9

http://www.upload.ee/files/1139114/9.docx.html (koos piltidega.)

1. nädal.
„Ärka ometi üles Marta!Kell on nii palju,sa ei jõua jälle kooli.“vudistas kõhna kehaehitusega keskealine naine.“Küll ma tõusen.“nohises unine Marta.“ Kohe Marta!“kõlas ema karm hääl.Marta loivas vaikselt riidekapi juurde ning tuhnis seal natuke.Tiris riided selga ning suundus siis vannituppa,ning seejärel toimusid kõik igahommikused tegevused.Marta vaatas kalendrit ning naeratas,täna on reede.Täna saab juua ja lõpuks ometi siit kodus eemale,mõtles tüdruk.Koolis räägiti õhtul toimuvast peost,millest tahtis ka Marta osa võtta.Siis torkas talle pähe tema poisssõber,temale peab ka ju teada andma kui kuskile minek on.Marta oli oma poisi,Rasmusega 2 kuud koos olnud ja nädala eest olid nad seksinud.Martal oli see esimene kord ning ta oli närveerinud ja pakkunud poisile välja et nad võiksid enne seda juua.Mõnest klaasist sai muidugi mitu pudelit ja nii juhutski nii et kumbki sellest seksist suurt midagi ei mäletanud.




2.nädal.
Marta oli oli endaga igati rahul olev puberteet,kuid siiski leidis alati oma elus midagi mille kallal vinguda mis sest, et ta ei mõistnud kuidas tal tegelikult vedanud on.Täna oli Marta 16-s sünnipäev ning ta plaanis seda tähistada.“Ema,oleksid sa nõus kui ma mõned sõbrad täna siia kutsuksin?“küsis ta ettevaatlikult askeldavalt emalt.“Hea küll,kuid kell 22.00 olgu maja tühi.“sõnas ema ning hakkis hoolega köögivilju.“Emaaaa!!!!Ma saan 16 mitte 6,kas sa kordki ei võiks mõistev olla?ärritus tüdruk.“Marta sa tead,et siin majas on omad reeglid.“sõnas ema.“Reeglid my ass.“sisistas Marta ja suundus trepist üles.“Kuidas palun?“lõpetas ema hakkimise ning vaatas tüdrukule küsivalt järgi.“Ei midagi!“kostis ülevalt korruselt.Marta istus oma toas ning kallistas patja,saatis Rasmusele sõnumi, et too sinna tuleks.

3.nädal.
Marta istus kohvitass käes rõdul ning kimus kiiresti suitsu.Kui ta märkas vanemate autot maja ette keeramas, lennutas koni suure kaarega põõsasse ning kiirustas tuppa, rüüpas kohvi ning vehkis padjaga,et suitsuhaisu hajutada.“Marta!?“hüüdis ema altkorruselt.Marta aga istus oma toas edasi ja tegi näo,et ei kuulnud ema hüüdmist.“Marta!?“ hüüdis ema jälle ning astus trepist üles.Tüdruk ei võtnud kuuldagi ning mossitas omaette.Ta ema astus tüdruku toa uksest sisse,mille peale tüdruk ehmatusega püsti tõusis.“Mida sa teed siin?Kas sa ei kuulnud kui ma sind hüüdsin?Mul on su abi vaja,tule kohe alla.“sõnas ema ning vaatas toas hoolega ringi ning kirtsutas nina.Marta ei öelnud sõnagi.“Marta,oled sa siin sigaretti suitsetanud?“vaatas ta tüdrukule küsivalt otsa.“Ei!“kostis Marta pruntis suust.“Minu arust on siin tugev suitsuhais.Ütle nüüd ausalt,kas tegid või ei?“muutus ema kurjaks.“Eiii!“karjus Marta ja tormas emast mööda ning kiirustas siis majast välja.

4.nädal.
Tüdruk uuris pingsalt oma toas kalendrit,vaatas eelmist kuud ning seejärel praegust kuud.Kui Marta matemaatilised arvutused õiged olid siis oli tema menstruatsiooni tsükkel nädalajagu hiljaks jäänud.Tüdrukule ei mahtunud see pähe,ta oli kindel et tegu on mingi eksitusega.Varemgi on ju nende päevadega mingi jama olnud.Kuid siiski oli ta seekord rohkem mures kui kunagi varem.Martal läks sülg vedelaks ning ta jooksis ruttu alla wc-sse.Kui ta sealt välja tuli ning suud pühkis,tuli ema tema juurde ning küsis:“Mis lahti Marta?Oled sa haigeks jäänud?“Tüdruk kallas klaasi vett ja istus laua taha.“Vist küll jah.“Ema katsus tüdruku pead ning lausus“Palavikku ei pasita olevat,ma arvan et võid täna koolist puududa.“ “Ma lähen siis oma tuppa. “lausus tüdruk ning loivas trepist üles.Teda saatis ema murelik pilk,ta justkui tundis,et tema tütrega ei ole just kõik päris korras.


