Lumemütsikesed

Päike kumas läbi halli massi, mis taevast varjutas, kui raudne kardin. Väljas oli valge. Lumi kattis maad ja puudelgi olid mütsid peas. Taevast sadas paksu laia lund, mis mattis enda alla kõik.
Mööda pargi teed jalutas noorpaar. Nad hoidsid teineteise kätest. Lumi kattis nende mantlid ja mütsid koheva valge korraga. Naervad lapsed jooksid neist mööda, vedades kelke enda järel Noorpaar ei hoolinud neist. Nende jaoks aeg seisis. Neil oli aega ja silmi vaid teineteisele.
Akendel ilutsesid jäälilled, mööda lumist rada kõndisid kahed jäljed. Päike loojus ja peagi valgustas nende rada tänavavalgus, aga selleks ajaks olid nad juba kodus. Nad istusid teineteise embuses kamina ees ja jõid kuuma kakaod. Halud kaminas praksusid vaikselt ja soojendasid tuba. Leekidest kumav valgus mängles lambanahal, millel noorpaar lesis.
Nad suudlesid teineteist pehmelt ja istusid üksteise embuses, kuni tuli lõpetas praksumise. Ja kuigi väljas oli pime ning tuba valgustasid vaid küünlad, ei tõusnud nad ega pannud tulesid põlema. Neile meeldis istuda teineteise soojas embuses. Olgu väljas siis külm pakane või soe suvepäike. Kahekesi oli neil soe. Ning kuumad huuled kohtusid taas, pildudes kirest lausa sädemeid. Kehad liibusid teineteise vastu, riided vähenesid. Kuumus toas aina kasvas, justkui kütaks kaks keha õhku soojaks. Käed libisesid üle sileda naha, üle vormitud lihaste. Sõrmed põimusid omavahel. Küünlaleegid värelesid ruumis valitsevast kirest. Armastust võis lusikaga süüa. Nad jagasid teineteise kirge ja iha ning kaks keha said üheks. Suudlused muutusid tuliseks, kirg aina kasvas, koos kirega kasvas ka iha. Nad liibusid teineteisele lähemale, suudlesid lõõmavalt teineteise huuli ja keha. Huuled paitasid kaela, sõrmed mänglesid juustes. Kehad liibusid teineteisele nii lähedale, et õhk ka nende vahele ei mahtunud. Oiged täitsid ruumi. Suudlused, need kirglikud suudlused, palavad puudutused, kuumad kehad teineteise vastu surutud. Kõrgpunkt! Ja pinge langus. Pehmed suudlused, pilkude vahetus, naeratus. Sõnad: "ma armastan sind!"
Akna taga langes paksu laia lund taevast alla. See kattis maa, auto, teeraja. Isegi puudel olid lumemütsid peas. Kuu kumas läbi halli massi, mis taevast varjutas, nagu raudne kardin.



Kriitikat!

Mulle meeldib, kui juttudes algus ja lõpp kattuvad. Punkt üks.
Üks lause ka, mis silma jäi - Armastust võis lusikaga süüa.

Ja siis mulle meeldib see, et kirjeldused tegid selle kergesti ette kujutatavaks. See vist pole päris õige fraas.. No sa saad aru. Üldiselt.. Mulle meeldib üldine.. kuidas seda kirjeldada. Seotus? Et nagu.. sujuvalt voolav, aga samas kindlalt piiritletud.

No logic.

Kriitikat ei saa. Vähemalt unise peaga mitte.

Mulle meeldis see romantilisus su tekstis. Sa kirjeldasid väga armsalt ümbrust ja paksu kuuma "armastusest pungil" õhku. Mulle väga meeldis:)

hmm, ma nutaks kui ema ei vaataks


;D

Nii jube oli?