MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Hingenöörid

Go down 
3 posters
AutorTeade
Kriimu
Naerupall
Kriimu


Male Postituste arv : 10
Age : 33

Hingenöörid  Empty
PostitaminePealkiri: Hingenöörid    Hingenöörid  Icon_minitime3/3/2011, 13:50

Hingenöörid, jutt, mitte rollimäng mis kestis peaaegu terve aasta minu (mängujuht) ja Cliodna (mängija) vahel. Järgnev jutt toimub umbes 80 aastat peale mängu, samas maailmas. Peategelased on erinevad, maailm on muutunud, kuid on ka tegelasi kes tulevad rollimängust üle sellesse juttu.

Kui kedagi huvitab siis võin postitada ka järgmise peatüki - ja kui kedagi väga huvitab siis ehk on mul motivatsiooni selle kirjutamist ka jätkata. :)


Alguseks pisike lühikirjeldus Hingenööride maailmast peale rollimängu.
Ps. Olen teadlik, et jutus on palju kirja-stillivigasid jne. Don't hit me... and if you do, be gentle : <

***

Maailm peale deemoneid:

Sõjast mis muutis tervet hingenööride maailma on möödunud 80 aastat, inimkond kutsub seda lihtsalt suureks lääne sõjaks kui haldjad ehk ellemayned mäletavad neid kolme päeva nagu oleks see juhtunud eile.
Viimane deemonite invasioon jättis kõigele oma märgi, metsad hakkasid alles aastaid hiljem uuesti kasvama, metsloomad naasid aeglaselt ja ettevaatlikult oma kunagistesse metsadesse.
Haldjate laulu on kuulda Sylvan-is igal ööl, lood laulavad sellest kuidas inimesed, ellemayned, vägevaimad kaitsevaimud, draakonid ning isegi allesjäänud tumehaldjad seisid üheskoos nende vastu kes elavad sügaval maa sees. Hingenööride maailm on muutunud, ellemayned õpivad inimkonna usku kõige vägevamasse, üritades mõista Tema ja nende enda sidet loodusega.

Shilderi metsad on avatud kõigile kes soovivad siseneda, kahe rassi erimeelsused kadusid koos kolme päevaga millal võideldi üheskoos vaba maailma nimel. Inimesed õpivad üha enam loodusest aru saama ning võtma sellest ainult seda mida suudavad ka tagasi anda.
On ka hakatud õppima kasutama võimeid mis neile sünnist kaasa tulevad, vägi mis oli ammu unustatud. Mõistes paremini oma hinge, maailma nende ümber ja usku Jumalasse suudavad nad sellega ravida haigeid, aidata neid kes on raskustes, võidelda nendega kelle hinged on kurjad, üksikud isegi mõistavad hingemaailma ja suudavad seda näha ning isegi selles käia. Väge kutsutakse valgeks maagiaks. Ellemayned on andnud ka valge maagia kasutajatele nime—Hallad.
Esimene inimene kes kasutas peale suurt lääne sõda valget maagiat on Leiden-i peapreestrinna Ophelia. Suuresti tema ja haldjate abiga ehitati kunagine väikelinn, siis pealinn uuesti ülesse ning siiani on see inimkonna kõige tähtsam ja kaitstuim koht.

Leideni võltskuningate palee asemel püstitati katedraal mis küll ei ole kõige vägevaim mis inimesed kunagi näinud on aga kindlasti kõige armastatuim ja võimsaim. Inimesed võrdlevad peapreestrinna Ophelia-t leedi Fayne endaga kuid nagu leedi ise ütles meenutab peapreestrinna aga inglit kes ohverdas oma enda hinge ja lõputu armastuse, kõik selle vastu, et deemonid uuesti saata tagasi põrgusse.

Nüüd inimkonnale peaingel, kaitsevaim Haldora kaitseb maailma kaugelt, läbi Hallade ja nende väe.
Uues maailmas kus deemonid vaid hädavaevu suudavad maa loomulikust kaitsekilbist läbi saada on ka loodud nende vastu liit, Valge Hobuse Vennaskond.

Vennaskonna ridades on inimesi, poolhaldjaid ning isegi metsahaldjaid, ehk ellemayne-sid. Nende seast kõik peale ellemaynede oskavad kasutada valget maagiat deemonite, ebasurnute ja isegi hingemaailmas olevate kurjust täis olendite vastu. Lääne sõda näinud ja seal ise vabaduse eest võidelnud haldjas Corman, mees kelle pikkus on juba hirmuäratav, juhib austatud ja kardetud vennaskonda.


Gabriel, õpingud ja luupainajad:


Kolm tugevat koputust uksele lõpetas mu unenäo, tõusin pahura ilmega istukile. See oli üle mitme päeva hea unenägu ja nüüd keegi otsustab mind ülesse ajada. Mõtlesin endamisi kes on see põrguline ja siis aga nägin pisikesest kambriaknast esimesi päikesekiiri. See kõik võttis võibolla paar sekundit aga jõudsin ennast riidesse panna, asemele teki peale visata, paari kerge liigutusega seda isegi siluda kui uks lendas pärani lahti ja mulle vaatas otsa kurja pilguga Foni, tüdruk kes oli mulle kui personaalne deemon, vigiseja, ema, isa ja mu parim sõber.

„Ophelia paneb su jälle põrandaid pesema Gab,”
ütles Foni esimese asjana nähes mind öökapilt närviliselt palvehelmeid otsides.
„Tere hommikust sulle ka sa igavene...”
kuid enne kui suutsin oma lause lõpetada nägin oma näo kõrval pisikest kätt mille sõrmede ümber olid mu palvehelmed.
„Ma lihtsalt ei saa aru kuidas sa suudad isegi need ära kaotada,”
ütles Foni kui haarasin ta sõrmede vahelt palvehelmed mis kuulusid kunagi mu emale.

