Tell me what you kill to save your life?
Kõlas lask! Hämar koridor täitus püssirohu lõhnaga ja kõhn noor neidis kukkus surnult maha. Tema meelekohast voolas ohtralt verd. Punane elueliksiir värvis tüdruku kastanpruunid juuksed ja heleda näonaha punaseks. Mees langetas käe, milles hoidis relva. Tema huulil püsis õel ja ülbe irve. Koridori ainuke põlev pirn heitis valguskiiri noormehe süngele näole, mustadele juustele ja rohelistele silmadele. Verd voolas aga aina juurde ja juba määris see tüdruku pluusi. Mees asetas relva tüdruku kahvatusse kätte, jättes mulje, nagu oleks neidis end ise maha lasknud. Loomulikult oli mees ise kindaid kandnud. Ta võttis oma mobiili ja tegi naisest pilti, seejärel sammusta ükskõiksel ja ülbel sammul mööda koridori edasi, väljapääsu suunas.
---
And then you call upon God
You call upon God
Väike heledate lokkis juustega hirmunud tüdruk jooksis oma isa kätevahele. Charlotte oli kõigest nelja aastane. Isa haaras ta sülle ja suudles teda, lubades, et nüüd on kõik läbi. Süsimustad Mercedesed kihutasid kummidevilinal minema, jättes õhku hirmu ja ohu lõhna. Isa ja tütar jäid kahekesi, mees lubas tüdrukule, et nüüd on kõik korras. Nad astusid Isa autoni, tuul sasis tüdruku lokikesi ja paitas õrnalt tema siidpehmeid põski. Isa pani oma tütre tahaistmele istuma ja istus ka ise autosse. Kui nad sõitma hakkasid, viskas mees auto aknast välja oma palvehelmed ja piibli. Nende seljataha jäi leekides kirik.
---
Crash, crash, burn let it all burn
Christian lisas oma autole kiirust. Must maastur kogus kiirust aeglasemalt, kui mõni sportauto. Ta ületas tühjad ristmikud punase tule alt. Ühtki teist liiklejat tänavatel polnud. Kõrvalistmel lebas revolver, auto veljed olid vere- ja mudasegused.
---
No matter how many days I die, I will never forget
Isa ei kihutanud. Tema jaoks oli kõik nüüd läbi ja aeg oli siit neetud linnast minema saada. Tema telefonile tuli piltsõnum. Mees võttis mobiili ja avas sõnumi. Isa vajutas pidureid ja autorattad blokeerusid. Pilt tema naisest vereloigus oli midagi, mida mees ei oodanud. Ta heitis pilgu tahavaatepeeglisse, oma tütre hirmunud sinistesse silmadesse. Kõlas lask! Chrisi auto seisis täpselt Isa auto taga ja kuul tabas meest otse silmadevahele.
---
You know i gotta leave, i can't stay, i know i gotta go, i can't stay
Chris avas autoukse ja rabas Charlotte oma sülle. Vaene laps ei saanud midagi aru, alles Christiani autos hakkas ta meeleheitlikult karjuma. Mees ei reageerinud sellele mitte kuidagi ja kihutas lihtsalt minema.
---
Crash crash burn, let it all burn, if sorry can't change things I so long to cry
Koos pimedusega saabus linna kriipiv lämmatav ja õudust tekitav vaikus. Möödusid aastad. Charlotte'st kasvas kena noor naine. Ta oli nüüd umbes sama vana, kui tema ema 18 aastat tagasi. Chris seisis rõdul ja tõmbas suitsu. Charlotte astus tema juurde ning põimis oma käed ümber mehe. Christian naeratas. Kõlas lask! Chris langes surnult maha, tema meelekohast jooksis verd. Ohtralt verd.
---
Tell what you kill to save your life
Tell me what you kill to prove your right
Lask! Hämar koridor täitus püssirohu lõhnaga ja kõhn noor neidis kukkus surnult maha. Isa langetas käe, milles hoidis relva, tema huulil püsis õel ja ülbe irve....
No matter how many times did you told me you wanted to leave
No matter how many breaths that you took you still couldn't breath
No matter how many nights did you lie, i'd wait to the sounds of pausing rain
Vabandan kirjavigade pärast. Avaldage arvamust.
Pealkiri: Irreaalsus 
7/12/2010, 20:55