2.kuu.
Marta istus vannitoas,kraanikausi äärel ja kõigutas jalgu.Jälgis pingsalt kella.Seierid ei tahtnud kohe üldse liikuda.3 minutit tundus kui 3 tundi.Kui ta märkas, et aeg on täis siis piilus ta vaikselt rasedustesti poole.Marta silmad läksid suureks ning ta käed hakkasid värisema.“Ei ole nii.“sosistas tüdruk endale.Oma värisevate kättega avas ta uue testi ning kordas sama tegevust nagu 3 minutit tagasi.Jälle sama!Nüüd oli tüdruk paanikas,igasugu mõtteid tuli pähe.Vanemate viha,Rasmuse reaksioon,pidude puudumine,teiste pilkamine ja neid mõtteid tuli iga sekund aina juurde.Ta haaras testid ning surus need käekotti,kuhu maandusid veel mõned tähtsamad asjad.Rasmusele saatis sõnumi:“Olen poole h pärast sinu juures.Väga tähtis.Sinu Marta.“ Ta sõitis bussiga oma poisi juurde,hoidis kõvasti kõhust kinni ja nuttis.Hetkel ei hoolinud ta sellest mis teised bussisviibijad temast arvavad.Rasmuse maja ukse taga,võttis ta välja peegli,pühkis laiali läinud meigi ning hingas sügavalt sisse.Helistas paar korda ukse kella,mille peale Rasmuse ema ta vastu võttis.“Tsau!“tervitas ta Martat.“Tsau,kas Rasmus on kodus?“küsis tüdruk ettevaatlikult.“Jah,ta on oma toas.“Marta astus edasi ning avas Rasmuse toa ukse.“Tsau Rass!“ istus ta poisi voodile.“Tsau!“sõnas poiss ning andis Martale põsemusi.“No räägi siis,mis lahti on?“istus poiss tüdruku kõrvale ja võttis ta käe endale pihku.“Rass,ma...“oli Marta hirmul.“Jah?“tegi Rasmus suured silmad.Marta tõusis püsti ning kõndis edasi-tagasi.“Marta,räägi ometi!?“muutus poiss närviliseks.“Rass,ma olen rase.“

3.kuu.
Marta valas oma toas kibedaid pisaraid:“Saa aru,ma ei tee aborti!Ma ei saa last tappa!“ „See pole tapmine,ta on mingi oa suurune ainult.“hoidis poiss peast kinni,“Me ei saa hakkama sellega,sinu vanemad ei lepiks eales sellega.Su isa lööks mu maha,kui teada saaks.“ „Me saame hakkama ja kui sina ei saa siis saan mina.“oli Marta vihane.“Ei,ma ei jätaks sind sellega üksi,aga see rikuks meie mõlema elu ära.“ajas Rasmus oma õigust taga.Marta hakkas selle lause peale veel rohkem nutma.Rasmus kallistas tüdrukut ja küsis:“Marta oled sa kindel,et sa tahad selle lapse alles jätta?“ „Jah!Siin ei ole lihtsalt teist valikut.“pobises tüdruk.“Kuna minu vanemad on leplikumad siis räägime neile ennem ja siis räägime sinu vanematele.Nõus?“küsis Rasmus ja tõusis püsti.“Nõus.“pühkis tüdruk varukaga pisaraid.“Ma pean nüüd trenni minema,hiljem räägime eks.“astus poiss ukse juurde.Ta oli juba väljumas kuid siis küsis Marta“Rass,lubad, et sa oled alati mu jaoks olemas,kui sind vajan?“ „Jah,ole mureta.“naeratas poiss ja sulges enda järel ukse.

