Detroit Dreamy

Okei, pealkiri on ilmselgelt kahtlane...
Aga ma mõtlesin ka NaNoWriMol osaleda ja kirjutan nii aktiivselt kui võimalik, aga ega mul tegelikult ei ole eriti aega, kui trennid ja värki üksteise otsa kuhjuvad. Nõme jah.
Aga ma siiski proovisin. Ma olen üheksakümmend üheksa protsenti veendunud, et mul on nii kirja- kui ka komavigu. Ja mõnes kohas tõenäoliselt venib.
Kriitikat küllalt.
Aga ikkagi.. Kõige rohkem tahaks kommentaare, ükskõik kas kriitikat või muud. Oleks tore mõelda, et keegi üldse loeb ja üldiselt mingit vastukaja saada.



1.

Õues sadas vihma. Hallid rasked veetilgad langesid aknaklaasidele ja asfaldile. Sillutatud teeäärsed olid kaetud sajust võbelevate lompidega ning muruplatsid poriste, libedate kohtadega, kus inimesed kergelt ninali käisid. Mitte just parim päev esimeseks koolipäevaks.
Savannah oli alati sügist vihanud. Kõik see värvilisus, millest räägiti, oli iga kord tulemata. Oli ainult vihm ja muda igal pool. See oli nii agooniline ja masendav, et neiul ei tekkinud kunagi sügisele mõeldes optimistliku või sooja tunnet sisemusse.
„Toredat esimest koolipäeva,“ sõnas ta isa lõbusalt, kui oli kooli ees pidurdanud ja end nüüd tagumise istme poole väänas. See oli alati naeruväärne olnud, et Savannah kui 16-aastane oli sunnitud taga istuma. Pärast ema autoõnnetust oli tema vanem ilmselgelt liiga rangete turvameetmetega.
Näitsik turtsatas, ohkas sügavalt ja väga ülepingutatult ning astus siis autost välja, saades piserduse vihma koheselt näkku. „Ma tulen bussiga koju,“ pomises ta veel enne autoukse kinnivirutamist. Toyota vajutas gaasi alla ning veeres suitsupahvaku saatel minema.
Savannah hammustas tugevalt alahuulde, piieldes sagivat rahvamassi kooli ees. Tal polnud mingit tahtmist sinna trügima minna. Parema meelega oleks ta tagasi koju sõitnud ja veel kolm kuud puhanud, ükskõik kas siis vihmaga või ilma.
Siiski vinnas ta käekoti õlale ja seadis sammud kooli ukse poole. Kasutades parajasti küünarnukke, et endale kõige ebaviisakamal moel teed teha, kostus läbi segunenud jutupomina tema kõrvu kiljatus, mida ta selgelt teistest häältest eristada oskas.
„Van!“
See oli kõige nõmedam hüüdnimi läbiaegade, sest tegelikult tähendas see ju kaubikut. Aga et tegemist oli tema parima sõbrannaga, oli see lubatud. Aga see oli ikkagi õrn koht, sest neidis nägi kõvasti vaeva mitte grimassi tegemisega iga kord, kui Melissa teda nii kutsus. Seekord ei hoidnud ta end tagasi, sest viimase kolme kuu jooksul polnud ta seda eriti palju kuulnud.
Sõbrannat sai ta aga näha alles koolis sees, kui ta esiuksest sisse oli astunud. Melissa seisis mõned meetrid eemal, pilk otsivalt ringi rändamas. Savannah hammustas uuesti õrnalt huulde, muigas ning hiilis tüdrukule selja tagant lähedale, haarates tal järsult õlgadest kinni ja puhkes naerma, kui Melissa võpatades kiljatas.
Tütarlaps pööras kuldblondide juuste lenneldes ringi ja naeratas laialt, kuid muutis ilme koheselt tõsiseks, lausudes kurja alatooniga: „Van, ära ehmata nii!“ Kuid tema grimass asendus kiirelt jälle naeratusega, kui ta õnnelikult Savannahit embas.
Elevil jutuvada saatel sammusid tüdrukud saali poole. Astunud mürkrohelistest aulaustest sisse, tekkis Melissa näole nördinud ilme. Ka Savannah ei olnud eriti rõõmus tundes, kuidas külm aegamisi pluusi vahele ronib ja kananahka tekitab. Vähe sellest, et saal oli hämmastavalt madala temperatuuriga, olid ka enamus istmetest hõivatud, mis tähendas seda, et neiud pidid kas püsti seisma või ennast kuhugi taha kitsasse ruumi mahutama.
Viimaks suutsid nad end siiski kuhugile saali keskele paigutada, mõlemad külmast peaaegu värisemas.
„See on kohutav,“ kommenteeris Melissa pahura häälega ja üritas kuidagi end oma siidisalliga soojusesse mässida. Savannah üritas võimalikult liikumatult istuda, lootes, et vähemalt enam külmemaks ei lähe. Sel hetkel kahetses, et ei olnud lasknud isal endale järgi tulla. Ta teadis, et väljas polnud ilm nii külm, kuid siiski valmistas talle ebameeldivust mõte sellest, et ta peab vihmas koju kõmpima ning loksuma bussiga, kus ilmselt igasugune küte puudus.
Viimaks näitas luitunud kollakal seinal paiknev suur kell, et oli aeg alustada. Kui direktor kogu oma hiilguses lavale purjetas, jäi sumisev rahvahulk aegamisi vaikseks.
Koolijuht astus kõnepulti ja köhatas groteskselt. Tupsutanud vanaaegse riidest rätikuga laupa, mis juba kergelt – ühes põskedega – õhetama hakkas, tõmbas ta rinnataskust välja kokkukärtsutatud paberihunniku, mille ta kiirelt lahti urgitses.
„Kallid õpilased, pedagoogid, vanemad…“
Nii algas mehe kõne, mis oli madala ja kareda tämbriga, kuid millest üllatavalt ei kostnud ühtki kõhklus- või närvilisusenooti.
Siiski läks enamik kõnest Savannah kõrvust mööda, sest ta oli enne algust veel taha vaadanud ning tema pilk oli kleepunud tagumisele seinale nõjatuvale liivakarva juustega noormehele, kes paistis hingeldavat.
Näitsikule tundus, et nooruk naeratas talle hetkeks, tabades tolle pilgu. Savannah’ suu oli kergelt paokil, kui ta poissi silmitses. Midagi selles tüübis oli…
______

