Sõda, milles lapsed ei olnud osa.

Oioioi kui ammu ma selle kirjutasin.
pm, jutt ühe lapse vaatevinklist. :) lugege kui viitsite.

See oli aasta 1984. Mu kaugekauge vanaema oli alles väike. Umbes 9 aastane.

See kõik sai alguse neist, VENELASTEST. Ma ei ole ikka veel aru saanud miks? Miks just meie, neist nii kaugel. Egiptus ei ole mitte milleski süüdi. Või siiski? Mida jättis Ema mulle vanema jutust välja? Nii rääkis seda kunagi kaugekauge vanaema.
Egiptlased, meie. oleme aastaid venelastega rahus olnud. Kuid nüüd kui Meie riiki asus juhtima Apulin Semzinor ja Venelaste ette astus Alexandr Zolvik. Neil oli aastaid olnud eriarvamusi ja tülisid ja kui nüüd said nad enda alluvusse miljoneid süütuid inimesi ei olnud see enam väike kähmlus vaid sellest oli saanud SÕDA. Inimesed elasid hirmus. Mis juhtub järgmiseks. Ka mina olin väga ettevaatlik. Ühel päeval, täpsemalt 15 detsember 1984, see juhtuski. Mu ema läks nagu tavaliselt varjulisse linnaossa, mis oli meile lähedal, süüa ostma. Nimelt mulle isale, endale, vennale Markusele ja Murile kes on pere koer. Ta oli juba umbes tund aega ära olnud kuid ei olnud temast kippu ega kõppu. TAvaliselt ta käib poest 30 min. Isa kahtlustas ja läks asja uurima. Ütles veel:"Kui midagi kuulete, mine sinna" ja näitas näpuga köögi sahvri alusesse kambrisse. Ta läks, aga tema ei tulnud tagasi. Ma hakkasin muretsema. Isa ei lubanud välja ju minna. Kuulsin järsu karjatust kõrval majast ja tegin nii nagu isa käskis. Tõmbasin sahvri aluse luugi lahti ja aitasin Muri ja Markuse alla. Avastasin ei jätsin söögikorvi söögituppa laua peale. Läks kiireks. Nad olid kohal. Ukse taga. Ma hakkasin kartma. Andsin korvi markusele kes oli vaid aasta noorem kui mina, ütlesin et mööda käiku edasi minnes jõuate turvalisse kohta. "Kas sa ei tule" küsis vend. "Ei, ma jään siia ja otsin ema ja isa üles. Ma vartsi tulen. Minge." Lükkasin luugi kinni ja tõmbasin sahvri ukse ka kinni. Keerasin ukse lukku ja hüppasin aknast välja. Jooksin, jooksin ja ainult jooksin. Ma ei teadnud kuhu minna. Kõik oli pime. Korraga tuli meelde ema vana sõber. Jooksin sinna, see oli paari maja kaugusel. Jooksin tuppa. Keerasin ukse lukku ja pöörasin ümber. Seal nad seisid, kõik neli. Mundris. püssidega ja puha. Nende tagant astus välja naine. Üleni mustas. Naine patras midagi vene keeles ja siis läks kõik pimedaks. Peale paari tundi ootamist. Istusin kuskil vagunis. See haises. Mul olid käte ümber ahelad ja seljas paksud katkised koledad kasukad. Roomsin suvalise inimese poole. Küsisin midagi mida ma ei mäleta. Ta vaid vaatas mulle otsa ja ütles:"Oh, jumal kaitsku meid kõiki." Ta pööras pea ja istus edasi. Istusin ka. Lihtsalt istusin. Kõht oli väga tühi. Roomasin mundris mehe poole kes istus mugavas toolis, eraldi ruumis, akna kõrval, ja sõi leiba jõi piima ja mahla. Sirutasin käed ette. Polnud ju mõtet midagi öelda. Ta on venelane. Niikuinii ei saa aru. Ta ütles midagi vene keeles ja viskas mulle pihku paar leiva tükki. Üks meestest, kes istus ka ahelates, nägi seda ja läks ka mundris mehe poole. Venelane vaid irvitas talle otsa ja viipas käega ta istumiskoha suunas. See oli vana pehkind känd. Selles pimaedas haisvas vagunis. Istusin vaikselt. Pidasin aru. Kuidas välja