Lora

1. osa

"Sest, et ta on üks paganama joodikas ja laaberdaja. Seda ma teile ütlen." lausus missis Pattison. "Sellepärast ei taha ma temaga mingit tegemist teha."
"Aga kuulake ometi..." keelitas teda härra Dias.
"Ei, "katkestas teda naine, "Ei ja veelkord ei! Mina teda enda juurde elama ei võta! Surgu või maha!"
Sellega oli arutelu tema jaoks lõppenud, ta haaras laualt oma nahkkindad ning sööstis õhetades toast välja.
"Niisiis," pöördus härra Dias ülejäänud seltskonna poole, kes olid seni vaikides oma järge oodanud. Seltskond koosnes kolmest inimesest- proua Affelbottist ja härradest Smithidest.
"Ma arvan, et me peame selle olukorra isekeskis lahendama." ütles härra Dias.
James Smith köhatas, pakkus vennale Arthur Smithile ja daamile sigarit ning ütles: "Oma sugulast ei saa hätta jätta, see on selge. Aga olge ometi mõistlik onu Dias, me pole keegi toda kõnealust preili Fischerit näinudki."
Arthur noogutas innukalt.
"Selle põhjal, mida missis Pattison meile rääkis, ei saa arvestada, justkui oleks ta väga kena inimene! ütles proua Affelbott ja väristas ennast pahameelest nii, et tema põsed võbelesid.
"Katsuge säilitada rahu." ütles härra Dias, kuigi tema enda hääletoon polnud kaugeltki rahulik. "Proua, miks te ei võiks armsale preilile ulualust pakkuda? Ma ei ole kuulnud, et te vaevleksite majandusraskustes, mis teid takistada võiks. Tõtt-öelda olen ma kuulnud justkui otse vastupidist."
"Aga mul on abikaasa!" kraaksatas proua Affelbott.
"Kas tal on kombeks võõraste noorte tüdrukutega sahmerdada?" küsis Dias kaastundlikult.
"Kuidas te julgete?! Muidugi mitte!"
"Mille pärast te siis muretsete?"
"Ma ei muretse, ma...."
"Ah, härra Smith ja härra Smith, mida teie asjast arvate?" pöördus onu järsult nimetatute poole.
"Mina ei saa samuti aru, mille üle armuline proua muret tunneb." ütles Arthur.
"See ei puutu asjasse!" pistis proua vahele.
"Ma palun teid proua..." ütles härra Dias, "katsuge ometi... härrased kaaluge seda asja."
"Küllap me kaalume, kui te ütlete meile miks te ise toda preilit enda katuse alla ei võta?" lausus James.
"Põhjus on väga lihtne. Nimelt on mul kodus haige naine ja kaks last. See oleks võimatu!"
"Aga ta on ju teie... Kes ta teile oligi?"
"Onutütar."
"Siis on ta ju meie poolõde?" ütles Arthur ja pillas seda tehes oma sigari vaibale ning asus paaniliselt tuhka jalaga laiali ajama.
"Palun, ärge seda küll tehke." tegi härra Dias talle märkuse, mille peale Arthur sigareti kerge piinlikustundega tuhatoosi pani.
"Ma panen ette loosi võtta." ütles äkitselt James.
"Kuidas palun?" küsis proua Affelbott.
"Loosi. Ulatage mulle paber palun."
Härra Dias tõi kirjutuslaua sahtlist märkmepaberi kuubiku, James rebis sellest kolm paberit, jagas laiali ja laskis neile igaühe enda nimi kirjutada. Härra Dias kontrollis need üle, voltis kokku ning pani tühjale puuviljavaagnale. Seejärel raputas ta sedelid segamini ning võttis neist ühe.
Selle avanud, vaatas ta tõsisel ilmel proua Affelbotti kriitvalgesse näkku.

Väga hea:) Peategelased meenutavad inglasi- väga kontrollivad oma sõnu ja ei aja loba juttu. :)
Ootan huviga järge. :)

nad ongi inglased:D järg tuleb, homme ma loodan:D

suur aitäh teile;D
(andestage, kui on kirjavigu)

2. osa
"Palju õnne proua! Te olete pääsenud!" hüüdis härra Dias. Vennased ohkasid õnnetult.
"Kumb meist?" küsis Arthur.
"James, neiu on sinu vastutuse all." vastas härra Dias.
Arthur muigas. "Nonii, Arthur..." ütles seepeale James, "Ülepäeviti laenan ma teda ka sulle."
"Mida see peaks tähendama?" protesteeris Arthur kiirelt, "Sina said ju loosiga valitud."
"Niikaua, kui me ühe katuse all elame, vastutad sina sama palju kui mina." ütles James.
"Sellisel juhul kolin ma välja!"

Aga Arthur ei kolinud välja. Nädal aega hiljem seisis ta koos oma vennaraasuga samamoodi ärevalt esikus, heites aeg-ajalt pilke kellale. Saabumas oli kurikuulus preili Fisher.
"Sellest asjast tuleb mingi jama, ma ütlen sulle!" ütles Arthur.
"Julgus kokku võtta mu sõber!" manitses James.
"Pakime asjad ja sõidame minema ning ütleme onule, et me jäime haigeks!"
"Onu Diasele see ei meeldiks..."
"Hirmus tõbi! Leepra või midagi..."
"Jäta jutt! See preili võib täitsa vinge tots veel olla!"
"Taeva pärast, ta on su õde, sina rumal pervert!"
Sel samal hetkel kõlas välisuksele koputus ja sisse astus... pehmelt öeldes mitte nii vinge tots. Tõtt öelda nägi ta välja täpselt nii hukas, kui hukas oli tema üldine olukord. Tema väljanägemine kõneles karvapealt hiljutisest võõrutusravist, kuhu ta oli sattunud kui ta vanemad olid õnnetult hukka saanud, mispärast tal ka polnud kodu kuhu suubuda. Juuksed olid häirivalt kahused; nähtavasti oli ta oma meeleheitlikus püüdes neid viisakamaks kammida need lootusetult puhvi ajanud. Silmad olid veidi punakad ja paistes ning meik kohutavalt laiali. Lisaks sellele rippusid riided seljas justkui oleks keegi neid sikutanud. Neiu järel lohises temaga kaasa suur ratastel reisikohver. Ta nägi üldpildis välja nagu kasimata kaltskaabakas.
Kaks venda olid sügavas hämmingus endi ees sellist hernehirmutist nähes.
"Mis metslane see veel on?" sosistas Arthur Jamesile, mispeale see teda küünarnukiga müksas, end kiiresti kogus ja külalist tervitama tõttas.
"James Smith, väga meeldiv. ",ta raputas neiu õblukest kätt ja asus pagasit ülakorrusele lohistama.
"See on minu vend Arthur." jätkas ta. Arthur noogutas kohmetult.
"Minu järel preili." juhatas James edasi.
"Said nüüd oma kena totsi." sosistas Arthur Jamesile trepil.
"Lõuad!" käratas James poolsosinal ning juhatas võõrustatava eelnevalt valmis pandud külalistetuppa.
Preili seisis keset tuba justkui kuu pealt kukkunu, nagu selliste kohta öeldakse.
"Siin on teie voodi, seal ukse taga on tualett ja vann. Sealt riiulilt leiate ka rätikuid ja seebi. Kui midagi vaja peaks minema, andke julgelt teada." ütles James ning läks siis venda ees lükates toast välja. Ukse taga purskas James naerma.
"Mis maalt see veel pärit on? Tea kas ta rääkida oskabki." ütles ta.
"Mis sulle sisse on läinud? Lõpeta, see naermine ja lähme alla ning laseme meile õhtueinet valmistada."
"Ära ole nii pettunud!" hõikas Arthur trepist alla tõttavale vennale järgi.

