Tuleviku Lasso

Tere, mina jälle oma uue jutuga ja sellest jutust tahan romaani kirjutada. See on ühest tüdrukust ja hobustest jne.
Kriitikat ja Murtagh, ära tule jälle ütlema et mitmes jutt see mul on, sest see on mu viimane jutt ja selle ma teen ka lõpuni, teen niipalju kui jaksan ja kui enam ei jaksa, siis panen lõpuosa, aga kindel on see, et vähemalt 3-5 osa tuleb üles.

Tuleviku Lasso




Sissejuhatus
Rantso, hobused, kõik mida üks väikene tüdruk võib tahta. Ta oli viiene, kui ta ema suri ja aasta hiljem suri ta isa. Ta oli orb, kasuvanematega ja nagu paljud ütlesid vanematetu sopp. Rachel, ilusaim tüdruk koolis, kuid sõpradetu.
Miks? Sest, ta armastas hobuseid, ta armastas kõike mis tal oli. Ta ainukesed sõbrad olid vaid hobused, ta parimad sõbrad ta kasuvanemad ja imelik, kuid ta armastas neid, ta oli 15, vaevalt veel väike ja kurb. Ei, ei, ta ei olnud kurb, ta oli õnnelik oma elu üle. Tihtipeale mõtles ta öösel, voodis, miks olla kurb, kui sul on nii hea elu, kui sul on vanemad ja sa oled rikas.
Võib-olla ühel päeval on võimalik midagi muud, sõpradega elu, ilus elu, kus ta kohtub laupäeval sõbrannadega, arutab maailma asju ja joob teed.

1.peatükk
Rachel ärkas. Ta haigutas pikalt ja naeratas. Järjekordne vaba päev. See oli suvevaheaeg. Ta ohkas korraks kurvalt ja siis tuli ta sinistesse silmadesse, rõõmus pilk. Ta oli 15, ilus, mustade juukstega ja ta armastas hobuseid. Miks mitte neid armastada, kui sul pole sõpru.
Ta tõmbas sooja, roosa hommikumantli peale ja jalutas trepist alla. Wellow, ta ema, küpsetas pannkooke ja Thomas, ta isa, luges ajalehte. Tormakalt keeras Thomas ajalehe lehekülgi ja pilku tõstmata küsis:
"Kuidas magasid, Rachel?" Rachel vaatas isa ja vastas
"Hästi."
Rachel võttis taldrikult pannkoogi ja kugistas selle alla. Siis jooksis ta üles, tüdruk vahetas riided ja läks talli. Windy sõi heina ja teised magasid. Windy tõstis pea ja jälgis tütarlast. Rachel polnud suur rääkija, sellepärast pole selles jutus palju juttu.
Tüdruk võttis nagist sadula ja pani selle Windyle peale. Tal hakkas treeningtund, suurel treeningstaadionil. Ta õpetaja oli hea, lähenes küll 30-le, kuid siiski hea.
"Oh, tere Rachel. Kas aitad mind vähe? Mul on vaja noor sälg tallist välja saada, kuid ta ei taha kuidagi tulla. Kas aitad?"
"Jah, muidugi!" Peaaegu hüüdes, kinnitas Rachel oma soovi.

Tänan, et sa ei kommenteerind selle järjekorranumbrit!
Sulle tavaliselt ei meeldi ükski tegelane minu juttudest, miks sulle hobused ei meeldi?
Kas loed edasi?

