Kirglik öö.

# 1 !


"Kas tead seda tunnet,kui lähed esimest korda koolimaja ustest sisse,need tunduvad hiiglaslikud ja on tunne,et koolimaja on kui teine kodu,kohutavalt suur allee ja kõik õpetajad on nagu teised vanemad ja neid tuleb austada.Kooli direktor on kõige tähtsam isik ja väikesed arglikud õpilased istuvad vaikselt tunnis ja kuulavad suure himuga õpetajat.. Aastate möödudes,see tunne kaob,vaikselt muutuvad hiiglaslikud uksed justkui tibatillukesteks,et vaevu mahub kambaga koos sealt sisse.Kohutavalt suur allee,tundub kui pisikesena elutoa ruumina,kus võib kuulda ainult laste kohutavat kisa.Kõik õpetajad,kes enne olid kui kasuvanemad on nüüd vastikud inimesed,kes on kõiges süüdi ja keda tuleb vihata,et oleksid populaarne.Tunnis,kus varem kuulati innukalt õpetajat,karjutakse,kisatakse ja vaieldakse õpetajale vastu.Direktor,ehk kooli tähtsam isik,muutub kooli mõtetuimaks inimeseks,kes oskab ainult käsk-kirju kirjutada ja vanemaid kooli kutsuda."
Naeran ja jätkan jälle suure õhinaga:" Ja siis,kui sa üheksanda klassi viimast eksamit kirjutad,vaikus ja rahu on klassiruumi valitsejateks,õrn tuul ainult möllab klassis,nagu vanasti,nagu üheksa aastat tagasi,nagu esimeses klassis.Peale eksamit,naeratad õpetajale jälle,nagu oleksid esimeses klassis ja kõnnid klassist välja,rahutundega,juuksed sasituna.Seistes kooli aulas,oodates teisi,tundub jälle kõik nii suurena ja ilusana,kõik oleks nagu esimeses klassis.Vaikselt tekkib silmanurka pisike õrn pisar,mõeldes sellele,et kõik õpetajad ikkagi on kui teised vanemad.Mõeldes sellele,et direktor ikkagi on kooli kõige tähtsam isik.Mõeldes sellele,et allee on varasemast kuidagi ilusam ja et uksed on veel suuremad.Kõik see jääb ainult siia maija ja meie pisikestesse südametesse. Mind paneb nutma see,et kõik need ajad, mis olid siin teises kodus on kadunud ja kõik kolivad teise kooli. Aga mälestused jäävad ja kõik mis on juhtunud jääb siia ! Aitähh." Pühkisin pisara, tegin niksu ja kõndisin lavalt alla, istuma oma kohale. Saalis oli kuulda plaksutamist ja näha,kuidas mõni pisaraid kuivatab.
Ilmselgelt olin ma äärmiselt uhke enda üle,imeline tunne valdas kogu mu keha.See tunne oli nii suur,see pani pisikesed liblikad mu kõhus lendlema ja mu suule ilmus imeilus kõrvadeni naeratus. Valged hambad paistid üla-ja alahuule keskelt ja peaga noogutasin oma klassijuhatajale,kes oli mulle just naeratanud,mu imelise kõne eest.
Peale aktust,peale pildistamist,peale lillede saamist läksid kõik vanematega koju,et sugulastega lõppuaktust tähistada ja et ennast õhtusele üheksandike peole sättida.
Mu vanemad ja kolme aastane vend pluss sugulased olid äärmiselt uhked mu üle,et ma nii hästi lõpetasin ja et ma nii kaunis olin. Mul oli tunnistusel ainult kaks nelja ja ülejäänud viied,ma olin andnud endast maksimumi ja tänu sellele väärisin ma ka ilusat printsessi valget kleiti. Sugulased tulid meile tähistama, olime meie suures söögisaalis ja lõime kõik shampuseklaasid kokku.Kes jõi lasteshampust ja kes alkoholi sisaldavat. Mina muidugi sain alkoholi sisaldavat shampust,sest olin selle ära teeninund.Me tegime ääretult palju pilte. Kell kuus läksin enda tuppa,et oma printsessi kleidi kappi rippuma panna ja endale midagi muud selga ajada. Sugulased jäid veel meile vanematega jooma ja sööma,jäävad ööd,nagu üks tavaline ja korralik pidu ikka käib. Naersin endamisi,et olin leidnud kapist ühe ilusa leopardi mustriga pluuse ja mu mustad liibuvad retuusid sobisid selle pluusegi ülihästi.Soengu ja meigi jätsin samaks,jalga viskasin kontsata kingad ja tegin endale silma,sest tüdruk,kes mulle peeglist vastu vaatas,oli tavalisest veel ilusam.Tumerohelised silmad ja tumepruunid juuksed,blondide salkudega lihtsalt sillerdasid peeglist vastu. Mu peenikest kaela kaunistas kolm kullast kaelakeed ja rinnad olid just parajas mõõdus.
"Oeh, kuidas võib üks inimene,üks täiesti tavaline tüdruk nii ilus olla?" Küsisin iseendalt.Kuid nagu tavaliselt,sellele küsimusele,ma endalt vastust ei saanud.Panin telefoni rinnahoidjate vahele,kuna ei viitsind kotti kaasa tirida,ja seal oli telefonile just turvaline ja soe paik.
"Nonii.." Muigasin,jälle iseendale.
Panin oma ukse kinni ja kõndisin mööda pikkakoridori kööki ja köögist keerasin vasakule,astusin kaks astet väiksest trepist alla ja olin suures söögisaalis.Kallistasin oma väikesed ja suured sugulased läbi,samuti ka vanemad ja pisikese venna,kes istus muusikakeskuse ees ja endale plaate suhu toppis.Peale seda liikusin oma ühe parima klassivenna Carli juurde.Tema vanem vend Robert viib meid klassipeole.
Kui me kohale jõudsime,olid juba kõik teised kohal. Tegime ruttu pilte ja asusime sööma. Laud oli Laureena ema ja tädi poolt ilusti ära kaetud,aga noh selle eest me neile raha maksimegi.Poistele olime maksnud,et jooke saada. Laual oli kõike head ja paremat delikatesse ja salateid jne.. Laua kõrval oli kaks külmikut. Külmkapp tüdrukutele ja poistele. Poistel oli muidugi kõiksuguseid õllesid külmik täis,aga tüdrukutel oli seal siidreid ja coolereid. Laual seisid viinapudelid,rummi -ja samuti ka paar pinacolada pudelit, mis oli mõeldud kõigile.