Käeketti meenutav ese ei näinud mitte mingil määral väärtuslik, ovaalse kujuga helmed keti küljes olid kulunud kuid kõige suurem neist läikis siiani helesinakalt.
„Tänan,” pobisesin rohkem endale. Fonil nagu alati oli rõõmsameelne naeratus näol kui sai mind aidata, kuid see kestis vaid hetke.

„Ruttu nüüd! Ma ei kavatse sinuga koos neid põrandaid küürida!”
Ütles Foni enne kui mu kambriuksest välja tormas.
„Kes esimesena aiaväravani jõuab saab kaotaja annetused endale!” Lõugas Foni järele juba joostes kloostri tagaukse poole.

Ma teadsin, et tegelikult ei taha tüdruk annetusi, mida saame vahest nendelt keda aitame, et kasutada seda enda jaoks. Fonil on suur perekond põhjas keda ta pole näinud mitu aastat. Kõik mis ta kõrvale paneb saadab ta oma vanaemale ja isale. Vahest kui ma ei viitsinud oma jalgu liigutada lohutasin oma mõtteid sellega, et annetused lähevad sinna kus neid rohkem vaja läheb.

Minul pole perekonda ega sugulasi keda saaksin aidata, vähemalt nii palju kui uurinud olin. Sellegipoolest oli mul pea täna magamata ööst ja luupainajatest vaba.
Võtsin toolilt oma valge keebi mida ehtisid Leiden-i kiriku helesinine ornament ning tormasin Foni eeskujul kambrist välja, tõmmates ukse ehk liiga suure tugevusega kinni. Kuulsin veel seljatagant kuidas uks ja seinad protesteerisid vinguvalt mu käitumise peale, muigasin endamisi ja jooksin tüdrukule järgi.

„Foni! Sa pillasid oma sõrmuse!” Hõikasin tüdrukule järgi kes jooksis mööda kahest kaupmehest. Tüdruk peatus hetkeks ning vaatas esmalt minu poole ja siis maha, otsides kaotatud sõrmust. Peaaegu juba möödudes oma parimast sõbrast, endal lai naeratus näol aga nägin kuidas Fon silmi kissitas, üks suunurk tõusnult.

Hetk hiljem olin näoli maas. Kiiresti tagasi mõeldes sain aru, et ma ei komistanud kivi ega omaenda jalge otsa, vaid see oli mu väikese sõbrast põrguliku töö.
„Hea trikk Gab, ma jäin peaaegu uskuma, et mul on sõrmus kadunud,” ütles Fon edasi joostes ja üle õla naerdes.

Pobisesin endale midagi olematut ja ajasin ennast püsti. Õnneks oli mu valge keep käes, mitte seljas, esmapilgul tundus, et see jäi puhtaks. Ajasin ennast püsti ja kiirustasin edasi.
„Tänu sinule arvavad nüüd kõik linnaelanikud, et nende preestritest õpilased ei oska isegi joosta,” ütlesin poolnaljatades Fon-ile kui liikusime kiiremal sammul katedraali aiast tagauste poole.
„Ära muretse, mitte kõik. Enamus alles magavad,” tüdruku näos oli tunda võidurõõmu, loomulikult ta jõudis aiaväravateni esimesena seega pean loovutama kõik annetused mis täna saan, temale.

Üks kellalöök ja meie mõlema südamed jätsid löögi vahele, ainuke lootus oli, et äkki Ophelia on ka täna hiljaks jäämas. Seda ei juhtunud peaaegu kunagi, kuid mõned korrad päästis see meid põranda küürimisest.
Jooksime Foniga ruttu katedraali sisse, teepeal naeratades vanempreestr Angusele. Vanamees vaid pööritas silmi, kuid näoilmest võis lugeda, et talle pakkus naeru see, et eelviimast aastat õppivad kleerikud ikka hiljaks jäevad.

Ma ei lõpetanud kunagi imestamast kui ilus katedraali arhidektuur on, hallikad kiviseinad mis ehk tavainimesele võivad tunduvad külmad on vaid üks soojust andev asi selles kaunis ehitises.

Kihutasime läbi koridoride õppesaali poole, kui lõpuks nägime, et uks on veel avatud mis tähendab, et võimalus pääseda mitmetunnisest orjusest on olemas.
Mitte, et me tegelikult nii arvasime, kohustuslik oli aidata iga nädal katedraali puhastuse ja muude toimingutega aga mõte, et pead veetma terve õhtupooliku seda tehes ei tundunud kutsuv. Eelviimase aasta kleerikute õppeklassis oli neliteist õpilast, pluss mina ja Fon.
Inglid naeratasid meie peale täna, jõudsime uksest sisse samal hetkel kui peapreestrinna astus oma kohale klassi ees. Mõned pilgud pöördusid meile ning siis Opheliale, justkui oodates otsust kas keegi pääseb täna ja meie peame nende tööd tegema või mitte.


