,,Marionett"

,,Ei ja ära topi enda nina enda asjadesse!" nähvas tüdruk, visates jaki hooletult toolile.
Kas seal ENDA sõna asemel ei peaks olema teiste/minu? vms ;D

Muidu esimese osa kohta jah väga hea, ootan uut :)

Nii hea !

Mulle meeldis!
Ootan ka uut
PS: Mu nimi ka annabel, viimasel ajal nii paljudes juttudes kasutusel

LEMMIK LEMMIK LEMMIK!
Väga hästi kujutan ette seda
Ja ei tundu üldse tavalise noortejutu moodi olevat Mõrdadest ei kirjutataju väga palju
Uut tahaks, suht kaua aega on möödas ka juba

leopardi mustriliste- leopardimustriliste
tikkkontsad - tikk-kontsad
lihtasalt - lihtsalt
hiiglasilike - hiiglaslikke
meistrlikut - meisterlikult
kontsasi - kontsi
samusesse - samasse(?)

UUT!

NOOH!

Ma nägin küll, et sa käisid täna sees!

Uut!

Ma sain selle lõpuks valmis. Üks kõik, kui imelik see ka on.
Nii et tundke rõõmu! :=)
Ja kommenteeriga ja kritiseerige.

-----
2.osa

Angelika koduks polnud sädelev Atlantise villa või isegi mitte kahekordne valge majake, hoolit.setud lillepeenardega ning lahke naabruskonnaga. Puudusid kallid antiikesemed, usin koduabiline ning samuti ei läikinud elutoas viimane sõna kõrgtehnoloogiast.
Kuid ometi tundis Marion end seal alati hästi, võiks öelda, et isegi paremini, kui enda modernses ja luksuslikult sisustatud kodus. Seal puudusid heegeldatud lini.kud ning tikikud padjakatted. Ja nädalavahetustel ei ekselnud mööda tubasi ringi värskelt küpsetatud õuna- või pannkookide unelev aroom.

Koridor, seevastu, polnud siiski koht, kuhu oleks pikemaks ajaks jääda tahtnud. Seintelt koorus maha värv, koridoris hõljus õhus mingi salapäraselt vastik hais ning kõik olin nii võimatult kitsas, et Marion oleks tahtnud karjuda, kui ta ennast seina mööda hiigelsuurest lapsevankrist mööda libistas. Riided said natuke mustaks ja kontsad tantsisid põrandal valssi. Tüdruk urises nagu verekoer, kui lõpuks viiendale korrusele jõudis. Ta vajutas kärsitud mitu korda, pikalt uksekella, meenutades sewllega ära hellitatud viie aastast last. Korterist kostis valjult muusika. Marion kiristas hambaid. Mis teha, loodus polnud teda just parimate iseloomujoontega õnnistanud. Juba väiksest peale oli ta olnud kuumavereline egoist, kuid eks ta tahtiski selline olla. Vähemalt parandanud ta ennast veel polnud.

Keegi kolistas viis korrust allpool ja Marion kiikas korraks üle trepikäsipuu. Peagi ilmus esialgne võõras nähtavale. Poisil oli käes suur kilekott ning närbunud huulte vahel tolgendas suits.Ta oli üsna mõtlik, tumepruunid juuksed tukana parema silma peale vajumas. Marion tundis ta ära huuleneedi järgi. ,,Või, et sina ka siin, Kaur." muigas ta ning kõndis talle nõtkelt trepi peal vastu. Kaur tõstis pea. Tema silmades võis näha hetkelist äratundmismärki, kuid seejärel hingas vaid läppunud suitsuhõngu tütarlapse näkku. Seda tehes kaardusid ta suunurgad veidi ülespoole. Marion sisises veidi ning köhis, nii moe pärast, kuigi kõik teadsid, et aasta tagasi oli ta veel isegi üks suur koni olnud.
,,Ei saanud sisse, mis?" Kaur koukis kuskilt jopetaskust kibu võtmeid, mille Angelika talle usaldanud oli.
,,Ma ütlesin ju Angelikale, et toon ise joogid. Mis mõttega te veel neid ostsite?" Marion ei suutnud teravust hääles tahaplaanile jätta.
,,Tahtsime. Ostsime. Lihtne." Kaur irvitas, keerates lukuaugus võtit. Uks vajus natuke praokile ning noormees tõmbas selle kiire käeliigutusega lahti.
,,Mehed." ohkas tütarlaps, tippides kõrgetel trepiastmetele poisile korterisse järele.

