relva kuid ei saanud seda märkamatult kätte.
„Viska maha! Kohe!“ karjus ta.
Tegin nagu kästud, lennutasin relva teisele poole tänavat.
„Kas sinul on ka relv?“ küsis ta Antsult, kes raputas pead. Villiam ei jäänud teda uskuma vaid otsustas ise teda läbi kobada. Veendunud meie kaitsetuses, käskis ta meil ees minna. Ise kõndis selja taga. Ta juhatas meid mingisse vanasse garaaži. See oli üks paljudest hallidest poollagunevatest garaažiboksidest, mida polnud keegi juba ammuilma kasutanud. Rooste koorus mõlkis seintelt maha. Ometi selles kuhu meid juhatati, seisis punane autoromu.
„Nad on siin!“ hõikas Villiam. Autost ronis ühekorraga välja suur kamp mehi. Mul tuli hirm peale. Mida nad meist tahavad?
„Kättemaks on magus, hah?“ küsis Villiam ühelt teiselt noormehelt, kes irvitas seepeale õelalt.
„Kas need ongi sinu semud?“sosistasin Antsule.
Ta noogutas, „Jah, minu kallid kaaslased, kellega koos nii palju toredaid õhtuid siinsamas garaažis veetsime.“ Seda viimast lauseosa ütles ta valjult.
„Tere tulemast tagasi.“ ütles Villiam.
„Kes see teine on?“ küsis veel üks.
„See on tema uus kaaslane.“ vastas Villiam.
„See kellega ta panka röövis?“ küsis mees. „Vasta onule, mutukas.“ käratas ta mulle.
„Jah, olen seesama.“ pobisesin.
„Tragi poiss.“ kiitis ta mind ja sasis mul pead. Raputasin end tema käest lahti ja turtsusin pahuralt.
„Heakene küll, aitab naljast.“ ütles veel kolmas mees ja lähenes meile käeraudadega. Nendesse pani ta minu parema ja Antsu vasaku käe.
„Palju teie eest pakutav pearaha nüüd oligi?“ irvitas Villiam.
„Teiesuguste kolme ahnepäitsu jaoks ilmselgelt liiga vähe.“ ütles Ants.
„Siis pole sa ju vastu, kui me lisa küsime?“
Ta lähenes meile. „Palju sul raha on?“
„Pole sinu asi.“
„Ma kardan, et on ikka küll.“ Nende sõnadega lõi ta lahti taskunoa, mis tal kõik see aeg peos oli olnud ja asetas selle minu kaelale. Tundsin külma tera oma naha vastas. Nüüd jäi mul üle vaid loota, et ma Antsule rahast tähtsam olen.
„Pool miljonit on veel järel.“ ütles ta.
„Seda polegi ju vähe? Kus see on?“
Poiss kõhkles.
„Kus see on?“ kordas Villiam.
Ta avas suu, et vastata: „See on ...“
„See on kollase majakesega vanamehe aias!“ hüüdsin ma vahele.
Nad mõlemad- Ants ja Villiam- vahtisid mind imestusega.
„Misasja?“ küsisid nad ühekorraga.
„Just nimelt.“ ütlesin.
„Ja kus see veel on?“ küsis Villiam segaduses.
„Ma võin teile näidata.“
„Kas see on mingi trikk, poisu?“
„Ei ole.“
„Jumal hoidku sind selle eest.“
Hoidsime Antsuga mõlemad hinge kinni ja lootsime kõigest südamest, et see väike petukas mul läbi läheks.
„Visake nad autosse.“ käskis Villiam.
Meid visati tagaistmele, kahe mehe keskele. Villiam istus ise rooli. Ants juhendas teda, kuidas ta sõitma peab. Ta ei öelnud midagi valesti vaid juhatas teda täpselt nii kuis peab. See autosõit kujunes äärmiselt ebameeldivaks. Olin sunnitud kuulama kahe meid ümbritseva tõpra irveid ja mõnitusi. Olin soovist neid kasvõi natukenegi sõimata, plahvatamas. Kuid Ants kannatas kõik külmavereliselt välja. Oleks see paganama vanamees ikka kodus, mõtlesin.
Peatasime auto tema majast paarkümmend meetrit eemal, rauast ja betoonist silla peal. Silla all oli jõgi, millega me nii palju vatti olime näinud siia raha peites. Meid lükati autost välja ja kästi eespool minna ning õige koht kätte näidata. Ikka veel üksteise küljes kinni, kõndisime vaguralt mööda metsateed. Kollane majake juba paistis eemalt. Kõndimine muutus aina raskemaks, sest Ants tuikus ja vaarus kurnatusest. Ta oleks võib olla, et minestanudki, kuid suutis siiski minule toetudes edasi minna. Tema seisund oli jubedust tekitav. Sõrmeluud murtud, igalpool sinikad ja verevalumid, ninast tilkus ikka veel verd.
„Kas me ei võiks korraks peatuda?“ küsisin meestelt, sest nägin, et ta ei jõua enam sammugi astuda.
„Ei, kõnni!“ käratas Villiam.
„Kas te ei näe, et te tapate ta niimoodi ära?“
„Ei sure ta sul kuhugi. Lõpeta see kuradi teesklemine, Ants. Alles veel olid täiesti kobe.“
„Ta ei teeskle.“ ütlesin.
Nad ei teinud mind kuulmagi vaid sundisid ikka takka. Jõudsime õue peale. Koer kargas teiselt poolt maja välja ja haukus metsikult.
„Mis pagan?!“ karjus Villiam. Koer hüppas talle hammastega jalga ja pures tema paksust nahast saapaid. „Ajage see elajas minema!“ karjus ta. Samal ajal tuli majast välja püssi paugutades vanamees.
„Ai, te huligaanid! Paadivargad!“ röökis ta pühavihas ja kõmmutas meie pihta. Hoidsime Antsuga maadligi kuna nemad üskteise pihta püsse paugutasid. Roomasime neist eemale metsa varju. Siis ajasin meid mõlemaid püsti ja me andsime jalgadele valu. Tormasime tagasi vaatamata läbi tihniku kuni jõudsime maanteeni välja. Seal vajuski Ants kokku. Ta kukkus kolaki vastu maad ja tiris ka minu pikali. Kisa ja kära oli meist selja taha jäänud kuid ma teadsin, et varsti jõuab kumbki osapool ka meieni. Õnneks oli liiklus maanteel tihe ja meie täbarat olukorda märkasid paljud juhid. Üks neist peatus meie ees ja midagi pikemalt seletamata ega pärimata korjas ta meid peale. Ma isegi ei näinud kes see oli. Lebasin pehmel tagaistmel ja vaatasin kuidas ta veritses. Autojuht ületas kiirust kolmekordselt ja tänu sellele saabusime haiglasse vaid paarikümne minutiga.
Edasi juhtus kõik nii kiirelt, et selle meenutamisegagi on raskusi. Mind veeti paratamatult igale poole kaasa, kuhu Antsugi. Lõpuks tuli üks leidlik arst tangidega ja lõikas meid lahti. Potsatasin ühele toolile koridoris. Ants viidi minema.
„Kas sina oled terve?“ küsis arst mööda minnes.
„Täiesti.“ ütlesin ja ohkasin sügavalt.
Tunnid möödusid. Mitte keegi ei pannud mind tähele ega vaevunud mulle ütlema, kuidas lood on. Suremas ta ei olnud, nii tõsine see lugu polnud. Kuid siiski oli mul seal teadmatuses kükitada väga paha. Oleks keegi nüüd ometi tulnud ja öelnud, kuidas tal oli. Siis ei oleks mu süda puperdanud, kuid pöörane. Ta oleks olnud rahulik.
Paar tundi oli veel möödunud. Haigla oli jäänud inimtühjaks. Seal olin veel ainult mina, ei keegi muu. Ja siis, nurga tagant, kakerdas välja Ants. Tal oli käsi kipsis ja nina all hoidis ta jääkotti. Kuid kõigest hoolimata ta naeratas.
„Nonii, mu väike sõber. Valmis uuteks seiklusteks?“ ütles ta kerge lõbususega ja patsutas mind õlale.
„Kuidas sul on?“ küsisin.
„Hästi. Tänu sinule.“
„Ei, tänu sellele tundmatule autojuhile, kes meid siia sõidutas.“
„Ma sooviksin teda tänada.“
„Ta lahkus juba ammu.“
„Või nii.“
Läksime külg külje kõrval haiglast välja.
„Sa pead nüüd veidi kosuma.“
„Ei mingit kosumist. Kus on mu ratas?“
„Sa ei taha ometi sinna tagasi minna?“
„Kuidas ma muidu selle kätte saan?“
„Sa oled hull.“
„Ma tänan.“
Ta ei kuulanud minu keelitusi ega manitsemisi. Uljaspäiselt nagu alati läks ta taas garaažide kanti. Lonkisin tal järel. Varsti aga kuulsin püsside paugutamist. Oh ei! Mis seal jälle juhtus?! Panin sinnapoole jooksu. Nurga tagant kostus põrinat ja välja ilmus Ants, võidukalt oma mootorratta seljas, mille eest ta taas võitlema oli pidanud. Ta peatus minu ees, istusin tema taha ja siis kihutasime edasi. Villiam ja teised jooksid meile järgi ja tulistasid meie pihta aga õnneks kõik mööda. Kihutasime mööda teed kodu poole. Tuul vilises mõnusasti kõrvus ja terve maailm oli meie ees.

