Vaimudest viidud

Auto pööras kiirteele. Autojuhid, purjus Toomas ja purupurjus Mikk naersid. Nad ei kujutanud ette ohtu.
Tagaistmel istus veel kaine Liina. Ta püüdis poisse takistada, seletades neile, et purjus olekus võib avarii juhtuda.
„Äh, rahune! Ei juhtu meiega midagi. Pealegi, ma olen ennegi täis peaga roolis olnud, ühekorra sõitsin vastu äärekivi...“ Edasi Toomas rääkida ei jõudnudki. Auto oli sõitnud vastu kaljut, mis eemal märkamatult seisis.

4 PÄEVA HILJEM

Liina ümber sekeldasid inimesed. Valged kitlid, nii mõnelgi ees prillid. Mis ta siin tegi?
Talle meenus laupäevane sõit. Miks ei olnud Mikku ja Toomast siin palatis. Kas nad olid vähem vigastada saanud ja neid olid koju lastud?
„Vabandage!“ Liina tõusis istukile.
„Ei, palun pea padjale!“ Prillidega naine surus ta pea padjale ja naeratas.
„Sul tõesti vedas, äkki on seal taevas ingel, kes sind valvab.“ Õde pöördus juba minekule, kui Liina teda kõnetas,
„Kus on Mikk ja Toomas?“ Naise nägu muutus kurvaks.
„Mikk Sedrepalk pääses raskete vigastustega, Toomas Liiliapuu on aga koomas. Iseasi, kui ta nüüd ärkab.“ Noh, vähemalt olid nad pääsenud.
Liina naeratas, ta oli ju õnnelik, et vähemalt üks sõpradest pääses, aga miks ta ei nutnud, miks ta ei nutnud, sest Toomas oli suremas?!
Doktor astus sisse. Nimesildilt võis lugeda, et ta nimi on Hektor Visnap.
Paraku ei astunud ta aga Liina voodi juurde. Liina kõrvalvoodis lebas vana naine. Visnapi juttu kuulates, tundus, et naisel oli ajuvähk. Ta oigas ja hädaldas. Õnne tänades, sulges Liina silmad. Ta nägi unes Siimu. Siimu ja Toomast.