Nende ainuke teenijatüdruk Melissa serveeris kibekähku faasani kastmes, maasikapudingut ja muid hõrgutisi, mida tavaliselt õhtupoolikul ei sööda, kõik selleks, et külaline võis olla pikast reisist väga näljane. Vennad istusid kannatamatult laua taga ja õgisid nende ees laiuvat silmadega. Mõne aja pärast tuli Melissa ja ütles, et preili lasknud edasi öelda, et tal läheb veel pesemisega aega.
"Nii, et ta ikkagi oskab siis rääkida." sõnas Arthur lõbustatult.
"Mis neil naistel viga on?!" põrutas James, "Too meile midagi kerget hamba alla, Melissa."
Oma pool tundi sõid Arthur ja James sõnagi vahetamata salativõileibu kuni ülakorrusel käis uks ja lõpuks ilmus trepile kauaoodatud preili Fisher. Jamesil, kes oli just leiba hammustanud, kukkus suur suutäis suust taldrikule. Preili Fisher oli justkui ära vahetatud. Ta kandis tumepunast õhtukleiti, mis paljastas tema õlad, juuksed olid siidisesse läikivasse krunni seatud ning nende tume värvus harmoneerus täiuslikult kleidiga. Tema silmad olid säravad, põskedel kumas ruuž.
"Andestage härrased, et ma hilinesin." ütles ta. Neiu hääl oli imeõrn ja malbe. Vennad Smithid ei öelnud musta ega valget, ei talle istet pakkudes ega ka siis mitte kui nad sööma asusid. Vaikides kallasid nad daamile veini ja vaikides lõpetasid ka õhtusöögi. Kuid nende silmad ei vaikinud. Need jõllitasid neiut terve see aeg.
Lõpetanud, tõusis preili lauast, pöördus ümber ja ütles:" Ma kuulsin küll, mida te ennist trepil rääkisite." Arthur läks näost punaseks. Kui neiu oli silmapiirilt kadunud, tõmbus ta oma tuppa ja häbenes seal vaikselt. Tal ei olnud terve oma elu jooskul veel nii piinlik olnud.
James aga ei saanud asja niisama jätta. Ta jõi tugeva lonksu veini ning järgnes neiule. Tema ukse taha jõudnud, kõhkles ta hetke, koputas siis uksele, hüüdes: "Preili Fisher!"
"Astuge sisse!" kõlas vastus.
Mees astus tuppa.
"Palun andestage minu venna käitumine, ta ei mõelnud seda üldse nii, kuidas see tal välja kukkus." lausus James ja alles selle öelnud, nägi ta preilit, kes seisis tema poole seljaga, siidist hommikumantel poolenisti seljas, üks näopool Jamesi poole keeratud.
"Te ei pea oma venna eest vabandama. Vabandage enda eest."
"Ma..."
"Ei öelnud midagi, kas nii? Aga te mõtlesite."
James vaikis, polnud midagi, mis oleks teda õigustanud. Ta oli ilmselgelt paljastatud, alasti rebitud.
"Ma ei salga sugugi, et ma ennist pisut räsitud välja nägin, Mul oli tõesti raske aeg selja taga."
James ei öelnud ikka veel midagi. Ta üksnes vaatas neiu sametist nahka ja adus endamisi kui väga ta seda puudutada tahtis, käega, huultega ehk.
"Preili, ma ei tea teie eesnimegi." sai ta lõpuks kobades öeldud.
"Lora." vastas preli napilt. Kõik tema juures oli väga napp.
"Head õhtut, Lora." ütles James ja läks ukse juurde, et sellest kimbatusest võimalikult kiiresti põgeneda.
"Head õhtut... James." ütles Lora ja tõmbas mantli täienisti selga.

Kui James Arthuriga trepil kokku põrkas, plahvatas viimane kohe: "Mis sorti jutuajamine teil oli? Kas ta on meie peale väga pahane? See tähendab, minule pahane...? Ütle siis ometi midagi."
"Lora võrgutas mind." oli kõik mida James ütles enne kui ta oma magamistoa uksest sisse läks.

Väga kaasahaarav. :) Mulle jubedalt meeldib see britilik sõnakasutus. :)

üle pika aja nüüd jälle uus;D

3.osa

Järgmisel päeval üritas Arthur oma eelmise õhtu käitumist külalisele heaks teha. James ei pannud venna sibelemist millekski ega tõstnud pilkugi taldrikult kui Arthur preili Fisherile viiendat korda "rohkem teed" pakkus.
Pärastlõunal tegid nad sõbramehelikult neiule ekskursiooni Londoni vaatamisväärsustes. Preili oli kaunis õhinal, ta polnud varem käinud ei vahakujude muuseumis ega vaaterattal. Mõnda aega olevat ta elanud lapsen amaal, varases teismeliseeas aga polnud tal lihtsalt selliste lõbustuste jaoks raha jagunud nagu ta avameelselt tunnistas. Seda enam vaimustus ta Big Benist ja Westminster Abbyst. Vendade vahel tekkis väike konkurents, kumbki püüdles Lora heakskiidu poole. Nende käitumine tahtnuks justkui öelda: tule minuga, mina olen parem! Lora aga nautis tähelepanu, mis talle osaks oli saanud kõige täiega, mis andis. Ta provotseeris kumbagi omalt poolt veel takka ja nautis seejärel vaatemängu. Kuigi ta ajas nad vahepeal kogemata sassi, olid nad ju küllaltki identsed, väikese vahega ainult lõuajoones ja kehaehituses ning loomulikult ka riietuses. Muus olid nad aga identsed, ka naiste-eelistuses. Nad olid nagu Poirot ütleb: ladiesmen. See väljendus küllaltki selgesti kogu nende elu jooksul, kui nad sageli olid piltlikult tahtnud üht ja sama naist pooleks rebida. Iga kord sai teine parema poole ja kemplemine vaibus alles siis, kui nad mõlemad kui kaks klouni pikalt saadeti. Lora aga ei kavatsenud neid pikalt saata, vähemalt mitte niipea.