Väga lahe lõpulause, mulle ilgelt meeldis

8.peatükk



Kõigest paar päeva oli sellest intsidendist möödas, kui Ants juba ringi kakerdas ja ilmutas soovi koos linna püssirohtu ostma minna. Mina aga sundisin teda ikka voodisse tagasi. Muretsesin, et ta oli liiga vara haiglast minema jalutanud ja kas ta sellest klobimisest äkki ehk mõnda traumat ei ole saanud.
„ Mul on kõik hästi.“ ajas ta mulle iga kord vastu kuni ma enam ei viitsinud teda kinni hoida. Ma ei lasknud tal ka üksinda minna vaid läksin koos temaga. Pealegi tahtsin ma ka teada, kust ta endale püssirohtu hangib. Sõitsime tema uue mootorrattaga linna. Seejärel viis ta mu kuskile kahtlasemat sorti linnajakku. Isegi päike ei suvatsenud sinna paista. Nurgatagused olid täiesti kottpimedad. Mõndades neist kükitasid mingid tegelased, kapuuts peas ja põrnitsesid altkulmu, kui me neist möödusime. Mul tekkis jälle kahtlane tunne, et siin saame surma. Ma kahtlustasin seda juba igal pool. Ruušid telliskiviseinad olid äärest ääreni graffitit täis. Tänavatel vedeles igal sammul suitsukonisid ja klaaskilde. Jälgisin ümbrust nii hoolikalt, et oleksin peaaegu Antsu ära kaotanud. Ta oli keeranud ümber nurga ja mina tuulasin pea ees ringi teda taga otsides. Õnneks leidis tema minu ja sasis mul varrukast kinni, et ma jälle ära ei kaoks. Siis läksime ühte sisehoovi kus seisis must kaubik. Noo nii, see siis ongi! Kaubiku kõrval seisis paks mees, kes meenutas pigem tünni prügikotti mähituna. Mees kandis tumedaid päikeseprille ja rohekat mütsi. Ants hõikas eemalt teda nähes: „Jouhou! Suslik!“
Mees tõstis viipeks käe. „Kuidas sul läinud on? Ma nägin seda plakatit...“
„Oh jah. ,Mul pole praegu kõige paremad ajad.“
„Sinu käsi?“, ta osutas kipsile.
„Käisin poksimas. Kuidas endal siis?“
„Minul läheb hästi. Sa ei ole tulnud üksi nagu ma näen.“
„Oh, andestage mu ebaviisakust. Suslik see on Julio. Julio, teda me kutsume Suslikuks.“
„Meeldiv tutvuda.“
„Sama siin.“ ütlesin.
„Niisiis, Ants. Sama mis eelmine kord?“
„Jeps, sama ikka.“
Mees ronis oma kaubikusse ja tuhlas seal kastide vahel. Siis tuli ta välja sületäie purkidega.
„Aitab?“
„Küllalt. Padruneid on?“
„Ikka.“
Ta läks tagasi ja väljus uuesti seekord karpidega.
„Suur tänu, sõber. Palju?“
„Pool sellest mis ma eelmine kord küsisin. Mul on hea meel sind ikka veel vabana näha.“
„Ütle pigem elusana.“
„Miks nii mees?“
Siis nad seletasid oma tunni jagu, mille kestel Ants paljastas ka oma tulevahetuse Villiami kambaga.
„Ah, see saadanas.“ kirus Suslik, kui oli jutu lõpuni kuulnud, „Ta pole mulle kunagi meeldinud. Üks kord jäi mulle paari automaadi varastamisega vahele.“
„Ei või olla.“
„Just just. Aga oli. Nüüd on üks nende kambast surma saanud.“
„Mida?!“
„Jah, see, mis ta nüüd oligi- Mark. Mingine hull vanamees lasi ta maha.“
Mul tuli klomp kurku.
„Kuule, ma näen, et üks mu hea klient seisab seal eemal. Näeme siis veel kunagi.“
„Hüva, nägemist!“
Eemaldusime sealt kauba all vaarudes. Ants istus motika selga ja laadis kõik selle kupatuse mulle sülle, sest need ei mahtunud talle ära. Koju jõudes, kaebas Ants peavalu ja neelas paar tabletti. Siis jäi ta tooli peale suikuma ja mina läksin õue tulistamist harjutama. Lasin kilukarpe ja ketšupitopse. Jäin tulemusega- kümme kümnest- enam kui rahule. Ka Ants ise poleks paremini teinud. Paremini enam ju ei saanudki. Keerutasin revolvrit ja panin selle vöö vahele. Siis ässasin üksinda natuke ringi ja läksin vaatasin, mis Ants teeb. Ta oli ärganud ning roopis solgipange kohal. Kui ta ära öögitud sai, küsisin, kas tal on süda paha.
„Jaa, ma ei tea millest.“
„Ehk on sul soolikad segi taotud.“ tegin nalja.
„Küllap.“ Ta naeratas nõrgalt. Ma oleksin ta hea meelega arsti juurde viinud, kuid isegi vedas, et haiglast nii minema saime, et ei pidanud enda andmeid avaldama. Ma ei uskunud, et ta mulle nii heaks sõbraks võib saada. Nüüd tundsin tema pärast tõsist muret. Antsul läks paremaks, siis halvemaks. Katsusin ta laupa, see oli tulikuum. Peale selle olid tal külmavärinad. Kamandasin ta voodisse ja asusin teda arstima, nii kuidas vähegi oskasin. Väsisin ka ise, kuid ei suutnud magama jääda. Siiski sai uni minust võitu ja ma vajusin tema voodi kõrvale magama.