***


Viimati muutis seda Kriimu (10/3/2011, 18:02). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Cliodna
Hallaline
Cliodna


Female Postituste arv : 64
Age : 31

Hingenöörid  Empty
PostitaminePealkiri: Re: Hingenöörid    Hingenöörid  Icon_minitime7/3/2011, 22:23

FFUUUUU! Ma lugesin just läbi pool lehekülge mänguspoilereid. XD Neetud vanatühi, arvas ikka mõistatuse ära. Või ehk teda lihtsalt ei huvitanud. Ma lihtsalt järgisin seda loogikat, et Grimi Armaros ei paistnud üldse kannatavat, kui Haldora Jumala nime mainis, seega ei oleks vanakurat ka ilmselt antud mängu reeglite järgi Jumala nime sallinud ja seega oleks heaks strateegiaks olnud luua mõistatus, mille vastust ta füüsiliselt välja ei suuda öelda. Haldora, see väike väeti sinihingeline inimlane ja tema loogika, paistsid selle ürgkurjuse silmis ilmselt ikka ülimalt haleda ja tühisena...
Ja niipalju siis minu teooriast, et Gabriel on Haldora ja Thomase orvuks jäänud lapselaps.
Ma tean, et sa muretsesid Hingenööride lõpptulemuse pärast, aga sinu versioonil pole tegelikult vigagi. Maailm jäi alles ja kuigi Haldora ei saanud võimalust oma teadmisi edasi pärandada, tundub, et hallakunstid elasid inimkonna peaaegu täieliku hävingu üle. Pisut kahju on, et Haldora ühegi teise hallalisega ei kohtunud ega endale õpilast ei saanud võtta, aga kõike head ei saa. Ja muide, ma jään ikka oma arvamuse juurde, et igaüks võib õige õpetamisega hingeränduriks saada, mõnele on see lihtsalt teistest kergem.
Ma olen ümber mõelnud ja vist ikkagi tahan ühel ilusal päeval, et sa selle viimase mängusessiooni ära teeksid. Või ma ei tea ka...pärast mitut kuud MSNis saksa nimega asiaadist relvamaniaki mängimist võib nunna rollimängimine pisut raske olla, ei tahaks Haldora iseloomu viimasel hetkel ära rikkuda. Aga ma sooviksin ikkagi selle viimase sessiooni...võibolla kivisse raiuda, või nii? Seega, kui kunagi tuju saad...

Ja muide, mind väga huvitab, mis edasi saab. Ma olen küll sinu senikirjutatud juttu lugenud, aga ma tahaksin siiski teada, mis järgneb, ja et sa seda kunagi sobivas tujus edasi kirjutaksid. :) Mulle meeldib Hingenööride maailm.

*hits gently*

Kolm tugevat koputust uksele lõpetas mu unenäo, tõusin pahura ilmega istukile*
See oli üle mitme päeva hea unenägu*
päikesekiiri.* (*punkt*)
Käeketti meenutav ese ei näinud välja mitte mingil määral väärtuslik*
tõmmates seljatagant ukse ehk*
Hetk hiljem olin näoli maas. (*punkt*)
et mul on mingisugune* (kõlab minuarust lihtsalt parem konkreetsemalt)
Pobisesin endale midagi olematut ja ajasin ennast püsti. (*punkt*)
teepeal naeratades vanempreester Angusele*
Ma ei lõpetanud kunagi imestamast kui ilus katedraali arhidektuur on - *

PS: Ära Astraalpurgatooriumi ära unusta.

-

PPS: The Game
Tagasi üles Go down
Kriimu
Naerupall
Kriimu


Male Postituste arv : 10
Age : 33

Hingenöörid  Empty
PostitaminePealkiri: Re: Hingenöörid    Hingenöörid  Icon_minitime7/3/2011, 22:41

Kui Gabriel oleks kuidagi Haldora ja Thomasega seotud olnud... arvan, et see jutt oleks juba ületanud igasuguse kli¹eede piirid. Ja nagu sa tead mul pole selliste asjade vastu midagi, kui see on maitsekalt esitatud.

Ma teadsin, et Haldora ei saa jääda sinna maailma. Mul on kuri kahtlus, et ta tegelikult suri Hingenööride "esimese" osa lõpus. Peale seda kui ta tagasi saadeti, oli ta saatus juba tegelikult teada... vähemalt minu peas.

PS: Valge maagia on pühendatud Haldorale. :)

Parandan kirjavead siis kui postitan järgmine kord.
(Ei ma ei unusta Astraali ära)
Tagasi üles Go down
Cliodna
Hallaline
Cliodna


Female Postituste arv : 64
Age : 31

Hingenöörid  Empty
PostitaminePealkiri: Re: Hingenöörid    Hingenöörid  Icon_minitime7/3/2011, 23:41

Nüüd ma...vähemalt tean...ma arvan...või nii. Või mida ma öelda tahtsin...God is a jerk. :'(

Jah, ma mõistan, et valge maagia on pühendatud Haldorale. See oli sinust...armas.

Ma üritasin ka ise mingi aeg Hingenööride maailma laiendada, mingi aeg Haldora elulugu üles kirjutada. Jutu vormis. Nüüd ma tean tema sünnikodu ja vanemate nime. Just random trivia facts. Aga ma kahtlen, et ma seda kunagi kellegagi jagan. Tema elulugu tundub...üpris kli¹ee. Klassika. Vanemad surid noores eas, läks Leidenisse tädi juurde elama, tädi õpetas hingerändamist ning tekitas Haldoras paranoia seoses keha seestamise või muu taolise halvaga, mis pani teda hingerändude ajal ennast pühitsetud kõlinatega ümbritsema. Tädi suri või jäi rännaku ajal teadmata kadunuks. Haldora läks kloostrisse elama. Hakkas peale paari aastat huvi tundma ümbritseva maailma vastu ja lahkus kloostrist mööda riiki rändama ja teiste linnade arhiivides sobrama, endasugustest ja lääne ebasurnutest teavet otsides. That is all. =/
Muidugi, see oli küll üpris kõrgetasemeline ja valgustatud fantasy keskaeg, aga keskaeg sellegi poolest, seega ilmselt ei ole see midagi erilist, kui inimesed noores eas hauda lähevad. See on lihtsalt...häirivalt kli¹ee. Selles suhtes meeldib mulle Engeli elulugu praegu isegi rohkem - tal läks vaid üks lapsevanem enneaegselt hauda (või noh, söödi ära pigem) ja sedagi väga hea põhjendusega.