Koridoris oli üsna vaikne. Kaur ja Marion viskasid mõlemad üsna lohakalt enda jakid toolile.
,,Kõik on vist Annu toas." lausus tüdruk mõne aja pärast, kui nad olid üle vaadanud nii köögi ning kiiganud sisse Angelika vanemate tuppa. Söögilaualt leidsid nad ühe tühja Gini purgi ning pooliku krõpsupaki. Kaur tühjendas aegamisi ka enda koti ja jäi siis uhkelt ostetud kraami vaatama. 3 Laysi krõpsupakki, blokk õlut, kuus Gini ja marineeritud kurke.
,,Mida kõike te ka ei ostaks. Ausalt, Kaur, KURGID?!" Marion tõstis muiates purgi laualt.
,,Tomi helistas nii umbes pooltundi tagasi ja palus tuua." Kaur rüüpas lonksu poolikust Ginist, pühkis siis varrukaga suud ja viskas uhkelt tukka.
,,Ja sina oled muidugi see, kes alandlikult ta soove täidab?" õrritas tüdruk, haarates laualt ühe Gini.
,,Ja sina," Kaur haaras Marioni käest purgi enne, kui viimane seda veel avadagi oli jõudnud. ,,Ei tohiks üldse midagi juua."
,,Mis kuradi ema sa mulle oled?"
,,Selline." irvitades avas Kaur purgi ning rüüpas sealt tugeva sõõmu. Marioni ninasõõrmed suurenesid nähtavalt, kui ta sisse-välja hakkas hingama. Ta tumerohelised väikesed silmad lõid välku. Kuid selle asemel, et midagi öelda, haaras ta enda pisikese sädeleva kotikese ja trampis köögist välja, otse Angelika toa poole.