Ärkasin ja tõstsin pilgu üles. Oli juba õhtupoolik. Voodis olid linad sassis ja pooled neist mööda põrandat laiali. Antsu must läikiv tagi oli kadunud, niisamuti kui ka saapad. Ja ta ise oli kadunud! Läinud! Haarasin peast kinni ja oigasin. See oli küll nüüd väga halb lugu. Esimene mõte oli kohe, et ta on röövitud! Jooksin mööda tuba ringi ega osanud midagi ette võtta. Üritasin rahuneda ja istusin põrandale maha, et asja üle järele mõelda. Siis märkasin üsna ukse juures paberitükki. Sellele oli lohaka käekirjaga kritseldatud järgmine tekst: „Läksin korraks linna, ära muretse. Mul on juba parem. Vaatan ainult korraks, kust ma saaksin graffitivärve.“
Mis hullumeelne mõte tal nüüd jälle oli tulnud! Töllerdagu kus tahab aga, et ta ainult kuskil kokku ei kukuks. Ma sain pahaseks, et ta mind äratanud polnud. Tegin kaminasse tule ja jäin teda ootama. Ta ei lasknud ennast kaua oodata. Kuulsin võrinat ja siis lähenesid uksele sammud. Ants pistis pea sisse ja ütles salapäraselt sosistades: „Psst! Tule kaasa!“ Hüppasin energiliselt püsti ja viskasin klaasi vett kaminasse. Siis jooksin välja. Ma lausa nautisin tema põnevust tekitavat seltskonda. Antsu silmad hiilgasid kui ta oma mõttest mulle rääkis: „Lähme, sodime Villiami garaašiukse ära. Ta saab maruvihaseks!“
„Ja sul on vaja, et ta vihaseks saab? Niigi juba sai tema semu surma. Pole vaja meil enam torkida.“
„Torkida, torkida,“ osatas Ants, „Me lihtsalt näitame neile, kellega tegu on ja, et meiega ei tasu jamada.“
„Ma ei arva, et see oleks hea mõte.“
„Aga kas oli neil hea mõte, meid kinni võtta niimoodi?“
„Jäta. Ära mine sinna jamama.“
„Sa tuled kaasa.“
„Ei...“
Me vaidlesime päris tükk aega. Ma ei tea, miks aga ma andsin lõpuks alla ja läksingi temaga kaasa. Ma arvan, et mingi osa minust tahtis ikkagi sinna skandaali tegema minna. Mul oli tol ajal vist mingi adrenaliinisõltuvus. Lihtsalt pidin tegema kõiki põnevaid asju temaga kaasa. Iseenesest ei olnud mõte ju halb kuid pean tunnistama, et mul oli sellest Villiamist natuke kahju. Ah,kõigest seekord, veensin end.
Kihutasime mööda pimedat maanteed. Aeg oli hiline kuid sellest hoolimata oli liiklus tihe. Ants manööverdas ohtlikult autode vahelt. Jõudsime kiiresti meile juba nii tuntud kohta.
Garaažide vahel oli täiesti vaikne. Ants vinnas maha suure kasti, milles oli päris palju aerosoole. Ta võttis kollast ja punast ning kirjutas suurelt üle terve ukse: Owned. Mina tegin ääred ja täiustasin seda kenamaks. Siis sodisime kõrvale enda nimed. Töö võttis päris kaua aega, kuigi kirjeldades see nii ei tundu. Seejärel irvitasime rahulolevalt ja kujutasime ette, mis nägu küll neil peas on, kui nad seda hommikul näevad.
„Nad lähevad näost sinilillaks.“ itsitas Ants oma ülemeelikuses.
„Kindel see.“
Pisikesest vahest nägime kuidas mööda sõitis politseiauto. Ei noh, kuidas meil nii „vedada“ saab?! Ilmselt olid nad juba märganud, et keegi hoovis ringi sebib ja tulid meie poole. Taskulambi valgus pimestas mind. Ants hüppas üle peenikesest traadist võre ja mina jooksin talle järele. Kiiruga tõmbasin käe lõhki. Siis ma seda ei märganud aga mu käest tilkus verd maha, mida mööda politsei meid jälitama hakkas. Jooksime aina edasi ja edasi, pimeduses. Ma ei näinud, et nad meie taga oleks olnud, seega jäin seisma. Kuid siis vilas nurga tagant valgus, ning ma ronisin kärmelt mööda rauast redelit majakatusele, kus Ants juba ees oli. Lebasime seal selili kabuhirmus. Kostus müdinat, mis jäi aina vaiksemaks. Veeretasin end kõhuli ja piilusin alla. Politseinikud jooksid meist mööda, täiesti valele poole pealegi.
„Vaata oma kätt!“ ütles Ants mulle.
Siis nägin seda suurt haava, mille olin kogemata tekitanud. Ehmatusest ei tundnud ma isegi valu. Käristasin rätikust tüki ja sidusin käe kinni. Kuid rätik sai kohe jälle veriseks. See imbus imekiiresti läbi. Nähes, et sellest abi pole, andis Ants mulle oma pluusi, mille ma siis paksult ümber mässisin. Ronisime alla ja jätkasime väljapääsu otsimist. Tahtsime tagasi oma motika juurde minna, et siis kiiresti sealt minema panna, kuid olime täiesti eksinud. Jõudsime ühte ja samasse kohta tagasi ning lõpuks varjusime ühe majanurga taha, et nõu pidada. Kuid seda ei lastud meil kaua teha. Jällegi oli eemalt juba näha valgust. Keerasime suvalisse tänavasse ning jooksime niimoodi nagu ma tõepoolest polnud ennem ega pole ka pärast jooksnud. Seda sellepärast, et see oligi juhuslikult õigeks tänavaks osutunud. Väljas oli jääkülm õhk, ning me hingeõhk auras pilvedena, kui me seal elu eest lõõtsutades plagasime. Olin sammu jagu Antsust ees. Kohe jõuame sinna, ainult natuke veel!
Bäng! kostus lask. Keerasin ringi ja nägin kuidas Ants maha kukkus. See juhtus justkui unes, aegluubis, see ei tundunud reaalne. Ta langes ja langes. Ma ei saanud aru, mis oli juhtunud, kuigi ma siiski teadsin seda. Järsku aga sai see kõik kohutavalt tõeseks. Ants lebas maas, tema all oli suur vereloik. Ma nõtkusin põlvedest ja kukkusin tema kõrvale. Kummardusin sõbra kohale. Ta vaatas mulle otsa. Huuled värisemas ütles ta: „Ole siis tubli. Jookse ikka edasi.“ See oli hirmus. Ta värises üleni, ka tema käsi millest ma kramplikult kinni hoidsin justkui mitte tal minna lubades. Tema silmadest kustus sära, need jäid tühjaks. Nüüd oli ta surnud. Tõstsin pea ning vaatasin üles. Minu ees, ühel katusel seisis Villiam. Jah, see oli tema. Ta hoidis ikka veel enda ees väljasirutatud käes revolvrit, mis suitses. Ta vaatas mulle otse silma sisse. See pilk jäi mind kummitama ja meenus hiljem üha uuesti ja uuesti. Sulgesin sõbra silmad ja nägin Villiamit eemaldumas, pilk ikka veel minule suunatud. See pilk oli täis vihkamist ja samas ka kahetsust.
Eemalt jooksid politseinikud. Minuni jõudnud, jäid nad segaduses seisma. Ilmselt ei olnud nad midagi sellist eest leida lootnud. Mäletan, kuidas mind püsti lohistati, käed raudu pandi ja kaasa tiriti. Ja ma mäletan, et mul oli sellest jumala kama. Mul ei tulnud mõttesegi üritada vastu hakata või põgeneda. Vahtisin üle õla endast maha jäänud Antsu laipa. Üks politseinik oli tema juurde jäänud, teine viis mind kaasa. Ta surus mu autosse ja siis algas sõit. Mind ei huvitanud, mis minust nüüd edasi saab. Minu sees oli korraga suur tühjus. Ei mingeid mõtteid ega tundeid. Ja mida kaugemale, me Antsust sõitsime, seda hullemaks see asi läks. Keerasin end ümber ja vahtisin teda tagumisest aknast nii kaua, kui sain. Siis kadus ta silmapiirilt.

EEEEIII!!!!!!
Ants ei tohi surra!!!!!!!
Villem pähh

9.peatükk


Möödunud oli kõigest sellest nädal. Mäletan, kuidas istusin politseijaoskonnas mendi vastas ja ta muudkui nõudis minult seletusi ja seletusi ning mina ei osanud talle mitte midagi öelda ega kirjutada. Terve see nädal oli täis ainult sekeldusi ja alaealiste komisjoni ja muid muresid. Istusin kõik need päevad arestimajas, kuna mu polnud kuhugi minna ja ma olin tõsises jamas. Mul oli väga raske aeg. Ei osanud võtta ei seisu-ega istekohta. Mul oli kahju kõigest sellest mis minuga juhtunud oli kuid samas olin ka veidi uhke kui ma kohtunikule pangaröövi üksikasju seletasin. Ja lõppkokkuvõttes oli mul ikkagi kõigest sellest mis minuga toimus sügavalt savi. Nüüd olin jäänud täiesti üksi ja see oli nii kuradi harjumatu. Võisin tunde istuda ühe koha peal ja mitte midagi mõelda. Nii tujutu polnud ma veel kunagi varem olnud.
Lebasin narivoodil, pilk tühjusesse vaatamas, kui seda kõike mõtlesin. Minu ümber oli lärm ja pralle. Igalpool lendas patju, riideid ja vihikuid, millega üksteist loobiti. Valjusti vaieldi ja sõimeldi. Mina jäin ainsana sellest kõigest kõrvale. Ma ei olnud nagu nemad- need alaealiste vangla kasvandikud. Ma ei räuskanud kõva häälega, ei sülganud nätsu maha ega karjunud vanematele inimestele vastu kuigi olin siia kinni pandud palju raskema juhuse pärast kui nemad, kes olid koolist poppi panemise ja muu läbustamise ja lodevusega nõnda närusesse kohta sattunud. Järsku ilmusid mu näo kohale kellegi jalad. Saabusin oma mõtteist tagasi reaalsesse maailma ja lükkasin need koivad põlastusega enda eest. Seejärel kui need kadunud olid, ilmus mu ette kellegi rõõsa ja õhetav nägu. See oli vastikult naeratav nägu, mis häiris minu melanhoolset olesklemist.
„Oi, ma ei teadnudki, et sa siin all oled. Sa oled alati nõnda vaikne, et ma su kohalolu ei märkagi!“ ütles see nägu ja ühe saltoga maandus terve poiss minu ees põrandul, nii, et võisin teda tervikuna näha. Ainult, et ma ei tahtnud. Nohisesin pahaselt ja keerasin talle selja, kuid ta jätkas mu piinamist. Alatult ronis ta mu kõrvale ja küsis: „Mis su nimi oligi?“.
„Julio.“vastasin ja lootsin salamahti, et ta mu nüüd rahule jätab. Aga ei, siis hüppas ta teisele poole mind ja hakkas mind näpuga torkima. Vastik rõõmurull selline, punnis põsekedega ja lokkis pruunide juustega. Lükkasin ta eemale ja põgenesin voodist. Ta näis mulle kahtlasena.
Hüppasin vabale aknalauale ja vaatasin välja. Midagi huvitavat seal ei leidunud, peale sinkjasmusta varese, kes aga kohe kui mind märkas, minema lendas. Istusin rahulikult ja vaatasin ükskõikselt ja osavõtmatult seda tohuvapohu enda ümber, kuni märkasin, et üks kondine blondi lakaga poiss minust midagi teistele räägib, mille peale nad silmi pööritasid ja naeru kihistasid. Jäin teda üksikasjalikumalt silmitsema, mille peale ta mulle selja keeras ning jutustamise lõpetas. Kuid ma tahtsin teada, mis tal minuga asja oli. Ma hüppasin aknalaualt alla ja läksin tema juurde ning koputasin õlale. Selle peale hakkasid teised muigama nagu väikesed plikakesed ja läksid kihistades paar sammu eemale. Blond poiss muutus näost veidi roosaks. „On sul väga lõbus?“ küsisin.
Ta neelatas korra või paar enne kui vastas: „ Ma ainult ütlesin neile, et...“
„Mis õigus on sul minu kohta öelda midagi?“
„Ma ütlesin ainult, et sa oled nii kurb ja peaks sulle mingi vingerpussi mängima, et sa veidi rõõmsamaks muutuksid.“
„Sa ei tea minust midagi. Sa ei tea, miks mina kurb olen. Ja senikaua kui sa seda ei tea, hoia oma lõuad kinni.“
„Mida sa ütlesid?!“
„Just nii nagu kuulsid!“
„Ma ei imesta, et sinuga keegi läbi ei saa. Paganama närvihaige!“
„Sina ei tule ütlema, kes mina olen või ei ole!“
Me karjusime juba nii kõvasti, et üldine mäss oli vaibunud ning meie ümber kogunes poistesalk, kes kohkunult kuulatama jäid. Linalakk paotas korra suud, et veel midagi öelda, kuid nagu mul kombeks juba oli, virutasin talle pikemalt mõtlemata vastu vahtimist. Ta lendas pikali, peoga verisest ninast kinni hoides. Lahti läks üldine sumin ja trügimine. Nähtavasti olin jamanud vale mehega, sest nüüd osutas ta sõrmega minu poole ja karjus: „Tehke talle tuupi!“ ning kogu poistemeri kukkus mulle peale ja hakkas mind kõigi jäsemetega peksma. Roomasin nende alt välja ja jäin eemalt vaatama kuidas nad omavahel rabelesid. Viimaks läks neil üldse meelest, keda nad peksma pidid ja nii nad siis tagusid seda, kes ette jäi. Blond oli juba püsti tõusnud ja vaatas rahulolevalt irvitades seda hullumaja mis meie ees toimus. Mind teisel pool seda ta üldse ei näinud.
Järsku aga kukkus uksest sisse keegi maadam, kes koleda häälega kisama kukkus. Seda mida ta kisas, ma ei kuulnud, sest lärm oli nii suur aga tundub, et need kellele see sõim mõeldud oli, kuulsid ning kuuletusid silmapilkselt ning korraga jäid kõik vaikseks. Poisid ronisid magamisasemetele ja keerasid teki üle pea. Mina jäin ainukesena äraehmatatult nagu tummahammas paigale. Maadam sammus ähvardavalt minu juurde ja sisises: „Mis sinul viga on, nagamann?“. Ma ei teadnud, mida nagamann tähendab, aga poisid hakkasid naeru puristama, mis tähendab, et ju see siis midagi head ei olnud. Lonkisin voodi poole, kuid sellega see veel ei lõppenud.
„Kas sa kobid kohe voodisse või ma keeran sul kõrvad pahupidi?!“ kisas ta hurjutades minu järel. Heitsin pikali ja lootsin, et nüüd saab rahu kuid siis jooksis peksasaanud poiss kohe naise põllesaba otsa rippuma ja nutma ning kaebama kui paha ma olen. Ta halas sosinal tüki aja ja selle kestel kuulsin, et mina olen üks kõige hullem hukkaläinud pätt terve maailma peal ja hakkan kaklema igaühega, kes ette jääb. Kuigi see oli puhas vale, ei teinud ma nägugi, et ma seda kuulnud olin ning teesklesin magamist. Naine ei asunud mind raputama nagu ma arvasin, et ta teeb, vaid lahkus. See tundus mulle kahtlasena ning mul ei tulnud uni peale. Mõtlesin välja kõik võimalikud variandid, mis minuga teha võidaks, kuid ükski ei tundunud sobiv. Koolist välja heita nad mind ei saa, sest kuskil koolis pean ma ju ometi käima. Lapsi lüüa nad ei tohi ka. Mida nad ikka teha saavad, mõtlesin ja uinusin. Aga sellal olin ma veel rumal ega teadnud kuidas asjad käivad.

