Nuta, emahunt.

Nuta, emahunt.

Igal lool peavad olema algus ja lõpp. Igale hommikule peab järgnema õhtu. Iga täitumata unistus peab kord purunema, ka siis, kui teda meil tegelikult ei olnudki.


Sadas vihma. Iga vihmapiisk, mis suutis läbi katkiste aknaruutude tungida, pääses koos kõleda tuulega pööningule. Tegelikult polnud sel vahet, kas need veetilgad pääsesid majja või mitte. Seal ei elanud keegi, kes oleks võinud selle üle pahandada. Toad olid tühjad, vaid mõni üksik mööbliese paistis silma, kuid ka seda kattis valge lina.

Tühjus. Need seinad igatsesid kuninglike balle, kuid nüüd olid siin toimunud vaid paar läbu, aga pärast seda, kui nood noored kuulsid, mis seal juhtunud oli, ei julgenud sinna keegi siseneda. Muidugi, leidus ka hulle, kes julgesid riskida, kuid tagasi.. Tagasi ei tulnud keegi. Maja oleks nad justkui endasse neelanud.

Nii oli see juba mitmendat aastat. Silt „Müüa“ rippus endiselt maja välisseinal, oodates, et ta püüaks mõne juhusliku möödasõitja tähelepanu. Kuid kui tihti juhtus keegi sõitma mööda „Neetud teed?“ Nime oli saanud too rada sellest, et kunagi ammu oli seal häärberis elanud keegi noor naine, kes tembeldati nõiaks. Oma viimastes sõnades tõotas neid, et ei lahku oma kodust kunagi, ning seetõttu oli too paik säilitanud oma halva kuulsuse ka pärast mitmekümneid aastaid.

Hoone oli kolmekorruseline. Esimesel korrusel asusid jutu järgi viis tuba ja vets. Ühe toa uks oli alati lukustatud ja kui lapsed sinna majja teinekord hiilisidki, lahkusid nad sealt peagi, väites, et olid kuulnud hirmuäratavaid hääli. Kõike kattis paks tolmukord.

Teist korrust ehtisid ämblikuvõrgud, mis olid seal püsinud aastasadu. Viimane kord, kui maja oli kasutuses olnud, kasutati vaid esimest korrust, kartusega, et kõrgemad korrused vajuvad sisse. Hiljem oligi see olnud põhjuseks, miks põrandalauad mädanema hakkasid ning paljalt laste naeru peale alla kukkuma hakkasid. Sellegipoolest seostati kõike seda nõiaga.

Kolmas korrus oli puhtalt pööningu päralt. Igasugust kraami varjav paik oli vareste lemmikpaigaks, kuhu tulla siis, kui sadas vihma või oli külm. Toolid, kastid, kirjutuslaud.. Need olid püsinud puutumata sellest päevast alates, kui seal oli toimunud jõhker mõrv ja väike tüdruk oli seal üles poodud.

Aga sellest oli möödas juba väga pikk aeg. Puud on kasvanud ning aed on rohtunud, mattes enda alla kunagised lillepeenrad, mille eest hoolitses alati keegi: aednik, mõni tütarlaps teenijaskonnast või hoopis mõni liige perekonnast, mida nii austati, kuid ka kardeti.

Ööd ja päevad vahelduvad endiselt, kuu langeb üksildasele teele, mida mööda kunagi põgeneti, et ei peaks surema.. See paik mäletab veel möödunut, tuul sosistab sellest veel ja lehtede sahin kordab seda kajana.

Ajalugu võib majal olla kohutav, kuid mingis mõttes pole ju tema süüdi. See koht on ikkagi mõnus. Tuletab justkui vanu aegu meelde. Just seda seika, kus me naabripoisi Caiusega kodu mängisime. Ka kümme aastat tagasi oli see sama lagunenud maja, võibolla pisut ilusam, kuid siiski.

