Lesly Carlson #2

Hei. :)
Olen selle jutuga veidi juba tegelenud ja otsustasin selle siia ülesse panna. :)
Ootan kriitikat, igasuguseid arvamusi.. mida iganes. (:
Loodan, et meeldib! :)
Tänades.

[ #1 ]

01.06.2010

„Ei, ei, ei! Ma ei ole sellega nõus! Mkm! Sa ei saa meile nii teha!“ kisendan. Ema vaatab mulle vaid rahulikult otsa, käed rinnal risti. „Hallo, kallis ema! Kas sa tõesti valid mingi haige mehe oma enese tütarde asemel või? Mis kurat sul arus on, ah?!“ karjun edasi, ise edasi-tagasi ringi tammudes ning kätega vehkides. See pole lihtsalt enam normaalne. Ta saadab minu ja Renny lihtsalt minema? Kuna temal on tähtsam mingi mees, kellega ta kõigest kaks kuud tagasi tutvus? See mees või õigemini tõbras, on talle vist tõelise ajuloputuse teinud, ausõna! Ja kus hundist räägid..
„Noh, kuidas nad uudise vastu võtsid?“ irvitab süüalune uksevahelt. Teen erinevaid vihahäälitsusi ja pööritan silmi. „Sina! Kuradi värdjas!“ röögatan, torman meheni ning hakkan teda rusikatega kõhtu peksma.

Mees vaid naerab mu üle ning haarab mu kätest üpriski tugevasti kinni. „Rahune nüüd, Les, asi on otsustatud,“ muigab ta. Rabelen end tema haardest lahti ja sammun vihaselt oma tuppa – asju pakkima. „Kuna minek on?“ uurin veel uksevahelt, endal pisarad silmis. „Hommikul,“ jõuab vastus minuni. Ja nagu alati, ema vaikib ning Charlie sõna jääb peale. Kuidas ma küll vihkan seda meest! Algul oli muidugi kõik tore ja ilus. Äkitselt asi hakkas pöörduma: Charlie hakkas meid Rennyga üha rohkem käsutama ja keelama, ta isegi käsutas ja keelas ema, mees kaotas töö, hakkas meie juures elama ning nüüd see? Kohe näha, et ta on vaid ema rahakoti peal väljas! Tõbras! Kahju, et ema ise sellest aru ei saa!

Stopp!
Nii ei saa alustada!
Nii ei ole õige ega ilus!
Kõigepealt peaks vist lühidalt ära rääkima, mis värk on?
Okei, mina olen Lesly Carlson.
Ma olen peaaegu seitseteist.
Mul on väiksem õde ja ema. Isa on ka, aga teadmata kadunud – minu jaoks.
Charlie pole minu isa. Ta on mu ema uus mees, kes ilmselgelt mind ja Rennyt vihkab.
Renny ehk Renate Carlson on mu noorem õde.
Ta sai hiljuti neljaseks.
Meie ema, Kathrene Carlson, viskab oma kaks ainsat tütart kodust välja.
Mitte otseselt muidugi! Ta saadab meid tädi juurde, keda näiteks mina pole eluseeski näinud, ainult suguvõsa piltidelt.
Tegelikult oli see Charlie idee. Ma olen selles sadakümme protsenti kindel.
Ja homme ongi minek.
Ma ei kujuta seda elu ettegi.
Õnneks on suvi just alanud – ei ole probleeme kooliga ning Renny saab rahulikult minuga kodus olla.

02.06.2010

„Olge siis tublid lapsed ja.. valmistage tädile palju rõõmu ning aidake tal ikka koristada ja..“ laliseb ema, võltspisarad silmis. Ei ütleks küll, et ta päriselt nutab. Olen näinud teda päriselt nutmas ja need pisarad ei ole karvavõrdki sarnased. Pigem on need õnnepisarad. Charlie muigab tema kõrval, käed teksade taskutesse surutud. Pigistan sõrmed kõvemini kohvrisanga ümber, kui ema mind kallistama tuleb. Renny nutab. Tema nutab päriselt. Kuigi ta asjast päris hästi veel aru ei saa, aga ta ikkagi nutab.

Ega ta nii loll ka enam ei ole. Tüdrukul on suur kaisukaru kõvasti käes ning barbie seljakott seljas, kus on mõningad tema riided sees. Ülejäänud meie asjad on jaotatud kahte suurde kohvrisse, mis mu kõrval hetkel seisavad. Charlie sõnul pole meil vaja igasugust pudi-padi kaasa võtta ning ema nõustus sellega koheselt. Nagu alati. Ta on nagu mingi tallalakkuja sellel mehel, ausalt ka! Tavaliselt on vastupidi, et mehed jooksevad naiste järelt, aga tundub, et mu ema on mingi imelik naine. Või noh, mis ema ta enam on. Normaalsed emad oma lastele nii üldiselt ei tee.