Hommik algas kehvasti. Maadam oli juba kell kuus platsis kuigi tunnid algasid kell kaheksa. Ta rebis mu püsti, kloppis mind emalikult, mida ma nimetaks ahistamiseks ja seejärel jättis mu hetkeks riietumiseks üksi. Seejärel olin sunnitud tema järel kööki minema, kus olin käinud ainult mõned korrad kuna ma ei hiilganud tollal eriti isuga. Kuri tädi käskis mind kartuleid koorida. Istusin kollase ämbrikese taha ja asusin tervet pangetäit kartuleid paljaks koorima. Kuna ma polnud seda ka kunagi varem teinud, lõikasin pool kartulit koos koorega maha ja sain selle eest kokatädi käest vastu pead. Kuidagi kannatasin selle tund aega ära ja viskasin siis kooritud kartuliräbalad pange ning pesin külma veega puhtaks. Siis võtsin põlle eest ja viskasin mütsi peast nurka ning lasin varvast.Kokatädi Rosita-või mis ta nimi nüüd oligi- karjus mulle järele, milline lohakas ja kasimata poiss ma olen, kellel puudub igasugune moraalitunne jne. Ma ei kuulanud teda, jooksin tagasi magamistuppa, kus poisid juba riietusid, et sööma minna.
„Kus sa käisid?“ imestasid nad mind nähes.
Ma ei vastanud neile, istusin oma voodile ja turtusin pahameeltest. Üksi jäädes aga tundsin nälga. Sellegipoolest ei läinud ma sööklasse. Olin trotsi täis ja samas kade, et teised söövad minu kooritud kartuleid. Arvasin oma alateadvuses justkui oleks ainult minul õigus neid süüa. Ja seepärast ei söönud ma üldse, kui pidin neid jagama teistega. Saagu nad siis pealegi kõik!
Varsti tuli kogu see kari tagasi. Nad pühkisid suud ja haigutasid magusalt, mispeale mu meel veel tõredamaks läks ja mul endast nii hale hakkas, et oleksingi äärepealt sööma läinud kuid siis hakkasid tunnid. Poisid koukisid õpikud voodite alt välja ja läksid tundi, mina ühes nendega.
Voolasime laiali poollagunevasse klassiruumi ja istusime oma kohtadele. Klassiruumi seinad olid helekollast, peaaegu beeži värvi. Pingid olid rohelised, just nii nagu ma harjunud olin. Minu kõrvale istus keegi poiss, rohelise dressipluusiga, kapuuts üle pea. Ta laotas õpikud laiali ja ülejäänud tunni magas, pea käte vahel, nagu mulle tundus. Aga ma pole kindel, sest ega ma ta nägu ei näinud. Vaatasin klassis ringi. Ega teisedki palju aktiivsemad olnud- kes haigutas, kes ringutas, kes sügas niisama. Süvenesin etteantud õpikulehekülge ja suutsin enda üllatusekski terve teema selgeks saada. Õpetaja oli samuti passivne, istus oma laua taga ja luges midagi. Vaatasin kella, pool tundi möödas. Veel viis minutit. Seierid läksid nii aeglaselt. Igalt poolt hakkas kihelema ja tundsin kohutavat rahutust. Tuleks ometi kord juba vahetund. Minu ees istuv poiss sosistas midagi oma pinginaabriga terve tunni. Siis panin tähele, et veel minu kõrvallauas mängisid ühed laua all kaarte.
Varsti pärast seda, sain paberikuuliga vastu pead. Vaatasin enda taha, et süüdlast tabada kuid ei näinud kedagi kahtlast. Igaks juhuks harutasin kuuli lahti ja seal oli kiri. Mitte mingi matemaatika vihikust pärit või muu seesugune vaid selge sõnum: “Ma tean, et sa oled see.” Mida see siis pidi tähendama? Mõtlesin selle lause üle igate pidi kuid ei taibanud. Kes ma siis olema pidin? Kes see? Keegi köhatas, vaatasin uuesti selja taha ja nägin tülinorijat blondi poissi. Tal näitas mulle ühte lehte oma vihikus, kuhu ta oli pastakaga joonistanud püssiga maskis mehe, teises käes suur kott, mille peal oli dollarimärk. Vaatasin teda silmad vidukil. Ta noogutas kergelt ja lõi rusikaga vastu rinda.Ma pöörasin näo ära ja ootasin vahetunnini, et siis temaga rääkida. Kella helisedes tuli ta kohe ise minu juurde.
„Mis siis?“ küsisin.
„See on lahe.“ vastas ta, „Ma enne ei teadnud siis kui me.. noh...“
„Kes siis sulle ütles?“ katkestasin teda.
„Eeem.. Kristo.“
„Kes see on?“
Ta nõksatas peaga ühe julma mõrvarinäoga kiilaspea poole. Vähemalt selline mulje mul temast esijalgu jäi.
„Võib olla teadis ta Antsu.“ ütlesin.
„Khm... ta on tema vend.“
„MIDA?!“

