Eesti keele tulevik

Täna oli siis ülelinnaline kõnevõistlus teemal "Eesti keele tulevik". Enda üllatuseks oli konkurents suht nõrk ja õnnestus esimene koht saada.




Aastal 1818 hüüdis 17-aastane Kristjan Jaak: „Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“ Sellega mõtles ta eesti keele kõlalist ilu, mis on kui tasa ojake või kui taeva müristamine, kuid kindlasti ka keele grammatilist õigsust.
Vaadates tsitaadi esialgset esitusviisi, võib teha lihtsa ja enesestmõistetava järelduse, et nagu kõik muugi siin ilmas, on ka keel pidevas muutumises. Nõnda võimegi märgata palju kõnekeelseid väljendeid kirjakeeles, mis seal justkui olema ei peaks.
Kuid keelt muudetakse vastavalt kõnekeelele ehk meie arvamusele mugavast keelest. Seda arvatavasti seepärast, et kõnelejatel oleks lihtsam, kuid kindlasti ka seetõttu, et kergem on nii-öelda vale keel õigeks muuta, kui proovida seda välja juurida.
Keelde tuuakse uusi sõnu, kas võõrkeeltest või keeleuuendajatelt, näiteks on Aavik meile suure päranduse jätnud. Sõnade lisamisel keelde on väga positiivne mõju. See arendab, laiendab eneseväljendusvõimalusi ja muudab keele lihtsamini õpitavaks teise emakeelega soovijatele. Seda eriti, kui vallatakse keeli, kust palju laen- ja võõrsõnu tulnud on. Kuid, selmet vanade ilusate eestikeelsete sõnade reeglistikku kõnekeelele vastavalt muuta, võiks proovida ametlikku keelt puhtana hoida.
Veel aasta tagasi võisin öelda, et enamik mu tuttavatest, kooli õpetajatestki ei osanud korrektset lihtsat eesti keelt rääkida. Samal ajal kaotas minu jaoks eesti keel oma ilu, kui loodi seadus, et sõna „peale“ võib kasutada ajamäärusena „pärast“ asemel, mis paljusid juba mitmeid aastaid segadusse ajas, kes vaevus mõtlema. Antud näitega ei olnud tegu ainult kõnekeelega, sest seda esines palju ka muudes vormides, näiteks laulis Tanel Padar „alati ikka peale tööd“ ja Eesti ajaloo traagilisusest kõnelevas „Sinimägede“ filmis esines tihti fakte, kui palju eestlasi peale sõda suri.
Eesti keel, mis on maailmamastaabis võrdlemisi väike ja vähekõneldud keel, kardetakse olevat väljasuremisohus. Vello Vikerkaar, Eesti Ekspressi kolumnist, küsib: kas eesti keelt ähvardab mingi kriitiline oht? Vastuseks ütleb: Põhja-Ameerikas räägiti kunagi 300 indiaani keelt. Nüüd on 2/3 neist kaduma läinud. Üks suri välja kaks aastat tagasi koos Marie Smith Jonesi, viimase eyaki keele kõnelejaga. Aga asjaolu, et eesti keel on elus püsinud kaks tuhat aastat, lubab oletada, et eestlased teavad midagi, mida indiaanlased ei tea. Kuid tüürime hetkel selle teadmise kaotamise poole, kui keele reegleid ja piire nõnda lõdvendame.
Inimesele, kes oskab rääkida korrektset keelt, olgu neid nii vähe kui tahes, on valus kuulata teisi valesti rääkimas. Kas on seega küsitletav meie emakeele ja algklasside õpetajate pädevus? Kas pole nemad piisavalt suutnud eesti keelt õpetada? Näiteks, kui raske saab olla „autosi“ asemel ütelda „autosid“? See on ju väga lihtsa loogikaga seletatav: kui lõppu –sid ei käi, peab sellest pikemat vormi saama moodustada, näiteks „vastusi“ ja „vastuseid“, kui mitte, on siiski –sid lõpp õige.
Kui nõnda lihtsaid reegleid ei suudeta kodanikele selgeks teha, siis mis keele (positiivsest) arengust või püsimajäämisest me rääkida võime? Veelgi hullem, kui dirigendid räägivad, milliste kaunite kontserdite juhatajad nad on olnud. Kuid selliseid „südidaid“ dirigente meil jagub.
Vähe on neid, kes lähevad ülikooli Eesti filoloogiat õppima ja saavad loodetavasti täielikult teadlikuks meie keelest antud hetkel. Elementaarseid teadmisi, millega saadaks elus hakkama igas olukorras, peaks aga kõigile jagama. Me ei ole veel sinnani jõudnud.
Keele olemus ning areng peavad olema kinnitatud. Eelistused peavad olema määratletud. Muidu on ehk heli kümne aasta pärast nii kõva, et sobib ehitusmaterjaliks.
Soovin, et müüt keelevõitlusest ning tüdrukust, kes läks lillekorviga üle kivisilla, kestaks veel paljude põlvede suus ning sellega jääks Kristjan Jaagu lootus ilusa keele kestvusest püsima.

Nagu Mati Hint kord ühes loengus ütles: eestlased kasutavad oma keelt kapitaalselt totaalselt katastroofiliselt valesti.
Eesti filoloogia õppijana läheb mul kulm tõsiselt kortsu, kui ma kuulen või loen, et inimeste arvates "pööratakse rõhku", mitte ei "pöörata tähelepanu" ja ei "panda rõhku" või et kinos linastub film, mille peakiri on "Lastega on Kõik Korras", kuigi see peaks olema hoopiski "Lastega on kõik korras". Me mitte ainult ei räägi valesti, vaid ka kirjutame valesti ja mida rohkem kirjakeelt meie kõnekeelele vastavaks kohendatakse, seda rohkem arusaamatusi tekib. "Peale" ja "pärast" küsimus oli minu jaoks mõned aastad tagasi üsna oluline, kuna suutsin sellise pisiasja, et õige vorm on ainult "pärast", endale pähe taguda alles põhikooli lõpuks ning olles sellega palju vaeva näinud, oli mu üllatus üsna suur, kui sain teada, et "peale", mis on reaalselt kohamäärus, on kogemata kombel ajamääruseks muutunud. Ma ei imestaks, kui varsti kasvaks meie nimetissõrme peal "küün" - mõnedel inimestel on ju kasvanud juba sünnist saati - , akna taga oleks "laan" ja poti peal "kaan", sest loogika ütleb, et kui keele lihtsustamisega kord juba pihta on hakatud, võib seda iga kell uuesti teha. Lisaks veel üks väike näide, mis mul õnnestus leida ühest esimese klassi töövihikust: arst kirjutas patsiendile mõrudat rohtu. Miks ei pööra keegi tähelepanu sellele, et keelenõuanne ütleb puust ja punaselt, et sõnade "mõru", "nüri", "vilu", "tragi" ja "südi" käänamisel ei lisandu kuskil da-silp? Kuidas saavad lapsed üldse korralikku keelt õppida, kui isegi nende õppematerjalid on vigu täis?

Ma tean, et ei ole hea näha tulevikku liiga mustades värvides, aga minu isiklik arvamus on, et eesti keel on jätkusuutlik ainult siis, kui me selle lõpuks ometi korralikult selgeks õpime, mitte ei "pane nii, nagu torust tuleb"

nojust! seda proovisin mina ka lühidalt selgeks teha. see on niiiii masendav lihtsalt. nagu - kurat küll! pole sõnu lihtsalt.