Õhtu veetsid värsked tuttavad bridži mängides ja veini juues. Seal hakkas Lora paheline loomus endast selget märku andma. ta oleks pidanud keelduma juba esimeset klaasist, sest viiendast ei suutnud ta enam keelduda ammugi. Õhtu edenedes läks ta juba nii lõbusaks, et üritas Arthurile kätt särgi vahele toppida. " Vahest aitab juba." ütles James ilmselges pahameeles ning kiskus Lora üles tuppa, lükkas ta voodile ning jättis ta kaineks magama. Tagasi alla jõudes kakerdas talle vastu Arthur.
"Mis ta seal teeb?" küsis ta.
"Kust mina tean." porises James. Ta oleks veel lisada tahtnud, et minug ja vaadaku kui nii väga sügeleb aga jättis siiski enda teada. Arthur tegi viimasele piisale pudelites lõpu peale, täheldas, et ta on siiski kõigest hoolimata kultuurne jooja ning vajus tugitooli.
Varahommikul nii umbes kella nelja paiku, kõlas Jamesi toa uksele koputus. Magaja ei teinud sellest välja kuid peale tesit koputust lohistas ta end püsti ning avas uimaselt ukse. Seal seisis Lora. Ta meenutas õige pisut seda kasimata tüdrukut, kes ta oli olnud, kui Smithide uksest sõnagi lausumata sisse vajus.
"Andestage, kas teil juhutb aspiriini olema?"
"Küsige Melissalt."
"Melissa on juba ammu läinud."
"Läinud? Kuhu läinud?"
"Turule. Varem pidi värskemat kaupa saama.Ta jättis teile teate köögilauale."
"Või nii on lood. Mis ma pidin...?"
"Aspiriin härra."
"Kutsuge mind ikka Jamesiks."
"Siis ehk sobib, kui me sina peale üle lähme?"
"Aga muidugi. Tulge ometi sisse, koridoris on veel jahe."
Lora astus tuppa.
"Te ju lausa värisete külmast, võtke see tekk endale peale." jätkas James.
Rääkides soris ta tabletikarbis. Lora istus voodiservale ja keeras end teki sisse. Ta nägu väljenda väikest kimbatust.
"Kas te tahtsite midagi öelda, preili?"
"Ee... ei. Kas ma... kas ma tegin eile midagi naeruväärset?"
"Oh, aga ära selle pärast muretse. Kõik unustatud asi."
James leidis tableti ja ulatas selle Lorale.
"Hmm. siis on hästi aga mis sai sinast? Me oleme ju ometi sõrad kas pole?" ütles neiu ja tundis seda tehes end kuidagi arusaamatult totralt.
James naeris. "Siis võin ju sulle kui sõbrale öelda, et sa tikkusid eile Arthurile ligi. Kas sa tõepoolest ei mäleta?"
"Oh, kui piinlik..."
Tekkis vaikus, sedapuhku ebamugav.
Lora tõusis ja läks alla kööki. James tuli talle järele.
"Ma tahan sulle hommikusööki teha, Lora" ütles ta.

Ootan huviga uut ja pikemat! :)

See on lihtsalt nii uskumatult hästi kirjutatud, ma lihtsalt ei saa

Aga kui ma jah ei taha kirjutada tüüpilist pubejuttu, kuidas siis?
Kuidas ma saan osavamaks ja paremaks kirjutajaks?

hmm, keeruline küsimus:D ma arvan, et jätta kõik vingumis-stiilis asjad välja ja hoopis parem juba:) sest tüüpilised pubekad vinguvad:) ja areng toimub ajaga, tuleb võtta arvesse kõik kriitika mis tuleb;D

4.osa

Arthur oli ärganud. Ta tatsas uniselt trepist alla, kandes siniste triipudega hommikumantlit. Ta tahtis teha endale kiire omleti ja sinna juurde ehk ka mõned peekoniviilud. Tass teedki ei teeks paha, kui kell liiga palju ei oleks. Teel kööki mõtles ta läbi ka, millise ülikonna ta selga paneb, milline lips sinna juurde sobiks ja kuidas see läheks kokku tema uue pluusiga. Nõnda kulges mees aeglaselt köögi poole, kust avanes talle vaade Jamesist koos Loraga midagi pliidi taga toimetamas. Lõhna järgi otsustades pidi kohe valmima omlett.
"Hommikust!" hõikas Arthur enda arvates üsna kõlava häälega.
Kumbki ei James ega Lora ei pannud teda tähele. Arthur surus maha endas tõusva armukadedushoo ning istus vaikides lauda, et mornilt pealt vaadata, kuidas James parajasti Lorale muna praeb. Lora keeras järsult ringi, et kapist lisa võtta, seal märkas ta Arthurit.
"Arthur! Sina nii vaikselt siia hiilinud!" hüüdis ta heatujuliselt.
Arthur vaikis, sest ta ei leidnud midagi kohast mida vastuseks öelda. James serveeris kõigile kolmele omletti taldikutele, lisas ka mõne vorsti ning asetas lauale. Arthuril hakkas suu vesistama, seda hõrgutist vaadates. Ta vaagis endamisi kas öelda nipsakalt pakkumisest ära või süüa siiski. Viimaks, andis ta alla ning einestas koos teistega.
"Me peame varsti tööle minema. Onu nõudis meilt täna varem tulemist." ütles James, et vaikushetke ära hoida.
Arthur noogutas osavõtmatult.
"Oi, kas tõesti?" küsis Lora, tema hääletoon oli sunnitult rõõmus. Tegelikult ei tahtnud ta üksi jääda.
"Jah aga sina saad niikaua puhata, raamatuid lugeda ja Melissaga jutustada."lohutas James.
"Jah, see on kindlasti lõõgastav." kostis Lora, nüüd juba varjamatu pettumusega.
"Noojah, nüüd on kell juba palju, parem hakkame minema." ütles Arthur ning tõusis. James läks tema järel, kujutledes endamisi kuidas ta Lorale head-aega-musi põsele annab.
Mehed lahkusid kiirelt ning Lora jäi õnnetult üksinda keset tuba seisma. See maja tundus järsku nii kohutavalt suur. Talle meenusid kõik tema lapsepõlvehirmud- koletised seinakappides, liikuvate kardinate vahel hiilivad põlevad silmad ja keegi nähtamatu igas nurgas, teda jälgimas. Lora läks raamaturiiuli juurde, võttis sealt midagi suvalist ning istus diivanile lugema, võttes salli turvalisuseks ümber. Mõnest leheküljest kaugemale ta ei jõudnudki, siis tüdines ning viis raamatu tagasi. Ta libistas pilgu üle riiuli. Klaasuste taga märkas ta klaaskarahvani. Justkui elavnenult hakkas ta kapiust lõgistama, see oli aga lukus. Lora soris läbi kõi sahtlid, mis võimalik, kuni leidiski halvasti peidetud võtme. Nüüd sai ta endale hea olemise teha. Sisse võtnud mugava asendi diivanil, kallas ta endale pitse ning tundis end soojenevat, kui ta karahvani üha tühjemaks jõi.