Kui pidu oli juba täies hoos,kutsus Carl sinna oma venna koos ta sõpradega,kellegil polnud midagi selle vastu. Seltsis segasem ! Õnneks ma teadsin juba Carli venda ja temaga tutvumisel raskusi polnud. Ta oli õudsalt sõbralik minu vastu ja samuti ka nende vastu,kes olid tema vastu. Ta iseloom on ka selline hästi tore ja lihtne,ühe sõnaga : pohhuist ! Carl on aga täielik vastand talle. Carl hoolib ja küsib alati,kas vajan abi või midagi. Ta on kõigiga nii hooliv ja hea,aga minuga on ta hellem, võibolla on põhjus selles,et ma talle meeldin, ta meeldib mulle ka.. Aga kahjuks nagu sõber. Kui keegi tahab teada,siis jah ma olen tüdruk,kellel pole poissi,kellele ei meeldi keegi. Võibolla on see imelik,et ma vaatan poisse sama pilguga,aga mulle tundub,et poisid ei oska olla sellised nagu peaksid. Nad võtavad nii pohhuistlikult ja sitasti kõik asjad vastu ja Carli vend Robert on siin ehe tõestus ! Aga kui nüüd keegi teine või kolmas isik mõtleb,et ma olen lesbi,kes jumaldab naisi. Siis kohekindlasti ei. Ma võtan vabalt ja naudin vabadust,aga samas ma ei tea kunagi mis homme juhtub.Võibolla ma olen liiga ettevaatlik,aga just minu mõttelennus on korralik poiss see,kellel pole mitte ainult super välimus vaid ka ülisuper iseloom. Aga see selleks.
Robertil oli kaasas Sander ja Daniel, muidugi ma teadsin neidki,kuna olin poole oma vabast ajast Carli juures veetnud,või Carli, ta venna ja venna sõbratega ringi chillinud,lihtsalt võtnud easisty.
Me tantsisime tüdrukutega ja poistega vaheldumisi jõime ja jälle tantsisime.Ma olin juba parajalt kammikas,kui Robert minuga laua taha rääkima tuli..
"No hei Celly, kuidas sulle kõrvalt inimsugu tundub?" Küsis ta muiates.
Vaatasin selja taha, üks silm kissis ja vastasin siis pead pöörates:" Kas sulle tundub,et ma vajan seltskonda?"
Nimelt me võtsime alati üksteise kallal,mitte ülbitsedes,just vastupidi,naljaga ja meelega.
"nonononoh." Nohhitas ta kergelt, nagu alati.
Ma ei suutnud vait olla ja jätkasin :" Ei tea,milline sa oleksid,kui sinus leiduks isikupära."
"Sapiseid märkusi jagatakse siin tasuta." Ütles ta otse.
"Ma ütleksin sulle midagi head ka,aga sa pole piisavalt maksnud." Selle peale puhkesime me mõlemad naerma.
"Ok, sina võitsid!!" Hüüdis ta üle ja jätkas :" tuled minuga koju?"
Ma ehmatasin:" Koju? Mis koju? Mina ei lähe täna koju !"
"aijaa.. aga okei,me tõmbabe Danieli ja Sandriga uttu,helista kui midagi vajad." Nagu ma ütlesin,minu vastu on ta sõbralik.
"Jep." Ja kallistasime,nagu alati.
Lehvitasin veel järgi ja panin käed lauale ja pea selle peale.Tundus,et läks liiga rajuks.. Tahtsin natuke vaikust ja kõndisin siis õue,tuulutama. Istusin maja treppile ja vaatasin taevasse kuud ja tähti. Naersin, ma ei tea miks,aga lihtsalt naersin õnnest ja vabadusest.
"Ehk sa oled liiga palju joonud." Ütles keegi puu vastu seistes. Keegi,kelle häält ma ei tundund.Keegi,kes oli mulle võõras. Keegi,keda ma ei näinud.
"Ja sina oled..?" Ütlesin küsivalt.
"Marcus, Laureena vend. Tulin Laureenale järgi." Naeratas ta mulle.
"Kena."
"Ja sa?" Küsis ta.
"Celly, võid öelda Cel."
Vaikus, vahest on vaikus hea,aga praegu on see lihtsalt kannatamattu:" Miks sa väljas ootad? Miks sa sisse ei tule?"
"Seal on ebardeid nii palju, et kõigile ei jätku tsirkusteski tööd." Ütles ta kohatult.
Seda ma ei suutnud kuultata,tõusin püsti ja läksin ruttu sisse. Istusin laua taha, kuid mu närvid olid nii mustad,et ma ei suutnud asja nii jätta,läksin kohe õue tagasi,enam ma teda ei näinud,aga karjusin talle,või siis kellegile,keda ma ei näinud,aga keda ma ei sallinud :"Kui inimest toiduga võrrelda, siis sina oled odav, maitsetu ja saad kiiresti valmis."
Ja see vastik kannatamatu tüüp tuli jälle puu tagant välja,aga seda ma ju just ootasingi. Ma ei näinud teda hästi,aga ta hääl oli nii hea ja ma lihtsalt ootasin ukse najal et ta midagi ütleks.
"Tüdruk,kuidas ma saan sust puudust tunda,kui sa isegi ei lähe ära?"
Ma jäin suu lahti vaatama seda varju, seda kes seisis puu ees.
"Vabanda,kui tundus,et huvitad mind. Tegelikult ei huvita." Ja jooksin jälle ära. Tegelikult oli see hirmus lapslik. Aga ma ei suutnud enam ta häält kuulata. Kui nüüd otse öelda,siis esimene poiss,keda ma vaatasin teise pilguga. Tähendab,esimene vari.Hmm.. Istusin jälle laua taga,siis nägin Laureenat tantsimas ja läksin temaga tantsima. Ütlesin talle tantsimise käigus,et ta vend ootab teda õues puu juures ja tüdruk jooksis lausa välja, ilma head aega ütlemata. Jooksin järgi, nägin kuidas Laureena vihaselt minu poole tuli ja päris alatult,et kus vend on ja süüdistas mind valetamises. Võtsin talt käe ümbert kinni ja jooksin puu juurde, aga seal polnud kedagi. Mitte kedagi.
"Mida,miks? Kuhu ta kadus?" Jäin pärilikult Laureenat vaatama..

