The End Of Day

The End Of Day ehk 30 päeva pimedust

1. peatükk

„Michell,“ pöördus umbes kolmekümnendates olev naiste rahvas üle köögi ukse, pilguga enda tütart otsides. Kuid vastu vaatas talle vaid vaikus ja hääletu mööbel, mis liikumatult enda kohal seisis.

„Michell!“ kordas ta uuesti, seekord valjemalt. Hetkeks valitses majas vaikus, ennem kui kuskilt kostus summutatud vastus: „Jaa! Kohe tulen!“ juhul kui häälel oleks enda värviline rada, mille kaudu saaks teada, kus ta pärines viiks see värvi jälg tema maja kolmandale korrusele ehk siis remontimata pööningule.

Käe seljaga hetkeks üle lauba tõmmates, viis noor tüdruk pilgu pööningu luugile, mis oli uuesti kinni vajunud, ennem kui taaskord pea ees suurde papp kasti sukeldus. Otsides vanu ajalehti, sattus ta hoopis peale vanadele pildialbumitele, paarile luuleraamatule ja ka pealkirjatule nahkköitega märkmikule. Tuues peadselt kuuldavale allaandva ohke, taganes tüdruk kastist, jäädes endiselt põrandale istuma. Silmitsenud hetkeks altkulmu pööningul olevaid kümneid kaste, turtsatas ta vaikselt, jäädes korraga silmitsema seda nahkköites vihikut, mille lehed olid äärest aastatega kollatanud ja kergelt rulli tõmbunud. Uudishimu sees tagant sundimas, võttis ta vanakese enda kätte, silmitsedes hetkeks selle kaasi ja raamatu selga, kus ta leidis kulunud nimetähed : M.C.D

Hetkeks kulmukortsutanud, avas ta selle. Minut-kaks seda niisama näpuga sirvides, jättis ta lahti korraga suvalise lehe. Tema pilk liikus aeglaselt üle ridade, mis olid käsitsi kirjutatud ja suhteliselt lugematud kohati.

Ettevaatliku pilgu hetkeks pööningule viies, just kui kontrollides, et keegi teda pealt ei kuulaks, paotas ta veidike suud, endamisi lugedes:

“Ma ei suuda seda endiselt uskuda. Kuigi ma tean, et kõik see on kestnud juba kolm päeva. Väljas olev torm pole endiselt vaibunud ja päikesevarjutus pole ka veel lõppenud. Ning neid sõnu kirjutan ma ka hetkel kümne küünla valgel. Päevad hotellis vahelduvad öödega sama kiirelt kui tigude maratoni võitja läbib 500 meetrit. Kui need üldse vahelduvad, sest tõenäolisem oleks see, et aeg seisab.

Pimedas kui ma olen pikali heitnud ja silmad sulgenud, kuulen ma just kui sosistamist. Ning seda on terve maja täis. Ma ei tea kas seda tekitab üksindus või väljas olev tuul, aga see pole eriti meeldiv. Ma olen isegi kaalunud vaime, kuid sellisel juhul kuidas tuleks neid rauast asjaga tümitada kui nad on seina sees, või kasutama soola? Praegu hakkas see uuesti pihta. Seekord polnud mul selleks vaja isegi suletud silmi ja väsimust, et neid hääli kuulda. Ma ei tea kas ma hakkan tõesti hulluks minema, aga ma kuulsin just aknal koputust ja kellegi karjumist. Ma... “ ning ülejäänud oli Michelli jaoks arusaamatu, sest paberile oleks just kui keegi tinti peale ajanud.

„Michell! Kas sa ikka tead, et kohe tähendab tänast päeva,“ võpatas tüdruk tungivalt, pillates nii ka päeviku maha, viies pilgu avatud pööningu luugile, mille vahelt vaatas talle vastu kaks helendavat rohelist silma.

„Vabandust. Ma jäin lugema. Ma teen end korda ja siis käin linnas ära,“ vabandas Michell õrnal naeratusel, mis tõi ka leebema pilgu tema ema näole.

„Aga tee kiirelt. Varsti läheb õues pimedaks ja ma ei taha, et sa nii hilja väljas oleksid,“ muigas naine kergelt, viibates tüdrukule peaga, et ta temaga kaasa tuleks.