Niisiis.. Kriitikat?

Mullle meeldis. Kohati oli võibolla kirjeldustega liialdatud, et pisut segaseks ajas, kuid miks sa peaks minusugust algajat kuulama eksole ?
Ootan huviga uut. :)

Heh mulle meeldis.
Savanahh on nagu mina, kes vihkavad sügist. See on nõme aasta aeg
Aga jamh... nagu öeldud mulle meeldis

mulle samuti , niihea

TeddyBear: Ma olen nii teadlik sellest.. Ma topin alati liiga palju kirjeldusi ja sisu jääb kuidagi väheseks.. xD Edasipidi paremini.

Karro: Mulle ka ei meeldi sügis. -.- Nii masendav on koguaeg. Ja kooli peab minema. xD Tore, et meeldis.

PINK: Tänks.


See osa on võib-olla natuke sisukam, kuigi ma pole kindel. Mul edeneb see kirjutamine praegu suht hästi, sest mul on nagu eesmärk olemas. Tavaliselt ma suudan hästi kiiresti kõik pooleli jätta.
Kriiti tahaks veel. Muidu ei arene.


2.

„Näeme homme, eks?“ küsis Melissa veel enne, kui isa autosse istus. Tema sõrmed olid pisut kramplikult Savannahi õlgade ümber põimitud, nagu kardaks ta, et too ei tule.
„Muidugi,“ vastas neidis pisut mõrult ja muigas. Loomulikult tahtis ta jälle sõpradega suhelda, aga tunnid liigitas elava põrgu kategooriasse. Vahet pole, kas siis liialdus või mitte. Ta omas suhteliselt kindlaid aimdusi, et kõik mis ta seal teeb on piinlemine. Savannah võis ilmselgelt käituda liiga dramaatilisena, sest füüsika ja bioloogia õpikud oleks ta peaaegu minema visanud, mõeldes, et nii jamad ained tuleks koolist üldse eemaldada.
„Kuule, ela üle, ega sa nüüd päris vanglasse või võõrutusravile ei lähe,“ lausus Mel sarkastiliselt kulme kergitades, kui ta sõbranna pahurat ilmet silmas. „Jajah, muidugi,“ pomises Savannah huulde hammustades. Hinganud sügavalt sisse, embas ta veel Meli kergelt ja eemaldus siis rahuliku sammuga.
Väljas oli küll vihma hõredamaks jäänud – see oli kahanenud vaid õrnaks uduvihmaks – kuid näitsik tundis mööda porist asfalti kodu poole kõmpides ikka mingit kummalist rõhuvust, nagu oleks midagi valesti. Ta polnud kunagi nii suurt ebameeldivust kooli suhtes tundnud. Tema hinded olid peaaegu alati korras ning õppimishimu polnud eriti kahanenud. Reaalained tundusid küll pisut keerulisemad ja tüütumad, kuid sellegi elas üle, kui korralikult õppida.
See aasta oli tal justkui „sügismasendus“, sest nii ilm kui ka läpakasse salvestatud eelmise aasta referaadid tekitasid tusast tuju.
Savannah ohkas sügavalt ja raskelt sisse ning välja, tuues suust välja jaheda „suitsupahvaku“. Tänaval ei olnud peaaegu kedagi; mõni üksik inimene jalutas koeraga või kiirustas koju, kuid enamik rahvast koolis olid autodega koju sõitnud, sest palju rohkem kihutas temast mööda Audisid, Volvosid ja Mersusid, mis kõik talle peaaegu mudavett riietele pritsisid.
Imelikul kombel olid tänavalaternad juba süüdatud. Nende kollakas valgus kumas allapoole, kuid ei torganud eriti silma, sest kellaaeg polnud veel nii hiline, et tulesid oleks vaja olnud.
Savannah oli enne kõrvaklapid kõrva toppinud ja tema pea nõksus nüüd kergelt muusika rütmile kaasa. Panemata peaaegu midagi enda ümbruses tähele, astus ta mõtetesse vajunult autoteele, eirates kõiki helisid, mis kostusid väljaspool tema kõrvaklappe.