g

Eem, alguses häiris see, et peale komasid polnud tühikut.
Aga ma ootan 2. osa.

#2


... Meil ei jäänud muud üle, kui minna tagasi sisse ja nii me tegimegi. Kõndides olin ikkagi mures, et Laureena mind ei uskunud ja üritasin asja heastada, heites kõiksuguseid maitsetuid nalju ja püüdes vabandada, aga nagu mind teada, siis see ei tulnud väga hästi välja. Õnneks sai Laureena asjast suht kiiresti üle ja natuksese aja pärast ta tantsis taas metsikult.
Järsku nägin kuidas Laureena ukse poole jooksis ja kippus kedagi kallistama. Piilusin üle oma õla, kuid ei saanud selgusele, mis seal toimub, kuid siis ühtäkki jooksis tüdruk õnnest ringi ja kallistas, musitas poisse ning tüdrukuid läbisegi õnnest, et ta vend on siin.
Läksin ka nende liiga meeldivasse seltskonda ja naeratasin, kuna teadsin et olin teda näinud, aga poiss eitas seda täielikult. Mulle jäi see ebaselgeks ja kõik peomeeleolu, mis hakkas tasahaaval tagasi tulema oli pühitud, kustutatud.. minema visatud, täielikult ära kadunud. Ma tahtsin ära ja see oli kindel.
Üritasin helistada Robertile, aga nagu ikka, nagu tavaliselt, õnn pole minu kasuks ja Roberti telefon oli välja lülitatud, mind ajas see veelrohkem endast välja, kuid ühtäkki hääl mu selja taga kutsus mind endaga kaasa. Muidugi ma ei tahtnud minna, sest ta oli häbistanud mind teiste ees, mind lolliks teinud, hulluks.. Vastik, see on lihtsalt vastik !! Aga ma ei suutnud ta peale vihane olla, andestasin viie sekundi jooksul ja olin juba nii sõbralik, et nõustusin minema temaga kaasa, ehk siis Laureena vennaga.
Alguses me istusime niisama autos vaikuses ja ta sõitis ringi, rääkimata mitte midagi, lihtsalt oli kuulda üksteise rasket hingamist ja sooja õhku, mis autos ringi keerles ja mu olemist vaikselt parandas. Siis lülitas ta raadio sisse ja sealtki tulid tuju rikkumiseks ainult maitsetud laulud, mille tähendus jäi igatahes mulle ebaselgeks. Taas oli piinlik vaikus, kuid mulle tundus, et ta nautis seda, võtis sellest kõik. Hakkasin negatiivseid asju positiivseteks mõtlema. Lõpuks olingi energiat täis, mu tuju oli peaaegu sada protsenti super ja mu uimane mõtlemine, mille oli põhjustanud alkohol, oli kadunud. Ma tundsin ennast nii hästi, mu mõtted lihtsalt olid Laureena vennal ja see tunne keerles mu sees, ta võttis kõik vastiku tunde, muutes selle heaks, naeratus tuli vägisi huultele ja mu kõhus lihtsalt kõdistas nii hullult, oli justkui tunne, et sadatuhat liblikat mängivad mu kõhus peitust ja lendavad ennast pööraseks.
"Noh" ütles ta vaikselt, peaaegu nii vaikselt, et ma ei kuulnudki.
"Noh noh " üritasin olla tema moodi. Kuid ma ei suudaks kunagi olla nii optimistlik.
Ainult valge, särav valge naeratus ilmus ta suule. Ta lumivalged hambad paistsid otse ja sirgelt, ta põskedesse ilmusid õrnad lohud ja ma ei suutnud vait olla..
"Tüdrukute võrgutaja.." tahtsin justkui jätkata, aga ma ei saanud, sest ta suutis olla kiirem.
"Kes? Miks?" Küsis ta otsekoheselt.
"Sina, Laureena vend.. " Naeratus ja jätkasin :" Sest sul on põselohud."
"Haha, tore vabandus.. Celly." Ta sõna otsesmõttes naeris mu üle, kuid see naer kostus nii sõbralikult, nii leebelt, nii elurõõmsalt ja soojalt.