„Ema, ma olen 15, mitte 4-ne,“ turtsatas ta kergelt, aga siiski noogutanud kiirelt, tõusis Michell põrandalt, ronides enda ema järel trepist alla. Jäänud hetkeks poole astme peal seisma, viis ta pilgu hetkeks põrandale maha kukkunud vihikule. Raputanud kergelt pead, sulges ta luugi enda pea kohal, jättes selle elutu asjakese sinna vedelema.


* * *


Kostus tasane ukse paukumine, millele järgnes kuuldav aevastus ja paar vaikset vandesõna. Hetkeks kostus veel ka paar mürtsatust, sahin ja järjekordne aevastus – võib lausa ette kujutada kuidas keegi riputab enda mantlit varja, võttes järgmisena ette vasaku jala jalatsi, püüdes seda parema jalal hüpates jalast tõmmata ja siis vastupidi. Samuti seda inimest hetkeks kummardumas kui ta käed suu ees aevastab ja siis seejärel pead raputades end ja ilma neab.

„Ma olen kodus,“ kostus väsinud muigega lause ning elutuppa astus neljakümnele lähenev meesterahvas, kes nägi küll enda vanuse kohta noorem välja.

„Kuulda oli jh,“ muigasid Michell ja tema ema Catrin ühest suust.

„Tere, kallis,“ kallistas Catrin enda meest, surudes tema suule hetkeks ka suudluse.

„Öäkk.. Palun sellist asja minu silme all mitte teha,“ kostus kerge piinatu noot Michelli häälest kui ta end tagasi vanemate poole keeras.

„Tere, Mikei,“ muigas mees kergelt, sasides tüdruku juukseid, endiselt enda naise ümbert ühe käega kinni hoides.

„Tsau, paps. Ma lähen siis enda tuppa,“ teatas ta kiirelt, hüpates pukilt maha, kus ta oli istunud viimased 30 minutit.

„Mida tegema?“ küsis Catrin samal hetkel kui tüdruk oli lõpetanud. Naeratanud hetkeks jäi ta uuesti Michelli küsivalt vaatama.

„Õppima, mida mul muud teha oleks kah,“ pööritas tüdruk kergelt silmi, joostes kergelt keksival sammul mööda treppi ülesse enda tuppa. Selle asemel, et avada laual olev keemia õpik ja vihik, viskus tüdruk hoopis voodisse, avades pooleli oleva raamatu: „The Bonehunters“, mis hetkel tüdruku lemmikuks. Kinnitades pilgu 17. peatükki 3. lehekülje, süvenes ta sellesse. Tema pilk muutus eemal olevaks, just kui elaks ta enda peas raamatu läbi hoopis teist elu.

Kuigi järgnevad 5 tundi venisid, siis Michelli jaoks polnud nagu esimene tund lõppenudki. Viinud pilgu hetkeks voodi kõrval olevale kellale, muigas ta endamisi. Kell lähenes 1 öösel.

„Veel kaks lehte,“ pomises ta endamisi, surudes alla haigutuse. Kuid juba peale teist rida suikus ta unes. Aga seda mitte kauaks.

Korraga avas ta võpatades silmad, tõustes istukile. Ta kuulis sosistamist ning see ei kuulunud hoopiski mitte tema vanematele.

2. peatükk

Lükanud teki enda pealt, tõusis Michell aeglaselt püsti. Tema sammud olid lühikesed ja vaiksed, mis tõttu oli teda isegi vaikses toas raske kuulata. Surunud kõrva vastu ust, hoidudes isegi sügavalt hingamast, kuulatas ta. Tema kõrvad püüdsid leida veel seda sosinat ning tema mõistus samas sellele loogilist lähenemist. Võib olla kujutas ta endale seda lihtsalt ette või nägi ta seda unes. Raputanud kergelt pead, keeras ta uksele selja liikudes tagasi voodi poole. Kuid tema samm lõigati poole pealt. Tema kõrvad tabasid taaskord selle sosistamise. Vaikse kajana ringlesid sõnad Danielli ümber, püüdes just kui teda hoiatada või talle midagi rääkida. Ning see ei saanud olla enam unenägu. Püüdmata koha pealt liikuda, keeras ta end ukse poole ja just sel hetkel tõusid tema käe karvad püsti. Sosistamisele olid lisandunud sammud, kuid need ei kostunud enam koridorist. Need tulid juba tema kohalt, täpsemalt öeldes tema toa kohalt. Valmimata toast, mis oli mõeldud tema sündimata vennale, kes ei näinudki ilma valgust.