Ma oletasin, et Gabriel on Haldora järglane tema juuksevärvi järgi, tead. Mis meenutab mulle, et Haldora juuksevärv vist ei saanudki mingit head seletust, kui geenid välja arvata... päris alguses olin ma mõelnud, et hallid juuksed võiksid hallaliste tunnus olla, et need kaotavad aja jooksul mingil põhjusel pigmendi seoses hingerändudega, aga sina eitasid seda, nii et jah, ilmselt geenid. Kuna hallid/hõbedased juuksed on väljaspool animed suhteliselt haruldane nähtus, siis ma oletan, et kui tegu just mingi taevaliku märgistusega pole on Gabriel siiski mingit väga kauget teed pidi Haldoraga suguluses. Ehk isegi mitte Haldora endaga, vaid Haldora suguvõsaga. Retsessiivsed geenid, tead küll. Arvestades, et nad on umbes-täpselt samast geograafilisest piirkonnast pärit ja neid eraldab üksteisest...kui palju, 230-240 aastat? Ja kuna peale Leideni lahingut olid kõik maad Leidenist lääne pool sisuliselt tühjaks tapetud tühermaad, siis on kogu kuningriik praeguseks täis Leideni ümbruskonnas paljunenud elanike geneetilist materjali, kuna see kant oli ainus, mis puutumata jäi. Ühesõnaga Gabriel on tõenäoliselt mingi...Haldora tädi/vanatädi lapselapselapselapse....lapselapselapselaps? Mis ei pea tegelikult üldse plotiga seotud olema, ega isegi tähtis, see mõte lihtsalt lõbustab mind. :)

PS: Palun maini mingi aeg jutus, mis Azraelist inimeste silmis sai. Mind huvitab teatud määral, kas rahvas lükkas ta täielikult kõrvale, või sulas tema isiksus mütoloogilisel tasandil Haldora omaga kokku või on tal endiselt religioonis oma koht olemas. Haldora would have been pissed if they just ditched him/her after all he/she did to her.
Tagasi üles Go down
Kriimu
Naerupall
Kriimu


Male Postituste arv : 10
Age : 33

Hingenöörid  Empty
PostitaminePealkiri: Re: Hingenöörid    Hingenöörid  Icon_minitime10/3/2011, 17:55

***



Kohtumõistmist aga ei tulnud, hingasime mõlemad sügavalt välja Foniga ja muigasime üksteisele. Silmanurgast nägin kuidas Mary nägu muutus morniks. Malina tema lauakaaslane lohutas teda, naeratades pöördus ta ka meie poole ning käeviibutusega tervitas meid kahte.

„Mary lootis, et pääseb täna kuna olime hiljaks jäämas,” sosistasin Fonile naeru tagasi hoides. Tüdruk vaid vastas samaga ning me pöörasime pilgud peapreestrinna poole kes tundus täna heas tujus olevat.
„Tänane hommik on võrdväärne Shilder-i metsadega,” alustas Ophelia.

Ma ise polnud kunagi näinud neid kuulsaid metsasid, mis on sama vanad kui maailm ise. Ellemayned on alati tekitanud minus kõhedust. Tunne mis aga kõhust läbi käib kui näed ellemaynede nägu või kuuled nende häält ei ole ebameeldiv, lihtsalt raskesti mõistetav. Iga sõna on korrektselt valitud ja esitatud, nende pilgud on täis elutarkust mida on raske leida inimese silmist.

Üks erand siiski oli, peapreestrinna Ophelia, ta tundus rohkem üks ellemaynedest kui inimene vahetevahel. Mitte oma välimuse pärast, välja nägi naine üpris tavaline kui võtta ära pikk helesinine kleit millele oli õmmeldud pühad ornamendid. Peapreestrinna oli ehk oma viiekümnendates kuigi näeb välja kümme aastat noorem.

Kuna kleerikud ega muud kirikutegelased ei kandnud kunagi peale oma palvehelmeste mitte mingisuguseid väärisasju ei ehitnud ka midagi peapreestrinna nägu ega keha. Heledad poolpikad juuksed olid preestrinnal alati kinni, lahti võttes kujutasin alati ette, et ta kindlasti näeks välja veel noorem.


Saal kus veetsin iga päev hommikust kuni keskpäevani oli saanud väga koduseks. Igal õpilasel oli üks lauakaaslane, mitte ainult selleks, et oleks kellegagi juttu ajada vaid, et õpetada noortele kleerikutele sõprust, hoolivust ja vastutust teise eest. Kui ühel läks õppimisega raskelt siis oli see lauanaaber kes pidi aitama oma sõpra. Testid ja eksamid olid alati paaris, üks pidi teadma ja usaldama oma partnerit, et läbi saada.

Loomulikult hinged on erinevad ja samamoodi ka isik ise, kunagi aga polnud situatsiooni kus õppimispartnerid poleks saanud koos töötada. Erimeelsused oli tavalised, tülid samamoodi igapäevased kuid kleerikukooli astudes valib peapreestrinna isiklult kõigile partneri. Niimoodi on lahutatud sõpru kes tahtsid koos õppida või viidud kokku inimesi kes veedavad oma elu koos edasi ka peale viimast testi. Keegi täpselt ei tea kuidas peapreestrinna seda teeb aga partnerid jäävad sõpradeks või enamaks alatiseks.