„Caius, oo-oota! Me peame ju nuku ka võtma. Kes muidu meie last mängima hakkab, kui Triinut pole.“ Hüüdis väike 6 aastane plikatirts, kellel oli seljas roosa puhvis kleit. „Võta siis meie lapsuke ka. Meil oleks ka käru vaja, kus tita magama hakkab. Kuule, Krissu, mis meie tütrekese nimi on?“ seletab poiss. „Oota, ma käin toas ära, siis ma mõtlen!“ hüüdis tüdruk ja pani jooksu.
Muidugi, nüüd on see kõik vaid üks hägu. Caius kolis. Mina jäin siia, kaldusin aina eemale sellest majast, mis oli minu salajaseks lemmikpaigaks saanud. Vanemad ei teadnud, et me seal käisime. Kui nad oleksid sellest teadnud, oleks asjad lõppenud halvasti.. Mitte, et need praegu hästi oleksid.

Dawn. See olen ma nüüd. See on minu lugu. Lugu, mis jäi ühel päeval poolikuks, aga mida ma nüüd uuesti jätkasin. Elu. Kuidas võib elu pooleli jääda? Ma ei tea. Minus oli tühjus. Auk, mida ma ei osanud täita. Siiani ei oska, aga.. Ma siiski üritan.

Jalutan, läpakas süles, lapsepõlve lemmikpaikka.

Astun uksest sisse, jõuan eesruumi. Just sellisena ma seda mäletasin – paremalt seinalt veidike värv kulunud, järgmise ukse juurest, vasakult on eelviimane laud katki. Viimane on päris ära tulnud, kui lähemale minna, siis võib näha pimedat keldrit.

Kõnnin vaikselt edasi, järgmine tuba peaks olema suur ja lai. Vanasti asus siin ka vana puust laud, seetõttu kutsusime seda söögitoaks.

Kõlas praksatus, kui põrandalaud vaiksete sammude all murdus.
„Raisk,“ pomises punapäine neiu, kui ta jalg läbi mädanenud laudade vajus. “Ma ju teadsin, et poleks pidanud siia tulema.. Nad ju ütlesid, et ma siia ei tuleks..“ Endamisi halama hakanud, peatus ta korra, et jalg välja tõmmata ning kõndis siis ettevaatlikult käsipuust kinni hoides edasi. Ta õlal rippus kott sülearvutiga ja ta ei mõelnud ühelegi ohule, mis võiks juhtuda tema hinnalise esemega.. Või siis tema endaga.

Kakskümmend neli tundi tagasi oli ta küsinud, kus ta võiks rahulikult olla omaette, et keegi ei segaks teda. Ta oli hüsteeritsedes karjunud, jooksnud minema mere äärde.. Kus ta oli kohtunud tolle veidra tüdrukuga, kes talle sellest paigast rääkis.

„Seal on halb aura. Ära mine sinna.“ Oli laps öelnud, kuid kas ta suutis hoida end tagasi sellisest võrratust võimalusest? „Seal ei käi keegi. Kui sinuga midagi juhtuma peaks, keegi ei otsiks sind sealt.“

Keegi ei otsiks sind sealt. Seda ta tahtiski, üksindust, olematust. Kõik need tülid õpetajatega, mis sundisid teda vahelduseks maale põgenema, olid ta lõpmatuseni ära tüüdanud ja ta lootis neist rahu saada. Ometi olid saatusel teised plaanid ning tülid jätkusid, seekord polnud küll teiseks sõdijapooleks õpetajad, vaid vanemad, kes ei suutnud oma kasutütrest aru saada.

Aeg ei paranda haavu, mõtles neiu, kui võttis rahutult põrandal istet. Selg vastu seina, tundis ta end mugavalt ja ebamaiselt turvaliselt nagu oleks ta seal alati istumas käinud. Rahulolevana tiris ta kotist läpaka ja asetas selle sülle. Ta ei lülitanud seda sisse, vaid libistas sõrmega üle külma metalli ja vaatas siis kaugusesse, kus oli ta tähelepanu köitnud seljaga tema poole seisev vares, kes kraaksatas korra ja lendas siis minema. Tüdruk naeratas ja, kehitanud emotsioonitult õlgu, leidis ta, et võiks asuda kirjutamise kallale. Seepärast lülitas ta vastumeelselt masina enda ees sisse ja asus huvitult jälgima, kuidas see end üles laeb.