Ja jälle oli vaikus, kuid siis meenus mulle, et ma olen ikka nii tobu ja unustasin küsida midagi :" Mis su nimi on?"
Sellele järgnes pikk vaikus, nagu ta oleks mõelnud, kas vastata või mitte, kuid lõpuks, minu õnneks ta ikkagi vastas :" Jami."
See nimi oli nii puhas, see kõlas nii ilusti, oeh.. ma olen sulamas ?!
"Jami." Ütlesin vaikselt, peaagu sama ilusti nagu tema :" Kuhu me läheme?"
"Kohe näed.." Ta oli nii rõõmu täis, ta oli nii õnnelik ja mina? Mina sulasin, ma ootasin, et näeksin juba seda kohta.. Ma olin nii õnnelik, et olen siin ja just praegu.
Ta peatas auto, läksime välja ja ta pani käed mu silmade ette juhatades mind kuhugi, see rada tundus nii pikk, aga õrn kohin, mis sasis mu juukseid tegi mu olemise nii heaks, oleksin tahtnud kõndida nii kasvõi kolm tundi järjest..
"Lama ja ava silmad." Kuulasin ilusti ta juhendeid, ta võttis mu käest kinni, ise lamades minu kõrval.
Avades silmad, nägin tume- tumesinist taevast, mis oli peaaegu must, aga see oli täis tähti, miljoneid tähti. Tähed ilustasid taevast ideaalselt ja liiv, mille peal me lamasime, oli nii soe. Vaikuses kostusid merelained, mis nagu oleksid üksteisega võidu jooksnud, vaadates vaikselt mere poole nägin suuri ja vahutavaid lained. See oli nii ideaalne hetk. Panin korra silmad kinni ja avasin need kohe uuesti, et veenduda ikka, et ma pole unenäos. Miljonid tähed,miljonid soojad liivaterad ilustasid vaatepilti koos suurte vahuste lainetega ja muusikaks oli merelainete tugev mäng. See oli nii hea ja vaikus sobis suurepäraselt, kuigi sisimas ootasin, et kaaslane oma suu avaks ja täpselt siis, samal hetkel, mu soov täituski.
" Ma käin siin alati.." vaikus ja jätkas :" .. alati, kui mul on väga halb või siis vastupidi liiga hea tuju. Ma tahaks vahest minna ka sinna, kus on need miljonid tähed, lihtsalt ära siit maailmast, mis on nii painav. "
Ta oli nii romantiline, oli mu esimene mõtte !
"Aga miks sa siis mind häbistasid, kui tead, kui painav see võib olla?" Küsisin murelikult, vaikselt solvuva häälega.
"Tahtsin tekitada sulle tunnet.. Tahtsin, et sa teaksid, et kunagi ei tohi alla anda ja oma tegudes ja nähtustes kahelda. Alati tuleb endale kindlaks jääda ja oma seisukoha eest võidelda !Tahtsin näidata sulle, kui hea on olla kuskil, kus on palju rahulikum, kus saab mõtetest vabaks ja ennast õnnega üle koormata." Ja siis keeras ta oma näo minu poole ja tegi mulle õrna musi laubale.. Ehk ma olen nahaalne, aga oleksin oodanud, et see musi oleks tabanud mu suud, mu huuli, mis lausa janulesid ta suudlustest, aga nagu ikka, tahad palju, saad vähe.. Tahad vähe, ei saa midagi. Antud juhul tahtsin palju, aga sain vähe.. Sain lihtsalt mingi väikese musi mu laubale, aga, aga äkki see oligi just praegusel hetkel just piisav ? Äkki see oligi see, mida ma tegelikult tahtsin? Ausaltöeldes ma ei tea, aga olin õnnelik, et sain vähemalt musi, mis tekitas tunde, nagu ma meeldiksin talle.. Mulle meeldib see, et oskan vahest endale häid tundeid tekitada oma mõtetega, aga võibolla juhtus see sellest paigast ? Ma ei tea, aga praegusel hetkel olin tõeliselt õnnelik, et ma meeldin talle, kasvõi sõbrana.. isegi see tegi mind õnnelikuks ja viis mind ülesse taevasse, sinna tähtede keskele tantsima..