Püüdes teha võimalikult vähe häält, avas Michell enda toa ukse. Hoides seda minut-kaks lahti, piilus ta peadselt ukse vahelt välja koridori ja peadselt ka astus enda kaitsvast barjäärist välja. Tema paljad jalad püüdsid olla liikumatult jääkülmal põrandal, kuigi see oli vägagi ebameeldiv. Neiu silmad ega kõrvad ei leidnud eest kedagi. Kõikjal oli vaikne, isegi liiga vaikne. Just kui vaikus enne tormi. Ohkand vaikselt, sulges ta silmad. Aeglaselt hakkas ta mööda koridori edasi liikuma, ukse poole, mis peaks viima ülesse kolmandale korrusele. Sulgenud silmad, hingas ta sügavalt sisse ja tegi esimese sammu. Hetk hiljem korraga silmad avanud, jäi Michell emotsioonitult, kuigi siiski kergelt värisedes ust silmitsema. Käe õrnalt lingile pannes, keeras ta uksenuppu. Kostis vaikne klõpsatus ning uks vajus kergel krääksatusel lahti. Sosinad olid lakkanud nagu ka sammud. Kuid sealne õhk oli just kui jäine. Välja hingamisel ümbritses tüdrukut kerge aurupilv. Kõik oli vägagi imelik.Kui tegemist oleks Supernaturali järjekordse osaga, kostuksid neiu suust sõnad – Ghost activity.

Leides end korraga kasti virnade ees, mäletamatagi siia kõndimist, silmitses Michell ärevalt ümbrust. Kõik tundus olevat tavaline, välja arvatud ühe puu kasti peal lahti olev nahkköites märkmik. Aga ta oli selle jätnud kasti ette põrandale. M.C.D. Tabasid tüdruku silmad märkmiku all nurgas olevad initsiaalid. Tundes just kui enda ümber kellegi teist, kes tahtis, et tüdruk võtaks märkmiku. See tahe oli Michelli jaoks nii tuntav, nagu oleks see õhku kirjutatud loits, mis kaotab inimese tahtevõimu ja paneb ta selle tahte võimu alla. Või oleks see nagu hoopis tema enda sisemine hääl. Andes just kui alla võitluse, mida pole peetud, istus tüdruk tuttavale pappkastile, mis oli täis vanu raamatuid, võttis ta õrnalt märkmiku käte vahele. Silmitsedes pruuni nahast märkmiku kaant, millele oli põletatud sõnad : Michell Daniore päevik – 14 eksinud päeva, panid tüdruku korraga värisema. Teda täitis kellegi võõra hirm ning tema tunded kui ta kaane avas. Neiu silmad liikusid mööda suvalistest sõnadest moodustatud lauseid, taipamata nende tähendusi.

“Dear Diary – nagu ikka kombeks on ;P

See 17 tunnine lennukisõit tasus end ära, me oleme viimaks siin. Ning oma õnne ei suuda ma lihtsalt ära kirjeldada. Uskumatu, et ma algul polnud nõus sellega. Aga tore, et Catrin mu ikka ümber rääkis. Noh temal olid küll omad põhjused ehk siis poiste põhjused, aga siiski hea et ma kaasa tulin. Ma loodan, et ei kahetse seda. Reisile tuli õnneks vaid meie hull klass, sest algselt taheti võtta kaasa ka paralleelid, kuid nad lõid kõik viimasel hetkel vedelaks. Küll sellel oli üks probleem ja teisel vanaema matused. Ning nali seisneb selles, et mitte ühelgil neist pole vana-vanemad elus. Noh nad maeti vähemalt kolm aastat tagasi ära. Kuid jah, ega see eriti minu asi ka nagu pole. Kuid meie saladuskatte all öeldes – ma oleks siia hea meelega üksi tulnud. Sest ükski neist ei mõista Šveitsi nii hästi kui mina. Muhaahhaha... see oli nali tegelt. Esimest korda siin ning miski ei seo kah nagu sellega. Välja arvatud suur kirg alpide vastu ning tahtmine veeta tunde nende otsas, et saaks peale pikka jalutuskäiku ülesse alla suusatada.