Vaatasin silmanurgast Foni poole kes avas oma raamatu kuhu ta alati sõnasõnalt sisse kirjutab, kõike mida õpib. Meie vahel on alati olnud vaid sõprus, loomulikult on mu parim sõber ilus, ta tumepruunid õlgadeni juuksed mis tal alatasa näole langevad kui ta kirjutab. Olen sama harjunud sellega kuidas ta juukseid kõrva taha paneb, kui tema häälega igal hommikul.

Foni on olnud meist kahest alati see kes on rohkem vastutustundlikum, targem ja julgem, vahest isegi liiga julge. Kui ta näiteks otsustab ronida kloostri kõrval oleva vanamemme hoovi kahele tigedale koerale süüa andma. Tal on alati olnud loomadega eriline side, vahest norin ta kallal ja kutsun teda metsadruiidiks—ellemayned kes kasutavad loodust oma maagia allikana, need kes suudavad suhelda loomadega.
Selle peale tüdruk kas näpistab mind või astub varba peale. Loomulikult ei pea ta seda ise julguseks, tema arvab, et julge hing on see kes astub vastu nendele kes tahavad halba, deemonid, ebasurnud—Valge Hobuse Vennaskonda peab ta silmas.


„Preestrinna Lisya õpetussõna kolmekümnes punkt, teine salm, Gabriel kas sa oskad vastata sellele lihtsale küsimusele,” võpatasin hetkeks kui mõistsin, et olin mõttesse jäänud. Pöörasin pilgu preestrinna poole ja üritasin peas meenutada mis vastus oli. Tundus, et möödus vähemalt pool minutit. Vaikus. Ophelia otsaesine juba kortsu tõmbunud.

„Seda teavad isegi teise aasta õpilased Gabriel, kas pean...” kuid enne kui ta jõudis lõpetada sosistas Fon mulle vaikselt esimese lause õpetusest mis mulle kuidagi meenuda ei tahtnud,

„Olge head nende vastu kes on rikkad ja vaesed...” hingasin hetkeks välja kui mulle meenus õpetussõna, ajasin end sirgu ning vastasin,

„Olge head nende vastu kes on rikkad ja vaesed, kõik tunnevad vahetevahel valu, mõned vähem, mõned rohkem. Kuid valu on alati üks ja see sama.”
Preestrinna pööritas silmi ja jätkas oma jutlust vaesust ja valust.

„Tänan,” sosistasin Fon-ile kes kirjutamist jätkas vaid kerge noogutusega.
Ülejäänud klass liikus kiiresti, peapreestrinna küsitles meid veel just kõige tavalistema küsimustega. Arvatavasti kuna selle aasta lõpueksam on vaid kahe nädala kaugusel.

Kuigi viimased kolm aastat mööduvad enamasti valget maagiat õppides ei puudu eksamist ka algteadmised, mul pole kunagi hea mälu nendega olnud aga Fon on alati suutnud mulle selgeks teha asjad mida vaja enne eksamit. Olen ennast alati pidanud keskpäraseks õpilaseks, ma ei kukkunud kunagi läbi aga millegi erilisega ma silma ka kunagi ei jäänud. Kuigi vanemkleerik Nikolai, kes on meie teine õpetaja peale peapreestrinna enda alati ütles, et mul on tugev arusaam enda ümbrusest aga nõrk keskendumisvõime. Seda kommentaari võib lugeda ka mu õpingute tipphetkeks.


„Gabriel?” Kuulsin peapreestrinna häält kui olime viimaste seast kes klassi lõppedes katedraali teise tiiba hakkasid minema. Pöördusin ja olin kindel, et juttu tuleb kindlasti mu vastamata küsimustest ja üleüldisest laiskusest, ka Foni tuli minuga kaasa kui Ophelia laua juurde lonkisime.
„Foni sa võid ees minna, sa olid täna erakordselt tubli,” ütles peapreestrinna Fonile kerge naeratusega. See oli üsna tavaline, Foni sai alati õpetajatelt kiita.

„Ootan sind ravitsemissaalis siis..” ütles Foni enne kui minema hakkas.
See oli üsna veider, et preestrinna soovis minuga üksi rääkida, ma ei osanud midagi oodata ja olin täiesti kaitsetu ja ilma vabandusteta.

„Gabriel, viimased kaks kuud pole sa vastanud õigesti peaaegu mitte ühelegi küsimusele, mõistan, et Foni teeb sulle asjad selgeks kuid näen, et see pole laiskus vaid midagi muud,” Oleksin pidanud arvama. Ophelia nägi alati inimesi hästi, mõistis neid ehk paremini kui nad iseendast aru saavad.

„Ma pole öösiti kõige paremini maganud viimased paar kuud... vabandan kui..” kuid preestrinna ei lasknud mul lauset lõpetada.

„Unenäod?” Küsis preestrinna otse. Kas ta oskab nüüd mõtteid lugeda? Või oli see nii arusaadav mu mustadest ringidest silmade all.

„Jah, halvad unenäod enamasti,” vastasin kerge naeratusega, et mõjuda veidi vabamalt.
„Sa ei tohi joosta nende eest, kuula neid, see on su hing mis näitab sulle asju mida sa ei pane omaenda silmadega tähele,” seletas preestrinna justkui mõistes täpselt mida ma unes näeksin.