***
Köögist väljudes jäi Marion hetkeks pisikeses vahekäigus seisma. Vasakul pool oli Annabelli tuba, üleni heleroosa ja valge. Paremal aga Angelika eraldatud ruum, põhiliselt leidus seal palju lillat ja sinist.
Põrandal maas istusid Angelika ja Brit, vatrasid midagi ja jõid otse pudelist valget veini. Arvatavasti üks kallimatest, mis seal korteris leiduda võis. Voodis miilustasid Kerttu ja Aleks, kinkides üksteisele õrne suudlusi ja imalaid komplimente.
,,Lõpuks ometi ka jõudsid, Marru. Arvasime juba, et sa ei tulegi." Angelika ulatas pooliku veinipudeli Marionile.
,,Ojaa, kindlasti." rüüpas tütarlaps sõõmu.
,,Kas sa Kauri nägid?" päris otsekohe Brit, kes nägi veidi nukker ja unine välja. Aga seda oli ta ka enamus ajast. Alati natuke teistest erinenud, punti sai ta vaid sellepärast, et Marion oli temas näinud midagi enamat, kui lihtsat halli hiirekest.
,,Jah. Kuradi ülbe tüüp. Suvel seal Karli läbul ajas küll nii külje alla, et paha hakkas." pärast pisikest veinisõõmu Marion lisas:,,Sorri, ma pidin seda ütlema."
Brit naeratas nukralt:,,See pole esimene kord, kui ta minuga olles teistega semmib."
Piinlik vaikus. Angelika ja Marion vaatasid üksteisele otsa, silmis hetkeks üsna segaduses ilme. Ka Kerttu ja Aleks olid miilustamise lõpetanud ja keskendusid nüüd toas olevatele maalidele. Mis oli ilmselge pettus. Tegelikult kuulasid nad pingsalt igat järgmist hingetõmmet ja sõna.
,,Aga miks sa siis teda maha ei jäta? Sa ei saa endaga nii käituda!" võttis Angelika sõnajärje üle.
,,Ma tean, aga ta on tegelikult väga tore poiss. Ta tõepoolest hoolib minust, kuigi alkohol muudab ta väga...teistsuguseks inimeseks. Või noh...Mul on tast natuke isegi kahju." närviliselt näppis Brit enda randme ümber olevat käevõru.
,,Kahju? Kuidas sul saab olla kahju inimesest, kes sind su nina all lihtsalt petab!" Angelika ütles need viimased sõnad puhta põlgustundega. Suhteteemad ässitasid ta tihti ülesse nagu marudaudis kiskja.
,,Annu ära palun karju ta peale!" Kerttu hüppas Aleksi sülest üllatava kergusega maha ja asus võidukalt sõbrannat kaitsma.
,,Ma ei karjugi! Ma lihtsalt ei mõista."
,,Lihtsalt, tüdrukud, palun lõpetage!" sekkus Aleksi madal hääl.
,,Jah, lõpetame. Kõik. Ma olen selle teadmisega temaga olnud ja ellu jäänud. See pole midagi erilist." Brit pühkis kiiresti ära silma valgunud soolase pisaravee. Häältetorm jäi otsekohe vait. Keegi kolistas ukse taga.
,,Hei, kutid, Tomiovska helistas...Küsis kuhu me jääme! Ja pealegi, Angelika, ma leidsin su baarikapist ikka kurad hea viskit. Puhas rikkurite värk!"
Angelika tõmbas ukse vihaselt lahti, nii et kõik võisid näha ukselävel seisvat Kauri, totakas irve näol ja viskipudel käes.
,,Tulge ma tellisin juba taksi ära. Hehee...taksi..."
Sellistel hetkedel meenutas Kaur hoopis ebastabiilse mõistusega last, mitte purjus noorukit.
,,Lähme." lausus Brit pärast mõnehetkelist vaikust ja ronis silmad maas Angelika toast välja.

***
Pidu ei olnud veel päris sellises hoos, nagu oleks võinud arvata. Kuigi inimesi muudkui saabus ja saabus ning selleks ajaks, kui Aleks taksojuhile raha andis, oli Tomi kahekordse maja juurde tekkinud palju rahvast.
,,Ma lähen otsin Timo ülesse, teie minge andke Tomile kingitus üle." hüüdis koheselt Angelika ja kadus peagi massi. Marion otsis silmadega sünnipäevalast, kellele mustas kotis olevad joogid üle anda. Ja peagi ta ka teda nägi- võrkkiiges mingi pool-alasti tibiga. Ja paistis, et ta polnud ainus.
Aeglaselt ronisid nad läbi rahvamassist ja jõudsidki lõpuks ilastava sihtmärgi.
,,Võtke tuba!" naeris Aleks. Tomi, kes oli juba üpris täis, jäi neid hetkeks silmitsema. Seejärel aga valgus üle ta näo soe naeratus ning hüppas veidi kohmakalt püsti.
,,Mis te nii hilja tulite? Pidu juba täies hoos!" naeris ta oma rõkkavat naeru.
,,Võib-olla sinujaoks, vanapoiss, aga see maja on ka paremaid pidusid näinud."
Marion ulatas kiiresti Tomile koti, mille peale too veel rohkem elevusse läks. Ta kiikas sinna hetkeks sisse, seejärel aga tutvustas bikiines tüdrukut enda kõrval:
,,See siin on minu isiklik jänku, Birgitte. Täpselt kahekskümmend kaks." Tomi silmad särasid, kui ta neiu vanuse välja ütles.
,,Nii et sa oled siis vanematele naistele üle läinud. Mis Sonjast sai?"
,,Kuule, mees, mis sa nüüd! Vahest tuleb pidutseda ka!"
Ta patsutas Aleksit kaks korda õlale, enne kui jätkas:
,,Ma lähen nüüd! Mm...joogid on nii õues, kui ka toas. Aa ja siis veel, et hoidke baarikapist eemale! Tõsiselt. Kui keegi seda puudutab, siis ma alles saan vanamehelt. Nii et, adios, noored!" Kerge käeviibe ning seejärel kadus Tomi rahvasekka.