Oleks me siis vaesed või midagi, aga ei. Charlie on kõige kurja juur. Aga enam pole midagi teha. Mis otsustatud, see otsustatud. Ma loodan aind, et elu läheb tädi juures paremaks. „Lend Californiasse võtab pardale veel viimaseid reisijaid. Lend väljub poole tunni pärast. Palume kõigil reisijatel pardale asuda..“ kostub hääl kõlaritest. Ema ikka veel kallistab mind ja laliseb mulle oma täiesti mõttetut juttu. „Me peame minema,“ ütlen külmalt. Ema pühib oma võltspisarad ära ja naeratab õrnalt.

Charlie võtab meie kohvrid ja tõstab need lindile. Kohe tulevad kaks meest väikse traktorimoodi asjandusega, korjavad kõik kohvrid peale ja sõidavad nendega minema. Ilmselt lennuki juurde. Ema suudleb veel Rennyt otsaette ja sosistab talle midagi. Renny noogutab vaikselt. „Olge siis tublid. Emme armastab teid!“ ütleb ema veel. Haaran Rennylt käest ning sammume koos stjuardessi juurde, kes meie lennupileteid näha soovib. „Kui vana te olete?“ küsib naine minult. „Kuusteist,“ vastan kindlalt. „Ja kahekesi reisite?“ uurib ta veel. Noogutan. Renny vaatab talle märgade silmadega otsa. „Kas keegi lennujaama vastu tuleb?“

„Jah, sugulased,“ ütlen lühidalt. Naine noogutab ja annab meie piletid tagasi. Kõnnime lennukile. Ma ei ole kunagi varem lennukiga sõitnud.
Ma loodan, et meie lend läheb hästi ja midagi ei juhtu. Ilm on ka üpriski ilus. Leian meie kohad kiirelt üles. Õnneks Renny istub minu kõrval. Tüdruk istub akna alla. Vaatan veel aknast välja ning näen, kuidas ema auto lennujaamast kodu poole põrutab. Elagu nad kahekesi õnnelikult siis elu lõpuni! Minu kõrval on veel üks vaba koht. Ma loodan, et keegi seda ei hõiva. „Kolmkümmend neli, kolmkümmend viis..“ kuulen kedagi eemalt rääkimas.

Korraga satub üks noormees minu kõrvale istuma. „Kolmkümmend kaheksa,“ lausub ta omaette. Nojah, nii palju siis sellest. Ma ei vaata enda kõrvalistujat. Pole mingit huvi. Renny vaatab ikka veel aknast välja, oma pisikestega kätega viimaseid pisaraid pühkides. Ta luristab vaikselt nina. „Tahad salvrätti?“ küsin õelt. Ta ehmub ning vaatab mulle otsa. Seejärel ta noogutab. Otsin oma käekotist salvräti paki välja ning ulatan talle ühe. „Vabandust, kas ma saaks ka ühe?“ küsib hääl mu kõrvalt.

Nüüd on minu kord ehmuda. Sellist asja ma küll ei oodanud. Suunan oma pilgu kõrvalistujale. Ta sügavsinised silmad vaatavad mulle armasalt otsa. „Ikka,“ vastan kohmetult ning ulatan ka talle ühe salvräti. Asetan paki tagasi kotti ning suunan oma silmad kiirelt tagasi väiksele õele. Ta hoiab nuusatud salvrätikut tugevasti pihus. „Anna, ma viskan ära selle,“ ütlen talle.
Renny ulatab mulle oma salvrätiku. Pöördun nüüd kõrvalistuja poole. „Kas saaksite selle palun ära visata?“ küsin temalt. Poiss noogutab lahkelt ja asetab selle kilekotti, mis tema istme küljes on. „Aitäh,“ lausun vaikselt. „Pole tänu väärt,“ naeratab ta. Oeh, sellest tuleb vist pikk lend. Ma loodan ainult, et Renny kartma ei hakka.

..

Kuidas on?
Kas lõigud on paraja pikkusega?
Liiga ettearvatav?
Vähe/liiga palju kirjeldusi?
Loodan head tagasisidet. :)

mulle meeldis, huviga ootan uut =)
lõigud ja kõik on supper!! niiet geep going

ja mulle ka meeldis . :)
väga hea ja huvitav oli lugeda. :) (Y)

Meeldis! Hea oli lugeda, jutt ei olnud kõik koos vms.
Jutu sisu on ka huvitav, ootan uut :)

millal uus? =)

Aitäh kõigile. :)
Vabandan, et osaga kaua aega läks.. mul on suhteliselt kiire olnud viimasel ajal. :)

[ #2 ]

03.06.2010

Lend möödus õnnelikult.
See kutt mu kõrval enam minuga ei rääkinud.
Võibolla oli asi ka selles, et ma jäin vahepeal magama.
Renate ei kartnud, ka tema jäi magama.
Lennujaama tuli meile tädi vastu.
Ta on üpriski kena, peaks mainima.
Tädi on emaga päris sarnane – ehk on nad kaksikud?
Ta nimi on Lisa, perekonnanimi veel teadmata.
Kindlasti mitte Carlson – see on mu isa perekonnanimi.
Lisal on minuga samavana tütar.
Tütre nimi on Isabella.
Kell on vähe. Alles kaks varahommikul.
Tädi juurde, või noh, koju jõudes ma ilmselgelt lähen kohe magama.
Väsimus on tappev.