Siiski kuulis ta läbi muusika teravat kriiksatust ja valju signaali. Ta peatus järsult, samal hetkel kõrvaklappe ära tirides ning sattus silmitsi pimestavate autotuledega, mis näiliselt aegluubis lähenesid, samal ajal, kui neiu ise oli justkui tardunud, suutmata ühtki jäset liigutada. Ta tahtis kiljatada, aga tema kurgust ei pääsenud valla ühtki heli ja auto, suutmata libedal teel korralikult pidurda, tuli aina lähemale…
Siis juhtus midagi, mis vallandas Savannah’ helipaelad ning tüdruk karjatas kiledalt, kui keegi temast kinni haaras ja eest ära paiskas, samal ajal kui, auto kriginal kohta põrutas, kus Sav oli hetk tagasi seisnud.
Näitsik seisis jahmunult tee äärel, liigesed ikka kanged ja kurk kinni kuivanud. Tema kõrvalt kostus kerget hingeldamist ja siis paari sammu, mis tema ette astusid.
„Oled korras?“ küsis päästjast võõras, mahe naeratus näol. Savannah sinakad silmad olid noormehele naelutatud ja suutnud viimaks suu sulgeda, noogutas ta tuimalt. „Ole järgmine kord ettevaatlikum,“ lisas poiss rahulikult kandadel kiikudes ning muigas taas. „Mhmh…“ mõmises Savannah pilku viimaks ära rebides ja maha lüües. Tema põsed lõid tugevalt õhetama ja külmast ilmast hoolimata, pitsitas sall tema kaela ja äkitselt kare tunduv pusa nahka.
„Tänan,“ suutis neidis viimaks selgelt sõnada ja vaatas noorukile ebalevalt otsa, tundes viimaks ära, et see on sama poiss, keda ta enne saali tagaosas jõllitanud oli. Surunud hambad tugevalt keelde, arvas ta end maitsvat mõru verd, kuid see oli vaid ettekujutlus.
„Ma peaks nüüd koju minema,“ tunnistas Savannah tasase häälega ja tahtis võimalikult kiiresti noormehe juurest minema saada. Isegi teadmata miks, sest too oli tegelikult väga kena ning just Savi päästnud. Kuid tütarlaps ei kibelenud hetkel millegi muu järgi rohkem, kui koju jooksmise.
„Oota nüüd… Äkki ma saadan sind?“ pakkus nooruk soojalt naeratades ja astus neidise kõrvale. „Ma elan kaugel,“ sõnas tüdruk järsult, üritades ikka pääseda. „Aga ma pean ikkagi sind nüüd valvama, äkki jooksed veel mõne auto alla,“ kergitas teine lõbusa muige saatel kulme.
Savannah hingas sügavalt sisse ja kinnitas hädist naeratust näole manades: „Ma ei jookse. Näed, ma panen kõrvaklapid üldse ära.“ Tütarlaps toppis muusikaallika kotti, sorkides seda sinna, kuhu parajasti mahtus. Noormees ohkas ja surus käed jakitaskutesse. „Olgu siis. Aga ikkagi.. Ole ettevaatlik, eks?“
Savannah noogutas ebalevalt. Teine tundus kuidagi kahtlaselt hoolitsev..
„Ma olen Savannah,“ sõnas näitsik siiski veel enne äraminekut, juba kindlamalt. Lihtsalt viisakusest.
„Keith,“ sõnas poiss sõbralikult ja naeratas kergelt noogutades. „Ehk näeme veel,“ lisas ta vaiksemalt ning seadis sammud teisele poole.
Savannah aga ohkas ja hammustas juba teab mitmendat korda sel päeval huulde, niiet need ähvardasid juba verele tõmbuda. Siis keeras ta otsa ringi ning hakkas vastassuunda sammuma.