Uus osa siis, nendele kes loevad

2.peatükk
Rachel naeratas hetke ja kadus talli. Sealt leidis ta sälu, kes vaikselt ja lapselikult, hirnatades teda hirmunult jälgis.
"Tule nüüd!" Rutakalt vaatas Rachel, boksiukselt sälu nime ja sõnas seejärel
"Tommy. Tule nüüd Tommy!"
Järgmisel hetkel oli sälg Tommy hüpanud boksist välja ja vedas nüüd tütarlast järel. Välja jõudes, naeris Rachel. Evianna, ta treener, naeris koos temaga. Tütarlaps ulatas sälu Eviannale ja lausus:
"Kunas mu esimesed õpilased tulevad?" Asi oli selles, et Evianna ei õpetanud Rachelile, lihtsalt sõitmist, vaid õpetajaks olemist. Racheli unistus oli olla samasugune nagu Evianna. Kena, armas, ja hobustearmastaja. Nüüd oli aeg teha vaid eksam. Õpilastega, kes olid olnud tegelikkuses, Evianna omad, aga kelle Evianna siirdas Rachelile.
Suur maastur peatus talu ees. Sealt astusid välja kaks, umbes 8 aastast tüdrukut.
"Tere! Mina olen Drianna ja tema on Destiny." Suurem tüdruk naeratas ja Rachel küsis
"Kui vanad te olete?"
"Mina, Drianna, olen 10 ja Destiny on 8. Ta ratsutab esimest korda, aga mina olen juba 2 aastat ratsutanud."
Tüdruk rääkis väikse aksendiga, inglise keelt. Ta väike pats lehvis, kui ta vaatas ümberringi, ilmse vaimustusega.
"Me oleme prantslased." Nüüd sai Rachel oma mõttele, selge vastuse.
"Okei, alustame?" Tüdrukud noogutasid ja Rachel läks talli, võttes tüdrukud kaasa. Patty oli küll juba vana, kuid see eest pidas ta vastu laste kantseldamisele, Rachel andis Patty Destinyle.
Turk, noor ja väga hea edasijõudnud ratsutajatele. Drianna sai tema.
Mõlemad tüdrukud alustasid sammuga. See oli lihtne Destinyle, kes rõõms näoga hobusest kinni hoidis.
"Destiny! Hoja talutusrihmadest, mitte hobuse kaelast! See takistab tal ringi vaatamast ja ta kael võib pärast seda kangeks jääda!" Destiny vaatas hirmunult hobuse kaela ja rutakalt võttis valjadest kinni.
Driannat õpetas Evianna. Ka nemad said hästi hakkama.

Uus osa. Jah, ma tean, see tüdruk on liiga järsk vms. Aga ta peabki selline olema, saage aru, see kui sa millegi üle nii kergesti vihastad nagu see tüdruk, siis see on juba draama.
Mis veel?? Kriitikat ja lugege.

3.peatükk
Kui tund oli lõppend, tänasid mõlemad tüdrukut Rachelit kogu südamest ja asutasid ennast minekule. Rachel oli rõõmus. Ta oli suutnud õpetada vähemalt ühelegi tüdrukule sammu ja järgmine tund juba, õpetab ta traavi.
"Rachel!"
Isa kare hääl tõi Racheli tagasi mõttemaailmast.
"Jah, mida?"
"Tule meil on üks jutt."
Rachel läks hirmunult elutuppa ja istus suurele, mustale sohvale.
"Sa tead, et meil elab U.S.A-s nõbu Jack. Kuidas oleks, kui sa läheks tema juurde elama?" Ema küsimus kõlas....ebameeldivalt.
"Mis te tahate must lahti saada või? See on kindel ei, mul on siin sõbrad, mu hobune, Windy."
"Me ei taha sust lahti saada, kullake."
"Mida te siis teete? Ma ei lähe sinna."
"Mine ikka! Seal on ilmselgelt lõb..."
"EI IIAL! MA EI LÄHE SINNA! KAS SELLEST ON RASKE ARU SAADA VÕI? JAH MA TEAN, MA OLEN KASUVANEMATEGA ORB, SO WHAT? KUI TE MIND EI TAHA, SIIS VISAKE MIND TÄNAVALE, NAGU TEGI MU TÄDI!"
Jah, nii see oli. Racheli tädi, oli peale isa ja ema surma, visanud ta tänavale. Vihma kätte, kõige külmemal ja tormisemal ilmal.
Rachel tormas talli. Ta istus Windy juurde, maha ja nuttis. Ta polnud iial varem nutnud, kuid nüüd tulid pisarad, kui koledad luupainajad tema põsketelt alla.
"Windy, olen kindel, et sina mõistad mind. Ma ei taha minna. Mul on siin sõbrad, vaid mõte sellest ajab mu judisema."
"Rach, oled sa siin? Kullake, me ei mõelnud seda ju nii. Sa ei mõista meid. Me tahtsime lihtsalt head, võib-olla saaks sa sõpru, seal U.S.A-s."
"Oleks saanud, kui ma läheks, aga ma ei lähe."
Wellow sisenes talliustest ja lükkas need seejärel kinni. Ta pani Racheli pea oma sülle ja lausus:
"Kullake, sa ei pea minema, kui sa ei taha."
Rachel lõpetas nutmise ja kallistas ema. Siis saduldas ta Windy ja läks ratsutama.