4.kuu.
Tüdruk tuhnis riidekapis ning otsis laiemaid riideid kuna rasedus hakkas vaikselt välja paistma.Vaatas siis peegli ees oma väikest punnkõhtu ning haaras siis toolilt Rasmuse pusa.Toppis õpikud kotti ning kõndis siis allakorrusele.“Hommikust Marta!“ütles isa ja jälgis oma tütart pingsa pilguga.“Hommikust.“sõnas Marta tasakesti.“Ema on tööl?“jätkas tüdruk.“Jah,just läks.“vastas isa.Pingeline vaikus kestis kaua kuid siis küsis isa:“Kas koolis on ikka kõik korras?“Marta ehmatas selle küsimuse peale sest ta pole kuu aega koolis käinud,selle asemel sõidab ta igal hommikul Rasmuse juurde.Poissi ennast kodust pole kuna tema käib koolis edasi.Mõne nädala eest olid nad Rasmuse vanematele tüdruku rasedusest rääkinud,nad olid küll üllatunud kuid üsnagi mõistvad ja lubasid Martal kasvõi raseduse lõpuni seal elada.“Hästi.“sõnas Marta.“Mina nii kindel ei oleks.Ühesõnaga mulle helistas just su klassijuhataja ja ütles et sa pole kuu aega koolis käinud.Kus kurat sa siis oled,kui sa koolis ei käi ja miks üldse?“oli isa ärritunud ja ootas oma tütrelt selgitust.Marta ei julgenud midagi öelda.Seisis nagu post keset tuba ning näppis närviliselt pusa varukaid.“Me Rasmusega saame lapse.“sõnas Marta hiirvaikselt.“Midaaaa?!?!“röögatas isa ja tõusis püsti.“Ma olen rase.“sõnas Marta ning puhkes nutma.“Ma kuulsin küll!Aga ma ei suuda uskuda seda.Mis te otsustasite et tahate 16-aastaselt lapsevanemateks saada?“tuli isa Martale lähemale.“Eiii!“ärritus Marta.“Mis kurat teil mõttes oli?Sul on kool pooleli!Kes seda last hakkab kasvatama,meie su emaga või?“vehkis isa närviliselt kätega.“Me ise hoolitseme ta eest.“pühkis Marta pisaraid.“Marta,“võttis isa tütre õlgadest kinni,“sa oled 16-aastane.Sa ei ole valmis emaks saama.See on kohutavalt raske,teil pole vastutustunnetki!“Marta lihtsalt nuttis isa käte vahel.“Mine oma tuppa,ma ei taha sind hetkel näha.“ütles isa,mille peale Marta trepist üles jooksis ning isa baarikapist viski võttis.

5.kuu.
Marta istus rätsepistes käsi kõhu all diivanil ja sõi jäätist.Tüdruku söögiisu kasvab iga päevaga.Tema kõht on juba nii suur,et kui tänaval kõndida siis jäävad inimesed talle järgi vaatama.Marta välimuses peegeldub tema täpne vanus,ta kahjuks ei näe vanem välja sellepärast kihab terve ümbruskond juttudest.Marta näitab välja, et ei hooli nendest kuigi sügaval südames teeb talle väga haiget kui temast seljataga räägitakse.Ta ei ole olnud kunagi selline tüdruk kellest halba räägitakse,pigem arvati temast ikka head ja ta oli ise ka sellega harjunud,sellepärast oli tüdrukul ka raske.Raske oli ka sellepärast,vanemad ei toetanud teda või noh ei mõistnud teda.Isa isegi proovis mõista ja aidata kuid ema isegi ei üritanud.Emagi istus diivanile ja vaatas tülpinult telekat.Marta pani jäätisekausi käest ning vahetas asendit.Korraga tundis Marta kerget lööki seespool kõhtu.Ta hüppas ehmastusega püsti:“Ta liigutas!!!“Ema tegi suured silmad ega liikund paigast kuid isa jooksis koheselt tütre juurde.“Pane oma käsi mu kõhule,ta liigutab.“kilkas tüdruk elevusest.“Liigutabki!Maria,tule katsu ka!“oli isagi elevil.Ema ei teinud sellest rõõmust ja elevusest välja,tõusis püsti ning lausus“Mina ei saa aru kuidas nii korralikel vanematel kui mina ja Andrus,selline tütar on.Mul on tunne,et ma ei tunne sind.Kes sa oled Marta?“Tüdruku silmad välkusid vihast.“Ma olen su tütar ja mu kõhus on su tütretütar!Sa ei hooli ju minust ega temast.Kes sa ise oled ema?“ „Kes sul käskis nii vara keppida,enne peaks õppima ära sõna kaitsevahendid!“ ärritus ema.“Ma ei saa enam sinusugusega ühes majas elada,sa pole mu ema!!!“marssis Marta vihaselt trepist üles.“Kasi siit majast välja siis!!!“ lükkas ema klaasist laua ümber ,niiet see kildudeks kukkus.Kõik kohkusid,Marta vaatas põlgava pilguga oma ema ning hingas sügavalt sisse ja välja.Ema nägu muutus alandlikuks ja kurjaks ning ta jooksis toast välja.Marta jooksis selle peale üles ning hakkas siis omatoas asju pakkima.Altkorruselt oli kuulda kuidas ema ja isa tülitsesid.