Järgmisel hetkel ärkas Liina juba kuskil mujal palatis. Aparaat ta kõrval piiksus ja tekitas tunde, et Liina on elutu.
Ta küljes olid tilgutid ja verekott, mille abil tüdruk endale verd sai. Midagi oli vahepeal juhtunud. Tema kõrval olev masin piiksus kõvemini, kui ennem. Aga ta oli ju elus. Ta püüdis püsti tõusta. Ta suutis seda. Kui Liina ennast voodi poole pööras, ei uskunud ta oma silmi. Tema keha lebas ikka veel seal. Silmad suletud ja hingamine lakanud. Mis viga, mis juhtus? Kuidas ta sai seal seista ja samal ajal ka voodis olla, voodis surnud olla? Liina astus sammu peegli poole. Ta ei näinud ennast, tundus nagu ta oleks olnud vaim. Võib-olla ta oligi.
Ei, Liina ju ometigi ei uskunud vaimudesse ja ammugi ta seda on. See on lihtsalt uni.
Neiu püüdis ennast näpistada. Ta ei ärganud. See ei olnud uni, see oli reaalsus. Liina Uibomägi oli surnud, aga tema sees olev vaim, oli veel elus.
Liina kõndis ringi. Tema kujutlus pilt vaimudest ei olnud seesugune. Temal, kui vaimul ei olnud väikest paksu saba, ta all olid jalad, nagu igal teisel inimesel.
Liina astus tagasi palatisse. Juba jooksid sisse õed, ja tegid talle elektrišokki. Ta ei ärganud.
„Püüame veel korra. Oleks kahju niiviisi tüdruku elu käest lasta. Ta ju veel noor, alles 16. Peale selle on tal ka vanemad ja vend.“ Doktor, nüüd juba keegi Urmas Leigova. Ei aidanud ka see viimane elektri paisk. Tüdruku keha oli liikumatu.
Liina kaeti valge linaga kinni. Teda ei peetud enam võrdvääriliseks inimestega. Ta oli surnud ja nii pidigi see jääma.
„Kurat, miks keegi nüüd sisse ei astu ja mind päästma ei tule? Pidin ma sinna Toomase ja Mikuga minema?“ Iseendale karjudes, väljus ta palatist.
Ta läks lastehaigla poolele. Seal olid paljud väikesed poisid ja tüdrukud, kes nutsid, kes operatsioonist taastusid ja kes kurbade nägudega oma haavu vaatasid.
Liina ei suutnud seda vaadata. Ta pöördus välisukse poole. Oma koju tahtis ta minna, mitte midagi muud.
Ta kuulis ema nuttu, kust see tuli?! Oma endisesse palatisse jõudes nägi ta karmi reaalsust. Ema, kes nuttis, suutmata oma silmi uskuda. Isa, kes polnud veel aru saanud, mis toimub. Ka tema silmad olid märjad, suu allapoole vajunud ja väiksed naerukurrud kadunud.
Vend, ta vaatas elutut keha enda ees ja nuttis. See nutt tuli südamest, see ei olnud lihtsalt kaastunne vaid süda, mis poisi eest nuttis. Mis 18 aastase poisi eest nutta tahtis.
Ei, nii see ei saa jääda. Nii see lihtsalt ei saa. Tüdruk tahtis ka nutta, tahtis vanemate ette minna ja öelda, et ta on elus. Aga ta ei saanud, teda poleks nähtud ja peale selle polnud ta ka elus.
Liina tundis enda õlal puudutust. Niiet keegi siis nägi teda, muidugi nägi.
Liina pööras ennast ja nägi enda ees seismas umbes 20 aastast meest ja tema kõrval sama vana naist.
„Tere! Olen Marko. Ja sina vist Liina? Tema on Alessandra.“
Päris kena teine, mõtles Liina ja unustas ära oma senised mured.
„Jah. Jah, olen küll Liina.“ Marko noogutas.
„Tule,“ ütles mees mõtlikult ja haaras Liinalt käest.
Nad jõudsid kuskile palatisse, kus istusid mitu Paistmatut. Paistmatud olid viisakamalt vaimud.
„Heh, kes see on,“ hõikas kuskilt mingi noormehe hääl.
„See on Liina,“ hüüdis Marko kõigile.
Marko istus ja viipas Liina enda kõrvale. Alessandra vaatas põlglikult Markot ja Liinat, arvates, et Marko tahab Liinat endale.
„Mis sa arvad? Kas pole uhke, või mis? Ei, ära saa valesti aru! Me ei ole õnnelikud, et me surma saime, aga lihtsalt on meil siin võimalus edasi elada, vaadata oma perekondi, käia neil külas, loodan, et mõistad.“ Marko jutus oli iva. Ta meloodiline hääl uinutas Liina.
Ja seal Liina magas, edasi oma unenägudes.

Liina ärkas. Ta ohkas ja vaatas ringi. Ta oli palatis, ta oli enda kehas, taas.
Aparaat ta kõrval piiksus nüüd õrnemalt.
Keegi õde astus sisse ja vaatas üllatunult Liinat.
„Mis juhtus,“ küsis Liina ettevaatlikult õelt.
„S-sa är-ärk-asid ellu?“ Õe hääles oli tunda hirmunooti.
Õde jooksis klõpsuvatel kontsadel minema. Ta tuli mõne minuti pärast tagasi koos arstiga.
„Liina, sa olid vahepeal surnud, kas mäletad midagi?“ Arst oli pealetükkiv.
„Ei.“ Liina ei tahtnud oma unenägu märkida, iseenesest võis see kõik ka tõsi olla.
Urmas Leigova jättis tüdruku üksi palatisse. Liina palatist astusid sisse Marko ja Alessandra.
„Teie siin?“ Marko ja Alessandra noogutasid ja hakkasid rääkima.
„Me saame alaealiste tulevikku muuta, vähemalt mina. Paistmatud ei taha, et noorte tüdrukute ja poiste elu sassi läheks. Sa saad meiega veel kohtuda, aga kui meist kellegile räägid, oleme me kutud.“ Liina tundis oma kõhus liblikaid ja ta vaatas mõtlikult Markot. Kas see oligi armastus?
Marko võttis tüdruku lõua enda käte vahele ja vaatas Liina silmadesse. Ta asetas oma huuled tütarlapse suule ja suudles teda. Alessandra krimpsutas nägu ja kõndis minema.
„Jäta meelde, sa oled alati minuga. Ma armastan sind!“ Ja läinud ta oligi.
Koridorist kostusid lähenevad sammud. Keegi lähenes uksele ja avas selle.
„Kullake!“ Heleene astus oma tütrele lähemale ja kallistas teda. Ja sealt lähenes Liam.
„Õeraas!“ Tema silmist tilkusid soolased pisarad, mis tähistasid tõelist armastust oma õe vastu.
„Aga isa,“ küsis Liina.
„Ta on tööl. Tal on väga raske aeg, ülemusel on kavas ta lahti lasta. Muide, sa saad vist kahe nädala pärast koju.“ Tüdruku näole vajus naeratus.
Aga mis saab Markost ja teistest. Kas nad külastavad teda edasi?
Seda juba järgmises osas.

