Eesmärge: Me pidime kirjutama rüütliromaani ¾anri paroodia kirjanduse tunniks. Midagi Don Quijote'i lugude sarnast, aga tänapäevas aset leidvana. Ma sain tänu oma õele sü¾eeideid, aga need oleksid liiga pikaks veninud, seega esitan õpetajale ilmselt ainult selle peatüki siin. Õigekirjakontroll on soovitatav, aga pole enam hädavajalik, sest ma esitasin selle õpetajale ära.
Kuna ei paroodia ega tänapäev ole minu alad üritasin sellest pigem tekitada mingisuguse poolsümboolse illustratsiooni seoses ,,romantika'' idee muutumisega sajandite jooksul - kuidas miski, mis mõne sajandi eest oli pühendumuse tippsaavutus on tänapäevase maailmapildi järgi parimal juhul vandaalitsemine ja halvimal juhul
stalkerlikkuseni küündiv veidrus.
Tänapäeva rüütlilugu
Kapuutsis kõhetu kogu hiilis varjudesse hoidudes mööda hilisõhtust tänavat, pamp tuulepluusi alla surutud ja mudased ketsid asfaldil rütmilisi kriuksatusi kuuldavale toomas. Tänavalampide külm kuma maalis välja tema silueti, paljundas salapärase saabuja varju nii, et see teda igast suunast ümbritses, nagu toetav rahvahulk, sest kedagi teist väljas kaasa elamas ei olnud. Tema meeltes keerlesid unistused, aga ka hirmud ja mantli alt pungitav, kätega toetatud pamp tundus raske kui patt.
Kuid tõeline vaprus on mitte suutmatus hirmu tunda, vaid võime oma hirmule vastu astuda.
Kogu jäi seisma, kontrollides tänavalambi valguses telefonist kellaaega ja libistas pilguga üle nõukogudeaegse kortermaja akende. Paljudes neis põles veel tuli, kumas valgust, nagu tähed öösel.
Väga kandilised tähed, parandas kogu mõistus ennast. Antud isiku meel ei kannatanud ebatäpseid võrdlusi. Ta läks kikivarvul ümber maja ja väravast sisse, otsides pilguga õiget akent taga ning leides selle pimedana. Ta ootas teda, kogu teadis seda. Kindlasti lamab üks ilus, sale, neidis veel praegugi voodis, süda ootusärevuses põksumas ja mõtleb tema peale, või ehk enamgi…
Tuulepluusi lukk avanes kriginal, nagu mõne kauge maa linnu hoiatushüüd.
Linnu? Sellise hüüu kuuldavale toomiseks peaks ta olema väga hea matkija, nagu papagoi, või matkijalind, ehk kakaduu võibolla, jah, ilmselt tõesti. Võibolla ka robot. Ma ei tea, papagoi tundub loogilisem, miks peaks keegi programmeerima robotlinnu särgiluku häält tegema…?Ühesõnaga tõmmati tuulepluusi lukk lahti häälega, mis kõlas täpselt nagu papagoi, kes lahtituleva luku häält teeb.
Ta eemaldas tuulepluusi all vastu rinda surutud patareidel töötava Philipsi CD-maki ja urgitses taskust kõrvaklapid, mis said sidemeks kogu ja tema käte vahele surutud elektroonikaseadme vahel, kuni ta õiget lugu taga otsis ja seda vokaalideni edasi keris.
Kogu hingas sügavalt sisse ja tõmbas oma rinna lahinguks valmistudes kummi. Kapuuts oli tema kiivriks ja jakk raudrüüks, kandilised prillid kui kiivrivisiir ja käte vahel makk, kui piik metafoorse lohe südamesse murdmiseks. Selle lohe tähelepanu nimel oli ta kõigeks valmis. See, see oli lohede valitseja, lohe ja printsess ühes isikus.
Volüüm maksimumi. Ühe tugeva jõnksuga tõmbas ta kõrvaklapid makist välja ja tõstis selle pea kohale, hoides mängivast seadmest, nagu oleks see andam jumalatele.
Öötänava täitis metalselt üürgav süntesaatorimuusika, mis nähtamatute helilainetena aknaklaasid värisema ajas ja kajana tagasi lendas. Koerad kogu kvartali peal läksid kukkusid haukuma ja ükshaaval süttisid ümberkaudsetes majades tuled.
Ja sealt ta tuleb, tema kallis printsess, kelle öölamp nüüd kardinate tagant kumab, kelle õrn siluett-
Teise korruse aken avatakse ja valge, unine, nägu pistab pea välja, käsi kõrvadele surudes.
,,MA ARMASTAN SIND, PILLE!’’ karjub kogu maja ees üles-alla keksides, kui makist kostuv Nexuse singel teisele refräänile suundub.
,,Mida sa-?!’’ kogu akna peal võtab käed kõrvadelt, tema juuksed unest sassis, näo peal täieliku uskmatuse ilme: ,,Hull oled peast vä!?!? Kuradi värdjas, raisk, pane see möla kinni ja kao minema! Mul on naabrite ees mark nagu!’’
,,Aga ma-’’
,,Raisk, ei kuulnud vä!? Kolmandat korda veel tuled saadan mendid kaela! Kuradit sa endast arvad, tuled siia kell üks öösel oma träna üürutama nagu mingi imelik oled vä!?!!?’’
,,A-aga mu leedi, mu südamedaam, ma-’’
,,LASE JALGA, MA EI TUNNE SIND JA EI RÄÄGI SINUGA ENAM KUNAGI!’’
Aga noormees tahtis rääkida. Rääkida oma surematust armastusest ja truudusest, kirjeldada neiu lumivalget nahka ja õlgadeni öömustaks värvitud juukseid kõige ilusamate sõnadega, mida tema arvutimängudest nüristunud mõistus oleks suutnud leiutada. Ta oleks tunnistanud, kuidas ta jumaldab neiu lõhnaõli hõngu klassiruumis, tema naeru ja küünelaki sära; rääkinud Kuust ja Tähtedest ning romantilisest muusikast, ta oleks rääkinud lohedest, printsessidest ja südamedaami-kultusest, rüütlitest ja lossidest, kust galantsed sõdalased neisse vangistatud süütuid neitsisid välja pidid aitama. Ta oleks rääkinud ballaadidest, luulest, väljendades ennast vormidega, mille kõrval isegi Marie Underi sõnasepistamisoskused oleksid kõlanud sama tahumatult nagu kivide kokku tagumine.
Aga raskelt vastu maad purunev kättemaksu-lillepott killustas kõik noore rüütli unistused, kui teise korruse neidis teda järjest rõvedamate sõnadega sõimas ja kui ka sellest küllalt polnud, siis kadusid otsustusvõimetud kõhklused koos kaugusest läheneva sireenihüüuga. Poiss pages, pillates oma rutus minema saada, maha nii maki kui ka selle sees edasi keerleva Nexuse ,,Nii kuuma’’ CD, sundis oma kleenukese keha üle võrktraataia ja haihtus öhe.
Ja tema oli eluaeg uskunud, et kõigile tibidele meeldib romantiline muusika.
Selle rüütli printsess on mõnes teises lossis.
Pealkiri: Tänapäeva rüütlilugu - paroodia 
6/2/2011, 19:41