6.kuu.
„Marta,tule minu tuppa,ma näitan sulle midagi!“viipas Rasmuse ema,Oliviia käega.Marta naeratas ning järgnes talle.Tuppa jõudes tiris Oliviia voodi alt välja mitu suurt kilekotti.Ta avas umbsõlmed nende peal ning kotist tuli välja kõige ilusamaid beebiriideid,mida Marta oma elus oli näinud.“Ma annan need kõik heameelega sulle Marta.“naeratas Oliivia.“Päriselt?Need on nii ilusad!Aitäh.“kallistas Marta teda.“Aga kust sa nii palju neid said?Rasmus on ju teie ainuke laps.“ kortsutas Marta kulmu.Oliivia suunas pilgu maha ja ohkas:“Tegelikult mitte.“Marta nägu muutus väga kurvaks ja murelikuks.“Ma räägin sulle,kui lubad,et see jutt jääb meie vahele.See oli minu ja Marguse jaoks väga raske ja me üritame sellest mitte rääkida.“Oliviia tegi mõttepausi ning jätkas siis:“Kui Rasmus oli 10-aastane siis jäin ma lapseootele.Olime Margusega mõlemad väga õnnelikud,kuigi me ei planeerinud last saada.Rasedus kulges hästi kuni sünnituseni.Sünnitus läks väga raskelt kuna laps ei olnud ennast ümber pööranud ja ta pidi jalad ees ilmale tulema.Kui ta pärast mitme tunniseid pingutusi lõpuks välja tuli,oli juba liiga hilja.Ta sündis surnult.“Oliivia silmis olid pisarad,Martal oli temast nii kahju,et kallistas teda kõvasti.“Nüüd saad aru miks me sind nii väga toetame,mul on tunne,et mulle anti teine võimalus,aga seekord olla vanaema oma imearmsale lapselapsele.“jätkas Oliivia.“Mis tema nimeks oleks saanud?“küsis Marta.“Roosi.“vastas tasese häälega Oliivia.“Siis Roosi saabki mu väikse tüdruku nimeks.“naeratas tüdruk ja sama tegi Oliivia.

7.kuu.
Marta ja Rasmus istusid voodil ning poiss silitas tüdruku kõhtu.“Kuule kas sul valus ei ole kui ta niimoodi taob sind?“naeratas Rasmus.“On ikka.Aga pole hullu.“niheles Marta poisi embusest.“Mis viga?“oli poiss mures.“Midagi,lihtsalt ebamugav on samasasendis olla.Roosile ka ei meeldi see.“viskas tüdruk voodile pikali.“Olgu.“andis poiss oma tüdrukule põsemusi.Köögist jõudsid nendeni head toidu lõhnad.Marta tõusis püsti:“Rass,lähme sööma.Kõht on nii tühi.“Söögilaua ääres räägiti igapäevastest teemadest nagu lapsest,koolist ja muudest päeva sündmustest.Järsku tundis Marta end ebamugavalt sest kõik lauasolijad vahtisid teha ning Rasmus itsitas vaikselt.Marta katsus oma rindu ning need olid märjad.Tüdruk jooksis Rasmuse tuppa ning sulges enda järel ukse.Rasmus tahtsis järgi minna kuid Oliviaa peatas ta:“Las ma lähen ise.“Oliivia avas vaikselt toa ukse ning nägi kuidas Marta voodil istus ning pisaraid pühkis.Marta oli märja särgi ära vahetanud.Poisi ema istus vaikselt ta kõrvale:“Ole mureta Marta,see on täiesti tavaline ja loomulik et niimoodi juhtub.Ka minul juhtus nii,kui see sind lohutab siis oli minul veel piinlikum kui sinul.Nimelt olin ma poes,seisin järjekorras,ega sealt ei saanud ju ära ka minna.Ja siis järsku ütles üks mees mu selja taga:“Proua,te lekite.“ Ning ma vaatasin oma rindu ja nägin,et nii oligi.“Marta puhkes selle peale naerma ja ta ei tundnudki enam piinlikust.Siis aga tormas tuppa Rasmus ning Oliivia lahkus toast.“Marta kuule,ega sul midagi selle vastu pole kui ma täna sõpradega välja lähen,mu klassiõel on sünnipäev.“küsis poiss ning jäi vastust ootama.“Ei...ei ole.“vastas Marta häbelikult.Poiss andis tüdrukule musi ning lahkus toast.Marta ohkas ning kallistas patja,loomulikult ei tahtnud ta,et Rasmus lahkuks.