Uut

Jumaldan seda juttu

Lõpp on super

11.peatükk


Avasin silmad. Ere valgus paistis otse näkku. Lebasin voodil.
„Kuidas sa end tunned?“ küsis nuuskpiirituse lapiga valges kitlis tädi minu kõrval.
Ajasin end istukile ja seedisin paar momenti olukorda. „Mis ma siin teen?“ küsisin vastu.
„Üks õpilane leidis sind keset koridori minestanult. Ehk räägid mulle ka, miks sa end niiviisi pikali viskasid?“ rääkis tädi.
Köhatasin hämmastunult ja ajasin end padja najal istukile.
„Millal sa viimati sõid?“
„Ee... ee.. täna.“ vastasin. Tegelikult mulle ei meenunudki millal ma viimati söönud olin. Eelmine päev nagu oleks leivaviilu suhu pistnud aga ma võisin vabalt ka eksida.
„Mmhmm, sa näed maru kõhnake välja.“ seletas õde Babulja, nagu ma tema rinnasildilt välja lugesin. Ta näpistas mu käsivart ja jätkas: „Poisid peavad olema tugevad nagu härjad mitte sellised õblukesed mullikad nagu sina.“
Mühatasin kergelt ja rebisin käe ta haardest lahti. Tädi läks laua taha ja kirjutas kaustikusse midagi oma üliarstilikus loetamatus käekirjas, mida ainult tema lugeda oskab. Vaatlesin tema erepunaseid õhulisi lokke, mis ulatusid talle õlgadeni ja mõtlesin talle kättemaksuks mitu koledat hüüdnime välja.
„Tule siia, ma kaalun sind.“ ütles õde Babulja, kui oli pastaka piinamisega ühle poolele saanud. Tõusin ja läksin kaalu peale. Mu jalad tudisesid veidi. Märkamatult olid nad tõesti peenikeseks jäänud.
„Oh, sa püha taevas!“ hüüatas õde Babulja, kui oli pilgu üle minu õla kaalule heitnud.
„Ega ma pole kunagi suure söömisega olnud.“ vastasin vabandavalt ja naersin kohmetult.
„Poiss. Mis sul arus on?“ pahandas tädi ja asus mõõdulindi kallal sehkendama, „Tule nüüd siia.“
Ta mõõtis mu pikkuse üle ja istus uuesti laua taha. „Istu, muidu kukud mul jälle kokku.“ ütles ta ja võttis sahtlist kalkulaatori. Istusin nagu kästud. Mul polnud tahtmist talle seletada oma vaeslapse elu ja muid põhjusi, miks ma polnud viimasel ajal eriti söömise peale mõelnud. Aga kui vaja, võisin ma ju seda viga iga kell parandada.
„Nii-nii,“ pomises õde, „Nelikümmend kaheksa... korda ja jagada... jajaa..“
„Saaks ma kord juba minema siit.“ mõtlesin.
„Hm.. Sugugi pole hea.“ ütles õde Babulja ja vatas mulle kaastundlikult otsa, „Sinu kehamassi indeks on kuusteist koma viis.“
See ei öelnud mulle küll mitte midagi aga järgnev lause oli selgemast selgem: „Kui sa ei taha tilgutite all ja voolik kõhus lõpetada, hakka targu sööma.“
Astusin ta kabinetist välja. Ukse kõrval oli mu kott. Viskasin selle selga ja suundusin sööklasse. Võimalus, et ma oma kartulikoorimise eest tasu saan, oli olemas.

Söökla lõhnas mõnusalt kartulipudru järgi. Esialgu ei näinud ma seal kedagi kuid siis tuli üks mutikene nõusid pesemast ja märkas mind.
„Mis sa siit otsid poiss?“ küsis ta.
„Ma tulin küsima ega teil hommikupoolikust pole putru alles jäänud.“
„Minu mäletamist mööda pidi nagu olema.“ vastas tädike ja vaatas üle, „Ja ongi! Näed siis! Ma kohe panen sulle.“
Ta kraapis kulbiga paraja portsu taldrikule, ujutas kastmega üle ja ulatas lahkelt mulle.
„Suur tänu.“ vastasin ja hakkasin suure isuga sööma. Mõne aja pärast leidsin end mutikesega meeleolukalt juttu puhumas.

Õhtul vedelesin oma narivoodil ja vahtisin lakke, või noh, ülemise nari põhja. Kõht polnud ammu nii täis olnud. Keerasin end külili ja sikutasin voodi alt koolikoti välja. Raputasin kõik asjad välja ja mõtlesin veidi vahelduseks õppida. Poisid olid kuhugi ära kadunud ja ma olin taas täiesti omapäi. Pusisin mõnda aega mingi grammatikaülesande kallal kuid see ei pakkunud mulle pinget. Jätsin selle pooleli ja võtsin ette keemia, millest ma veel vähem taipasin. Ka see polnud kuigi võluv. Lõpuks sattus mu kätte matemaatika õpik. Mu käed hakkasid värisema. Viskasin kõik asjad voodist minema. Mulle aitas. Õppimine polnud just kõige atraktiivsem tegevus ja see seisukoht süvenes minus iga kord üha enam ja enam, kui ma proovi tegin.
Hakkasin igavusest pasjannssi laduma, kui äkki hüppas sisse see poiss, kes mind eelnevas tunnis kõnetanud oli.
„ Jookse! Päästa end!“ karjus ta.
Kargasin püsti ja mõtlesin, millises suunas punuma pista. Kuid siis astus tuppa suur härja moodi tüüp. See oli Anton. Ta lükkas poisi nurka nagu kaltsunuku ja tuli minu juurde, endal metslase nägu ees. Tema kannul kukkus tuppa veel karjajagu poisse, kes kõik ärevalt toimuvale kaasa elasid.
Anton haaras mul kraest ja virutas mu vastu seina vastu, ühe käega mind õhus hoides.
„Paganama suli!“ lõugas ta mulle näkku.
Mina ainult ahmisin õhku ja ootasin kas keegi ka mulle appi tuleb.
„Mina pole midagi öelnud!“ piiksus poiss nurgas.
„Sina ole vait!“ käratas veel keegi.
„Kuradi... kuradi...“ kokutas anton; ta ei leidnud sõnugi, millega mind sõimata. Ta oleks mulle ühe litaka veel ära pannud, kui ma poleks karjuma pistnud: „Ka sa Villiamit tead?!“
„Sa kuradi litapoeg!“ käratas ta ja panigi mulle tou ära. Kukkusin maha ja lebasin seal verisest ninast kinni hoides tükk aega, mil teised poisid märatsevat Antoni minust eemal hoidsid.
„See oli Villiam, ma ütlen sulle!“ puristasin ma.
„Selle raisa ma löön maha!“ lärmas Anton edasi, „Miks sa teda sealt eemale ei hoidnud, miks küll?“
Ma ei öelnud midagi.
„Kus sa olid kui see juhtus, ah? Kus sa olid?!“
„Kus sa ise olid?!“ röökisin mina talle vastu.
Ta rebis end lahti ja tuli lähemale. Seekord ta ei löönud mind vaid vehkis ähvardavalt nimetissõrmega minu näo ees ja sõnas: „Sul pole iial venda olnud.“
Seejärel läks ta minema ja kogu tema saatjaskond ühes temaga.


Õde Babulja vangutas pead ja ohkas murelikult jääkotti mu ninale asetades. Ta ei öelnud midagi. Kogu tema näoilme ütles kõik. Hakkasin külmast värisema. Veri jäi kinni ning ma andsin jääkoti tagasi.
Lahkudes ütlesin naljatades: „Eks me siis varsti näeme jälle.“
Ta ohkas taas ja süvenes siis oma paberimajandusse.


Tuppa jõudes nägin, et kõik olid juba enam-vähem voodis ja jõllitasid mind kui ma viimasena saabusin. Asemele jõudes, tõmbasin teki üle pea ja soovisin, et nad ära kaoksid. Kuulsin, kuidas mõni neist midagi nähtavasti ülivaimukat minu arvele saatis, millele järgnes üldine heakskiitev naerupahvak.
Veidi aja pärast vadin vaibus, kui uni kõigini jõudis, peale minu. Lebasin silmad pärani ei-tea-mis-kellani. Keerutasin ühelt küljelt teisele ja neadsin seda vana vastikut krigisevat voodit. Hommiku poole, kui veel siiski küllalt hämar oli, jäin magama.

Olin rannas ja mängisin mingite rastafaridega võrkpalli. Pärast seda istusime kiigepingile ja tegime nii suure hoo, et ülevalt tuli raudtoru lahti ja kukkus mulle peale. Tundsin unes, kuidas ma võpatasin ja see äratas mu üles. Samal-ajal naksatas voodijalg, mis võimendas mu ehmatust veelgi. See oli tundunud nii reaalne, et ma tundsin korraks isegi väikest valu.

Peale seda vahejuhtumit oli uni täiesti pühitud. Ma sobrasin veidi voodi all ja leidsin pisikese võtmehoidja-taskulambi. Ma arvasin, et see kunagi ikka ära kulub. Lugesin hommikuni mingit seiklusjuttu ja ühes rikkusin silmi.

Kogu ülejäänud järgnev päev oli totaalne katastroof. Esimeses tunnis suutsin ma magama jääda ja sain selle eest märkuse. Kui õpetaja järgmises tunnis minu tegemata kodutöö avastas, polnud enam pikka juttu vaid direktori juurde minek.
Direktor oli sinise vestiga, pepsi-põhjadega kiilanev vanamees.
„Ütle, mis ma sinuga tegema pean?“ küsis ta.
See küsimus polnud vist mõeldud vastamiseks, niisiis oli targu vait.
„Sa oled üdini probleemne laps.“ märkis ta ja rüüpas kohvilonksu oma hiiglasuurest kruusist.
Haigutasin tahtmatult ja täheldasin oma peas, et lisaks olen ma ka väga ebaviisakas. Provotseerisin teda veel veidi sagedase ninaluristamisega, kuni ta mind nõutult ja häiritult minema saatis.