aitäh teile !
Teises toas, jätsin peale koma tühiku, loodan, et nüüd on kõik tips-tops

#3


... Järsku küsis ta minult midagi, mis tekitas minus piinlikust :" Kas sa tead, mida tähendab kirglik öö?"
"Mmm, no eks ikka." Muigasin punastades.
"No räägi asjatundja.." Tahtis ta jätkata, aga mul tekkis ilusti lobapidamatus.
"No, kui poiss ja tüdruk on kahekesti ja noh, no ja nad naudivad ideaalselt kogu ööd jaa... niii.. edasii.." Veerisin lause lõpuni.
"Eips." Naeris ta.
Tundsin, kuidas mu pisikesed põsed lõid õrnalt õhetama ja muutusid punaseks.
"No räägi siis ise asjatundja." Olin temaga juba palju julgem, kuid imestasin isegi, kust see julgus tuli?!
"Nooo noo.. korralik kallistus, õrn suudlus ja.."
"Ja?" küsisin, enne kui ta jätkata suutis.
"Jaa.. esimene vahekord." Lõpetas ta lause konkreetselt ja kuulsin kuidas ta vaikselt naeris. Keerasin pea Jami poole ja nägin ta näol jälle seda säravvalgelt naeratust ja keerasin kohe pea jälle taeva poole, kuna ei suutnud enam seda kaunist näolapikest vaadata, kuna järgmiseks oleksin juba sulanud.
"No noh." Naersin vastu.
Kuid tema vaid mõmises selle peale, ta mõmisemine oli nii erinev minu omast ja muude omast.. Mina ja muud mõmiseme justkui lihtsalt öeldes emm, aga tema mõmiseb kui suur ja tugev isakaru, kes on alati oma pere eest valves ja ründab kohe, kui vaenlane tuleb. See mõmisemine on nii mahe ja madal, nii mõnus, tahtsin seda kuulata veel ja veel ja veel ja veel..
"Tee veel palun." Ütlesin talle vaikselt, teda müksates.
"Mmm.." ja ta jätkas :" mmmm..." ja ta jätkas jälle :" mmm.. " ja ta jätkas taas ennast vaikselt tõstes ja minu poole pöörates :" mmm.." Ta üla-ja alahuul kleepusid lõpuks üksteise vastu ja mõmisemine kestis pikalt. Lõpuks oli ta üks käsi ühelpool minu õlga ja teine käsi teisel pool, ise hoides ennast kätega püsti, kuid kui ta oleks ennast lahti lasknud, oleks ta rindkere korralikult ja vupsti minu peale langenud.
Naersin talle vastu oma armsat naeratust. Teadsin, tähendab olin rohkem kui sada protsenti kindel, et see oli armas, kuna mu naeratus on alati armas, kuid tema naeratus võlub terve linna, terve euroopa.. terve maailma. Ma lihtsalt jumaldasin teda ! Või tähendab, ma ei teadnud küll, mida ma tundsin, kuid ma rohkem kui jumaldasin teda. Tahtsin tunda ta rindkere poolenisti enda peal, tahtsin tunda ta raskust, tahtsin tunda seda, kuidas minu rinnad tema rindu puudutavad ja tahtsin oma pikade näpudega tema pruunis juuksepahmakas sasida.. Tahtsin oma tumeroheliste silmadega tema tumepruune silmi ära süüa ja tahtsin oma õrnroosate huuleläikeliste huultega tema huuli niisutada. Tahtsin seda kõike ja kohe !
Meil oli kestev vaikus, ma mõtlesin oma mõtteid ja mulle tundus, et ta mõtles enda mõtteid. Ja mulle meeldis nii, kuna sain unistada minust ja temast, ma ei julgend öelda ' meist ' kuna meid ei olnud veel olemas. Olin mina ja oli tema. Mina ja tema kahekesi imeilusas rannas, praegu mina ja tema, kuid minu mõtetes ja ootustes-lootustes meie !
Peale imelist vaikust ütles ta :" .. Noh, ei tee meelt rääkida või?" See küsimus oli nii vaikne ja nii õrn.
"Teeb ikka, just isutab." Ütlesin, silmi kissitades.
Siis laskus ta vaikselt küünarnukidele, ta nägu oli mulle veel lähemal.. Tema nägu oli minu näost vaid viie sentimeetri kaugusel.. Meie vahel oli vaid õhk, viis sentimeetrit. Ta rindkere oli õrnalt, väga õrnalt minu rindkere vastus. Surusin oma peenikesed, pikad näpud tema kuklasse. Tema juuksepahmakasse, sasisin ta juukseid ja naeratasin talle suuga kuid ka silmadega. Olin õnnelik!