saada. Kuulsin samme selja tagant. See oli see sama naine mustas. Ta võttis mu käte ahelatest kinni ja vedas mu kuhugi kõrvalisse ruumi. Seal oli puhas ja korralik. Ta andis mulle ette paberi ja pliiatsi. Ta andis ette teksti ja käskis ette lugeda. Lugesin selle valjusti ette ja ta kiitis mind. Seejärel pidin kirjutama tähestiku ja joonistama loomi ja asju. Ka selle eest sain kiita. Ta võttis jälle mu ahelatest kinni ja pani mind tagasi sinna vagunisse. Juba lootsin, et äkki lastakse mind ema juurde. Siis tuli mulle meelde, Markus ja Muri. Kus nad on? Kuidas neil läheb. Paljud küsimused seoses nendega kummitasid mind. Tundisn aeglast väsimust. Ja jäid sinna samasse põrandale magama. Ärgates ei olnud ma enam selles vagunis. Ma olin toas. Kus olid mul voodi ja puhtad riided. Seal oli veel voodeid ja veel lapsi. Kõik magasid. Jäin ka edasi magama. Ärgates, olin ikka veel seal toas kus olid voodi ja puhtad riided. Kuulsin kuidas uks lahti läks. Sisse astus see sama naine kes oli ka ennem seal vagunis. Ta kõndis minu poole. Ta võttis õrnalt mu käest kinni. Läksime ruumi kus olid duśśid. Pesin end ära ja panin selga puhtad riided. See oli väga hea tunne. Kuid kõht oli ikka tühi. Ta oli sellest aru saanud ja viis mind söögisaali. Seal oli palju laudu. Istusin ühte. Mulle pandi ette soe puder, piim, leib ja moosisai. Kõik oli korras ja hea, kuid liiga hea. Kui söödud sain viis ta mind tuppa kus oli palju mänguasju. Ta lasin mul valida ühe. Võtsin Murit meenutava koera. Ta juhatas mind tagasi magamistuppa. Seal oli palju tüdrukuid. Mulle meeldis seal. See naine ulatas mulle raamatu. Ta lahkus toast ja ma istusin voodi ääre peale. Hakkasin raamatut uurima. Kõik tüdrukud toas vaatasid mind. Üks istus minu kõrvale ja ütles:"Ilus raamat." "Aitähh." vastasin. Raamatu vahel oli kiri. Avasin selle ja lugesin. "Kuulsin, et oled nüüd lastekodus. Väga hea. Ma istun siin jäises majas ja kirjutan seda kirja. Läheb sul hästi? Ema isa on surnud muide. Kogu Egiptus on surnud, maatasa. Halastamatult. Vaid lastele anti armu. Muriga on hästi. See rikas poiss kes siin majas elab võttis ta endale. Mul läheb siin hästi. Istun Moskva kõige suuremas majas. Tore eks? Kirjuta siis ikka vastu ka. Armastusega, Markus. Panin sulle endast väikse mälestuse kaasa. Leiad selle raamatu 145 lehelt. Ole tubli." puhkesin nutma. Vajusin voodi peale. Avasin 145 lehe ja raamatu lehtedes oli auk. Seal oli muri kaelarihm, mille küljes oli süda. Hakkasin veel rohkem nutma. Ja nii algas minu sõda Venemaa vastu. Kes selle võitis? Ma veel ei tea. Kuid elu pole õiglane, see on kindel.

Nii on seda lugu räägitud põlvest, põlve. Egiptus siiski tegi midagi. Ta võttis venemaalt kõike väärtuslikuma: uhkuse. Egiptus laastati. Elu ei olnud sama pärast seda. Sõjas või seoses sellega sai surma ligi 1.5 miljonit inimest nii Egiptuses kui Venemaal. Kuid see sõda loeti maailma ajalukku kui Sõda, milles lapsed ei olnud osa. Kõik lapsed kes ise end surma ei viinud, jäid ellu. Nad pandi lastekodudesse ja majateenijateks. Nii kodumaale kui Venemaale. Lapsed on elu tulevik ja neid peab hoidma, kuid kui maailm sind hävitab, pole midagi teha. Elu on selline.

Muri ja Markus egiptuses? Ja kakoi venelased, millega need sulle ette jäid?