Õhtupoolikul läks juba veidi paremini. Mulle esitati väljakutse kaardimängus ja kui ma tollele kehkadiveile korralikult pähe tegin, sain endale ka kohe paar semu juurde, kellega hilisööni kaarte tampisime.
Selle peale tuli hea uni kuid järsku tiris keegi mind voodist älja. See keegi oli Anton.
„Mis nüüd lahti?!“ küsisin segaduses.
„Ma tahan kättemaksu.“ sosistas ta ja kägistas demonstratiivselt kedagi nähtamatut.
„Väga hea, edu.“ ütlesin ja pöörasin kannapealt rigi, et magama minna.
„Mitte nii kiiresti.“ takistas mind, „Sina aitad mind teda leida. Sina nägid teda ju viimati.“
Pean tunnistama, et tahtsin küll toda tõbrast meeleldi surmult näha kuid samas oleksin parema meelega madalat profiili hoida üritanud. Kuid tundub, et sekeldused otsisid mind ise üles. Pöördusin Antoni poole tagasi: „Niisiis... kuidas sinu plaan kõlaski?“


12.peatükk



Sellist tuult ja tormi polnud ma ammu näinud.Poisid istusid ringis maas-mina ühes nendega- ja veetsid aega kaardimänge mängides või üksteistele lugusid jutustades. Väljas ladistas juba mitmendat päeva järjest nii tihedat vihma, et sellest läbigi näha ei võinud. Kohati ka müristas ja lõi äikest. Hoolimata päevasest ajast oli kottpime. Elekter läks välja ja me põletasime küünlaid, meile valgust andmaks. Aknalaudadel oli veel mõningaid ärasulanud küünlajuppe. Õpetajad saalisid koridorides edasi-tagasi ja vaatasid, et me neid ümber ei pillaks. Oli neid, kes pimeduses hirmu tundsid ja oli ka neid , kes sellest justkui teatava põnevuse ja/või adrenaliinisüsti said. Mina kuulusin nende viimaste sekka. Näppisin küünlavaha ja mõtisklesin. Välgusähvatused võimendasid ebaloomulikkust. Minu pilk peatus kiitsaka Janssi peal, kes üksipäini kössi tõmbunult hämaras nurgas istus ning hirmunud näol enda ette põrnitses. Panin sõrme ekslikult leegile liiga lähedale ja sain kõrvetada. Pistsin näpu suhu ja läksin istusin Janssi kõrvale. Ta piidles mind hetkeks silmanurgast aga ei öelnud midagi ega keeranud isegi pead minu poole. Ta tekitas minus haledust ja kaastunnet enda vastu. Ütlesin: „Eks ole kõva torm, Nii hullu pole ma veel näinudki.“
Janss vaikis. Arvatavasti mõtles ta, et ma teda pilkan. Jätkasin: „Sarnane torm oli kunagi umbes aasta eest, kui ma end silla all varjasin. See oli üks suur sild, mille all oli palju ruumi. Vihma pidas ta ka hästi, ainult, et tuul puhus läbi. Ma mõtlesin, et ta mul ajud peast minema pühib. Aga näed, alles jäid.“
Janss vaatas mulle otsa. Võib-olla arvast ta, et tuul mul vähemalt aruraasu minema oli puhunud, kuid oma hirmu oli ta igatahes unustanud.
„Toona kartsin ma hirmsasti, iseäranis siis, kui väljas välku lõi ja vanakurat silku sõi.“ ütlesin, „Aga enam ei karda ma mitte. Ma vilistan kartusele.“
„Mina küll kardan.“ütles Janss. Tal oli hädine, väga poisilik õrn hääl. „Elektergi läks ära. Kauaks nõnda jääb?“ hädaldas ta.
„Meil on küünlaid.“ vastasin ja võtsin aknalaualt küünlajupi. Panin selle talle julgustuseks pihku. Janss vaatas seda ja näis juba julgem. See on ju ammu teada, et kui on hirm, tuleb midagi käes hoida.
„Ja mõtle vaid! Meil jäid tänu tormile tunnid ära. Kas pole mitte tore?“ avastas ta muhedalt naeratades. Just siis tuli Anton; ta koputas mulle õlale ja viipas endaga kaasa. Suunasin Janssi teiste poiste seltskonnaga ühinema ja läksin Antoniga kaasa. Tundsin väikest ärevust. Oli ka põhjust, see Anton oli üks äraütlemata ettearvamatu tüüp. Ta tiris mind mööda täiesti kottpimedat koridori. Seal olid küll hiiglasuured aknad kuid kuna väljas polnud grammigi valgem, ei olnud neist mingit tolku.
„Ma tahtsin...“ alustas Anton kuid vaikis siis järsult. Eemalt oli kosta kontsaklõbinat. See oli nähtavasti Preili Ponks, kes rutakalt korda looma tõttas. Ootasime kuni klõbin vaibus ja siis ütles Anton:„Ma tahtsin sinuga rääkida.“
„Aga palun, räägi.“ütlesin ja kehitasin õlgu.
„Vaata...ma sepitsesin välja plaani, kuidas see neetud Villiam vagaseks teha.“
Taas kord lõi välku, mille valgel ta nägu kahvatas ja mulle kananahk peale tuli, nagu ma tundsin. Mitte elu sees polnud mu süda veel nii hullusti võpatanud, ka mitte politseinike eest põgenedes. See lause oli tõsiselt hirmuäratav. Ma ei lausunud oma tüki aja mitte sõnakestki, millest Anton nähtavasti järeldas, et mind ei saa usaldada; nägin kahtlusevarju tema näos. Kogusin end veidi. Selge oli, et sellest jamast ma puhtalt enam välja ei tule. Mulle oldi lootma jäädud. Mitte, et mul oleks plaanis olnud kuidagi alt vedada aga see oli midagi uut, midagi täiesti uut.
Anton seletas mulle üksikasjalikult, kuidas ta tahtis „sellele närusele“ -nagu ta teda nimetas, otsa peale teha. Ja selleks vajas ta minu abi. Mina pidavat näitama, kus Villiam elab ja ainult mind sai Anton oma ettevõtmisse pühendada, kuna mina soovisin kätemaksu sama palju kui temagi.

Veel järgmisel õhtul istusin ma akna all ja mõtlesin selle kõige üle veel järgi. Oleksin meeleldi pigem üritanud rahulikult koolis käia kuni välja lastakse, et siis jälle vaba olla aga sellise käitumise peale võis ainult vangla mind veel oodata.
„Aga oot-oot, „mõtlesin, „See oli Antoni idee. Tema jääb rohkem süüdi kui mina. Ma võin ka öelda, et ta sundis mind.“
Seejärel otsustasin, et teen selle värgi küll seekord kaasa aga see pidi jääma ka viimaseks. Öelnud nõnda, läksin rahus magama.

Järgmine hommik aga kujunes piinarikkaks. Ma ei saanud kuidagi voodist üles. Keegi sikutas mind jalgupidi voodist välja, ühes minuga lohises ka tekk kaasa. Veel keegi lõi mind padjaga. Seda janti ei suutnud ma lõpuks taluda ka kõige sügavamas unes. Komberdasin püsti ning panin haigutades ja silmi hõõrudes rõivaisse.
„Mis lahti on?“küsisin, kui olin enda ümber ebaharilikku sagimist märganud.
„Me magasime sisse!“ karjus üks poiss üle ukseläve.
„Mille sisse?!“ küsisin aga panin sis kohe tähele, et tuled põlesid taas. Hoolimata endisest vihmavalangust väljas oli elekter tagasi tulnud.
„Vaata, et sa ei hiline. Ponks saab maruvihaseks!“ hõikas mulle Janss.
„Mis...“ pomisesin kohkunult. Tema silma alla ei tahtnud ma küll parema meelega sattuda. Nagu mulle meenus, olin ma unustanud tema konsultatsioonitunnis käia. Olin kindel, et ta on mu peale tohutult pahane. Aga parata polnud midagi. Üsna vastumeelselt lohistasin oma jalad neid valjusti protestimärgiks mööda maad vedades klassi. Potsatasin kohale ja ootasin südame värisedes, mis minuga tehakse. Minu ümber kestis lärm ja sagimine endistviisi. Polnud vahet, oli seal siis vahetund või õppetund. Ponks tippis klassi ja koputas kaardikepiga vastu lauda. Korraks tekkis vaikus, mille keskel avanes tal võimalus meile öelda, milline lehekülg lahti võtta. Seejärel avasid mõned õpilased õpiku ja teised jätkasid jätkasid oma tavapärase meluga. Sellal avastasin mina, et olin nii õpiku kui ka oma tervenisti mahakirjutatud kodutöö voodiservale unustanud. Palusin luba ärakäimiseks aga õpetaja arvas, et pole vaja, ma võisin ju kodutöö ka tahvlile kirjutada, et teised saaksid kontrollida. Sain õpiku ja läksin tahvli kõrvale, kriit peos nagu mömm seisma. Oma tüki aja ei osanud ma midagi teha. Lugesin üha uuesti ja uuesti ülesannet, kui pilt ei muutunud sugugi selgemaks.
„Ma arvasin, et sul on see teema juba selgeks õpitud, kuna sa ei söandanud minu juures konsultatsioonis käia.“ ütles Ponks rangelt. Nagu mulle tundus, oligi ta minuga rangem kui ükskõik kelle teisega. Ma arvan, et see oli selle pärast, et mina olin talle jätnud palju halvema mulje, kui teised. Mul oli veel protsess käimas ja alles otsustati, kuna ja kui kauaks mind noorte vanglasse edasi suunatakse. Tegelikult ei teadnud ju keegi minust midagi vaid ainult järeldati ja arvati.
„Vabandust.“ poetasin nii mokaotsast ega julgenud talle otsa vaadatagi. Kirjutasin hädiselt midagi omameelest õiget tahvlile ja tahtsin istuda, kuid Ponks oli minu peedistamise tõsiselt ette võtnud ning käskis mul veel ühe ülesande teha. Sisemuses olin tema peale kole vihane aga otsustasin vapper olla ja võimalikult palju ära teha. Kolmnurka sirgeldades juhtus mu pilk aknast välja lipsama ja ma nägin Antoni üle tee tulemas. Ta astus suurte sammudega, vaheldumisi kahele poole vaadates.
Järgnevalt ei suutnud ma mõelda enam millelegi muule, kui sellele, mispärast Anton küll tunnist vehkat oli teinud. Istusin lõpuks nördinult kohale. Preili Ponks tundus isegi veidike rõõmsalt üleolev, kui ta silmade kõrvale väikesed kurrud tekkisid.