Enamasti olid need seotud veidrate olevustega kellel polnud mõistust, mitte midagi millest olen kuulnud või lugenud. Tundus nagu majadele oleksid jalad alla tulnud. Luupainaja taustal olid alati mäed kuni need hakkasid lagunema. Loomulikult oli maavärin tavaline õudusunenäo stsenaarium. Mõistsin, et see pole tavaline looduskatastroof.

Vaid noogutasin mõtlikult vastuseks, selline vastus oligi mida preestrinna silmas pidas mu pideva olemisega justkui teises maailmas.
„Mine nüüd laps ja aita neid kes vajavad kiriku abi,” Ophelia naeratas kergelt mille tagajärjel tundsin kuidas mu keha, õigemini hing soojemaks läks.

„Tänan teid..” ütlesin kummardades kergelt ning läksin kiiremal sammul katedraali läänetiiva poole kus iga päev aitasime kas oma sõnade tarkuse või valge maagiaga inimesi kes otsisid abi.
Tagasi üles Go down
LittleMissy
Juubilar
LittleMissy


Female Postituste arv : 171
Age : 29
Asukoht : aga mis see sinu asi on ? :)

Hingenöörid  Empty
PostitaminePealkiri: Re: Hingenöörid    Hingenöörid  Icon_minitime16/3/2011, 20:57

Kusjuuures, iga kord, kui ma mõne poisi kirjutatud juttu loen, olen ma kergelt öeldes üllatunud. Niiiii hästi kirjutatud. Tõsiselt :)
Tagasi üles Go down
Kriimu
Naerupall
Kriimu


Male Postituste arv : 10
Age : 33

Hingenöörid  Empty
PostitaminePealkiri: Re: Hingenöörid    Hingenöörid  Icon_minitime17/3/2011, 09:04

Tore kui meeldib :) eks postitan siis järgmise osa nüüd.


***


Minu ja Foni tööpaik oli saali kõige lõpus. Inimesi oli juba palju ning kiirendasin sammu. Foni oli alustanud ilma minuta. Saalis olles käisid pidevalt valgussähvatused millega mu silmad olid juba harjunud, mäletan aga esimesi kordasid kus peale ravitsemispäeva nägin tunde värvilisi laike silme ees.

Möödusin ka suurest peeglist kus nägin täna esimest korda oma peegelpilti, oleksin pidanud aimama... mu ebatavalised hõbedakarva lühikesed juuksed olid täielikus kaoses, mu hallikas siniste silmade all olid eelmistest magamatutest öödest siiani jäljed. Sellegipoolest parem kui kaks päeva tagasi kus hirmutasin tänaval noored põngerjad ema käte vahele. Mu ebatavalise juuksevärvi tõttu on isegi arvatud, et olen poolhaldjas. Tavaline inimene võtaks seda kui suurt komplimenti, poolhaldjad olid ilusad. Isegi ilusamad kui ellemayned ise. Metsahaldjad on liiga ilusad inimeste silmade jaoks. Aga ma ei ole kunagi mõistnud välimist ilu nii, võibolla on see kõik õpetus mida olen kuulanud ja lugenud, või on asi valges maagias mis on seotud kõigega mida ei saa katsuda ega näha. Silusin paar korda oma juukseid, naeratasin iseendale ning sammusin edasi.

Foni ei märganud mind kui võtsin koha sisse. Ravitsemispost nägi välja üsna primitiivne. Laud keskel mille olime jaganud kaheks, mõlemal poolel märkmikud ja raamatud ning üks suur märkmik kuhu me kirjutame abi saanud inimeste nimed ja muid märkmeid. Keegi ei kontrollinud selliseid asju, neid pidasime Foniga vaid meie kaks ja Elestin koos Trudyga kelle ravipost oli meie omale kõige lähedamal. Meil mõlemal oli kapp kus hoidsime vajalike ravitsemisega kaasnevaid esmeid ja anumaid. Loomulikult oli mõlemal ka voodi kuhu halval juhul abivaja pikali heitis.


Nägin ema ja tütart kes ootasid Trudy juures järjekorras, viipasin käega, et nad lähemale tuleksid.

„Jumal õnnistagu teid austatud kleerik,” ütles naine tüdrukut enda ees hoides. Laps oli ehk kuue-seitsme aastane ning märkasin, et ta on valudes. Punased silmad reetsid, et tüdruk oli nutnud mitmeid tunde järjest.

„Mis juhtus?” Küsisin ma unustades ära igasuguse viisakusavalduse. Laste nutused näod alati mõjusid mulle niimoodi.
„Kuum vesi langes tütrele käe ja õla peale..” selgitas naine, lükates tüdrukut vaikselt edasi. Plika vaatas tagasi Trudy poole kes kindlasti tundus talle rohkem toredam kui veidra välimusega inimene kelle juuksed olid hallikad ja päikesevalguse käes hõbedase läikega.

„Mis on su nimi?” küsisin tüdrukult kutsudes teda voodile istuma. Tüdruk häbenes kuid ema noogutas innustavalt ning ta istus voodile.
„Julia..” vastas tüdruk põrandale vaadates.

„Nii Julia, kus kohas on sul valus,” küsisin, kuigi nägin, et tüdruk hoiab vasakut kätt nagu see oleks valus.
„Siit!” Tüdruk kääris varruka ülesse. Selle all oli sidemed ümber käe mille alt paistsid välja põletushaavad. Vaatasin hetkeks ema poole kes oli murest murtud.
Hakkasin eemaldama esmaabi korras pandud sidet ja vaatepilt selle all oli üsna kurb, ilma valge maagiata jääks sellest haavast suur arm kogu eluks.