Õnneks autosõit pole pikk. Umbes viieteist minutiga oleme linnast väljas, rannaääres asuva maja ees. Tädi pargib auto ilusti ära ning väljub masinast. Rennyl on juba silmad kinni. Äratan ta vaikselt üles. Ta haigutab ning ei saa aru, kus me oleme. „Oma uues kodus, tule nüüd, lähme tuppa,“ sõnan tasa, et mitte tüdrukut ehmatada. Renny noogutab ning eemaldab endalt turvavöö. Järgin tema eeskuju ning väljume koos autost. Tädil on juba meie kohvrid käes ja Renny seljakott ripub tal näpuvahel.

Tüdruk haarab oma kalli koti ning paneb selle ruttu selga, karu ikka veel kõvasti pigistades. Ilmselgelt ta kardab. Muidugi, see on loomulik. Ma kardan ka, kuigi ma olen juba kuusteist. Väljas on suhteliselt valge ning ma näen ilusti maja välimust. See on keskmise suurusega, kahekorruseline, beezikat värvi. Maja ümber on pisike valge aed ning aias on päris palju erinevaid lilli.

Tädi juhatab meid majja sisse. Ta paneb esikus tuled põlema ning palub meid jalanõud eemaldada. Aitan Rennyl tossud jalast ning asetan ka enda omad seina äärde. Tädi avab ukse ning me sammume edasi. Järgnev tuba on elutuba. Suur kamin on seinaääres ning selle peal asetseb televiisor. Mõnus pehme vaip on maas, mis kõditab veidi tallaaluseid. Renny hoiav tugevasti mu käest kinni.

Vaatan õele otsa ning naeratan. Ta vastab samaga. Ilmselt talle meeldib see maja. Kurta ju ei saa - siiamaani tundub see väga ilus ja korralik. Kuid me ei jää elutuba vaatama. Lisa juhib meid kiirelt trepist üles, et saaksime oma tubadesse minna. Meil mõlemal on oma eraldi tuba. Minu toa uks on paremalt teine ning Renate oma vasakult esimene. „Renate, kas tahad, ma näitan sulle sinu tuba? Siis Lesly saab oma tuba rahulikult uudistada?“ küsib Lisa lahkelt Rennylt.

Õde vaatab mulle natuke kartvalt otsa. Ilmselgelt ta ei usalda seda naist veel. Me kumbgi pole teda kunagi varem näinud. „Mine, mine, ma olen ju kohe siinsamas,“ vastan lohutavalt. Renny naeratab hädiselt. Lisa ulatab talle käe. Tüdruk laseb minu omast lahti ning võtab oma pisikeste sõrmedega Renny käest kinni. Lisa ulatab mulle minu kohvri ning siseneb mu väikse õega tema tuppa. Avan veidi värisevate kätega oma uue toa ukse. Otsin kiirelt lülitit, et tuli põlema panna. Käib plõks, ning tuled lähevad põlema.

Mu tuba on lihtsalt fantastiline. Keset tuba on suur voodi, kaetud patjadega, voodist veidi eemal on uks, mis viib ilmselgelt rõdule, toa paremas seinas on suur liugpeegel, mis viib garderoobi. Seinad on helesinised ning kaetud kuldsete tähtedega. Ka lagi on helesinine ning ka sinna on tähed peale joonistatud. Suure akna all on kirjutuslaud. Põrandal on pehme, lumivalge vaip. Ning voodi vastas olevas seinas on keskmise suurusega televiisor, mille all on pisike kapike koos DVD-mängijaga. Voodi tagaseinas on samuti aken, millel on vaade merele.

Mu tuba on fantastiline!
Ma olen alati arvanud, et minu ema on rikas, aga seda ei anna minu koduga võrreldagi!
Kui minu tuba on selline, siis ma ei oska ülejäänud maja isegi ette kujutada.
Peaks vaatama minema, kuidas Rennyl läheb.
Ma arvan mingipärast, et paar esimest ööd veedab ta minu toas magades.
Ta on siiski veel pisike.
Haigutan.
Väsimus tungib jälle peale.
Koputus uksele.