Lõpuks avas ta mu lõpupeo soengu. Võtis valge pandla, mille küljes olid pisikesed valged roosid mu juustest ära ja pani selle kõrvale, enam ei toetunud ta küünarnukidele,vaid laskus julgelt kogu oma raskuses minu peale.. Ta sasis oma sõrmadega mu pikki tumepruune juukseid, mulle tundus nagu ta eraldaks sealt blonde salke ja samuti tundsin, kuidas liivaterad õrnalt mu mõndadest juustekarvadest võimu said, mattes neid vaikselt liiva.
Siis surus ta oma suu minu suu vastu, alguses tegi ta õrna musi, siis pilgutas ta silmi ja jätkas suudlusega. Ta suudles aeglaselt ja õrnalt. Ma tundsin, kuidas mu huuleläige ta huuli niisutab ja meie ninad puutusid aeg-ajalt huvitavalt kokku. Siis pressis ta aeglaselt oma keele mu suhu ja ta keel mängis minu keelega, see oli justkui keeletants, või noh, paremat ega huvitavamat nime ma ei oskand nii kiiresti oma peas mõelda. Järsult keeras ta selili, samal ajal keerutades mind tema peale. Tundsin, kuidas sajad liivaterad mu juustest lendlesid. Ma tundsin tervenisti tema keha enda keha vastus.. Riided ainult segasid seda tundmast täielikult. Kuid siis ta lõpetas, lõpetas suudlused, lõpetas keelemängu, lõpetas mu juustes sasimise. Ta võttis oma tugevate kätega lihtsalt mu piha ümbert kinni ja vaatas mu silmi. Nüüd sain ma oma teise soovi täidetud.. Suudsin oma silmadega süüa tema silmi. Justkui oleksin sisenenud silmade kaudu tema maailma.
"Mitme poisiga sa oled käinud?" Küsis ta otse, ilma naeruta, ilma muigeta, ilma naljata. Lihtsalt küsis otse ja tõsiselt.
"Umm.. no kuuega." Jäin talle otsa vaatama, vaatasin kuidas ta silmad suureks lähevad, imestas ja tegi kummalisi hääli. Siis puhkesin kõval häälel naerma, mul õnnestus need kiusamised tagasi teha, vaid ühe väikese lausega. Kahe sõnaga.
"No eii, mul oli üks poiss, kellega olin tõsiselt kaua koos.. Kuid kui ta üritas midagi enamat, polnud ma valmis, lihtsalt tundsin, et ta pole õige, ma ei tahtnud kaodata oma süütust talle. Peale seda, kui olin talle seda öelnud, jättis ta mu ükskõikselt maha.. Peale seda olen lihtsalt olnud tüdruk, kes naudib vabadust, kellele ei ole mitte keegi meeldinud.. Ma pole isegi kindel, et kas mulle meeldis see poiss, kellega ma niiöelda käisin. Kas ma tundsin ta vastu midagi või ei.. Aga vähemalt sain teada, et poisid on kõik sead ja on ühe asja peal väljas." Ja vaatasin talle otsa, naeratades vaikselt nii, et mu põskedesse tekkisid lohukesed.
"Aii.. aga praegu jäi mulle natuke kummaline mulje." Naeris vastu.
" Midaaaaaa?" Venitasin pikalt oma aa'sid.
"Noh, sina arvad poistest nii, ei taha kedagi näha, sulle ei meeldi keegi, poisid on sead, aga praegu lamad sa ühe poisi peal, kogu oma keha raskusega, kogu oma keha soojusega ja su silmadest on näha, et naudid seda hetke tõeliselt." Peale seda tabas mu suud kiire musi.
"Nojah.. Täna mõtlesin, et vist ikkagi on keegi, kes oskab südame soojaks teha ja kuulata mind vaikselt ja mõistvalt.. Kuid samas, ma ei tea seda poissi veel palju, aga juba olen nii palju lubanud tal endaga teha ja ihaldanud teda terve õhtu, mis sest et ta mind teiste ees narriks tegi." Ja tegin talle musi vastu.
