Iga mees valib oma tee.

Oleksin väga tänulik kui saaksin teada mis teised sellest jutust arvavad(: Samal ajal võib kuulata https://www.youtube.com/watch?v=Qsb-3DanPUo


Anna andeks vanaema,palun anna mulle andeks,et sind alatasa muretsema panen ja mingitesse jamadesse satun.Anna mulle andeks,et mind ei ole praegu sinu kõrval,sind lohutamas,abistamas ning selgitamas.Selle asemel pean sulle siit kirjutama ja juhtunut selgitama.Ma loodan, et kui sulle kõik otsast lõpuni ära räägin siis sa usud mind.Ma tean et usud.


Oli reedene päev,koolipäev oli lõppenud ning ma sammusin kodu poole.Olles peaaegu juba kodus helises taskus telefon.
„Jah!“vastasin kiirelt.
„Tsau kuule,mis täna?“kostus torust Priidu hääl.
„Phh,suurt ei midagi.“
„Olgu,olgu..mm..aga tuled äkki parki?Joome,räägime juttu ja värki.Mis arvad?“
„No okei,ma tulen!“
„No davai siis.“
„Davai.“
Ega mul siis joomise ja sõprade vastu midagi polnud.Kodus ei ole ka reede õhtuti midagi tarka teha.
Tuppa jõudes küpsetas vanaema pliidi ääres pannkooke.
„Noh, juba kodus?“ oli vanaema üllatunud.
„Jah,meil jäid 2 viimast tundi ära.“ andsin vanemale põsemusi ning istusin laua äärde.
„Ja mis puhul siis?“tõstis vanaema mu taldrikule hunniku pannkooke.
„Ah,majandusõps pidi kuskile minema .“vastasin,samal ajal kooki suhu toppides.
„Selge,selge.“naeratas vanaema.
„Kuule,ma tahtsin öelda ,et me poistega plaanisime täna sügisvaheaja algust tähistada.“ laususin ettevaatlikult.
„Oi kui tore.Kas teil tuleb siis mingi pidu jah?“
„No midagi sellest jah.“
„Selge,selge“naeratas vanamemm.
„Mm,ma mõtlesin,et järsku saad mulle natuke raha anda,peo tarbeks?“
„Ja palju sul vaja on?Ma pean vaatama kas mul leidub rahakotis peenemat raha.“
„Noh,teeme nii,et sina otsustad summa üle.“naeratasin.
Vanamemm läks kummutisahtlist rahakotti tooma.Tagasi tuli ta nägu naerul ja surus mulle
sajakroonise pihku.
„Vaata et mõistlikult pidutsed!“ noomis vanaema mind.
„Aitäh vanaema!“sõnasin ning lahkusin majast.
Kui ma parki jõudsin olid poisid juba seal.Kerdi autost kostus vali muusika ja kõik tundusid juba üsna joogised.tegelikult polnud asja taga mitte rohkes koguses alkohol vaid kanged narkootikumid.Priit võttis põuetaskust väikse punase topsiku ja küsis,et ega ma ei tha oma tuju lõbusamaks teha.Sellest alkoholist ei pidavat sittagi saama.Algul ma keeldusin kuid siis mõtlesin,et mis seal ikka.
Olime pargis olnud juba 3-4 tundi kui kõrvatänava jorsid platsi ilmusid.Minul oli nendest täiesti ükskõik aga nad ei istunud Priidule ,kuna mingil peol olid nad täesti lampi tüli hakknud norima ja peol oli tugevaks kakluseks läinud.Priidul oli lõualuumurd nii,et ta pidi mitu kuud läbi kõrre toitu imema,ei saanud suud avada ja rääkida sai ka väga halvasti.Olavil aga peksti jalaluu nii sodiks,et ta enam kunagi kõndida ei saa ja pidi eluks ajaks ratastooli jääma.Olavit aga muidugi meiega pargis polnud,ta võttis endalt 2 nädalat tagasi elu.
Võõraste lähenedes ärritus Priit koheselt,meid oli 5 ja neid 2.priit ei hoidnud ennast tagasi:“Noh värdjad,te julgete veel oma nägu siia näidata?Pärast seda kui mu sõbra vigaseks peksite ja ta sellepärast end tappis!“hakkas priit nende poole kõndima.
„Oma viga,ise oli siuke nõrguke et end ära tappis!“ julgesid jorsid vastu hakata.
„Türa teis on vist vaja natuke õpetada või mis?Tulge siia ja klaarime nüüd arved ära!“viskas Priit oma jope maha ja kääris varukad üles.
„Mis sa arvad et me teist sittakorridest jagu ei saa ?Ühe korra juba saime.“pistsid nad plaginal naerma.
Mille peale Priit ühele neist virutas ja ta pikali kukkus.Seejärel tungisid ka teised poisid jorssidele kallale.Ainult mina jäin pealtvaatajaks.
Möödas oli oma pool tundi,kõikjal oli veri,jorsside näod old üleni paistes.Poisid ei lõpetanud enne kui polnud kuulda enam ühtegi oiet.
„Priit,lõpeta ära!Sa tapad nad ära!“tõmbasin Priidu tagasi aga tema jagas ikka jalaga tugevaid hoope vastu jorsside nägusid.
Korraga tardus Priit ja lõpetas peksmise.Korraga tardusime me kõik paigale.Kaugelt oli kuulda politsei sireene.Kert hüppas autosse ja juba järgmisel sekundil nägime ainult auto tulesid.
„Värdjas!!!“karjus Priit talle järele.
„Mida te passite,kurat jookse nüüd!“karjus selle peale Ivo.
Järgmisel hetkel jooksime me nii kiiresti nagu me pole mitte kunagi jooksnud.Olime jõudnud üsna sügavasse metsa kui kuulsime juba politsei hüüdeid ja koerte haukumist.Polnud enam mingit pääsu aga me ei peatunud hetkekski.
„Persse!“ kukkus Ivo ühe kännu otsa ja ei saanud enam püsti.
Järgmisena koperdas Reimo.Meid Priiduga aga võtsid maha politseikoerad.
„Teil on õigus vaikida,kõik mida te ütlete võidakse kohtus teie vastu kasutada.“kõlas politsei suust pähe õpitud lause kui ta meie käed raudu pani.

Teel jaoskonda mõtlesin sellele,et miks ma siin olen kui ma mitte midagi ei teinud.Inimestel on selle kohta erinevad arusaamad,kes arvab et pealtvaataja on ka kurjategija,kes arvab et mitte.Mina arvasin,et ma pääsen puhtalt.Aga sellise asja eest juba ei pääse.Ja kui keegi veel aru ei saa mis jorssidest sai,siis matavad hetkel neid nende vanemad,sugulased ja sõbrad.MInu arvates said nad õige karistuse,minu arvates on see õiglus.Kuid seadustel on teine arusaam õiglusest:seega lähevad Priit,Ivo ja Reimo 7ks aastaks kinni ja mina 4ks aastaks kinni.


Siim.



[i]