PS: I love them so muchhh (L)

Igastahes lühike üle vaade meie hetke olukorrast : D nagu sõjaväe rapotiski, hakkavad järgnevad päevad siia üksteise ritta kogunema XD

Meie 35-st õpilasest koosnev klass on hetkel jaotunud lihtsalt mitmeks grupiks:

grupp A – diivani lösutajad ja lantijad fuajees (Kelly, Janice, Lauren, Jake, Mike, Gabriel, Justin)

grupp B – ekskursioonide vahendajad ehk taibud, kes seisavad tundide viisi vastuvõtus katoloogide või telefonide taga, otsides klassile harivaid tegevusi (Marina, Peter, Prinston-Guy ehk Andrew, Iris)

grupp C – magajad, kes veedavad esimese päeva enda toas välja magades (Darren, Willow, Collin, Andrew-too-black, Alexa)

grupp D – aktivistid, kes asuvad kohe äksonisse, need kes hakkavad kohe ümbrust uurima, imelikud (Trevor, Matt, Sharon, Jessica, Jenny, black-boy-Tony)

grupp E – sportlased ehk kooli popimad, tänavu lumelaudurid (Matt-too-cool-for-you, Jessica-faster-than-you, Jackie ja Jack [kaksikud, kes ei sobi kuidagi sinna gruppi], Leon-hottie, Catrin [my sistraa], Sally, Joshua)

grupp F – outsaiderid ehk siis üksikud hundid, kes hoiavad endamisi – mina-Michell ja Ryan-the-bad-boy [üks eelmise aasta istumajäijaist, räägitakse et ta oli vanglas, aga ta on armas XD ärge kohe arvake, et I have a chrushh, cause I don't]


Ma olen juba hotellile juba mitmeid tiire peale teinud, mis tõttu ma peaksin seda juba paremini teadma kui siinne koristaja. Aga mis teha, ma kuulun ju sellesse F gruppi. Ning tänu liikmekaardile ei räägi minuga sellised inimesed nagu Leon, kellesse on mul crushh olnud juba viis aastat. Noh alates sellest päevast kui ma klassi uksest sisse astusin ja ta mulle veepommi pähe viskas. Mis teha meie armastus on kahe otsaga asi, mille minu poolses otsas on vankumatu crushh ja teises otsas stay-away-from-me attidude. Aga siiani pole ma alla andnud, sest nagu ma ikka endamisi kinnitasin, et sisimas armastab ta mind sama palju. Kuid kõigi sügavaks rahuloluks olen ma sellest üle, mida tõestab ka enne suve algust toimunud pidu, kus ma tal näo täis sõimasin, kuna ta püüdis purjuspeaga mind suudelda. Ma tunnistan, see oli ahvatleb aga seda sinnamaani kui ta mu täisoksendas, mis oli totally crouss.

Aga pöördudes tänase juurde tagasi – kuna ma tavaliselt räägin sinuga, mu kullakallis Shakespeare (ma olen lausa enda päevikule nime pannud, täielik idiootsus), ainult õhtuti, siis selleks korraks lõpetan. Ma püüan taibude hulka hetkeks sulanduda, et saada teada, kas siin lähedal mõni hea suusarada kah on. Või ma pean selle endale tekitama XD kujuta vaid ette mind sumpamas läbi paksu lume ning juhul kui ma kukun, seda tänu risti läinud suuskadele, siis Leoni tugevate käte vahele. Irooniline mis? Aga nagu ma ütlesin, siis olen sellest täiesti üle. Pealegi see mõõtmatu egoga tüüp on endale perfektse tüdruku leidnud, kes on paralleelklassist.



Bonnes adventures ja õhtuse taaskohtumiseni!

Michell (L) Wishing that people can fly XP then I can fly away from here XP


Endamisi kergelt muianud, sulges Michell päeviku, jättes selle enda põlvedele. Tema peas ringles nii palju erinevaid küsimusi, kuid ükski neist ei leidnud endale vastust. Kes oli see Michell? Miks see oli nende pöönikul kolimiskastides? Ning neid veel jagus kuhjaga.

Viies pilgu väikesele aknakesele maja seinal, ohkas neiu vaikselt. Tema käte peale paistvad kuu kiired muutsid neiu naha lumivalgeks nagu neiu oleks lumehanges jääkuubikuks külmunud. Enda jäsemeid minuti silmitsenud, tõusis ta püsti. Päevikut kindlalt vastu enda külge surunud, tõmbas ta pööningu luugi lahti, et see hetk hiljem sulgeda.

Vaikselt, tegemata ühtki häält, samal ajal püüdes rühmitada vastuseta küsimusi enda peas, kõndis Michell mööda koridori edasi. Kõigest paar minutit oli ta taaskord enda toa ukse taga, avades selle ning minnes tagasi enda mugavustsooni.