Vahetunnis peilisin ma esimese võimalusena Antonilt välja, kus ta kolanud oli. Tema vastus oligi midagi sellist, millist ma seda oodanudki olin. Anton käis “tuttava käpa” juures relva hankimas. Niisiis ei olnud ta mulle suvalist jama ajanud. Päris kindlasti oli tema ettevõtmine reaalne.
„Et siis.. kuna?“ küsisin.
„Kui vähegi võimalik siis homme.“
„Mhmh, okei.“
Jalutasin minema. Mu süda puperdas sees nagu loom. Ma olin kohutavalt ärevil ja üritasin seda sügava ükskõiksusega varjata. Istusin hetkeks. Alateadlik jalgade vastu maad trummeldamine reetis mind.
„On sul kõik korras?“ küsis keegi.
„Ja-jah.“vastasin küsija poole vaatamatagi. Ma polnud nii halvasti end veel tundnud. Miski kripeldas. Pidin uuesti tõusma ja ringi kõndima aga ma ei saanud kusagil rahu. Tundsin, et justkui süüdlasena asja ees, mida ma veel toimegi polnud pannud. Kuid piisas sellest, et ma teadsin. Korralik inimene oleks sellest teistele teadust andnud. Ma oleksin tahtnud olla hea ja edukas. Oleksin võinud püüelda paremaks saamiseni ja keskenduda oma elu korda seadmisele; mis aga pole sugugi lihtne, kui pole kedagi, kes õpetaks.
„No hea küll, Ants-poiss. Ma maksan sinu eest kätte.“ ütlesin kõvasti välja ja läksin sangarliku näoga järgmisesse tundi.
13.peatükk