Selle peale ta vaid naeris ja palus vabandust, aga ma ei suutnud olla temast eemal, ma tahtsin teda.. täielikult. Taas ta suudles ja sasis mu juukseid, vaheldumisi silitas mu selga ja käed ulatusid ka mu tagumikule. Ta silitas ja soojendas mind. Ta kobas oma jalgadega mu kontsata kingad jalast ära ja samuti tegi ta enda varbavahe plätudega, ta varbad mängisid minu varvastega, vaheldumisi puudutades liiva ja seigeldes liivas. Ta küsis läbi suudluste, kas mul on jahe, kuid ta tegi mu olemise nii kuumaks, et eitasin seda. Ta tõmbas õrnalt mu veniva dekolteega leopardi mustriga pluuse õlgadelt ja silitas mu õlgu, keerates mind jälle tema alla. Põimisin jalad ümber tema alaselga ja naeratasime üksteisele läbi suudluste. Järgmiseks, tõstis ta mu pluuse mu kõhu pealt ära ja mul polnud midagi selle vastu, mulle meeldis, et ta minuga tegeleb ja mulle meeldis, et ta seda teeb. Ta võttis mu pluuse kogunisti mu seljast ja ma tundsin, et pean samuti tegema temaga..
Ma tundsin ta kõhulihaseid ja ta tundis mu väikest nabarõngast. Keerates mind jälle tema peale avas ta tagant mu rinnahoidjad ühe klõpsuga. Ta võttis need ettevaatlikult ära ja nüüd oli minu ja tema, meie jah meie ülakehad paljad. Ma tundsin ta rinda enda rinna vastus, enda kõhtu tema kõhu vastus. Me olime liivas, me olime rannas ja selle imelise taeva all kahekesi. Ainult mina ja tema. Ainult meie. Ta keeras mind jälle tema alla ja siis hakkas ta mu retuuse ja stringe samal ajal alla poole lükkama, ma ei tea, mis see oli, kuid miski mu sees lasi seda teha, mul ei olnud midagi selle vastu. Ta võttis midagi oma lilleliste põlvpükste taskust, algul ma ei saanud aru mis see oli, kuid kui ma olin oma varvastega ja kätega ta püksid jalast ära ajanud, sain teada, et see oli kondoom.. Kaitsevahend sellele, mis kohe toimuma hakkab ja minul.. Minul polnud midagi selle vastu. Ma värisesin, ma kardsin.. Ma ei tea miks, kuid see oli nii kartev.
"Ära karda, ma ei tee sulle haiget." Ütles ta sosinal, läbi suudluste ja paitas ühe käega mu põski.
Ta pani endale kaitse vahendi ja hakkas sisenema minusse, õrnalt.. Mul oli valus, mul oli tõsiselt valus ja ma tahtsin lõpetada, kuid siiski ma lasin sellel juhtuda, natukese aja pärast oli ta kogunisti minu sees ja siis jälle väljas ja jälle sees.. Vaikselt kostid minu suust mõnuoiged, samuti ka tema häälitses, ta suudles kirglikult mu kaela, mu huuli.. Ma tundsin ennast hästi, ma tundsin, et ta oli minu sees. Meie, mina ja tema, meie, me olime nüüd ühendatud, ta oli minus ja mina olin temas, see oli imeline.. See tunne mis mul tuli, oli ideaalne.. See valdas kogu mu keha, see tekkis mu alakeha juures ja natukese aja pärast oli see terves mu kehas, mu varvastes, mu sõrmedes, küünteotstes, ma tundsin seda mu kätes, mu peas, mu kõhus .. Need liblikad, olid paljunenud ja enam polnud neid sadatuhat, vaid neid oli miljoneid ja nad valitsesid kogu mu keha, neil oleks justkui rühmad ja liigid ning kõik ära jaotatud, kes kus lendleb ja seda head tunnet tekitab. Lõpuks ta lõpetas, ma oleksin tahtnud teda tunda veel ja veel.. Kuid ta lõpetas, ta oli mu esimene. Esimene poiss, kellega ma olin vahekorras. Esimene, kes tuli minu sisse. Esimene, kes riietas mu lahti ja röövis mu kirgliku öö. Ta oli esimene ja ma olin õnnelik, et lasin tal olla esimene ! Ma armastasin ja armastan teda !See oli märgiks, et nüüd oleme me päriselt meie, mitte ainult minu mõtetes. See öö oli märgiks, et nüüd oleme me koos ja ma olen loodud tema jaoks ja see peab jääma kestma !
Ta naeratas mulle ja suudles mind kohe peale naeratust. Ta muiged ja naeratused jätkusid ka suudluse käigus. Mulle meeldis see, ma lausa armastasin seda. Mulle meeldis ta, ma lausa armastasin teda. Mulle meeldisin ma, ma lausa armastasin iseennast, kuid tavalisest veel veel rohkem !