Aeg läks ja lõpuks sai märjuke otsa. Lora kakerdas üle toa kööki. Seal aga sai ta pettumuse osaliseks leides mitte midagi peale hallitanud juustu. Ta läks lauldes tagasi tuppa. Ukselukus kostus krõbin, keegi keeras võtit. Uks avanes ja sisse astus Melissa.
"Tere, preili!" ütles Melissa.
"Tere!" hõikas Lora natuke liiga kõvasti. "Mis sa tõid?"
"Preili võib vaadata üle, mis ma turult sain osta." kostis Melissa.
"Mina ei või, vaid mina vaatangi!" lällutas Lora segaselt ning krahmas turukoti teenijatüdruku käest. Sealt leidis ta kapsapea ja kilo kartulit, lisaks veel ühe seapea. Viimane ehmatas preilit nii väga, et ta koti käest pillas.
"Oi, mis ma nüüd tegin." ehmus Lora.
"Ma koristan ära" üles Melissa vaikselt ja kummardus, et asju tagasi panna ja kööki viia.
Ta kadus ruttu kööki sülti keetma, et ei peaks Loraa maid jagama. Lora aga pidas meeles, mida James oli talle lahkudes soovitanud. Ta läks kööki Melissaga juttu rääkima. Kuna Melissa aga ta segasele kõnele ei vastanud, läks Lora tuppa tagasi, mõtles hetke, mida edasi peale hakata. Lora võttis mantli ning astus uksest välja.

Õhtul tulid James ja Arthur koju.
"Me oleme tagasi!" hõikas James.
Melissa tervitas neid põgusalt ja teatas, et söök on valmis.
"Mis täna õhtuks siis on?" küsis Arthur.
"Sealihasült, keedukartulid ja hautatud kapsas, Sir."
Arthur krimpsutas kergelt nina.
"Ja kus on preili Fisher?"küsis James.
"Ta läks välja, Sir."
"Kuna ta tagasi tuleb?"
"Ei oska öelda, Sir, ta tundus üsna vindine."
James kahvatus.

Tunnid möödusid ja möödusid. Aega hakkas õige hiliseks minema. James ei suutnud enam kannatada ja ütles: "Arthur, lähme teda ometi otsima."
"Me helistasime juba politseisse, rohkemat ei saa teha."
"Ta ei tunnegi seda linna, ta on hädas."
"Me peame ootama kõnet poli..."
"Ei! Kas sa ei mõista tema elu võib ohus olla." halas James.
"Ma vaatan, et see plika on sulle õige hinge läinud."
"Khm, ta on meie vastutusel, onu saaks väga kurjaks, kui ta sellest kuuleks, mis me sündida lasksime."
"Parandus, ta on sinu vastutusel."
James puhises korra või paar ning pöördus minekule. Arthur hõikas talle järele: "No ootas iis ometi, ma võtan autovõtmed!"

Väljas oli kottpime. Vennad tiirutasid mitmendat tiiru kohtades, mida Lora võis tunda. Ei mingit tulemust, märki ega lootustandvat vihjet. Keegi polnud Lorat näinud.

5. peatükk

James ja Arthur istusid masendunud meeleolus autos. Vihm peksis akendele ja välja näha ei olnud midagi võimalik, mistõttu nad ei saanud ei edasi ega tagasi sõita. James oli rooliistmel, Arthur tema kõrval. Kumbki ei rääkinud sõnagi nii halb oli nende tuju. Arthur vaatas kella vasemal randmel ja mõtles, et kahe minuti pärast saab läbi juba teine tund, mil nad autos kössitanud olid. Abitumat tunnet maailmas polnud.
"Kas Loral telefoni pole?" küsis James, et vaikust lõhkuda.
"Ei, minu teada mitte."
"Meie numbreid ka vist mitte?"
"Ei, mitte minu."
Jutuajamine soikus.
Ootamatult helises Jamesi telefon. Kerge imestusega vastas mees: "Halloo?"
Arthur üritas kuulata ja mõistata, millest jutt käis aga ei kuulnud piisavalt palju, sest vihmapladin vastu plekki ja klaasi kostus valjult üle.
James pani telefoni põue ja täheldas: "Politsei leidis Lora."
"Mis me teeme?" läks Arthur ähmi täis.
"Ma ei tea, mis sina teed." ütles James ja tormas autost välja vihma kätte ja jooksis sinna poole, kus tema meelest politseijaoskond oli. Arthur aga ajas autole hääled sisse, kojamehed käima ja sõitis pool meetrit edasi, siis kostis kolin ning ta ei julgenud enam edasi üritada. Vedas, kui see prügikast oli ,mille ta alla ajas. Nähtavus oli praktiliselt olematu. Ta püüdis Jamesile helistada aga too ei võtnud vastu. Arthur ootas mitu tundi enne kui vihmavalang lõppes ja ta koju sai minna. James aga jooksis aina edasi kuni jõudis läbimärjana politsejaoskonda. Ta tilgutas kõik koridorid märjaks ning kui ta Lorat nägi, kiirendas mees veelgi sammu. Jõudnud naiseni, haaras ta tema embusse.
"James, sa oled märg." ütles Lora ja püüdis end vabaks õmmata.
"Ma olin nii mures." ütles James ja laskis naise viimaks lahti.
"Viige preili nüüd koju." sõnas kõrval väsinud ilmega politseiametnik.
James, märganud teda, raputas mehel tormakalt kätt ning lausus: "Ma ei jõua teid ära tänada." Ta näol oli hüsteeriline irve.
Siis haaras James Lora kaasa ja teda endaga ühes tirides, muudkui rääkis: "Arthur jäi autosse ootama. Aga ma usun, et nüüd sõitis ta küll juba minema. Mul ei ole kaasas vihmavarju, nii,et sa pead minu mantlihõlma alla peituma."
"James, lase lahti!" pistis Lora vahele.
"Ma olin nii mures. Sina ja kadunud suures..."
"James, ma ei ole laps!" hüüdis Lora ja rapsas end viimaks mehe haardest lahti.
"Aga ma olin..."
"Mures, jah. Head aega, ma oskan ise koju minna." ütles Lora ja hakkas kergel taarudes kodu poole minema. James jooksis talle järele kuid ei kõnetanud teda terve tee, kuni koduuksest sisse jõudes.
"Teed?" küsis James seltsivalt mantlit nagisse riputades. Lora ainult puhises selle peale kurjalt ja komberdas enda tuppa. James läks kööki ja pani sellegipoolest kannu tulele. Seal ilmus kööki Melisa.
"Oi, sir. Lubage ma ikka ise! Te olete ju läbimärg! Väljas on tõepoolest jube ilm..."
"Melissa..." ütles James vaigistavalt.
"Jah, sir...." pobises teenijatüdruk tasemini.
"Võid minna."
Melissa pani käed kokku ja paterdas pea langetatult minema.
Esikust kostis samme. Saabuja oli Arthur.
"Hei, teed tahad?!" hüüdis James.
"Kus Lora on?"
"Üleval."
"Ahaa!" hõikas Arthur ja läks ülakorrusele.
James pani tassid lõhnavat teepuru ja vett täis ning läks nendega Lora tuppa.
"Kas Arthur on siin?" küsis ta.
"Ei, kas peaks?" kõlas vastus.
James kehitas õlgu, ta oli veendunud, et Arthur tuli Lorat vaatama. Kutsumata astus ta edasi.
"Joo, see teeb head. Sa oled külmetunud."
"Ma oskan ise ka teed keeta." vastas Lora endise nipsakusega.
"Kas ma ei või sinu eest hoolitseda?" küsis James leebelt.
"Ega ma sinu naine pole."
James turtsus naerda ja võttis Lora kõrval voodil istet. Lora nägi, et ta ei saa kuidagi vastu, seega võttis ta teetassi ja luristas üle ääre tulikuuma auravat teed. See oli nii kuum, et Lora ehmus ja ajas endale peale.
"Ai, ai, ai!" kiljus ta ja hüppas püsti ning tõmbas instiktiivselt kleidi üle pea ära.
James naeris kõlavalt.
Lora, taibates, et ta on paljas, nähvas kiiresti: "Noh, mis on? Pole enne naist näinud või?"
"Äkki ei olegi , ah?" nähvas James vastu ja tõusis ning astus Lora ette.
"Sa oled ülbe." vastas Lora ja stus sammu tagasi.
"Ja sulle meeldib see." ütles James ning tõmbas Lora enda vastu nii, et too seljaga vastu kappi põrkas.
"Kuhu sa nüüd lähed, ah?"
"Ei kuhugi." ütles Lora kiimaselt ja nühkis end veel rohkem Jamesi vastu.
"Sa tahad mind?"
"Jaa." vastas Lora iharalt. See oli veidi kähe hääl, just selline, mida teevad inimesed, kes surema hakkavad.
Just sel hetkel, kui nende huuled kokku puutusid, astus tuppa Arthur.

6. peatükk

"See on ennekuulmatu!" karjus onu Dias.
"Ma rebin tal kõrvad otsast", mõtles James omaette Arthurile.
"Ennekuulmatu!" röögatas onu Dias veel korra. Ta oli näost punane ning tema lehtritaolised kõrvad vabisesid. James istus tema vastas, teiselpool kirjutuslauda ja tundis hirmu. Onu Dias maigutas suud aga kõik sõnad olid otsa saanud.
"See on... intsest!" pahvatas ta lõpuks.
"Ei ole!" vaidles James, "Me ei ole midagi teinud!"
"Paljas mõte sellest on juba sama hea!" karjus onu.
James avas suu, et protesteerida, kuid onu käratas vahele: " Vaiki! Sina rämps! Sina... sina... vallandatud!"
Selle öelnud, tundis ta end juba rahunevat.
"Kasi!" röökis ta veel ning James hüppas püsti nagu robot ja marssis pruunitoonilisest kabinetist välja. Ta trampis kõndida terve tee kuni koduni. Sõnagi lausumata läks ta oma tuppa, tiris kapi otsast alla oma ratastel reisikohvri ja mattis maha mõtte Arthuril nägu üles peksta. Ta pakkis oma riideid kokku. Muud ei pidanud ta vajalikuks kaasa võtta. Teel välisukseni ja sealt välja üritas teda peatada Lora. Arthur istus diivanil ja vaatas kahjurõõmsalt esikus toimuvat draamastseeni.
"Kuhu sa lähed? Milleks sul kohver on?" küsis Lora Jamesiga kaasa joostes.
"Ma lähen ära."
"Kuhu siis ometi?"
"Ma ei tea."
"Kuna sa tagasi tuled?!"
Välisuks paukus ja Lora jäi juhmi näoga vahtima.
"Ja läinud ta ongi." täheldas Arthur. Lora jooksis taas oma tuppa, Arthur talle järele.
"Ma vihkan sind!" kisas Lora ja viskus nuttes voodile.
"Sa võid ju teeselda, et mina olen James. Kas me pole mitte sama nägu?" ütles Arthur.
Lora viskas teda padjaga.
"Küll sa ära harjud." irvitas Arthur ja läks minema.

James võttis esimesse suvalisse hotelli toa, istus seal, pahvis sigaretti ja vaatas tantsutüdrukuid, kelle ta, lootuses tuju parandada, kohale oli tellinud. Väänlesid nad, mis nad oskasid aga see kõik jäi Jamesile tühiseks.
"Nice try, girls" ütles James ja saatis neiuksed rohke jootrahaga minema.
Ta suundus rõdule ja vaatas alla linna peale. Must masendus langes mehe peale, niisama must kui öö ise ümber linna.
Sealsamas all linnas aga jooskis Lora mööda tänavaid Jamesi nime hüüdes, lapsikus lootuses kallimat leida. James aga seda ei teadnud, ei võinud tulla selle pealegi. Ainus, mis mehel veel mõttes oli, kuidas vennale kätte maksta. Ta teadis, et selliseid tundeid endasse koguda pole õige ja kättemaks ei too kasu talle ega ammugi tema vennale. Oli ju ta lõppkokkuvõttes oma õnnetuses ainuüksi süüdi. Polnud Arthur teda tagant utsitanud aga ometi minna onule kaebama- see oli midagi, mida James oma täiskasvanud vennast poleks niisamuti uskunud. Küll aga leidis ta seleks hulka palju motiive. Võistlus kahe venna vahel oli käinud sünnist saati, vanemate armastuse pärast, hiljem siis ka naiste ja raha. Arthur oli sedakorda võitjaks jäänud. James oli maha kriipsutatud nii töökoha pealt, pärijate nimekirjast kui ka perekonnast üldiselt. Arthur võis saada üksi kogu Jamesile kuuluva raha onult, Lora ja maja. Niimoodi mõtiskledes ja kahetsedes küttis James end aina rohkem üles.Klaasitäisi juurde valades, haudus ta kurja plaani venna valitsemislee lõpp teha. Kuidas aga, seda ta ei teadnud.
Tulevik koduta tõotas tulla morn. Tööta, rahata, tänaval, unustatud ja üksi... vihkamisele järgnes enesehaletsus. James jõi kõik pudelid tilgatumaks, siis meenus talle taas Lora. Vaene Lora, kuidas ta küll nüüd hakkama saab? Kindlasti haarab nüüd temagi kurvastusest jälle pudeli järele . Aga oota! Miks ta peaks kurb olema? Talle jäi ju Arthur! Ning raev kerkis taas James´is, mõistusele asu andmata. Raev pani südamevalus piinleva mehe laudu ja toole segi paiskama, karjuma ja röökima nagu metsaline. Seda kuulsid hästi kõrvaltoas ööbijad, see kostus kenasti personali kõrvu, kes viivitamatult korravalvajad korratu mehe minema toimetasid.