Kuid kokku ei jäänud ka Aleks, Marion, Kerttu, Kaur ja Brit. Aleks ja Kerttu suundusid terassi poole, samal ajal kui Marion trügis läbi inimeste maja poole, mõttes palvetades, et Timo oleks üksinda. Et Angelika ei klammerduks jälle terve aja poisi küljes nagu viimasel peol.
Vali muusika tegi hetkeks Marion kõrvadele kahju. Kellegi vänge higihais tungis ninna. Kurat küll, neid deodorante on ju terved poed täis!
Uks oli pärani lahti ja tütarlaps lipsas sinna osavalt sisse. Majas oli üllatavalt vähe rahvast, neiu silmad suutsid tabada vaid kolm miniseelikutes tüdrukut ja üks purupurjus noormees, kes lääbakil tugitoolis magas.
Ja korraga seal, wc juures ta oligi- Timo. Ja mis kõige tähtsam- üksinda. Õrnas lambivalguses jumalik nägu helendamas.
Marioni näole valgus siiras naeratus ja ta pea jooksis poisini.
,,Lõpuks leidsingi su!" tüdruk õhkas.
,,Hei...Marion..." Timo läsi käega läbi juuste.
,,Mis sa nii häbelik oled? Eelmine kord sa ju lausa nõudsid, et ma sind võtaksin." pikad peenikesed näpud seiklesid poisi rinnal.
,,Jah, aga siis oli ma ikka päris purjus hehe..." närviline naer.
,,Mida?!" Marion muutus hetkega valvsaks, kuigi ei kaotanud enda võluvat naeratust.
,,Jah, vaata, meil oli väga tore, aga ma mõistsin täna, et see ei saa enam nii kesta. Või õigemini, ma olen terve selle aja nii tundnud."
,,Nii et meie vahel on kõik lihtsalt...LÄBI?! Mis mõttes LÄBI?! Ah?! Arvad sa tõesti, et ma lasen ennast nii kohelda?!"
Timo tõmbas Marioni enda embusesse ja hetkeks oli vaikus. Tütarlapse silmad vajusid unelevalt kinni, justkui oleks teda oodanud armasturomaanile vastav suudlus. Poisi hingeõhk tuli ta näole aina lähemale ja lähemale. Ning seejärel tundis ta põsel lihtsat musi. Nagu sõbralt sõbrale. Kuid nende vahel ei olnud sõprus. Ja ei saanud ka kunagi tulema.
Haare tütarlapse piha ümber aina lõdvenes ja lõdvenes.
,,Palun, mõista mind, Marion. Ma teen seda meie heaoleku pärast. Meie vahel oli, mis oli. Ja nüüd on lõpp. Ma jään Angelika juurde."
Ja kõik.
Lõpp.
Just nagu ta seda ütles.
Korraga täitsid vali pop-muusika ja kõnelev rahvamass taas osakese elus.
Timo vabastas Marioni enda embusest ja kõndis vaikides minema.