#4


Me lebasime veel tunde rannas, rääkides ja lihtsalt üksteisega tutvudes. Lihtsalt vedelesime ja kõik oli super. Ülim! Jami tõi mu koju umbes kuus või pool seitse, tegelikult ma täpselt ei tea ja ega see ei omagi tähtsust. Mu energia, mida oli eile hommikul vaid viis protsenti, oli ületanud nüüd kõik normaalsuse piirid ja energiatermomeeter hakkas mu sees lõhkema. Keksisin vaikselt naerul suuga kööki, et endale midagi joodavat leida. Ananassimahl oli praegusel hetkel lihtsalt nagu kirss tordile. Istusin veel veidi köögis ja vaatasin suurest aknast välja, sealt oli näha tõusvat erekollast päikest. Kiired valgustasid kogu taevast ja tegid selle orantzika-kollaseks. See on imeilus.
Läksin edasi oma tuppa unistama, mu meeleolu oli nii hea, vahetasin riided, millel oli Jami lõhn, öösärgi vastu. Viskasin voodisse pikali ja tõmbasin tekki peale. Mu tuba oli kottpime, selle põhjustajaks oli mu tumesinine ruloo, kuid see oli just super. Vaatasin taevasse, mu silmade ees olid need miljonid tähed ja selja all olev madrats lihtsalt kees nendes liivaterakestes, vaadates kappi, nägin neid valgeid hiigelsuuri laineid ja peas kumises läbisegi Jami ja lainete hääl.
" Hei tüdruk. On aeg tulla reaalsusesse!" Ütlesin iseendale, võttes kahe käega oma peakesest kinni.
Olin kindel selles, et mu suvi on sisustatud with my Jami ! Panin muusika vaikselt mängima ja lihtsalt naersin omaette, kerides peas läbi kogu õhtut ja ööd, samuti varahommikut. Mul oli nii hea tuju ja seda ei suutnud keegi rikkuda.
Umbes üheksa aeg läksin pesema. Vaatasin vannitoa suurest peeglist oma keha ja mulle tundus, et see on ideaalsem, kui kunagi varem, olin veel õnnelikum.
"Mida ma küll oma õnnega peale hakkan? Peaksin vist annetama seda neile, kellel seda liiga vähe on." Rääkimine iseendaga on kõige parem tegevus.
Viskasin hommikumantli selga ja läksin lonkides kööki. Ema oli pannkooke teinud ja see sobis just tänase päevaga ülihästi.
"Noh Celly, mis sul täna plaanis on?" Küsis mu onu, kes luristas kohvi nii häirivalt.
"Kuna te lähete täna koju, lähen ma sõbraga välja." Tegin rõõmsa ilme.
Ja lootsin tegelikult südamest, et sugulased täna asjad pakkivad ja koju lähevad. Neid oli nii vastikult palju.
"Ah.. nii.. Kas sa oled leidnud mõne austaja?" Küsis isa silma tehes.
"Võib ka nii öelda." Panin oma taldriku nõudepesumasinasse ja marssisin rahulolevalt enda tuppa.
Avasin riidekappi ja vaatasin riideid, mõeldes, mida selga panna, kui Jamiga välja lähen. Kuid siis hakkasin mõtlema sellele, et kuidas ma temaga välja lähen, kui mul ei ole tema telefoninumbrit, mul ei ole ta MSN'i, ega muud aadressi, et temaga ühendust saaksin ja peale selle, me ei leppinud midagi kokku. Olin enda peale nii vihane, kuid siiski ei lasnud rikkuda seda meeleolukat tuju, kuna mul oli Laureena number ja otsustasin helistada talle.
Peale pikka ootamist, otsustas pliks ikkagi telefoni vastu võtta, õnneks.
"No tsauki." Ütlesin rõõmsalt
"Jouuu." Ja ta tervitus venis ja venis ja venis, mulle jäi mulje,et kellegil möllab pohmell.
"Kuidas tervis? Kus oled?" Ei suutnud uudishimu peita.
"Kodus, vend tuli kell seitse järgi..." Ma kuulsin innukat muijet ja tahtsin teda jälle küsimustega loopida, kuid ta jätkas ".. Ja olemine on nii hea, lausa super."
"Sarkasm või?"
"Jajah, keegi võiks peadata selle karusselli mu peas." Uniselt, lausa nii uniselt tuli vastus, et ma vaevu kuulsin seda.
"Nojah, sa võiksid oma venna maast lahti lüüa, siis sa saaksid äkki karusselli peadatud ja ma saaksin temaga ühendust." Olin tõsisemast tõsisem.
"Hea meelega, kuid ta läks armeesse." Laureena oli veel tõsisem, mulle tundus, et ta kartis seda öelda, kuid jätkas kohe :" Ta jättis sulle kirja ja muideks tule meile. Tsau!" Ja see kõne lõppes nii kiiresti.
Hoidsin suu lahti telefoni veel kõrva ääres umbes viis minutit. Ma ehmusin, ma olin shokkis, miks ma ei teadnud sellest midagi? Ja mu energiatermomeeter jooksis miinustesse, liblikad mu kõhus kadusid kuhugi, ärevus, lootus,ootus ja kõik rõõm oli kuskil peidus. Mu suvi, mis tundus nii sisustatud, oli ühtäkki nii sisustamatta ja tühi. Mu austaja, oli minema läinud, ilma mulle ütlematta. Tundus, et mu õnn ja armastus tahtsid minuga peitust mängida, aga mul ei olnud selleks tuju. Vahetasin riided, panin pähe peavõru, et mu loomulikud lokkid saaksid lehvida tuules, viskasin natuke meikki näkku ja läksin naerus suuga peegli ette, et näha jälle seda säravat, imeilusat ja endaga alati rahul tüdrukut, kes mulle jälle särva tagasi võiks tuua..
.. Kuid miskipärast ma ei leidnud teda peeglist.. Riided ei sobinud enam nii hästi, peavõru oli tuhmunud, lokkid ja nende sära oli kadunud, elutud.. Meik ei sobinud ja naeratus oli kustunud.
"Oh õudust!" Ütlesin iseendale ja võtsin imekiiresti oma telefoni voodi pealt ja jooksin esikusse, et ketsid jalga visata ja Laureena poole joosta. Terve kari sugulasi vaatasid mulle järgi ja olen rohkem kui sada protsenti kindel, et minu selja taha jäävasse maija jäi vaid halamine ja pärimine, kuid mind see ei huvitanud sugugi.
Ma jooksin kogu teekonna, see küll ei olnud pikk maa, kuid siiski ma jooksin selle välgukiirusel ja ma ei väsinud sugugi. Lobisesin Laureena natuke aega, sain kirja ja tüdruk vabandas oma venna poolest, aga minu südant see ei liigutanud..

Uut osa :)

(y)
niiiii laheee .
uut jamh , ja paluks kohe :)

Issand, kui häbi. Ma olen siia enam kui aasta tagasi kirjutanud ja mul oli see täiesti meelest läinud kuna olen vahepeal muudesse kohtadesse kirjutanud. Ma luban, et m6tlen ruttu midagi välja ja kirjutan pea uue osa:)

Väga äge!