Tal oli nii mõndagi, mida varjata. Paranoiline hirm, et keegi jälgib sinu tegemisi, sundis teda heitma pilku selja taha. Seal ei olnud kedagi. Parooli sisestamiseks kulus mõned sekundid, mis möödusid klahvide klõbina saatel. Peagi oli lahti ka Word ja neiu jäi tuimalt arvutiekraani vaatama. Mõned hetked mõtlemist ja kirjutatud oli üks sõna.

Vaikus.

Akna taga siristasid linnud. Tüdruk tõi kuuldavale ohke ja sulges siis uuesti läpaka. Ta ei vaevunud programme sulgema, teades, et ühel hetkel jätkab ta oma pooleliolevat jutustust. Praegu oli ta võõras majas, võõral pööningul, kus oli hunnikutes kaste ja ämblikuvõrgud. Allkorrusel oli peaaegu sama seis, kuid seal kattis paks tolmukiht mööblit ja vaipu.

Kostsid sammud. Neiu võpatas ning pistis oma arvuti kotti, millega oli selle kaasa võtnud ja lükkas selle kastide taha, kus lauad olid paksemad. Ta kobas oma taskutes noa järele, mis tal alati kaasas oli ja pigistas sõrmed kartlikult selle ümber. Ta oli valmis pööninguust barrikadeerima, kuid märgates ukseavas seisvat noort poissi, loobus ta sellest mõttest, teades, et on hiljaks jäänud.

Poisi silmad olid sama šokeeritud kui tüdruku enda omad, pidi neiu nentima, kui nägi, et laps astus paar sammu tahapoole. Seda hetke kasutas neidis poisist ülevaate saamiseks ja rahunes peagi, mõistes, et teksapükse ja tavalist T-särki kandvast lapsest ei ole talle vastast ka siis, kui tal oleks kaasas relv. Poiss oli tast pea jagu lühem ja vanust oleks neiu pakkunud talle pool enese omast.

„Tere,” kohmas poiss, varjates blondi juuksepahmakaga oma näo. „Ma ei arvanud, et siin keegi on.. Ma siis ee.. Ei sega sind enam,” lausus ta ja pöördus, et alla minna ja lahkuda.

„Oota!” hüüdis tüdruk talle järele ja jooksis ukse poole. Poisi hääl oli olnud nutune ja natuke hirmul, kuid neiule tundus, et poiss tundis seda paika hästi. „Minu nimi on Me.”

„Mina olen Erik,” sõnas väikemees väikse naeratusega kui oli pöördunud, et näha, kas Me tahab talle midagi halba teha. „Ma olen seitsme aastane.”

“Tere, Erik.“ tervitas Me poissi uuesti.”Ma arvan, et siin on ruumi meile mõlemale. Kas sa käid siin tihti?” Vastuseks sai ta ainult noogutuse. Erik kõndis ühe kasti juurde ja tõmbas sellelt kaane. Me jälgis iga ta liigutust huviga, kuid Erik tegi näo, et ta ei pane seda tähele.

Kasti seest tuli välja ühe kõrvaga kaisujänes. Mänguasi oli kulunud ning ilmselt ka väga vana, arvestades selle välimust. Me naeratas. Tal oli kunagi olnud samasugune jänes, mille ta oli saanud oma vanavanaemalt oma kolmandaks sünnipäevaks. Kui ta oli kasvanud liiga vanaks, et mänguasjadega mängida, siis oli väike Jänku-Jane saanud uue kodu mänguasjamuuseumis.

"On see sinu?" päris Me uudishimulikult. Erik raputas pead. Tüdruk ohkas, arvates, et ta ei saa poisi suust enam ühtegi sõna välja kistud, kuid Erik sõnas vaikselt:"See on siin kogu aeg olnud. Ilmselt kuulus see sellele tüdrukule, kes siin üles poodi... Ma nimetasin ta Jasperiks. Ta on mu ainus sõber."

Ta kallistas jänest tugevalt ning pühkis mõned pisarad, mis endiselt ta silmist voolasid. Peagi olid nuuksed haaranud kogu ta keha ja Me, kes seisis pisut kaugemal, ei osanud teha muud, kui vaid seista ja lasta kätel rippuda. Ta polnud kunagi olnud hea lohutaja, kuid ega talgi ei olnud palju sõpru, kes oleksid lohutust vajunud.

Hetkelise kaalumise järel keris Me oma käed väikese poisi ümber ja kallistas teda. Erik klammerdus ta käte külge ning tüdruk tajus, kui habras oli see väike hing.

"Shh, ära nuta," sosistas ta õrnalt tehes ringe poisi seljal, et teda rahustada. Tema ema oli öelnud, et see aitab, kuid nüüd oli tal esimene kord seda praktiseerida. "Kõik saab korda."

Eriku nuuksed vaibusid.

"Mu vend vihkab mind. Koolis mind kiusatakse." pomises laps ninaga luristades. Me pakkus poisile taskurätikut, mille too tänulikult vastu võttis.

"Vaevalt su vend sind ka päriselt vihkab.. Koolikiusamine on mulle aga tuttav lugu." sõnas tüdruk vaikselt. Ta lükkas oma silme ette vajunud kiharad kõrva taha ning vaatas tõsiselt Erikule otsa."Selle vastu on ainult kaks ravimit – aeg ja vastuhakk."

"Kumba sina kasutasid?" Uudishimu säras üle väikemehe näo, kuid Me ainult naeris. Ta pühkis käega ära Eriku pisarad ja lausus aeglaselt:"Mõlemat. Mina lasin ajal minna ja hakkasin vastu kõige õrnemas punktis, kus kõik oli murdumiseks võimalik. Pärast seda jäeti mind rahule."

"Aga sõbrad? Kas sul sõpru ei olnud?"

"Sõbrad.. Kuidas sulle nüüd öelda.. Pärast seda läks asi natuke hullemaks, nad jätsid küll kiusamise, kuid mind ei olnud nende jaoks olemas. Asi läks paremaks alles kaks aastat tagasi, kui neile hakkas mõistus tagasi pähe tulema. Oma sõbrad leidsin ma väljastpoolt kooli. Ma käisin laulmas ja õppisin muusikat. Nüüd on mul alles jäänud vaid kaks sõpra – Henri ja Kristjan." Me naeratas, meenutades seda, kuidas nad olid sõpradeks saanud."Henriga kohtusin ma muusikakoolis, ta õppis kitarri, ja Kristjaniga sõbrunesin ma suvelaagris, kus ta abikasvatajaks oli."

"Kui ta oli abikasvataja, siis.. Kas ta sinu jaoks liiga vana ei ole?" imestas Erik puhtast südamest.
"Sõpruses ei ole vanus tähtis. Armastuses samuti mitte." üritas Me teda veenda.
"Kas sa siis.. armastad teda?"
"Jah.. Armastan küll."

---

Kriitikat ? - aitäh (:

aitäh (:


Saabus vaikus. Mee vaatas aknast välja. Oli tema teine päev vanas mõisahoones ning taaskord jagas ta ruumi Erikuga. Tuules kõikusid männid. Taevas oli hall ning teekonna maapinnale võtsid nii mõnedki vihmapiisad. Erik mängis jänesega.

"Räägi natuke endast," palus Mee, kui aknast avanevast vaatepildist ära tüdines. Erik ei katkestanud oma mängu ega andnud ühelgi teisel moel märki sellest, et oli neiut kuulnud.

"Mis su lemmikvärv on?" katsetas Mee uuesti. Poiss vastas lühidalt:"Roheline," ega näidanud huvi vestlust arendada. Tüdruk ohkas. Kui eile oli Erik tundunud talle jutuka ja uudishimuliku lapsena, siis nüüd oli ta arvamus muutunud. Praegu paistis laps talle kinnise ja hirmununa, aga ta ei osanud aimata, mis seda põhjustas.