Natuke häiris, et juba esimeses lõigus juhtus mingi õnnetus. Esimeses viierealises lõigus.. Ma lõpuni ei jõudnud lugeda- millalgi loen. Aga jah, alguses oleks võinud veidi aega ikka mööda minna. Või kirjeldada rohkem vm.

natuke kiiresti arenes tegevus . lugesin kõik läbi , aga väga suurt huvi ei tekkinud, sest tundeid oli vähe vist... mdea , ma arvan et mulle oleks meeldinud , kui õnnetus oleks juhtunud pärast pikemat tutvumist tegelastega :)

Jutu mõte oligi see, et tüdruk satub õnnetusse kohe jutu alguses ja siis ta satub sinna nende Paistmatude juurde. Siis ta armub Markosse ja edasi läheb nende armumisest see lugu ja juhtub veel põnevamaid üllatusi.

Lugesin edasi ka nüüüd. Kiiresti läheb ikka kõik ju- esimeses osas on nad juba tuttavad ja armunud ja muud. Seda, mida sa kirjutasid ühe osaga, saab kirjutada ka nelja osaga.
Aa ma loen ikkagi edasi. näeb siis, mis edasi juhtuuub :)

Pikk osa... kindlasti boonus.
Idee tundub olevat... huvitav.
Aga jah... see armumine... oli lamp. Iseenesest võivad need kaks armuda küll, aga põnevam oleks ju pikemalt lugeda.

Aga mis saab Markost ja teistest. Kas nad külastavad teda edasi?
Seda juba järgmises osas.

Oleks võinud ära jääda. Valus oli lugeda.
Muidu ootan uut. Õigekirja eest plusspunkte. (Jessas, ma kõlan nagu mu füüsikaõpetaja.) Midagi väga silma ei karjunud.
Ootan uut. :)

Sorry, tuli lühike jälle, aga elate üle eks?
Tegin nii, et Marko räägib nagu ise ühe poole siis räägib Liina ka ühe poole ja siis on jutustaja etteaste.
Loodan, et muudatus meeldib.

2.peatükk

Liina ärkas. Ta oli saanud koju oodatust varem. Ta tõusis istukile ja vaatas ringi. Kodu, mõtles ta ja märkas alles siis Markot, kes voodi ääre peal istus.
„Marko!“ Liina hüüatus pani Marko võpatama. Paistmatud olid äärmiselt inimlikud, neil oli nahk nagu inimestel, nad olid lihtsalt nähtamatud, nähtavad vaid valitudele.
Liina hüppas Markole kaela ja kallistas teda.
„Kuidas sul läheb,“ küsis Marko ja kinkis tütarlapsele põsemusi.
„Hästi, arst ütles, et kooli veel ei tohi minna.“
Noormees noogutas.
See oli ju loogiline.

Marko:
Olen ma tõesti armunud? On see unenägu? E i, mul on ju Alessandra.
Või siis mitte? Liiga palju küsimusi ühes sekundis.
Jah, ma armastan Liinat kindlasti ja tema mind ka. Vähemalt ma loodan.
„Kas sa tõsiselt armastad mind?“ See küsimus hämmastas mind.
„Ma ei tea. Oleneb, armastan sind, kui sõpra, võib-olla isegi kui tüdrukut.“ See oli mu vastus.
Kinkisin tüdrukule põsemusi. Jälgisin ta tuba, igal pool rippusid postrid tuntud bändidest ja muu oli tüdrukule kohane.
„Vabanda. Ma pole saanud koristada, ainuke mõte oli koju jõudes magada.“ Ma noogutasin, keegi ei palugi tal veel koristada. Ma jäin mõtlema, võib-olla oli targem Liinale öelda, et ma soovin vaid sõprust.
Ei, meie tunded on mõlemapoolsed, pole mõtet tüdruku südant murda, mõtlesin ja pöörasin pilgu tüdrukule, kes teki all oma jalgu soojas hoidis.
„Ma pean nüüd minema. Alessandra ootab mind. Tsau!“ Ma kallistasin tüdrukut ja lahkusin.