„Pane nüüd silmad kinni, see võib veidi valu teha aga luban, et kui läbi saab on su käsi nagu uus,” naeratasin tüdrukule ning võtsin ta käevarre ühte kätte. Tüdruk vaatas mulle otsa ja siis emale. Vanem meenutas talle, et paneks silmad kinni ja tüdruk tegi seda.

Hakkasin keskenduma, ignoreerides kõiki helisid saalis peale mu enda ja tüdruku hingamise.
Silmad suletult hakkasin mõttes lugema põletuse puhul kasutatavat palvet.

„Mu hing, kuula mu palvet. Inglid aidake mind ja õnnetut kes on valudes. Söövitage ära see valu samamoodi nagu kuum vesi oli halastamatu tema vastu. Ingel Raphael, ma palun su abi. Läbi sinu tuleb lootus, armastus ja soojus. Vasta mu hinge palvele,” mu hing kontrollis mu keha nüüd ja mina olin jäetud tahaplaanile. Tundsin kuidas mu käsi mis lähedal põletuse kohal oli muutus soojemaks. Siis veelgi soojemaks. Ootasin valu mis tuleb iga kord kui kedagi ravida... seekord oli selleks põletus.

Valge sähvatus valgustas hetkeks kogu saali. Olin harjunud valuga mis tuleb kaasa valge maagiaga, isegi mu käelihased ei läinud pingesse. Mäletan esimesi kordasid kus karjusin valust. Luumurd, kirvega kogemata maha löödud sõrm, need kõik tegid valu ravitsejale sama palju kui ohvrile endale.
Kerge hingetõmbega tundsin kontrolli oma keha üle jälle, valust ei olnud jälgegi. Öeldakse, et ravitseja hing hoiab seda endas mitte tema keha ega mõistus kuid kuidas see täpselt toimib ei oska keegi öelda.

„Õnnistatud olgu see päev mil te meie sekka tulite austatud kleerik,” ütles lapsevanem uurides nüüd ilma mingisuguse põletushaavadega tütre kätt.
„Äitah onu kleerik,” ütles tüdruk uurides ja katsudes oma ravitud haava kohta. Loomulikult tõi see naeratuse mulle suule, sellepärast ma teengi seda. Sellepärast talun seda jubedat valu mis sellega kaasneb.

Julia ema andis tänutäheks käsitsi valmistatud kindad, salli ja veidra tuubi kujulise mütsi. Kui nad lahkusid nägin, et Foni jõllitab mind, õigemini talvevarustust. Muigasin ja panin need tema laua poolele. Selline tänuavaldus oli üpris tavaline, nii, et enamus läks kirikule kus abivajajatele need saadeti. Kirjutasin tüdruku ja ema nimed, millist abi vaja läks ning muud väikesed detailid suurde raamat-märkmikusse ülesse. Iga kolme kuu tagant võtsime me ühe vaba päeva Foniga ja arutasime läbi millist abi kõige rohkem läheb vaja.

Enamasti tulid inimesed probleemidega nagu noorel tüdrukul. Haavad, põletused, haigused. Viimased olid kõige ebameeldivamad. Päev läbi tundes inimeste valu ja piina väsitab see su enda keha lõpuks ära, või õigemini hinge. Loomulikult oli alati hea näha inimeste nägusid kui nad tervenesid või ei olnud enam valudes.

Kõige kergem minujaoks oli alati ravida haavu mis tekkisid järsku. Inimene kes sünnist saati on pime, jääb pimedaks oma elu lõpuni, haigused mis on kestnud aastaid või rohkem tervenevad aeglaselt ja mitmete ravikordada järel. Käe metsloomale kaotanud jahimees peab saama ravitsust vanempreestrilt, kui loodab kunagi oma kätt tagasi saada. Vähesed nõustuvad sellise raviga. Iga kord peab haava uuesti avama, et saaks jätkata jäseme taastamisega ja keegi ei taha tunda sellist valu.

Fonile aga ei meeldinud kasutada valget maagiat haavade peal, kui võimalik üritas ta alati kasutada ellemaynede abiga uuendatud ravimeetodeid, kui aga vaja läks olin alati nõus teda aitama.


„Eest! Palun tehke teed!” Kuulsin madalat mehe häält saali välisukse juurest, tõusin, et paremini näha. Kahe mehe käevangus oli verest tilkuv noormees, raske oli aru saada kuskohast ta polnud haavatud mitte vastupidi. Kiirustasin otsekohe nende poole.

„Siiapoole!” näitasin vaba voodi poole, Foni valmistas juba ette valuvaigisteid ja muud vajalikud ettevalmistud.
Mehed tarisid noormehe voodile, jättes teepeale verest jõe. Koheselt võtsin haavatult ebavajalikud ja räsitud riided seljast.

„Siseverejooks... neli suuremat haava rindkeres.” ütlesin ma rohkem endale ja Fonile. Tüdruk tõusis ning palus ruumi teha meile.
„Palun hoidke tagasi!” Mehed astusid mitu sammu voodist tahapoole.

Selline vaatepilt oli haruldane kuid mitte esimest korda kui abi vajas selliste vigastustega isik. Võtsin valmispandud valuvaigistid ning surusin selleks kasutatavad kuivanud lilleõied kõige ohtlikumatesse kohtadesse. Noormees köhis ohtralt verd ja nägin kuidas õied kiiresti uuesti ellu ärkasid. Nimelt imevad punased Shilderi metsast pärit kuivanud õied valu endasse. Sellest aga ei piisanud, noormees oli iga hetk kaotamas teadvust.