Hommik koitis Jamesile kainestusmajas. Sinises mundris mees, keeras lukuaugus krigisevat võtit ja ütles: " Te olete nüüd vaba. Õiendage oma arved hotelliga, nad nõuavad teilt kahjutasu, ning püüdke edaspidi vägijoogist eemale hoida." Mehe hääl oli plass ja tüdinenud. James haigutas, ringutas ja viitis aega enda sirgu ajamisega.
"Härra, meil ei ole tervet päeva aega." ütles politseinik.
"Jah, härra politsei." pobises James ja läks mehega kukalt sügades kaasa.
"Me peame enne teie lahkumist veel mõned paberiasjad korda ajama. Te peate kirjutama oma allkirja siia ja siia." Nad olid jõudunud kirjutuslauani ja unisele Jamesile, kelle hingeõhk haises ja kes end ikka veel sügas nagu kirpudes peni, löödi ette patakas dokumentatsiooni. James istus, maalis hoolega justkui koolilaps oma allkirja ning küsis kas ta võib minna. Loa saanud, lonkis tänavale. "Kuhu nüüd edasi minna?" oli esimene mõistlik mõte mehel selle päeva jooksul. Ega sellele ühest rahuldavat vastust oligi raske leida. Peaks ta minema vabandama onu Diasi ees? Või hotelli ees? Või Lora? Või inimeste ees, kes tema pärast magada ei saanud?
Tühi kõht aga andis talle hüva nõu võtta lähimas kohvikus hommikueine. James seadis sammud üle tänava asuvasse kohvikusse ning telli reipalt teed ja omletti vorstikestega. Mõninga aja pärast selgus aga (parajasti siis, kui ta oli end mõnusasti lehte lugema oli sättinud) et rahakott oli kuhugile sootuks ära kadunud. Oluord oli räbal. James punastas omaette, tõusis lauast ning poetas end kohvikust välja enne veel, kui toit kohale jõudis.
Ta läks suure piinlikustundega tagasi politseijaoskonda, kus talle anti selge vastus, et kogu maine vara, mis tal ühes oli, on talle tagastatud ning härra ärgu tekitagu ilmaasjata tühist kära. Härra suundus hotelli, sealt leidiski ta oma tengelpunga, maksis administraatorile üüratu summa ning suundus otsejoones rongijaama.
Ainus väljapääs sai olla veel vanatädi Virginia Affelbott.

Kogu see inglaslik peenutsemine tundub mulle natuke harjumatu, aga see teeb selle loo küllaltki omapäraseks. Sa kirjutad hästi, su jutt voolab ning seda on mõnus lugeda

7.peatükk

Virginia Affelbott oli kõhna võitu, hõbehallide lokki keeratud juustega, mis pea keskelt hõrenesid. Tal polnud meest ega lapsi. Küll aga oli tal lopsakas viljapuuaed, ülihooldatud ja paljudest erinevatest liikidest ja sortimentidest tulvil. Erinevalt Jamesist oli naine rahulik ja tasakaalukas. Vanadaam ei pannud sugugi pahaks kui James talle külla tuli, sedapuhku siis pikemaks.
Lisanud oma kurbloole vürtsikaid detaile ja mugandusi, tegi James end nõnda haledaks, et vanatädi ta ikkagi oma tiiva alla võttis. James tänas ja puges justkui libe angerjas ning tegi kõik, et tädile meelepärane olla. Ta küll jälestas kampriõli- ja südamerohu haisu kuid see muutus pikapeale niisama talutavaks kui pidev vajadus tualetis käia. Kasvõi mingiajalisegi ulualuse eest oli James valmis sellised pisiasjad kahe silma või mille iganese vahele jätma. Ja mis kõige parem- mitte üks hing ei teadnud, kus James oli.