Liina:

Ma tõusin voodist ja jälgisin pilguga eemalduvat Markot. Ta hüppas aknast alla.
Ma ohkasin, ta oli must siiski 4 aastat vanem. Aga armastus ei küsi vanust.
Võib-olla oleks parem, kui ma lihtsalt ta jätaksin, mõtlesin ja keerasin voodis teise külje.
Minu mustad juuksed vajusid padjale ja sile näonahk oli järsku pisaratest märg.
Ta ei saa iialgi vanemaks. Ta jääb alatiseks selliseks, nooreks ja, kui mina olen juba 70, on tema ikka veel 20.
Ma kirusin ennast, olin harjunud sellega, et suhtlesin enda vanustega. Seejärel turgatas mulle pähe mõte. Ma polnudki Siimu ja Toomast vaatamas käinud, nad lebasid veel haiglas hirmsa teadmisega, kartusega, et ma olen surnud.
Tõusin ja panin ennast riidesse. Võtsin kargud ja läksin alla.
„Ja kuhu sina kiirustad? Kell on alles 11.“ Ema naeratas ja saatis mind ukseni.
„Siimu ja Tomi juurde. Unustasin sulle öelda, et ka nemad on haiglas. Ma poleks pidanud nendega kaasa minema, andeks ema,“ vabandasin haiglaselt.
Ema naeratus muutus muigeks. Tal oli naljakas kuulata, kuidas ta tütar vabandas, tütar, kes kunagi ei vabandanud.
„Ma siis lähen!“ Ema noogutas ja pani ukse kinni.
Ma olin bussipeatuses, kui keegi autoga mu kõrvale sõitis. Noormees istus autoroolis ja jälgis mind naeratades.
„Vajad küüti? Tundub, et oled kuskil alla sadanud või midagi. Ma ei ole pervo või midagi.“ Mees meenutas karjast, kes puu all rohukõrt näris. Ainult, et mehel oli karjatada auto ja tema huulte vahel oli koni, mis peagi otsa sai.
Ma istusin ja sõnasin,
„Aitäh! Ma olen Liina.“ Mees mu kõrval noogutas ja vaatas mind veel korra,
„Ja mina Rasmus. Vabalt võid öelda Ras, aga Rasmus on ametlikum.“



Liina näole saabus muie, kui ta kuulis Rasmust endast rääkimas. Rasmus tundus sümpaatne, ta tõesti ei tundunud perverdina, rohkem nagu eeskujulik õpilane.
Nad jõudsid haigla juurde, Liina sammus aeglaselt haigla ustest sisse ja vaatas taha. Rasmuse auto oli kadunud. Liina pihus oli valge lipik, lipik koos numbriga.
Liina jõudis palatini, ta avas ukse ja nägi seal Siimu ja teises voodis elutut kogu, valge teki all.
„Tsau! Kus Tom on?“ Siim üllatus ja naeratas, ta nägu muutus kurvaks.
„Teda pole enam meiega. Ta suri, kui koomas oli.“ Liina nägu muutus sama kurvaks.
Kas see elutu kogu oli siis tõesti Toomase keha?
Tüdruku põskedele ilmusid soolased tilgad.
Ta istus Siimu voodile ja kallistas poissi.
„Me poleks pidanud minema! Ei oleks p i d a n u d!“ Viimase sõna karjus Liina.
„Ma tean!“ Siimu hääl kostus nii vaiksena, nii pisaraterohkena.
„Kurat! Miks sa teda ei takistanud? Sina olid tema parim sõber!“ Liina ei pannud enda käitumist tähele. Ta oli kurb, vihane, vihane Siimu peale, kes käitus niisamuti nagu Toomas. Ükskõikselt.