„Ma pean alustama Fon, meil ei ole aega rituaali jaoks, selleks ajaks on ta juba läinud,” seletasin kiiresti Fonile kes hakkas süütama küünlaid ja valmistama ette rituaali mida läheb vaja selliste vigastuste puhul.

„Gab, oled sa kindel? Ehk jõuame kutsuda vanempreestrid või kellegi...?” ütles Fon mureliku häälega. Kas ta tundis muret rohkem minu enda pärast või noormehe kes voodis suremas oli, ei saanud ma täpselt aru aga vastasin talle keebi kapuutsi juba pähe tõmmates,
„meil ei ole aega isegi selleks!”

Tõmbasin korraliku kopsutäie õhku ning surusin käed rinnale risti, silmad suletult üritasin blokeerida kõike enda ümber ja keskenduda vaid enda hingele.
Kuulsin veel kuidas Foni vaigistas inimesi kes ahmisid õhku või lärmasid kerges paanikas, siis aga tundsin oma hinge ja alustasin palvega.

„Mu hing, palun abi. Aita meest kes on kaotamas oma elu. Inglid ma palun teie abi, ärge võtke teda veel meie seast. Ingel Haldora, ühenda mind oma väega ja las mina kannan seda valu mis seda inimest piinab.” Mu hing võttis kontrolli kogu mu keha üle kui alustasin valge maagia kasutamist. Sirutasin oma käed noormehe keha kohale. Ei kulunud kaua kui mõistsin, et mehe kehal on elujõud otsas ning see põletab nüüd ta hinge selle asemel. See oli mu võimetest üle, hinge tervendamist õpitakse viimasel aastal ja seda suudavad teha vaid üksikud lõpueksamil. Olin kuulnud vaid teooriat kuidas see töötab, juba palveid õpitakse mitu kuud, rääkimata, et tavaliselt nõuab see rituaali.
Aga see ei peatanud mind proovimast, sureval noormehel ei olnud muud lootust kui minu võimatuna näiv üritus kasutada oma hinge, et pumbata talle jälle elujõudu sisse.

Laususin erinevaid palveid, kõigi inglite poole kes on mind alati aidanud oma väega, midagi ei juhtunud. Noormehe haavad küll paranesid kuid ta hing oli kadumas, samamoodi võiksin lappida kokku laipa. Valu mis põletas mu keha oli tugevaim mida kunagi tundnud olen, nagu keegi murraks mu luid ja tõmbaks mu siseorganeid ribadeks.
Mõttes lugenud kõik palved mida kunagi õppinud olen ei muutunud mehe seisund. Hing ta kehas oli kadumas, iga sekund mis raiskasin tundsin kuidas ta kaob meie maailmast.

„Aidake mind, ükskõik kes!” Karjusin mõttes nii tugevasti kui suutsin aga vastust ei tulnud. Lootus olid kadunud, teadsin, et pole enam võimalust päästa meest kes lebas nagu ta kõigeks magaks, haavad kinni kasvanud, kondid uuesti koos. Ta hing oli kadunud, tundsin vaid kõige pisemat osa sellest, mis üritas ennast hoida kinni ja mitte hävineda.

„Kas sa soovid päästa selle inimese elu?” Küsis madal mehe hääl. Algul arvasin, et keegi suutis segada vahele mu keskendumisse kuid hetk hiljem mõistsin, et see ei tulnud inimese suust. Hääl oli liiga pehme, liiga külm, liiga ohtlik. Mõtlesin endamisi kas ma olen valust aru kaotanud või tegin midagi õigesti, otsustasin vastata häälele.

„Jah, aita mind!” sosistasin mõttes vaikselt iseendale. Kuulsin kuidas olend hingaks mulle nüüd peale. Ta oli nii lähedal, et tundsin ta võimu, see oli täpselt selline mis võiks aidata seda noormeest.

„Sa pead anda osa oma hingest talle Gabriel,” ehmusin mõttes, mitte sellepärast, et to mu nime teadis vaid, et olendi hääl oli peaaegu mu sees.
„Kas sa ei taha aidata teda?” Küsis hääl uuesti, veel veenvamalt kui enne.
„Loomulikult tahan!” Vastasin mõtlemata.
„Lausu minu järel siis mu Gabriel, Drogh dom iyuuli te raste o mo strelgen!” Käskis hääl peas. Kõhklus tabas mind, mu hing hoiatas mind hääle eest.

„Gabriel...” hääl peas venitas mu nime kannatamatult. „Sa ju tunned kuidas ta hing on iga hetk kadumas, lase ma aitan sind ja päästame ta üheskoos. Ainult sina ja mina. Lase mind sisse,” olendi hääl muutus justkui madalaks ja rahustavaks meloodiaks. Noogutasin ning laususin need sõnad mis muutsid mu elu täielikult.

„Drogh dom iyuuli te raste o mo strelgen!” Mu hing lahkus mu kehast, valu seda tundes oli kirjeldamatu. Laseksin ennast ennem huntide lõugade vahel ribadeks kiskuda kui seda hingematvat valu. Mind maeti elusalt.
Põlved nõrkesid ning ma langesin põrandale, avasin silmad kuid nägin ainult erepunaseid leeke. Hetk peale seda kaotasin teadvuse.
Tagasi üles Go down
Sponsored content





Hingenöörid  Empty
PostitaminePealkiri: Re: Hingenöörid    Hingenöörid  Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Hingenöörid
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: ARHIIV :: Põnevusjutud (vanemad)-
Hüppa: