"Gerberad"

Üks kaunis kolmapäev. Me ei mäleta täpset kuud, kuid aastaaeg oli vist hiliskevad. Kunagi ammu.

Noormees ja neiu kõnnivad käest kinni. See vaatepilt on midagi nii tavalist, nii lihtsat ja samal ajal ka lisaks kõigele ning kõige enam midagi nii erilist. Nad ei ütle midagi. Pole vajagi. Vaikust on kõige kõnekam heli siin maailmas.

Kui keegi küsiks minu käest, mis on armastus, ei oskaks ma sellele vastata. Kuid see vaatepilt oli nähtavasti midagi kõige ehedamat, mida võis armastuse all näiteks tuua. Keegi inimestest pole veel siiani suutnud välja selgitada, mis asi täpselt on armastus, kuigi seda on üritatud nii palju metafooridesse peita, võrdlustesse toppida ja kirjeldustesse lisada.

Minu arust võiksid need üritajad loobuda. Armastus on lihtne. Armastus lihtsalt on.

Täpselt samamoodi, nagu need kaks noort sellel kaunil kolmapäeval. Nad kõnnivad ja hoiavad teineteisel käest. Nad kõnnivad iluaias. Hiliskevadises paradiisis. Seal õitsevad lilled, mille õitseaeg peaks ammu läbi olema, mille õitseaeg kestab ning mille õitseaeg ei ole veel käes. Kuid nad kõik on täies pühalikus rüüs. Justkui selleks, et muuta nende kahe seal viibimine enda kohalolekuga erilisemaks, kaunimaks.

Roosid eputavad kõige enam. Ilmselgelt peavad nad ennast kõige tähtsamaks. Miks ei peakski? Neid on siiski ju valitud armastuse sümboliks. Nad sümboliseerivad kõike seda, mis nende kahe noore vahel toimus. Räpane vale.

Vähemalt kõik nii ei arvanud. Noormees jätab neidise üksi. Kaugeneb. Neidis ootab. Sõnatult endiselt. Selles vaikuses on mõistmine. Neiu pelgab üksi jääda, kuid ta teab, et noormees tuleb tagasi.

Aeg möödub. Ja noormees naasebki. Ta naasebki, käes kõige lihtsam õis. Õis, mida iga laps teab joonistada, kui neile mainitakse sõna "lill". Lihtne gerbera. Kollane südamik, mida ümbritsevad tihedalt paljud kroonlehed.

Roosid võisid ennast ju puhevile ajada, kuid sellel gerberal oli kõige suurem au, kui noormees ta oma armastatud neiu kiharatesse kinnitas. Ta võis olla küll kõige lihtsam õis siin aias, kuid ta oli kõige erilisem, kõige erilisemas kohas ning lihtsus oligi see, mis oli talle tema koha kinkinud.

Ja see kõik juhtus ühel kenal kolmapäeval. Ühel kaunil hiliskevadel, kui üks noormees ja üks neiu kõndisid mööda iluaeda. Kunagi ammu.