3.peatükk

Tüdruku silmad vajusid aeglaselt kinni. Silmalaud olid nutmisest rasked. Liina oli kaotanud oma parima sõbra, Toomase. Inimese, kellega ta nii palju koos oli olnud, kellega sai igal pool käidud, kellele sai kõik oma mured ära räägitud, ja Toomas polnud neid kellegile rääkinud, isegi mitte Siimule.
Liinale meenus mälestus sellest, kuidas nad mõlemad väiksed olid olnud,
see ajas Liinat veel rohkem nutma.
Ta ei märganudki, kui Marko teda enda embusesse haaras. Noormees oli nii märkamatult sisse tulnud, et Liina polnud teda kuulnud.
„Mul on kahju.“ Marko kõlas veenvalt.
„Liina? On sinuga kõik korras?“ Liina noogutas. Markuse silmad olid samuti kurvad ja Liina teadis, et ta ei vaeva Liinat küsimustega.

Marko:

Mul oli kahju. Kahju mõelda, et tüdruk nutab ja mina pean talle seda veel rohkem põhjustama.
Olin otsustanud ta maha jätta. Kui ta jääks minuga, pandaks tähele, kuidas ta kedagi nähtamatut tänaval kallistaks, teda suudleks ja omaette räägiks. Ma ei tahtnud seda, et talle vaadatakse otsa, kui hullule.
„Liina! Kuula mind, ma arvan, et see on läbi. Meie vahel on kõik läbi, osalt sellepärast, et ma ei taha sind haavata.“ Liina oigas. Ta silmist tuli veel rohkem pisaraid, mis tilkusid mu tulikuumale nahale.
„Ma juba mõtlesin sellele,“ vastas ta ja pühkis varrukaga silmad kuivaks.
„Ma loodan, et me jääme sõpradeks!“ Liina noogutas.
Mul oli aeg lahkuda. Alessandra ootas ja ma pidin temale truuks jääma.

Liina:

Miks kõik mind vihkavad? Alguses Toomas ja siis Marko. Miks ometi?
Ei, ma ise tahtsin seda. Ma panin käed taskusse. Tundsin seal midagi, paberit. Võtsin selle välja ja mulle meenus eilne päev. Rasmus.
Võtsin öölaualt telefoni ja valisin numbri. 5319304, kutsus.
„Hallo, Rasmus kuuleb!“ Õige number.
„Tsau! Ma olen Liina. Mäletad, see tüdruk kelle eile haigla juurde viisid?“ Oli kuulda, kuidas Rasmuse nägu teiselpool toru rõõmsaks muutus.
„Liina! Ootasingi su kõnet. Tahad välja minna?“ Jah, ma pidin kuidagi ju Markost üle saama.
„Ikka jah. Kuidas oleks Tamme kohvikus?“ Mulle meeldisid lihtsad kohad. Sellised, kus võisid istuda ja keegi sind pealt ei kuulanud.
„Ei, ei sobi. Kuidas oleks Le Fleure'ga? Restoran, pealegi oleks meeldiv sind sinna viia.“ Restoran. Ai, ma vihkasin selliseid kohti, aga kui Rasmus kutsus, siis oleks viisakas minna.
„Okei. Tule mulle umbes kell 19.00 järgi.“ Rasmus ütles mulle tsau ja pani toru ära.
Avasin oma kapi uksed. Oi, mulle vaatas vastu veinpunane kleit, mille ma pidin selga panema õe pulma. Võtsin selle kätte, õe pulmad olid ju ometigi ära jäänud ja nii kallist kleiti oleks olnud kahju raisku lasta.
Võtsin mustad kingad ja panin ennast riidesse. Värvisin silmadki ära ja vaatasin ennast peeglist. Kole, aga Rasmusele kohe peab see meeldima.
Vaatasin kella, 18.55. Rasmus pidi kohe siin olema. Võtsin nagist mantli ja panin kingad jalga. Uksekell tirises. Võtsin kargud ja hüüdsin emale, et tulen umbes kell 23.00.
„Kes see õnnelik poiss siis on? Ja kannatamatu, kutsu ta sisse!“ Mu näkku ilmus puna.
Avasin ukse ja laususin Rasmusele,
„Astu sisse!“ Rasmus kuuletus ja järgmisel hetkel oligi ta juba mu ema kätt suudlemas.
„Meeldiv kohtuda. Kui teada tahate siis ma olen 18. Loodan, et julgete Liina minu kätesse usaldada.“ Ema noogutas ja ütles nägemist.
Lõpuks istusin jälle selles samas autos, kus eilegi. Rasmus oli kena. Valge ülikond ja juuksed kenasti seatud.

4.peatükk

Rasmus:

Ta on kena, võib-olla liigagi. Aga mulle ta meeldib. See kleit sobib talle võrratult hästi ja mitte liiga palju meiki. Mulle tundub, et ma olen armunud.
Mu kõhus lendlesid liblikad. Liina istus mu vastas ja ma ei suutnud suudki paotada. Ta naeratas ja küsis,
„Mis viga? Kas mu suu on must?“ Ma puhkesin naerma ja raputasin pead.
„Ei ole sul miskit viga. Hoopis ilus oled. Su suul pole ka midagi viga.“ Muigasin ja vaatasin praadi, mille ettekandja toonud oli.
„Ja see peaks olema krabi majoneesikastmes? Wuhh. Tahad endale?“ Liina näkku ilmus vastikus.
Ta oli ilmselt lootnud punast ja elusat krabi, kes majoneesikastmes ringi solberdas.
„Hei! Mina maksin ja sina sööd!“ Okei.

Liina:

Miks ma pidin siia tulema? Ma oleksin võinud praegu kodus trenni teha, või teha midagi muud.
Ei, Rasmusega on ju tore. Ta ei küsi liigseid küsimusi ja ei ole pealetükkiv.
Miks ma olen selline? Semmin endast vanematega, kuigi Rasmus ei ole niipalju vanem, pigem täiesti sobivas vanuses.
Ta sõi rahulikult oma toitu.
„Ma ei taha siin enam olla. Lähme jalutama,“ küsisin rutakalt.
„No olgu,“ vastas ta pettunult ja võttis mu käe enda pihku.
„Lähme!“ Me astusime vaikides restorani ustest välja. Kargud olid autosse jäänud ja ega ma neid ei vajanudki. Arsti arust oli hea neid kasutada.
„Kuhu me lähme? Ma mõtlen, et äkki mere äärde. Seal on ilus.“ Rasmuse hääl oli meloodiat täis. Ta hääl oli vaikne.
„Okei.“ Me läksime.
Meri oli laineid täis. Need visklesid siia-sinna tekitades vahu, mis otsekohe ära kadus.
„Kas pole ilus? Mu isa on praegu merel.“ Rasmuse näkku voolas kurbus. Ta isa oli ilmselt kas surnud, või polnud ta leidnud aega Rasmuse juurde tulla.
Noogutasin vastuseks pead.
Rasmus vaatas mind ja küsis,
„Kas sa arvad, et oled vahepeal nagu tühi koht? Ma arvan, et sina seda ei ole. Sa oled kena, ilus ja armas. Kui sind nägin mõtlesin, et oled tavaline tibi, kes iga asja kohta ütleb wuhh!, aga sina ei ole seda. Sa lepid kõigega. Ja ma loodan, et sa lepid ka minuga.“ Ta pani oma käed mu põskedele ja ma astusin talle lähemale. Ta huuled olid järsku minu omadel ja me suudlesime, pimeduses, lainete plaksumises.
„Vabandust,“ ütles ta, kui oli oma huuled minu omadelt võtnud.
„Ei, mulle meeldis see,“ vastasin ja naeratasin.
„Ma arvan, et sul on nüüd aeg koju minna. Loodan, et kohtume veel.“
„Peale seda suudlust, kindlasti.“ Mu naeratus muutus muigeks.
Me jõudsime auto juurde. Rasmus istus autosse ja ma istusin ta kõrvale.
Ta viis mind kodu juurde,
„Tsau!“ Rasmus ulatas mulle kargud ja kallistas mind.

5.peatükk

Liina ärkas. Ta mustad juuksed liibusid padja vastu. Tüdruk astus peegli ette.
Sinised silmad, mustad juuksed ja tõmmu nahk. Peale selle ka kõhnus, mis paljudele poistele lotovõiduna tundus.
Seejärel läks Liina mõte uitama, see peatus Rasmuse välimusel.
Lühikesed juuksed, hallid silmad, musklis keha ja samuti tõmmu nahk. Kõik viitas sellele, et tüdruk ja poiss sobisid kokku.
Liina vahetas inglitega öösärgi linnariiete vastu. Ta avas akna ja vaatas lapsi, kes naabri õuel jooksid. Soojakraade oli umbes 20. Ja kell võis olla kõige rohkem 11.
„Liina! Äratus, söök on valmis.“ Ema oli jõudnud juba sööki teha?
Liina avas ukse ja talle vaatas vastu ema, naise kõrval seisis Rasmus.
„Oi! Vabandust, ma pole veel ennast saanud korda teha.“ Ta viis pilgu emale, kes naeratades trepi poole läks.
„Ah, sa oled ilma korda tegematagi kena. Pealegi, mulle meeldib su välimus, vähemalt praeguseni.“ Rasmuse häälest kostus mõnitamist.
Kas tüdruk oli siis tõesti liiga palju mõelnud enda korda sättimisele?
„Olgu. Mul on vaja sööma minna. Pärast seda võime kuskile minna.“

Liina:

Mis mul küll arus on? Tunnen seda poissi kõiges...umm...3 päeva ja juba käitun temaga nagu paar!
Ei, Rasmus on kena. Ta isegi meeldib mulle rohkem.
Rasmuse pilk peatus minul.
„Kas miskit on viga,“ küsis Rasmus murelikult. Raputasin pead ja kõndisin trepist alla.
„Mul on lihtsalt unine tunne. Tead küll, tunne mis on peale ärkamist?“ Rasmus naeratas ja lükkas mu köögiuksest sisse.
„Kes see veel on? Su poiss, jah?“ Liam naeris ja vaatas Rasmust hindavalt.
„Nimi!?“ Liami häälest kostus murelikust.
„Rasmus. Ja sina...Liam?“ Liam noogutas. Aih, mu vennaraas lihtsalt peab kõiki mu parimaid poisse...ei...sõpru nii hindavalt vaatama ja neid põlastavalt kohtlema. Teatud juhtudel teeb ta ka erandeid.
Liam lükkas jalaga enda kõrval oleva tooli laua alt välja.
„Istu,“ käskis ta ja tõmbas Rasmuse varukat pidi enda kõrvale.
„Liam,“ käratasin ja Liami kulm tõmbus kortsu.
„Las istub. Pealegi ootaksin tema eluloost paari tõika.“ Jah, mu vend käitus alati nii, kui mõnda mu meessoost sõpra nägi.Ta käitus liiga täiskasvanulikult.
Rasmuse näos oli tunda üllatust. Ah, kust ma tean, kas oli see üllatus või vihkamine. Kolme päevaga ei saa selgeks teha, milline näomoonutus iseloomustab tundeid.
„Okei. Võin vist alustada. Ma sündisin Tartus. Mu ema töötas väikeses kohvikus ja isa oli surnud. Sõjas,“ alustas Rasmus oma juttu, „ma ei tundnud teda peaaegu üldse. Teadsin vaid piltidelt milline ta oli.
Ühel päeval kutsus ema mind enda juurde. Ma olin siis umbes 14 aastat vana. Ta ütles, et tal on vähk. Pahaloomuline ja, et tal on elada jäänud vaid 6-7 kuud. Võimalik, et ka vähem. Ta surigi, 3 kuu pärast. Olin üksi. Jäin vanavanemate juurde elama, kes ka lõpuks surid, kui olin 16. Mitte küll korraga, aga tuli välja, et vanaisal oli kopsuvähk ja vanaemal kopsupõletik. Ma jäin üksi. Isa poolseid vanavanemaid ma ei tundnud, polnud neid kunagi näinudki.
Siis, paar aastat hiljem viisin Liina haigla ette.“ Rasmuse pilk säras.
„Nojah. Eks ta ole põnev küll, aga süüa on ka vaja.“ Liami pilk läks jälle Rasmusele. Hindav pilk vaatas Rasmuse tosse, millel poisi enda käekirjaga kirjutatud „Life with Love“.
„Vinged tossud,“ märkis ta ja viis silmad oma toidule.
„Tänan.“ Rasmus oli meelitatud.
„Tahad endale ka selliseid,“ küsis ta silmis särav tuluke.
„Ma ei tea. Mul pole praegu eriti raha, et tosse osta. Pealegi maksavad valged tossud hulga rohkem.“ Liam oli pettunud, ta oli sisimas lootnud, et Rasmus seda küsib.
„Häh, ei mingit rahaga jagelemist. Saad tasuta, ütle ainult tossude nimi ja ma ostan. DC, Vans?“
„Pigem Vans.“ Rasmus noogutas ja võttis rahakotist kaks 500.
„Palun, osta ise. Tuhandega saad vast hakkama.“ Liami sinised silmad välkusid kergelt ja ta otsis kätega laualt tuge.
Liamil oli ju tegelikult kavatsus endale uus arvuti osta. Nojah, ega ta polekski 1000 eest endale mingisugust arvutit saanud. Vähemalt töökorras olevat mitte.
„Tänan. Sa oled päris lahke, või mis?“ Rasmus raputas pead.
„Ei. Mitte alati. Ma vihastan päris kergelt.“ Ma tirisin Rasmuse endaga kaasa.
„Mis sul arus on?“
„Mida ma tegin jälle? Teen su vennale lihtsalt kaunistusega tossud, suur asi.“
Ma ohkasin. Olin liiga kergelt närvi läinud, mitte millegi pärast.