Kaks osa järjest, hehehe.

4.peatükk
Rachel meenutas oma minevikku. Kui ta oli olnud väike, polnud keegi teda armastanud. Vaid ta isa ja ema, kes olid koguaeg tööl.
Väike tüdruk sisenes lastekodu ustest, kaasas sotsiaaltöötaja:
"Nonii, Rachel. See on su uus kodu, kuni keegi sulle järgi tuleb, su ära viib ja sind armastama hakkab." Arianna püüdis seda tillukesele tüdrukule selgeks teha, nii hästi kui ta suutis.
"....aga kui ma ei taha. Ma tahan sinuga olla." Armas naeratus, käskis Ariannal peaaegu alla anda.
"Jää siia. Ma tulen sind vaatama. Nädalas korra. Sobib?" Tüdruk noogutas ja jooksis eemal oleva voodi poole. Ta peitis oma näo padja sisse ja nuttis. Ta nuttis kuni keegi tuli
"Kas sina oled Rachel? Mina olen sinu kasvatajatädi." Väike nägu peitus veel rohkem patja. Naine võttis ta näo padjast ja silitas ta musti juukseid.
"Küll sa näed tüdruk. Kõik saab korda...." See oli osa Racheli lapsepõlvest. Ta viis Windy tagasi talli ja suundus toa poole.
"Emme!" Rachel, see väike tüdruk, läks elutuppa ja vaatas diivanile, seal lebas ema, silmad kinni ja naeratus näol.
"Emme, ärka! Ma tahan piima!" Tüdruk hüüdis, kuid ema vaid magas.
Isa astus sisse.
"Kullake, mis juhtus?" Isa oli mõtlik ja samal ajal murelik.
"Emme ei ärka!" Tüdruk oli nutuäärel.
"Kallis!" Isa puhkes nutma. Ta puudutas naise pulssi ja tundis, et naine on surnud. Selle tillukese tüdruku ema. Racheli mõttes olid vaid pildid tema varasemast elust. Ta lausus vaid
"Ma lähen magama." Ta astus tuppa ja jäi vaikides seisma, arutledes mis siin siis nii erilist on.
"Kullake." Vaikne koputus kõlas Wellowi moodi.
"Sisse."
Ema astus sisse ja peatus. Ta vaatas ringi.
"Mis sa arvad, kui me läheks terve perega onu Jamesi juurde?"
"Ta pole niikuinii mu pärisonu, niiet ei. Ma jään parem siia, hobuseid valvama." Rachel püüdis ette manada naeratava näo.
Ohe. Wellow pomises midagi ja ütles
"Ma juba rääkisin Jamesiga. Ta ütles, et oleks tore kui me sinna läheks." Veel innukamalt, kui varem püüdis ema Rachelit sundida.
"Vabandust, aga ei. Ma ei taha." Wellow sai ilmselgelt vihaseks ja läks ukse paukudes minema.

14 PÄEVA HILJEM
Nüüd oli Rachel lastekodus. Jälle. Wellowilt kuuldud sõnad riivasid Racheli südant. Ta oli öelnud:
"Miks ma peaksin sind tahtma, kui sa vaid ütled, ma ei taha. Kellel sind vaja on?"
Omale kohta otsides, vaatas ta veel ringi. See oli sama koht, kus ta oli olnud kolme aasta eest, samad kasvatajad, samad lapsed.
"Noh....Mis passid?" Tüdruku pilk jäi pidama, umbes temavanusel tüdrukul.
"Eem...Ma otsin vaid kohta, kuhu pidama jääda." Teine tüdruk hakkas naerma ja lausus
"Kas sa kardad mind? Ära muretse, ma olen vaid tüdruk nagu sinagi. Olen Debora."
"Ma olen Rachel."
"Ära muretse, eks. Ma tunnen sind. Sa läksid kolme aasta eest, ma olin siis kümnene."