Varajane hommik, just selline nagu need hommikud tavaliselt on- sumedad ja veidi kohvilõhnalised. Sööklast valgus terve koolimaa peale laiali imehead lõhna. Ma tõmbasin sõõrmed magusat aroomi täis ja lükkasin teki pealt. Olin tõesti varajane, teised alles põõnasid täies rahus oma närustel asemetel.
Tõusin voodist vargsi, väga aeglaselt, kuid ometi kostus läbilõikav kriiksatus. Hoidsin hinge ehmunult kinni aga kõik oli vaikne, keegi ei liigutanudki. Siis hiilisin Antoni voodi poole. Koputasin lammutamisele, et sinna peidetud revolver kätte saada.
„Sa lasta ikka oskad?“
Vaatasin talle etteheitvalt otsa. „Õige jah, sa ju vana bandiit.“ muheles ta siis. Rõivastusime rutem kui muidu ja lahkusime. Pidime tähelepanu mitteäratamiseks minema minu pööningukorruse uberikku. Seal tegime ühe sigareti, enne kui aknast alla ronisime. Sellal rääkisingi talle Antsu maa-alusest punkrist. See meeldis talle väga.
„Küll see minu vennas ikka leiutas!“ ütles ta. Peale seda rakendas Anton kogu oma härjajõu aknale ja kiskus selle ühes tükkis eest. Upitasin end sealt välja vaatama. Oli ikka kõrge küll.
„Ära vaata alla!“ keelitas Anton.
„Hilja!“ karjusin talle juba järgmisel momendil vihmaveetoru otsast. Nnedega olin ma juba tuttav.Libistasin end oskuslikult alla ja Anton tuli minu järel. Ületasime jooksusammul märja ja lirtsuva tänava. Siis suundusime linna äärealale. See oli üsna mahajäetud. Kortermajade karbid seisid tühjalt- tuul läbi tõmbamas- sest nende ehitamine oli rahapuuduses pooleli jäetud. Üksikud puumajad olid suures osas pooleldi põlenud või ära mädanenud. Mõnedes elasid vanainimesed. Kõige selle taga olidki garaaziboksid, ainukesed, mis ei olnud maha jäetud, kuna kellelegi neid ikka vaja läks. Seal käis tegelikult üsna vilgas elu, kui mitte rohkemat. Mõni hoidis neis oma vana koli, mistõttu neid sageli ka lahti murti aga enamuses ajas ei leitud sealt muud, kui värviämbreid ja tühje auklikke velgesid.
See-eest Villiam aga elas ühes neist ning mina teadsin nimelt millises. Kuigi nad olid oma ukse poistega uuesti üle värvinud peale meie hävitustööd, tundsin selle siiski kerge vaevaga ära. Katsusin korraks püssi tripi vahel. Siis võttis Anton selle minult ära ja tulistas garaaziukse auklikuks. See oli hirmus kõva lärm, mis oli mitmeid tänavaid eemalegi kosta. Ma lootsin salamahti, et saame asja vähe kärarikkamalt ära aetud, kuid kahju oli juba sünnitatud. Mõningase pausi järel ilmus nurga tagant keegi Villiami semudest ja hakkas meie suunas tulistama. Meil polnud kuhugi varjuda, seega viskusime maadligi ja ootasime vaenlase taandumist. Kirusin Antoni, mil me kuulirahe all lebasklesime. Mulle ei meeldinud sugugi, et atendaat oli muutunud tulevahetuseks. Siis tundsin, kuidas mu jalg pihta sai. Surusin hambad risti ja asusin vastu tulistama ise samal ajal nurga taha roomates. Selleks hetkeks kadus vennike minema. Saime püsti tõusta ja maja taha joosta.
Seisime laskevalmilt teineteisel pool garaazi, üks ühelt poolt, teine teiselt oodates, et kummalt poolt ta nüüd tuleb. Ei tulnud ta kummaltki poolt. Kuulsin, kuidas garaaziuks lahti tehti ja kari rämedalt sõimlevaid poistehääli välja kostus. Keegi tõmbas püssi vinna ja kellegi sammud lähenesid. Neid samme tekitasid rasketes tanksaabastes jalad. Sammud peatusid minu kõrva ääres. „Kohe üle nurga ta pöörab ja läinud ma olengi!“ mõtlesin. Seega pöörasin ise ümber ja tulistasin huupi kedagi keda mu silm ei seletanud, sest, et ma nõnda agar olin. Aga... kedagi ei olnud. Siis aga kolksatas keegi kolmas mulle revolvritoru silmade vahele. See oli Villiam! „Pole ammu näinud väike terrorist.“ lausus ta. Lasin püssil kukkuda ja lükkasin selle jalaga eemale.
„Viska relv maha!“ hüüdis Anton, kes oli minu oma üles korjanud. Ta ähvardas omakorda Villiamit.
„Ja kes sina oled?!“ küsis Villiam ümerpöördumata, kuid viskas relva eemale ja Anton korjas selle üles.
„Anton.“
„Hea küll, Anton, mida sa tahad?“
„Ma tahan oma venda tagasi!“
Villiam neelatas kuuldavalt aga ei esitanud selles osas enam mingeid küsimusi, „Mida iganes sa ütled.“ Siis aga kuuldus eemalt kaugusest sireen. Nähtavasti oli lähima maja vanainimene hirmu tundma hakanud ja politsei kohale kutsunud.
„Sure, tõbras!“ karjus Anton ja vajutas päästikule aga... midagi ei juhtunud. Anton proovis uuesti. Ikka mitte midagi. Ta lõgistas edasi, kuid padrunid olid otsas. Villiam hakkas kõkutama. Siis aga viskas Anton teise relva mulle ja ütles: „Tee ise talle ots peale.“.
Niisiis langes see ülesanne nüüd mulle. Suunasin revolvritoru talle näkku. Villiam vaatas mulle sügavalt silma. Tema silmades oli pilge. Mu käsi hakkas värisema.
„Julio!“ karjus Anton, „Kas sa saad juba?“ Aga ma ei saanud. Mina ei olnud teise inimese elu lõpetaja ega kohtumõistja. Mina endale seda vastutust ei võtnud. Küll aga võttis Anton. Ta haaras relva enda kätte ja tegi lasu. Pauhti! Ja Villiam lebas maas, surnuna. Ta ei olnud enam kellegi poeg, sõber ega armsaim; ta oli tühipaljas laip.
Politsei tiirutas nüüd juba ohtlikult lähedal. Anton pistis jooksu ja mina tema järel. Kuulsin selja tagant kostuvat kisa. Jooksin Antoni järel, ma ei teadnud küll, kuhu ta tormab aga see-eest tegi ta seda kiiresti. Järsku keeras ta ühe maja nurga taha. Ma läksin talle järele aga ta oli läinud. Pea laiali otsas tormasin edasi-tagasi. Keegi haaras minust kinni ja tõmbas mingist uksest sisse. Sees oli täielikult pime, rapsisin end lahti. Otsisin tuge seintelt ja koperdasin kellegi jala taha ning kukkusin ümber. See keegi tõmbas tikust tuld ja ma nägin tema nägu. Loomulikult oli see Anton, mida ma siis mõelnud olin?
„Nüüd oleks paras aeg maa alla kaduda.“ lausus ta.
„Ahaa, kohe või?“ naersin irooniliselt. Seal märkasin väikest aknakest kaks meetrit põrandast kõrgemal. Ronisin Antonile õlgadele ja kiikasin aknast välja. Tänaval käis kohutav tramburai. Juba oli kohale jõudnud ka kiirabi. Politsei oli koerad välja ajanud. Nende haukumine oli hirmuäratav. „Oh ei, ainult mitte koeri!“ kirus Anton.
Hüppasin põrandale ja tirisin püksisääre üles. Vaatasin jala üle, see oli üsna kehvas seisus, üleni verine. „Oh häda!“ kaebasin, „Aita mind!“
Ta võttis oma pusa seljast ja keris selle ümber minu jala. Teate, mul oli nii halb eelaimdus.
Valged täpikesed tiirlesid silme ees ja vastik veremaik tungis suhu. Just nagu tol päeval. Istusin seina vastu ja mu pilk vahts kivistunult tühja seina minu vasta.
„Me ei saa siia jääda, tõuse püsti!“ ütles Anton kõrgel hääletoonil. Ta sahmis ringi, otsides ei tea mida. „Siin on üks auto!“karjus ta mõne aja pärast. Ma ei kuulnud teda päriselt. Anton hõikas veel korra kuid mu reageerimisvõime oli juba üsna olematu. Anton tiris mu püsti ja virutas auto tagaistmele. Ma olin justkui uimas. Läbi udu nägin, kuidas ta rooli juures sahmerdas ja juhtmetega jamas. „Käima sain!“ karjus ta ja vajutas gaasi põhja. Auto lendas välja ja tuiskas hämmastunud politseinikest mööda. „Järele neile!“ karjusid nad ja tormasid oma autodesse. Nad kihutasid meile järele, püsides tihedalt kannul. „Kiiremini, nad on liiga lähedal!“ hõikasin Antonile ja vahtisin tagant aknast jälitajaid. Tuiskasime maanteele välja. Linn oli läbi saanud, ees paistsid metsatukad. „Keera paremale!“ hõikasin järgmise teeotsa pealt. Sealt edasi kolistasime korraliku kruusateed mööda. „Veel veidi!“ ütlesin. Paremat kätt oli viljapõld ja vasakut tihe kuusik. Pidasin silmas teatud teeotsa ja käskisin auto peatada. Suis ronisime välja ja jooksime elu eest. „Otsee!“ karjusin juhiseid Antonist mõni samm tagapool. Vigastatud jalg ei lubanud mul maksimaalselt oma võimeid ära kasutada, ma muutusin üha aeglasemaks. Keerasin tee pealt metsa alla ja tormasin pehmel samblal õõtsudes lagendikku otsima. „See peab siin olema!“ rahustasin Antoni. Politseinike hääled kostusid päris meie selja tagant. Päikeselaik sillerdas otse silmaauku. Ja seal oligi lagendik! Puude keskel helerohelise samblaga kaetud, paar pikali kukkunud puud ristamisi. Anton peatus ähkides minu kõrval, „Ja kus see peidukas siis oleks?“
Läksin ühe kännu juurde ja hakkasin seda sikutama. Mis see siis olgu, see ei liikunud paigast! Vale känd, võtsin järgmise ette. Anton taipas peagi mida ma teen ja järgis minu eeskuju. Ehmatasin tublisti, kui sinine politseivorm puude vahelt vilksatas. Siis tuligi känd koos samblamättaga lahti. „Siia!“ hõikasin Antoni poolvaljusti. Hüppasin mulgust sisse, Anton minu järel ja sulgesime luugi. Anton hüppas tuppa. Ta süütas tikutule ja leidis isegi puust laua külge sulanud küünlatömbi. Siis hakkas ta ümbrust uurima. Sain aru, et see oli talle emotsionaalne hetk. Mina aga kükitasin ikka veel redeli ülemisel pulgal, kõrv vastu luuki. Varbad olid krampi läinud. Politseinikute hordid minu kohal jooksid arusaamatuses ringi. Maa müdises tugevalt, kui nad ringi saalisid. Järsku jäi keegi täpselt luugi kõrval seisma ja toetas jala kännule. See polnud känd ega midagi ja luuk praksatas ohtlikult. Toetasin luugi turjale ja võdisesin raskuse all redelipulgal. See oli tõeline akrobaatikaharjutus. Õnneks läks mundrimees üsna pea minema. Kohe peale seda kukkus aga luuk päris sisse, ainskas toetuspunktiks minu turi. Ju ei pannud sinikuued seda tähele, sest sammud, mis olid maa alla hästi kuulda, kaugenesid.
„Aita mind!“ hüüdsin Antonile. Ta tuli mulle appi ja koos upitasime luugi maapinnale. Murdunud puuhalude vahelt oli muld põrandale laiali pudenenud. Hakkasin seda kokku lükkama kuid Anton takistas mind, „Ära sahmi, mine veritse parem seal voodi peal.“
Komberdasin kuulekalt voodile ja heitsin pikali. Anton kühveldas mulda nurka. Siis asus ta mind tohterdama. Kõigepealt vaatas ta jala üle. Kuul oli sääremarjas pidama jäänud. „Tõtt öelda tuleks see välja lõigata.“ ütles ta haput grimassi tehes. Surusin hambad risti. Külmavärin tuli juba paljalt selle mõtte peale.
„Oota siin, ma pean minema kõigepealt sulle piiritust hankima.“ ütles Anton.
„Kaua sul läheb?“
„Pool tundi, ma arvan, juhul, kui mind kinni ei püüta.“
„Ei, ära mine!“
Aga sina?“
„Minuga saab kõik korda!“
„Sa oled ju näost jumala hall. Ära püüa kangelast mängida. Oled vait ja ootad siin.“
„Ma ütlesin, et kõik-„
„Ma ei võta seda vastutust, kui sa mul kätte ära kõnged.“
Vaikus. Anton sügas lõuga ja mõtles. Ta meenutas nii väga Antsu, et mul tuli igatsus peale, kuigi teadsin, et Anton minust suuremat ei pea. Ma poleks sugugi imestanud, kui ta mu sinnapaika jätnud oleks ja oma naha päästnud. „Oota siin.“ Ütles ta uuesti ja ronis ettevaatlikult välja.
„Kuhu mul ikka minna on, eks ole?!“ karjusin talle järgi. Tahtsin silma looja lasta kuid valu ei andnud asu. Vastupidi see läks järjest hullemaks, selle võrra, kui ma oma jalga vaatasin. Tõusin istukile ja üritasin kõva häälega valu minema laulda. Siis selgus, et ma ei oska laulda. Minu enda hääl ajas mulle hirmu nahka. Jäin vait. Oli pime, rõske ja kohutavalt vaikne. Vaikus oli ka hirmus. Tõmbasin end kerra ja värisesin nurgas, teadmata mida kartsin. Ma ei tundnud hirmu, et mind võidaks üles leida, sest ma ei uskunud seda kuid natuke lootsin. Siis oleks mind kindlasti otsemaid ravile viidud ja piinad oleksid lõppenud.
Võtsin jõunatukese kokku ja tõusin jalule. Seal näppisin laua küljest küünla lahti ja otsisin selle valgel leivapalukest, mis mu päästa oleks võinud. Lohistasin oma rämedat kuivanud verest moondunud jalga järel. Ma ei leidnud midagi ja tahtsin tagasi oma asemele minna, kui komistasin ja pillasin küünla...
talle nina pihta. Esiti lükkas ta mu käe minema, järgmise äratuskatse ajal aga lajatas oma suure kämblaga mulle lagipähe.
„Anton, pagan võtaks!“ sosistasin.
Ta mõmises magusasti ja keeras teise külje. Mõtlesin viivu, mis siis ette võtta aga seal krapsas Anton püsti, silmad krõllis peas nagu mõnel tarakanil.
„Kell on kuus!“ oli kõik, mis ta ütles lähima kümne minuti jooksul, mille ta kulutas oma voodipõhja


14.peatükk



„Mul on väga kahju,“ ütles arst, „kuid ta ei jää elama.“
Ta asetas hetkeks käe nutta nuuksuva imeilusa naise õlale ja lahkus siis. Naine hoidis peos õblukest käekest. Tema mustad lokid olid sassis, nägu oli õhetav ja üleni märg lakkamatult juurde ilmuvatest pisaratest. „Mi ragazzo!“ korrutas ta vahetpidamata. Tema kondine poeg lebas haiglavoodil. Käeke ema peos oli täis arvukaid põletusarme. Ukse tagant vaatsid kaks poissi- Anton ja...Ants. Vaene Julio ju ei teadnud, et kohe kui ta oli minema viidud politseiga, tuli kiirabi ja neil õnnestus Antsu elu päästa „See kõik oleks võinud olemata olla.“ ütles Ants sosinal. Aga sama hea oleks küsida, kas elu võiks olemata olla.