Mis sellest autost sai? Kui ma oleks seal autos istunud siis ma oleks sealt kindlasti välja mölisema tulnud. Kuna ma oleks ju äärepealt otsa sõitnud.
Aga mulle meeldib Keith..
Nii armas, kohe mingi lampi ou ma päästisin su ja olen armunud.
Sorry panen tühja. Kohvi laksu alla nata
Aga jahh mulle meeldis.

Oot, kuhu poole see Savannah siis läks? Jäi nats arusaamatuks. Kas sa ta läks siis nagi Keithile järgi või mis?

Karro: Mm, ausalt öeldes ei mõelnud ma selle autojuhi peale üldse. Tõenäoliselt tõmbas ta siis kiiresti minema, sest ta kartis, et tüdruk esitab süüdistuse orsm. xD
Ja Savannah läks teisele poole Keithist. Ta läks oma teed mööda edasi, Keith läks teisele poole.

PINK: Tenkjuu. (Y)

Nii. Kolmas siis. Kirja- ja stiilivigu on kindlasti, sest ma olin piisavalt laisk, et mitte kontrollida.. Mul on valmis umbes seitse osa, seega praegu edeneb. NaNoWriMoks ma seda tõenäoliselt valmis ei jõua, aga mingiks ajaks proovin ikkagi lõpuni kirjutada.
So, here ya go. (a)


3.