Vanatädi oli päris vana, nii vana, et ei jaksanud õieti kummarduda ega ammugi veel vaipu kloppida. Paar abikätt juures kulub ju alati ära, jõudu nõudvad koristustööd jäid seega Jamesi kanda. Peale nende kahe elas seal veel teenijatüdruk Roxanna. Ta oli üpris noor, nii umbes kuusteist. James arvas kasulikuks teda natuke nii õige pisut, lollitada ja silma teha ning tüdruk tegi nii mõnigi kord tema eest rohkemgi ära kui tarvis. James nautis Roxannat väga, heinaküünis, oma toas, metsatukas, kus iganes ja tüdruk oli mehe tähelepanust ainult meelitatud, lastes endaga lõbutseda. Ta oli pärit orbudekodust.
Muus ajas oli Roxanna töö siiski söögi keetmine. Tema toidud olid imemaitsvad. Tema põhiroog oli sokolaadikook. Seda tegi ta tavaliselt taretisevormi sisse ning kaunistas maasikatega. Toda magusrooga tegi ta vaid pidulikel puhkudel ja seetõttu oli James väga üllatunud kui ta ühel hommikul magamistoast väljunud, tulles kööki, laual sokolaadipudingut nägi. James läks pliidi juurde ja soojendas end veidi , sest ema toas oli radiaator katki läinud ja ta tundis end seetõttu veidi külmetunult. Sellal, kui ta seal seisis ja suurte silmadega lauda vahtis, tuiskas sisse Roxanna.
"Hommikust, lilleke." ütles James mesimagusal häälel ja ootas vastu näha teeseldult häbelikku naeratust aga seda ei tulnud. Roxanna tuhises mööda kööki ringi ja tegi omi kärmeid asjatoimetusi. Peagi astus kööki ka vanatädi ise.
"Plika, kas sa pudingit tegid?" kähises ta.
"Jah, madam." pikusus Roxana vastu.
"Väga hea, kuidas ahjukanaga lood on?"
"Oi!" tegi Roxanna kiledalt ja jooksis ahjust pidurooga välja võtma. See oli juba napilt kõrbema jõudnud minna. James vaatas vaikides pealt, kuni vanatädi tema poole pöördus.
"Ja sina, " sisitas ta, "Parem mine linna ja otsi omale tegevust. Enne kella ühtteist pole sul vaja tagasi tulla. Siin on raha, mine löö laiaks." Rääkides ulatas ta Jamesile rullikese.
James oli hämmelduses, mida see siis pidi tähendama?
"Onu Dias, Lora ja Arthur koos väikeste Liliani ja Loretiga tulevad täna pärastlõunal külla." ütles tädi.
"Saan aru. On parem, kui nad ei tea, et te mind võõrustate." ütles James ja läks riietuma. Ta pidi kiiremas korras jalga laskma, et teda ka siit välja ei kupatataks. Linnariided selga pannud, vihmavari käevangus, oli mees juba minekuvalmis, kui temas tekkis kange soov Lorat näha. Niisiis pöördus ta ümber, peitis end pööningule, kust avanes pisuke aken söögituppa (selle oli ta Roxannaga hullates avastunud, kasulik avastus, nagu nüüd ilmnes) ja jäi ootama.
Pool tundi hiljem kostus esiku poolt jutuvada. James nägi hästi kahte umbes kaheksa-aastast blondide lokkidega tüdrukut viisakalt vanatädile kniksu tegemas. Nad olid justkui kaks inglit pilveveere pealt, ühel helesinine, teisel mannaroosa kleit seljas ning satsid juustes. Nelie järgnesid Arthur ja Lora. Lorat silmates Jamesi süda jõnksatas sees. Kui naine ometi teaks, et ta on siinsamas. Kõige lõpus ilmus nähtavale onu Dias. Tal oli range ilme, justkui tal kogu aeg kõht valutaks. Nad vahetasid omavahel tädiga viisakusvorme ja istusid kõik koos lauda.
"Küll teil on kenad tütred, härra Dias." ütles vanatädi.
"Nad on meil hästikasvatatud." vastas Dias, justkui räägiks ta paarist hästitreenitud koerast.
Lora oli kohmetunult vait. Arthur saatis talle üle laua pilke ja üleolevaid naeratusi.
Tühitähjast lobisedes alustati söömaaega. Arthur tüütas vanatädi oma ärialaste teadmistega ja tegi Lorale ettepaneku hakata onu firmas tööle sekretärina.
"Seda otsustan mina." tähendas seepeale onu Dias külmalt ning nihutas end vaistlikult Lorast eemale. Oli kaugele näha, et nende läbisaamine ei võinud kuigi hea olla. James põles soovist endast Lorale märku anda, see aga polnud kuidagi võimalik ilma, et ta end sellega ka teistele ei reedaks, kaasaarvatud vanatädile, kes arvas ju hoopistükkis, et James linnas on.
"Kuidas siis Jamesil läheb?" küsis vanatädi järsku.
Ta... läks reisile." ütles onu Dias. Arthur noogutas innukalt, "Tädi, tal on kiired ajad."
"Miks me peame üldse temast rääkima?" ütles Lora ja kratsis end häiritult.
"Ei, ei pea." torkas vanatädi vahele.
Selge, kuidas lood on, mõtles James. Lora on tema peale solvunud. See näitas asju hoopis teisest küljest. Lora solvus, et James oli midagi ütlemata ära läinud James oli nüüd vaistlikult solvunud, et Lora tema peale solvus. Ometi põles mees soovist naisega kasvõi natukene rääkida. Kasvõi, et too vaatakski tema poole. Ah, et ma parem linna oleks läinud, mõtles James. Nüüd aga pidi ta terve õhtu ära kannatama, pääsu polnud kusagile.

Õhtusöögi lõppedes suundus seltskond teise tuppa. Kõnesumin kostus kaugemalt ning James hiilis läbi söögitoa riskides ülemise korruse trepi peale. Sealt kuuldus vestlus hoopis paremini.
"Ma lähen tualetti." kuulis ta Lorat ütlemas. James võtttis paar astet korraga, et nähtavusest kaduda. Ta ise nägi läbi trepipulkade kuidas roxanna neiule teed juhatas.James jooksis oma tuppa, haaras sahtlist paberit ja kirjutas:

"Kallis Lora,
Kui sa suudad mulle andestada, kohtume sinuga homme kell kaksteist St.Pancrasel.
Sinu, James."

Ta pistis kirja ümbrikusse, hiilis justkui hiir juustutükki varastades trepist alla ja libistas kirja ukse vahelt sisse. Ise jooksis trepimademele vataama, mis nüüd saab.
Lora tuli kiri näppus välja ja jäi segaduses ümberringi vaatama
"James!" hüüdis ta sosinal.
Ei mingit vastust.
"James, kas sa oled seal?" küsis Lora üles vaadates. Vari reetis Jamesi asukoha. Lora sörkis trepist üles. Seal istus mees, kergitas talle kaabut ja ütles: "Lora, me kohtume taas."
Lora aga võttis nõuks talle vastu vahtimist panna ja pisarsilmil ära joosta. See ajas James segadusse. Ta jooksis trepist alla ja vaatas kuidas Lora ümbriku kokku murdis ning suka vahele sättis. Siis kuivatas ta näo ja astus taas teiste sekka.
"Sa olid kaua ära." täheldas onu Dias.
" Kuidas sa räägid daamiga?" pahandas vanatädi etteheitvalt.
Lora naeratas kohmetunult ja võttis istet.

thank you:D

keegi kriitikat?