Uus osa jälle. Kas keegi seda loeb? Ootan väga kommentaare.

5.peatükk

Rachel vaatas ringi. See sama paik. Ta mäletas seda kohta, nagu oleks ta siin alles eile olnud. Jah, ta ju oli siin eile, kui ta tuli. Ta ärkas. Ta oli saanud voodikoha Debora kõrval.
"Rachel K. Palun siia!" Karm hääl, kõlas täpselt nagu vanasti.
"Mis viga?"
"Sulle on külaline." Karm nägu muutus naeratuseks ja viis Racheli tutvumistuppa. Seal, istus, sohval üks mees. Kaunis, kui nii võib öelda. Ütleks, et umbes 36 aastat vana ja vägagi rõõmsa olekuga.
"Kas see on Rachel? Kullake, kas mäletad mind?" Rachelil koitis järsku peas, see oli see sama mees, keda ta viimati oma kujutlustes nägi, toosama, ta isa.
"Oled see sina isa? Ku..ku...kuidas sa nüüd siin oled?"
"Kullake. Tähendab, kui kõik arvasid, et ma olen surnud. See oli mu kaksikvend, mäletad, onu Copter. Ta nõustus minu eest tegema seda etappi läbi ja noh, tal oli raske. Ta ütles, et ta laseb minul elada, kuna mul on veel ka tütar. Aga, nüüd, kas tuled minuga?"
Tüdruk noogutas. Ta oli rõõmus. Tema isa. Tema.
"Isa, John, kus sa elad?"
"Ma elan järve ääres. Väikeses majas mida ma kutsun Sunshineks päeval ja Stardustiks öösel."
Nüüd oli see käes. Kohver kätte ja minekule, jälle.
Seal oli limusiin. Kõik mida ta tahtis.
"Aga isa? Tead, ma elasin vahepeal hobustega ja igatsen neid väga, vähemalt ühte, kas ma...noh...võin endale ühe hobuse saada?"
Isa noogutas rõõmsalt ja istus autosse.
"Muidugi kullake."

6.peatükk
Paari tunni pärast jõudsid nad suure maja ette. See oli väga suur, isa vaatas tütrele otsa ja naeratas.
"Kas meeldib?" Murelik ja samas ka rõõmus küsimus kostus Racheli kõrvu.
"Väga." Tõesti, Rachelile meeldis see.
"Mul on tall. Ma uskusin, et leian su ja mäletasin, et sulle meeldisid hobused. Mul on ka üks hobune, Stoocker. Ta on juba vana." Isa jutt tegi tütarlapse õnnelikumaks.
"Vabanda, et ma su niiviisi üksi jätsin. Noh, tead ju küll, see polnud lihtne. Tulla sind otsima ja...."
"Ei, isa. Pole midagi."
Nad sisenesid suurtest ustest ja isa kutsus
"Tom, tule siia!"
Umbes sama vana poiss, kui Rachel astus sisse.
"No mida, isa?"
"Miks ta ütles isa?"
"Ta on mu kasulaps."
Rachelit tabas löök. Poiss astus tüdruku juurde ja naeratas
"Ma olen Tom, ja sina oled Rachel. Isa räägib sust kogu aja, et kuidas ta su ikka lõpuks leiab ja et ta armastab sind. Kõige rohkem on tal pilte sinust."
"Tõsiselt?" Poiss noogutas. Racheli jaoks, tundus poiss ilus. Siis astus üks naine koos tillukese, umbes 4 aastase tüdrukuga sisse.
"Ja mu teine kasulaps, Isabella. Isabella, see on nüüd su õde."
Isabella noogutas ja naine ütles
"Ja ma olen su kasuema. Ära mind karda, ma tean, et juttudes on kasuemad pahad, aga mina mitte. Kutsu mind emaks!"