Savannah seisis täispikkuses peegli ees, pea pisut viltu kallutatud ja silmitses ennast. Ei midagi omapärast… Kastanpruunid kergelt punaka varjundiga pikad lokkis juuksed, mandlikujulised hallikas-sinised silmad ja sirge nina. Ta oli üsna lühikest kasvu ja sale. Hetkel ei kandnud ta küll kõige esinduslikumaid riideid – kulunud tumesinine pidžaama – ja ka tema juuksed olid vaid salkus ja lõdvas krunnis, mis vaevu kinni püsis.
Neiu ohkas ja hammustas keelde, et mitte midagi vanduda. Talle ei meeldinud see halb komme, kuid sõpradest avaldunud mõju vallandas vahel mõne sõna kuidagi iseenesest. Kuigi ta üritas seda kontrolli alla hoida.
Ta oli terve eelmise õhtu Keithi peale mõelnud, ise teadmatagi miks. Iga vähegi hooliv ja viisakas inimene oleks auto alla jäävat inimest aidanud. Kojusaatmise ettepanek tundus küll pisut pealtükkiv, kuid võis ju olla, et noormeest oli selliste kommete järgi kasvatatud ja tal oli väga tundeline iseloom. Kui nii, siis ei olnud seal midagi imelikku…
Kolmkümmend viis minutit hiljem istus ta juba köögilaua taga, ees ajalehe koomiksite sektsioon ja selg küürus kausi kohal, et endale mitte piima või maisihelbeid riietele ajada.
„Hommikust,“ tervitas teda uniselt kööki tatsav Sienna, suu koheselt peale seda ammuli, et haigutada. Seljas oli tal alles punane öösärk. „Kas sa ennast valmis ei pane?“ küsis Savannah kulme kergitades, kui õe kostüümi silmas. „Ma lähen hiljem,“ mõmises Sienna külmkapi ust lahti rebides. Hetk hiljem astus kööki tüdrukute isa, reibas ilme näol ja silmad säramas.
„Savannah, oled valmis? Lähme,“ teatas ta kiiruga, haaras toolileenilt jaki ja ruttas esikusse. Kõnetatu ohkas sügavalt, lükkas tooli häälekalt laua alt välja ja siirdus samuti esikusse, enne veel õele kerge ’tsau’ öeldes.
Viisteist minutit enne tundide algust astus ta oma garderoobi uksest sisse ja riputas jope oma nagisse, lükates kiirelt ka saapad jalast.
Jõudnud keldrikorruselt teisele korrusele, kõndis ta tüdinult mööda rahvarohket koridori. Tee peal olid tema paberid maha lennanud ja nüüd vales järjekorra, samuti kortsus. Veel oli teda tabanud mitu müksu vanematelt õpilastelt, kes ainult irvitasid.
„SAVANNAH!“
Selle kriiske oleks hüütu ka une pealt ära tundnud, sest Ben oli eriline.. Muidugi. Noormees oleks jooksnud, kui tema stiil oleks lubanud. Tema päevitud näol säras lumivalge naeratus ja pidevalt vahetuv soeng taas uus. Sellise kunstiteose vormimiseks läks ohtralt geeli, palsameid ja igasuguseid muid kalleid firmatooteid, mida Benjamin – nagu ta ise eelistas, et teda kutsutaks – kasutas. Kõik heal eesmärgil.
„Ben!“ kiljatas Savannah rõõmsalt. Poiss oli tema sõber juba nii ammu, et oli võimatu mitte rõõmu tunde. Tolle ilme aga tõsines, kui ta kergelt keelt naksutas ja pistis: „BenJAMIN. Ben on nii labane.“ Savannah pööritas silmi, suutmata muiet huulilt kiskuda ja noogutas, põimides käed ümber poisi, et teda emmata.
Neidis tundis Benjamini juba piisavalt kaua, et teada neid asju, mida nooruk ise ei tahtnud enda kohta avaldada. Tema sõbrad olid üsnagi kindlad, et poiss on gei. Nad ei olnud küll väga kindlad, kuid too ei kommenteerinud teisi tüdrukuid kunagi muudmoodi, kui nende röögatu tuunika või eelmise hooaja kingade pärast. Samuti oli ta kõiksugu toodete ohver; tema vannitoakapp oli pungini täis purke, pudeleid, topse ja karpe, mis sisaldasid küll niisutavaid, pehmendavaid ja tervendavaid kreeme, vedelikke ning geele. Tema riietusstiil oli vägagi silmapaistev, sest tema jaoks oli peamine, et hooajas püsida.
Ta ei tunnistanud ise siiski midagi. Benjamin polnud kunagi selgelt välja öelnud, et ta oleks homoseksuaalne, kuid ma mitte seda, et ta sirge hetero oleks. Sellegipoolest oli noormees üks parimaid sõpru, keda tahta.
„Issand, sul on Fendi kott!“ hüüatas Ben erutunult, peenikesed sõrmed kohe kotti kobamas. Savannah oli kergelt ebaleva ilmega; ta oli kindel, et oli selle saanud emapoolse tädi käest, kes osad oma asjad õetütrele annetas. Näitsikul polnud õrna aimugi, mis firmamärk see võiks olla. Tema pärast võis see olla ükskõik, peaasi, et kena välja näeks.
„Muidugi. All for you, honey,“ sarkasmitses Savannah naerdes ja libistas end sõbra käevangu, samal ajal, kui see talle jaheda pilgu saatis.
Üsna varsti põrkasid nad kokku ka Melissaga, kes Benjamini nähes suutis vaid kiljatada ja tollele kaela hüpata. Savannah kahtlustas, et Melil oli sõpra kunagi kerge armumine olnud, kuid see oli olnud lühiajaline, sest ta oli selgeks saanud, et tema elu armastus polegi ehk temasoolistest huvitatud. Edaspidi suhtus ta tollesse nagu moejumalasse ja väga heasse sõpra.
„Mis meil esimene tund on?“ küsis Savannah, käsi küünarnukist oma Fendi kotti surutud, üritades tunniplaani üles leida. „Kirjandus,“ teatas Benjamin rahulikult ja muigas. Teine päev ja tal oli loomulikult kõik peas. Noormees tõstis käe, et oma küüsi imetleda. „Nii edev kohe?“ turtsatas Melissa ja ohkas sügavalt. „Mul on see aasta jälle Sookoll,“ oigas ta masendunult ja tema pea vajus raskelt Beni õlale.
„Istu tagumisse pinki ja ürita tähele panna. Selles on saladus,“ märkis poiss pisut üleoleva ilmega ja mõlemad tüdrukud silmitsesid teda iroonilise pilguga. „Ürita tähele panna? Sama hästi võid sa mulle öelda, et ehita rakett ja sõida Kuule,“ torises Mel uuesti ohates ja jäi seisma, et kotis sorida. „Ma käin vetsust läbi, Van, tuled kaasa?“
Savannah pööritas kergelt silmi ja sõnas Benjaminile: „Näeme klassis.“ Seejärel sammusid nad Melissaga kahekesi tüdrukute vetsu poole, jutt koguaeg käimas.
___________

Kriitikat?

Ja siis poole tee peal vetsu koperdavad nad, sellele elupäästjale otsa ja siis jamh...
Igatahes mulle meeldis, kuigi natuke oli....
Aga jah, uus osa ka eks?

oo heea, uut paluks. väga meeldib

Toyota vajutas gaasi alla???