"Sa peaksid minema," äratas Erik tüdruku mõne aja pärast mõtetest. Ta oli pea tõstnud ja peitnud Jasperi hoolikalt kasti tagasi. Alt kostsid sammud.

"Kuid nüüd on juba liiga hilja," sosistas väikemees ja väljus siis pööningult, andes märki talle mitte järgneda. Mee tahtis talle järgneda, kuid oli endale tõotanud, et ei võta selle lapsega ette midagi enne, kui on veendunud, et too abi vajab. Selle asemel arvestas ta aga poisi liikumiskiirust ning aimas, et Erik on jõudnud trepile. Kõlas karjatus. Tuttav hääl kisendas valus, ent mattus peagi nuuksetesse, mis olid tingitud valust ja ehmatusest.

"Palun, ära tee!" kandus temani Eriku hääl.

"Jää vait!" käratas teine hääl ja Mee teadis, et võõras oli Erikut löönud. Valu, mis löök tekkitas, oli piisavalt tugev, et vallandada uue pisaratevoolu ja tuua kuuldavale nuuksed.
Mee jalad ei liikunud. Ta tahtis alla joosta ja oma uut sõpra aidata, kuid ei suutnud end liigutada. Peas kajas tal endiselt märk, kus Erik palus mitte järgneda ja see, kuidas ta ise oli vandunud, et ta seda ei tee. Ta oli poisile valetanud, kuna tal oli kindel kavatsus järgneda, aga nüüd tundus see kõik liialt hirmsana. Pildid sellest, kuidas teda väiksena peksti, tulid tagasi kiiremini, kui miski muu varem.

Peale selle oli ta rääkinud valet oma vastuhakkamisest. Kui Kristjan ja Henri ei oleks läheduses olnud, siis oleks ta ilmselt lõpetanud haiglavoodis või hoopis kusagil mujal.

See oli olnud üks sünge esmaspäev. Pool ööd oli ta olnud ärkvel, et lõpetada kirjandit inglise keeles, ning oli nüüd väsinud. Päev möödus hallis argilisuses, heljudes läbi tundide. Pärast pidi ootama teda jalutuskäik läbi vihmasaju, et jõuda koju, kuid selleni ta päev ei jõudnudki.

Pärast neljandat tundi otsustas Mee koolist lahkuda. Ta jõudis edukalt kooliterritooriumilt välja läheduses olevasse parki, kui talle tulid vastu kamp tema klassivendu, kes olid samale mõttele tulnud. Neile ei meeldinud mõte tüdrukust, kes peale kõige käis nende klassis, oli neid näinud ning nad otsustasid talle "õpetust" anda.

Samal hetkel, kui nad olid Mee nurka surunud, ilmusid silmapiirile kaks mootorratsaniku, kes olid ära eksinud. Nad märkasid hädasolijat ning tõttasid aitama. Nii leidis Mee endale kaks printsi, kes teda alati saatsid, nii heas kui halvas. Poisid viisid ta koju, et tal rohkem tülinorijatega tegemist ei tuleks ning samast päevast alates olid nad lahutamatud.

Oleks nad ka praegu siin, leidis Mee end mõtlemas, kui talle meenus kasti taha peidetud arvuti. Ignoreeridas südant piinavat valu, lülitas ta kompuutri tööle ja ühendas end Internetti. Ta ei mõelnud kaua, vaid saatis hädameili oma kahele sõbrale, kelle reageering tuli peaaegu kohe. Mobiiltelefon Mee taskus hakkas vibreerima.

"Mee, kus Mee kokku saame?" Tüdruk ei jõudnud Kristjanit tervitadagi, kui poiss juba asja kallale asus.

"Äkki bussijaamas, ma tuleks vastu.."

"Jobu, ma olen tšikliga ja Hiir on ka kaasas." Mee kuulis toru teises otsas mehelikku naeru ja lapselikku küsimust, kuhu nad lähevad.