8.kuu.
Iga nädalaga oli Martal üha raskem kuna kõht oli nii suur,tihti valutasid jalad,tihti selg ja ka laps liigutas üha hoogsamalt.Rasmus oli nädalavahetustel koguaeg kodust ära,vabandas end sellega, et ta on ikkagi 16-aastane ja ei suutnud koguaeg kodus istuda.Marta tundis puudust pidudest ja suitsetamisest.Oli laupäeva varahommik ning Rasmus tuli täis peaga koju.Marta avas unuselt silmad ning vaatas kuidas poiss lahti riietus.“Sa pidid ju kell kaks öösel tulema,kell on juba neli.“ Lausus Marta kui Rasmus oli talle kaissu pugenud.“No anna andeks.“nähvas poiss.“Pole vaja nii palju juua kui kella enam ei tunne.“oli tüdruk vihane.“Mida sa mölised mu kallal?“tõusis poiss istukile.“Ma ei mölise, aga sa ei ole üldse see Rasmus, keda ma varem tundsin.“sõnas tüdruk.“Äkki ma ei tahnud nii noorelt mingit pereelu hakata mängima.“tõstis Rasmus häält.“Mis sa arvad,et mina tahtsin?Me oleme mõlemad selles sama palju süüdi.“tõstis ka Marta häält.Rasmus ohkas sügavalt kui nägi Marta pisaraid,ta pani riidesse ning sulges pauguga ukse.


9.kuu.
Marta lebas voodis ning tegi vingus nägu sest kõht tõmbus krampi ning kõik tegevused muutusid üha vaevalisemaks.Rasmusega ei olnud nad eriti rääkinud sest mõlemad pidasid üksteise peale viha.Isaga on tüdruk vahel rääkind kuid emaga mitte.Oliivia oli väga toetev ja mõistev ning tormas kohe Marta juurde kui ta midagi vajas.Oliivia oli seadnud üles lapse voodi ning kõik muud vajalikud asjad.Rasmus oli oma asjadega suurde tuppa kolinud.Poisi ema sisenes Marta tuppa:“Noh,kuidas sul on?“ „Juba parem.“naeratas Marta.“Väga tore,mõtlesin et äkki tahaksid vahelduseks kodust välja ka sõita?“ küsis Oliivia ja istus arvutitoolile.“Oleks tore küll jah.Kuhu me lähme?“tõusis tüdruk istukile.“Võiksime koos shoppama minna,midagi sulle ja midagi lapsele.“naeratas Oliivia.“Ma olen nõus.“hakkas Marta riideid selga toppima.Naised käisid läbi kõik beebipoed ning Marta ostis ka endale paar hilpu.Teel koju hakkas Marta kõht valutama ning ta haaras Oliivia käest kinni.“Keera ots ringi!!!“karjatas Marta.Oliivia oli korraga ehmund ja elevil.Marta ehmatas:“Ma vist pissisin püksi.“ Oliivia naeratas selle peale ning lausus:“Ei,ei,kullake.Sul tulid veed ära,laps hakkab sündima.“Kui nad olid haiglasse jõudnud toodi Martale ratastool ning veeti ta sellega palatisse.Nad oli juba varem kokku leppinud ,et Oliivia tuleb sünnitusele kaasa.Ta helistas ka Margusele ja Rasmusele.Marta sünnitus läks raskelt ning ta oli väga närvis,sama närvis oli ka Oliivia.Palatisse jõudis ka Rasmus ning suudles Martat laubale ja palus korduvalt vabandust.Marta ei lausunud midagi ja pigistas poisi kätt:“Nii valus on!!!“ karjus tüdruk.Kohal oli ämmaemand,kes võttis lapse vastu ning ka hingamisarst, kes aitas Martal sünnituse ajal hingata.Kui laps ilmale tuli nutsid nii Marta,Rasmus kui ka Oliivia.Sündis terve ja ilus tüdruk.Selleks ajaks jõudsid sinna ka Marta vanemad.Kõik tahtsid väiksest Roosit süles hoida.Marta ema tuli ta juurde nuttes ja vabandades.Tüdruk andis tol päeval kõigile andeks,sest ainult kõige tugevamad andestavad.

Roosi Mäenurm
25.05.2010