***
Väljas oli vahepeal külmemks läinud. Puul tuhus, lennutades pabertaldrikuid ja-topse mööda aeda ringi. Kuid keegi ei paistnud seda märkavat. Kõigil oli lõbus oma jookide ja söögiga.
,,Hei!"
Marion vaatas kõneleja poole, silmad pisarates võbelemas.
,,Kes sa oled?" küsis ta hetke pärast.
,,Georg. Ja sina oled Marion?" noormees sirutas käe sõbralikult välja. Tüdruk ei paistnud seda märkavatki.
,,Kuidas sa mind tead?" tütarlapase hääl värises.
,,Ma olen Tomi ammune sõber. Ja ta ikka rääkis sinust ja su kambast." Georgi näol oli totakas naeratus.
,,Kui sa nii ammune sõber talle oled, siis miks ma pole sind varem näinud? Ja pealegi, miks kurat Tomi minust rääkis?"
,,Ma elasin kolm aastat Inglismaal, seal kohtasin enda tulevast naist. Eelmine aasta me abiellusime ja nüüd on meil ühekuune poeg..."
,,Jah, väga tore, aga mul tõepoolest pole aega kuulata kellegi võõra elulugu." Marion tõusis püsti, proovides enda tikk-kontsadel püsida, kuigi külm tuul pani jällegi ta keha värisema. Ka Georg tõusis, käed pükstetaskus. Ta oli erakordselt pikk ja nägus. Ja nägi ülejäänud seltskonnast palju küpsem ja vanem välja.
,,Hapud viinamarjad?" päris noormees muiates ja koukis kuskilt taskuavarustest suitsupaki välja.
,,See, et mulle ei meeldi kuulata mineid imalaid jutte, kellegi armuelust, ei tähenda...midagi." sises tütarlaps nõrgalt.
,,Mhm mhm...tahad?" pakkus Georg talle suitsu. Marion napsas sealt kiiresti ühe ning noormees aitas tal meelemürgi lahkesi läita.
,,Tegelikult mulle eriti ei meeldigi sellised peod. Inimesed joovad ennast mõtetult täis ja pärast kurdavad pohmellis pea üle." lausus poiss pärast vaikusmomenti.
,,Ja sa ise?"
,,Kui ma joon, siis ainult midagi kvaliteetset. Need igasugused siidrid ja muud asjad ajavad mul südame pahaks. Aga kuidas sinuga on?"
,,Alguses," Marion puhus suitsupilve välja ,,Alguses, kui ma alles hakkasin alkot jooma, siis olid jah, peamisteks asjadeks need igasugused siidrid. Tegelikult siiamaani, aga nüüd meeldib mulle šampus ka."
,,Kui sa enda suitsuga ühele poole jõuad, siis ehk võiksime avastada Tomi baarikappi?" Georg naeratas.
,,Arvad?" päris tüdruk kavalalt ja kustutas sigareti vastu hiiglaslikku lillepotti. Noormees ulatas talle käe:
,,Kui vaid tahad."

***
,,Tomi saab maruvihaseks!" naeris Marion enda läbilõikavat naeru, kui Georg neile natuke konjakit valas. Tüdruk võttis pisikese sõõmu:
,,Võiks arvata, et nii kalli joogi kohta oleks maitse vähemalt hea, aga ei..."
Georg jõi enda klaasi ühe sõõmuga tühjaks. Marion saatis teda imetlusväärse pilguga, kui poiss Tomi isa kontoris ringi vaatas.
,,Päris luks värk. Kõik puha nahast ja värki." noormees lasi käega üle hiigelsuure tugitooli.
,,Sa pole siin varem käinud vä?" Marion olin end sättinud luksuslikule diivanile ning rüüpas iga natukese aja tagant konjanik. Iga sõõm ringles ta suus ringi ja tütarlaps oleks tahtnud selle välja sülitada. Aga ta ei tohtinud ju ometi nii äpu välja näha ning seepärast püsis ta vapralt vastu.
,,Ei, ei ole. See uks oli põhiliselt lukus ja kui polnud, siis Riho töötas siin."
,,Riho?" Marion vaatas talle mõistmatult otsa.
,,Jah, Tomi isa. Sa ei teadnud seda?" Georg noppis riiulist välja ühe raamatu ja sirvis seda hajameelselt.
,,Huvitav. Minu meelest oli ta isa nimi Ergo, aga võib-olla ajan ma midagi segamini..."
,,Muidugi ajad. Tahad ma valan sulle veel midagi?" noormehe näol valitses täielik rahu, seevastu Marionisse oli sugenenud väike kahtluseuss.
,,Ikka, jah. Äkki seda hästi head Prantsusmaa veini, mida me enne jõime?"
,,Jah, ega liiga palju ei saa rüüstata." muigas Georg ja valas tüdrukule konjakiklaasi pisut alkoholi.
,,Tead, Georg, ma käin korra wc-s. Aga ma tulen kohe tagasi." tütarlaps asetas klaasi ettevaatlikult väikesele madalale lauale ja tõusis püsti.
,,Muidugi. Ma vaatan, et keegi meid ei märkaks." Georg naeratas laialt, mis pühkis Marionis minema näriva kahtlustunde.