"Siis ehk.. Ma annan sulle koordinadid selle ebapopulaarse maja juurde. Selle aja sees jõuan ma läppari koju viia ja mõned asjad tuua, muudame selle paiga tsipa elamiskõlbulikumaks või nii. Koliks sisse ja värki."

"Eh siis ma helistan, kui jõuan lähiümbruskonda. Näeme."

"Näeme," vastas tüdruk, kuid telefon andis juba tumma tooni. Ta korjas oma asjad kokku ja heitis pilgu kellale. 13:05. Teinud peas kiired arvutused, järeldes ta, et Kristjan helistab talle kahe ja poole tunni pärast. Mee kõndis ettevaatlikult trepist alla, vaadates seekord hoolikalt, et ta mädanenud laudadele ei astuks ja kinni ei jääks. Majast väljumiseks kasutas ta köögist väljaviivat ust, mis oli ainsana lukust lahti.

Mee elas "neetud hoonest" ligi kahe kilomeetri kaugusel, kui sõita mööda teid. Lühem tee viis läbi metsatuka, kus maastik oli kaetud puujuurikate ja mustikapõõsastega. Neiu valis just nimelt lühema tee, teades, et aega pole raisata.

"Heihopsti, emps," tervitas Mee oma ema, kes oli tüdruku pärast mures, kui neiu polnud koju ilmunud. Tüdruk oli neliteist, peaaegu viisteist, ent nägi välja vanem kui mõni teine temavanune ja võis nii mõnessegi jamasse sattuda. Kui Mee maja ees olevale hoovile ilmus, kallistas tumedapäine Merike teda tugevalt, küsides, kus too olnud oli.

Mee rääkis kõik. Ta rääkis sellest majast, rääkis Erikust ning Kristjanist, kes oma väikevennaga teel oli. Mis sest, et Merike ei olnud tema bioloogiline ema, usaldas neiu teda siiski jäägitult. Naine aitas tal koguda kokku asjad, teades, et tüdrukut ei veena miski ümber, andis tema kätte raha, mille teadis ära kuluvat ja sõnas sõbralikult, et neiu vahepeal kodus käiks. Ta usaldas Kristjanit, poiss oli viisakas ja korralik, kuigi oma väikesel vennal lubas vahel teha liiga palju.

"Ma ei mõista, miks väike Henri ei võiks siin peatuda," lausus Merike juba mitmendat korda. Mee selgitas:"Hiir tahab oma vennaga olla. Nad on lahutamatud. Seal, kus on Kris, on ka Hiir. Ja vastupidi."
Naine leppis sellega, kuid lisas, et Hiir võib siiski esimestel öödel seal ööbida. Mee noogutas ning võttis vastu helisema hakanud telefoni. Kristjan oli kohale jõudnud kiiremini, kui Mee arvata oskas, kuid neiu võis vanduda, et poiss oli ületanud kiirust ja kasutanud lühemaid teid.

"Ma siis lähen."

Tüdruk tegi oma otsuse teatavaks kohe pärast seda, kui oli andnud juhised majani. Tagasitee otsustas Mee läbida autoteel kõndides, teades, et enne poisse ta nii kui nii kohale ei jõua. Parem minna juba mööda rada, kus ta neid võis kohata.

Sõiduvahendit nägi ta poole tee peal. Mõni sekund hiljem ilmus välja ka teine ning Mee tundis rõõmu selle üle, et Henri oli Kristjani kinni püüdnud.

"Jou, chica, hüppad peale?" Poiss naeratas säravalt. Tüdruk naeris teadvalt. Seda võtet kasutas Henri kõige tihedamini, et saada tüdrukuid endaga nõusse.
"Henri, see oleks päris lahe.. Teed tead?"

"Eip, aga sinu lasen ma rooli alles siis, kui Kristjan on silmit kadunud." purustas noormees halastamatult tüdruku lootused. Taaskord pidi leppima neiu oma vanusega, kuigi poisid olid talle juhtimise selgeks õpetanud. Mee ronis sõbra sõiduki otsa ja võttis tugevalt poisist kinni. Ülejäänud tee möödus linnutiivul.