„Ma pole sellega harjunud. Ma ei oska niimoodi olla!“ ma olin hüsteerias. Mu silmadest voolas aina rohkem pisaraid. Tema etteheitev pilk... „Siis võibolla sa oleksid pidanud enne mõtlema, kui mõne tõelise suhtega alustasid,“ ma teadsin, et Kerdil oli valus. Ma nägin seda tema silmist. Tema käed olid rusikasse surutud, silmad leekimas. „Palun anna mulle andeks! Ma ei osanud arvatagi, et ma niimoodi armun. Ma ju ei teadnud, et sina minu ellu tuled. Selline asi on minu jaoks uus,“ laususin, haarates automaatselt ta käest, kuid noormees raputas mu käe lahti. „Sa pole mittekeegi. Sa oled lihtsalt lits,“ ta sosistas need sõnad tungivalt, sundides mind endale otsa vaatama. Tõstsin mõtlematult peopesa suu ette, silmad helklemas pisaratest. „Palun ära tee seda.. Kert, ma vajan sind!“ sosistasin peaaegu kuuldamatult, kui ta vihast õhetades köögist välja tormas. Meiega oli kõik. Ei olnud enam meid, olid vaid mina ja Kert. Minu pärast. Sest mina olin nii KURADI LOLL!
Kaks kuud varem:
„PIDU! PIDU! 24/7PIDU!“ karjus Hendrik täiest väest, kui ta tuigerdades lõpuks kööki jõudis, et endale uus koks meisterdada. „Tee mulle ka! Ma liiga kaine veel,“ arvasin, otsides talle vajalikud asjad. Keerasime kaks koksi valmis ning läksime tagasi elutuppa. „Ja ma olen tagasi,“ naeratasin võrgutavalt Kasparile, kes oli mind oodanud. Kaspar oli minust kaks kuud vanem poiss, kes oli kogu kooli kõige tahetum. Ma olin uhke, et ma olin talle seitsmendast klassist peale meeldinud. Ja sellepärast, olin ma temaga viimasel ajal peaaegu iga pidu koos. „Ma juba igatsesin sind,“ teatas ta leebelt, naaldudes, et mind pehmelt huultele suudelda. „Arvatavasti ma sind rohkem,“ arvasin, naeratades ta huulte vastas. Ja see õhtu lõppes Hendriku vanemate toas.
„Keera muusika valjemaks, ma luban, et pidu läheb paremaks,“ luuletas Sten naljatledes, mille peale ma laulule tõesti volüümi juurde keerasin. Mulle meeldis see rütmi tunne enda sees. Poiss tõmbas mind tantsima, mille peale ma ei märganudki uksest sisse astuvat noormeest. „Ou Sten, kus Kevin on?“ uuris seesama võõras, astudes paar sammu meile lähemale. Naeratasin talle flirtivalt, samal ajal, kui Sten Kevini täpse asukoha koordinaadid ette ladus. Ta naeratus mulle vastu, kuid mitte kuigi entusiastlikult. „Kes see oli?“ uurisin huvitunult, olles valmis ta kohe üles otsima. Kaspariga oli kõik.
Ja tund aega hiljem olin tõesti Kerdiga tuttavaks saanud. Ta tekitas minusse hea tunde. „Sa hakkasid mulle kohe meeldima,“ tunnistasin hellalt. „Sa jäid mulle ka silma,“ oli ta samuti aus, lükates ühe mu juuksesalgu kõrva taha. Naeratasin, kui ta mind õrnalt suunurka suudles. See õhtu ei lõppenud kellegi vanemate toas. Ta viis mu autoga koju, öeldes, et tahaks veel kokku saada. Mina, kellele oli tähtis ainult kellelegi meeldimine, olin loomulikult nõus. Mulle meeldis olla tahetud ja päriselt kättesaamatu.
Kuni tuli seesama Kert, kellega ei lõppenud asi voodis, vaid pehmelt suudeldes. Selline asi oli minu jaoks uus ja võõras. Ma ei osanud arvatagi, et vajan midagi sellist. Kuid nii see siiski läks. Me hakkasime käima aina rohkem väljas, küll jala küll autoga. Ma sain tuttavaks tema sõpradega ja tema sai minu omadega. Iga nädalased peod olid minevik, mul ei olnud neid vaja, sest mul oli Kert. Inimene, kelle nimel ma olin valmis paljutki ohverdama. Kelle nimel olin ma valmis isegi kuu ja tähed taevast alla tooma, kui ta oleks seda vaid palunud.
Sisimas ma vist ikkagi vajasin neid pidusid ja inimesi, kellega lihtsalt lõbusat aega veeta, sest muidu ma poleks pannud kõrvalt, eriti veel nii erilise inimese suhtes. Ma tõesti arvasin, et tema ongi minu kõik, minu maailm.
Kuid ju siis ma ei teadnud täpselt. Olin noor ja loll. Ju siis minule olidki määratud need lõputud peod ja suhted, millele ei tulegi kunagi lõppu. Ju siis mina olengi see, kellele pole kedagi kindlat loodud. Ja ma ei nukrutse, sest eluke veereb ikka omasoodu edasi.
Pealkiri: Elu läheb edasi 
28/11/2010, 01:56