WC asus otse kabineti ja Tomi vanemate magamistoa vahel. Tüdruk korrastas natuke enda meiki, mis oli läinud Timo taganutmisega natuke nässu. Õigupoolest kui ta sellele hetkel mõtles, sähvatas südames järjekordne valus hoop ning Marion tundis, kuidas pisarad jälle silma tikuvad.
[i]Ei nuta, ei nuta, ei nuta...[i] sisendas ta endale ja pigistas silmad hetkeks kinni. Ta oleks tahtnud nii Timo kui ka Angelika lihtsalt ära unustada, kuid ei saanud- üks neist oli teinud talle jäädavalt haiget ja teine oli tema parim sõbranna.
Pärast veerand tundi pisaratega võitlemist läks ta tagasi kabinetti ja jõi mõtlemata talle valatud klaasitäie ära. Seejärel tõmbas Marion Georgi käes konjaki ja jõi sealt. Alkohol põletas ta kurku. Tasapisi kadus südamevalu. Tüdruk vajus lootusetult diivanile.
,,Ma arvasin, et tüdukud käivad ennast vannitoas ikka ilusaks tegemas, aga tundub, et sa oled erand."
Marion naeratas.
,,Muide, mul on siit natuke kaugemal mu auto, kuradi hea alkovaruga." Georg süütas kalli sigareti, mis sahtlist oli leidnud.
Tasapisi hakkas tüdrukusse elujõudu voolama.
,,Jah, lähme." sõnas ta lootusrikkalt.

**

Auto oli ilus ja läikis kuuvalguses. Tüdruk ei saanud päris hästi aru, mis firma oma see on, aga tundus, et heast. Georg valas neile šmapuse välja, samal ajal kui Marion ennast autosse sättis.
Pärast poolt tundi avastas Marion endal midagi puudu olevat.
,,Issand, Georg, ma unustasin enda koti maha. Aga ma arvan,et mul ongi aeg minna. Tänan toreda aja eest ja..."
Uksed olid lukus.
,,Georg, tee palun uksed lahti." tüdruk tundis, kuidas ihukarvad püsti tõusevad.
,,Oh Marion," noormees paitas tüdrukuid siidiseid juukseid. ,,Sa oled nii ilus. Milleks rikkuda seda kõike ilusat? Joo, rahulikult enda jook ära, siis ma luban, et sa saad minema."
Tüdruk värises.
,,JOO, kurat võtaks!" Georg pigistas ta kätt.
,,MA EI TAHA!" Marion proovis ennast vabastada.
,,Kuradi idikas, kui ma ütlesin, et JOO, siis TEE seda!"
Marion jõi, kartes, et Georg võib veel talle midagi teha.
,,Tubli tüdruk."
Mario katsus autoust. See oli ikka veel kinni.
,,Palun, tee see lahti. Ma jõin selle joogi ära, palun lase mind lahti, kuradi psühho! pisarad ja higi segunesid tüdruku näol.
,,Vaata, kas su emme ja issi pole kunagi sulle rääkinud, et võõrastega ei tohi kaasa minna?" irvitas Georg võikalt.
,,Selles joogis," jätkas ta ,,On üks pulber, mis sind tasapisi uinutab. Näe tunned kuidas mõjub..."
Ja see tõepoolest mõjus. Marion tundis kuidas silmalaod kinni vajuvad. Veel viimane jõupingutus, enne kui tüdruk pimedasse ja süngesse unne vajus.

Nooh???!!!!!!! Creepy lõpp oli Aga mulle meeldis Uut Peaaegu kuu on möödas

PS: Kirjavigu peaaegu ei näinudki

nii lühike-.-

Aga ma ei suuda oodata, tahaks teada, mis Marionist sai

Uut tahaks kah