Kriitikat? Kõhna võitu kirjutatakse kohe kindlasti kõhnavõitu ja mulle jäid veel mõned vead silma, aga õnneks need eriti ei häiri. Üldkokkuvõttes mulle meeldib

oookei:D


8.peatükk

Tuul ulgus ahastavalt St.Pancrasel, lennutas ringi kellegi mahapillatud ajalehte ja laste kommipabereid. Perroonil kõlisesid tuules lipikud. James seisis, armetute põllulillede kimp näpus ja ootas kannatlikult. Ta oli hilinenud juba kümme minutit, ta ei tule, mõtles James, oh, miks ta peakski. James pöördus minekule, ta lonkis aeglaselt pea maas, melanhoolselt, justnagu armuvalus mehele kohane.
Eemalt kostus kontsaklõbin, algul rahulikult siis kiirenes see ootamatult. James tõstis lootusrikkalt pea ja vaatas tagasi. Tema poole tõttas keegi naine. Eemalt oli nähtav vaid siluett. Aga kui see lähemale jõudis, selgus, et see polnud Lora. Naine jooksis mehest mööda, ta kiirustas juba lahkuvale rongile. James oigas nagu oleks valu olnud mitte tema hinges vaid füüsiliselt, päriselt tuntav.
Mees pööras pea ära kuid ta justkui oleks näinud taamal tuttavat. Lootusetult vaatas ta uuesti perrooni lõppu ja seal seisis Lora! Naine kandis täpilist punast kleiti ja jalas nööbitavaid Mary Jane´sid. Udu tema selja tagant paistmas muutis ta ilmutise sarnaseks. James jooksis tema poole nagu poisike, kepseldes ja hüpeldes. Lora ei olnud teda veel märganud. Nüüd aga leidsid ka tema silmad armsama. Ta kiirendas sammu kuni see muutus jooksuks. Kaks armsamat jooksid teineteise poole kuni leidsid endid üksteise kaisust.
"Sa tulid." hingeldas James õnnest hullumas.
"Kallis." ütles Lora.
"Kuidas sa ütlesid?" küsis James.
"Kallis."
"Ütle seda veel."
"Kallis armsam, sa ei tea kuidas ma sind igatsesin."
"Ma arvasin, et sa ei tahtnud mind näha."
"Ei tahtnudki."
"Miks sa siis tulid?"
"Taevas seda teab."
Nad naersid.
"Kas istuksime kusagile maha?"
"Kas või siiasamasse. Mis need sul käes on?"
"Lilled."
"Kas mulle?"
"Sulle, ainult sulle mu leevike.", James ulatas Lorale lilled.
Lora kihistas ja võttis lilled vastu. Nad suundusid rongijaama kohvikusse. James tellis kaks kohvi. Algul justkui osanudki nad omavahel millegist rääkida.
"Aga James... miks me just siin pidime kohtuma?" küsis Lora häbelikult juukselokki keerutades.
"Ma tahtsin sind lõbusõidule viia."
"Nagu vanades romantikafilmides." kihistas Lora.
James muutus kohmetuks kuid üritas seda varjata võttes üles uue teema.
"Mida siis Melissa ja Arthur kodus teevad?"
"Mida nad siis tegema peavad, James?"
"Mma ei tea ju, ma küsin."
"Noo, Melissa õhkab sinu järele."
"Jeah?"
"Yes. Ta joob hommikuti teed vaid sinu suurest tassist ja vaatab igatsedes kaugusesse. Ma ei tea, mida sa vaesele tüdrukule teinud oled."
James vaatas Lorat päranisilmi. Ta ei saanud täpselt aru, kas naine nöögib teda niisamuti või räägib tõega.
"Aga Arthur?"
"Ta noh, võimutseb."
"Ega ta sulle midagi... noh.. tead küll?"
"Ega ei tea küll."
"Kas ta kohtleb sind hästi?"
"Oh, James vaata kui kenad lapsed!" hüüatas Lora äkitselt, et vastusest kõrvale põigelda. Ta ei tahtnud Jamesi kurvastada. James vaatas segaduses ümberringi: "Mis lapsed?"
"Nad juba... läksid ära."
"Lora, sa ju tead, et sa võid mulle kõike rääkida."
"Jah, James."
"Kas sa oled seal elades õnnelik? Sa ei pea seal majas elama vaid sellepärast, et onu Dias käskis."
"Ma tean."
"Kas sa tead ka seda, et sa oled tegelikult minu vastutusel?"
"Mida see tähendab James?", Lora ilme oli kohkunud. James rääkis talle, kuidas nad olid puuviljavaagnalt loosi võtnud. Lora arvas selle küll väga totra olevat, kui lisas naljatamisi, et sellest pole midagi, kuna ta on juba aasta jagu täisealine.
"Nii, et ma oleksin võinud samuti väga vabalt ka proua Affelbotti juurde sattuda?"
"Jah, nagu mina."
"Aga see tähendab, et ... oh, see on ju imetore!"
"Ju vist."
"Ma võiksin ju sinuga kasvõi maailma otsa põgeneda. Keegi ei peaks meile pahasti vaatama, kuna sina ju vastutad minu eest."
"Kas sa tuleksid minuga kuhu iganes Lora?" küsis James järsku tõsisel ilmel, püsti tõuses.
"Aga muidugi."
"Siis lähme!" James haaras Loral randmest ja jooksis temaga kohvikust välja.
"James, mis toimub?!"
"Rong!"
Nad jõudsid napilt rongile enne kui see liikuma hakkas.
Terve tee sõitsid nad kõige kenamas kupees, kahekesi, mis võimaldas neil ennastunustavalt suudelda.
Nad peatusid Eidensfieldis. Lora oli kogu tee õhinas ja põnevil. James juhtis teda käest kinni üle põldude. Nad jäid seisma ühe suure tamme juures.
"Mis nüüd saab?" küsis Lora. James koukis puuõõnest välja piknikuteki ja suure korvi.
"Loodame, et sipelgad kõik nahka ei pannud." ütles James vallatlevalt.
"Oh, kui õudne!"
"Ah, mine nüüd, siin korvis pole ainumastki sipelgat."
Lora rapsis teki puhtaks ja laotas rohule. James võttis välja karbi võileibadega ja kaanega kopsikus mahla. Veel oli tal varuks tükk Madeleine´i kooki. Lora oli ülimalt üllatunud.
"Millal sa kõike seda plaanisid?"
"Tahad, ausalt?"
"Loomulikult, ma ju küsisin."
"Öösel."
"Sa luiskad."
"Käsi südamel, ei luiska."
Sedapuhku näis kogu üritus Lorale veelgi suurema ja üllama kangelasteona, seda ainuüksi tema heaks. James oli tema silmis juba peaaegu superkangelane. Nad sõid rahus. Lõpetanud, aitas James Loral tamme alumisele oksale ronida.
"Hoia kõvasti kinni." ütles James.
"Ma ei kavatsegi alla pudeneda." naeris Lora, nagu laps, kes teeb üleannetust.
"See on sinust kena. Mõtle, kui sa peaksid kukkuma. Ma peaks siis jõudma sinust kiiremini maa peale hüpata, et sind kinni püüda. Lora silitas naerdes mehe lõuga.

Tagasi linna jõudes saatis James Lora kenasti ukse ette.
"Ma soovin, et saaksin sulle öelda: kas sa sooviksid üles tulla?" ütles Lora.
"Küll see aeg tuleb."
Lora lehvitas talle ja läks majja. James lasus ees pikk teekond koju kõndida.