„Jaa?“ ütlen aralt. Uks avaneb ja vastu vaatab mulle rõõmsa näoga Renny. Ta silmad käivad üle mu toa. „Õti, tule vaata minu tuba ka!“ ütleb ta õnnelikult, silmad säramas. Naeratan. Vähemalt talle meeldib, see on peamine. Asetan oma kohvri peegli juurde, haaran väiksel õel käest kinni ning lähen temaga kaasa. Ka tema tuba on ülimalt ilus, natuke pisem, kui minu oma, aga siiski, ilus. Keskmise suurusega voodi asub toa paremas nurgas, akna all.
Ka temal on vaade merele, kuid rõduuks tal puudub. Toa seinad on roosad, kaetud erinevate lillekeste ja armsate loomadega. Renny laseb mu käest lahti ning jookseb mänguasja kuhja juurde. Terve tema tuba on täis erinevaid mänguasju: nukke, karusid, nukumaju, mängupliit ja veel palju muid asju. Ühesõnaga – väikse lapse unistuste tuba. Isegi minul polnud väiksena nii palju mänguasju, kui siin toas on.

Renny jookseb nüüd peegli juurde, lükkab selle liugukse lahti ja kiljatab: „Õti, vaata, kui palju ilusaid printsessi kleite siin on!“ Naeratan sellepeale. „Ja kuidas sulle sinu tuba meeldib, Lesly?“ küsib Lisa. „Kohutavalt ilus!“ vastan rõõmsalt, „aitäh sulle, tädi.“ Lisa naeratab õnnelikult. Ilmselt on tal hea meel kuulda, kui talle tädi öeldakse. „Renny, ära ennast väga energiliseks ka tee, öö on veel. Homme ka aega uudistada,“ ütlen õele.
Renny keerab oma pea kiirelt minu suunas, tal on selline moosivarga nägu peas. Äkitselt ta ohkab, võtab oma koti seljast, otsib sealt oma pidžaama välja ning sammub voodi juurde. Renate vahetab kiirelt oma riided ja poeb teki alla. „Head ööd, Les. Head ööd, tädi Lisa,“ ütleb ta rõõmsalt, kaisutab oma kaisukaru ning suleb silmad. Lisa tõuseb ta voodilt püsti. „Head ööd, Renate,“ ütleb ta rõõmsalt ja sammub minuni. Astun uksest välja, tädi kustutab tuled. Koheselt hakkavad seintel olevad lillekesed helendama. Muigan – päris kaval mõte.

Sammume trepi juurde. „Aitäh sulle, et meid enda juurde nõustusid võtma, ma ei kujuta ette, kuhu me muidu sattunud oleksime,“ vastan veidi kurvalt. Lisa naeratab. „Kuidas ma saaksin oma õelapsi mitte enda juurde võtta?“ küsib ta. Kallistan teda tänutäheks. Tädi on üsna kohkunud. Ilmselt ta ei oodanud midagi sellist, kuid ta kallistab mind vastu. „Head ööd, tädi,“ lausun ning eemaldun tema embusest. „Head ööd, Lesly.“ „Ütle mulle lihtsalt Les,“ muigan ning lähen oma tuppa, uks sulgub minu järel.

Siiamaani on kõik võrratu.
Ma poleks ette kujutanudki, et asi nii hästi algab.
Ma loodan, et Isabella on ka tore.
Ma loodan, et ma saan endale palju uusi sõpru.
Ma loodan, et Renny saab endale palju uusi sõpru.
Ma loodan, et kõik läheb hästi.

Haigutan. Avan oma kohvri ning otsin enda lohvaka särgi ja lühikesed püksid üles. Järjekordne haigutus. Eemaldan oma tavalised riided ning asetan need toolile, mis laua taga on. Panen tuduriided selga ning kustutan tule. Ka minu seinal olevad tähekesed helendavad. See on lihtsalt nii ilus. Pehme vaip jalge all, tekitab tunde, nagu seisaks pilvedel. Mu tuba on võrratu. Just nagu minu unistustes, võibolla isegi parem. Ronin oma suurde voodisse, poen teki alla ja sulen silmad. Midagi paremat polekski osanud oodata!

kiiresti uut paluks. võrratu jutt. (Y)

Lisa ulatab talle käe. Tüdruk laseb minu omast lahti ning võtab oma pisikeste sõrmedega Renny käest kinni.

Siin vist viga, või mul juhe koos. Äkki peaks olema, et võtab Lisa käest kinni?

Muidu hea, ootan uut, mingid väikesed kirja vead olid ka, aga see suva. :):)

Oh, üpris hea, mulle meeldib!

Mulle ka meeldib, aga osad asjad häirisid.
Neid lihtlauseid on liiga palju, komadega saab need kokku panna. Samuti võiks otsekõnet rohkem olla, mitte ainul mõtisklus.