ikka ja alati super hea (Y) , mai tea egastahes mulle meeldib

oioioi kellegil on sama dp mis minul xdxd

jutt on päris okei, ma loeks edasi :)

6.peatükk

Liam:

Uued. Uued.
„Jeeezz,“ karjusin ma oma toast ja kargasin seal ringi. Okei, ma päris ringi ei karanud, pigem kallistasin oma läbivettinud läpparit. Jep, mahl oli peale läinud.
Mõistsin järsku oma tegu. Mahl...arvutil...peal.
Tormasin ruttu kööki ja tõin rätiku. Peale selle hüppasin ka Liina toast läbi ja võtsin fööni.
See oli minu viis kuivatada arvutit nii, et ta ikka töökorda jääks.
Viisin fööni õele tagasi ja viskasin voodile pikali. Vajutasin nuppu, mis arvuti käima pani.
Sisestage parool, käskis mu arvuti. MG4532. Minu uhke parool. Suhteliselt kerge, aga kui mind ei tuntud, siis polnud võimalik ka mu arvutisse pääseda.
MSN vupsas lahti. Kes seal siis olid? Liina, Carmen, Krissu, Kristjan, Lyra. Ja noh, mõned kutid-mutid veel.

Carmen l Sooo lonelyyy, says:
Nooh, mis teed?
Liam l UUED TOSSUD, says:
Ah ei midagi. Mingi Liinuška poiss lubas mulle uue välimusega tossud teha.
Carmen l Sooo lonelyyy, says:
Ahsoo. Ok, ma sööma, pärast räägime, sau.

Ma logisin kiirelt välja. Carmen oli viimane inimene kellega rääkida, eriti veel msnis.
Ma jätsin arvuti voodile ja vaatasin oma tuba. Einoh, lennukite mudelid, mingisugused vanad Nike tossud igal pool, pilt ammusurnud isast ja lõpuks, foto Miast. Minu tüdrukust.
Jah, arvasite, et olin samasugune nagu need teised? Tükin tüdrukutele ligi ja siis teen nii nagu nemad ei soovi? Ei. Mia oli armas. Tema silmad olid pruunid ja ta oli tõsiselt õrn.

Liina:

Ähh. Kuramus, Liam logis välja. Tegelikult, kui väga vaja saaksin ta toast läbi hüpata.
Ei. Ma ei hakka oma vennaga oma poi... see tähendab sõpradest rääkima. Liiga riskantne. Lõppude lõpuks võib ta mind narrima hakata. Nagu mul neid poistest sõpru veel vähe oleks olnud.
Mul on neid olnud umbes... umm... 12. Oma 16 eluaasta jooksul kõigest 12 poisssõpra. Nende hulgas ka Marko. Ah, ma ei pea tema pärast muretsema, mõtlesin. Las ta olla oma Alessandraga. Pruut ja peigmees. Kas ma olin armukade? Ei, Rasmus peletab armukadedust. Ta on ju kenam, kui see tobe vaim. MA VIHKAN VAIME. Ülekõige. Ohh, oleks mul vaid midagi teha. Arvutis oli kõik ju ära tehtud. Mõtetu. Võib-olla läheks välja, aga kellega? Ma polnud ju sada aastat kedagi näinud, kes teab, kas nad mind enam mäletavadki.
Kool ootas mind ka alles kahe nädala pärast, kui mind uus õnnetus ei oodanud. Proovisin siiski helistada Miinale.
„Tsau Miina. Mäletad mind? Liina olen. Kas sa õue saad, ma ei tea kuhu.“ Jess. Keegi ikka mäletas mind. Hakkasin ennast valmis seadma.