Stockholm

Ma pole eesti keelega väga osav siin terve elu elanud. Püüdsin parandada kõik vead, mis trükkimisel olid tekkinud ja laused eesti keeles korralikult formuleerida(eesti keel ei ole minu emakeel). Loodetavasti pole asi nii hull :)

I
Väljas puhus jahedat kevadist tuult, päike sillerdas pea kohal ning silmad tema ereda valgusele tõmbusid kissi. Liiga valus oli vaadata siblivat linna selle võrratu kevadvalguse taustal.
„Ma ikka ei saa,“ pobisesin endale nina alla ning tõmbasin käekoti õlalt ära, et sealt enda päikseprillid leida. „Tunduvalt parem,“ naeratasin endamisi, pannes prillid silmade ette. Päikese soojus mõjus nii mõnusalt. Sa tundsid kuidas ta laadis sind positiivse energiaga, muutes sind justkui joobes.
Nii tore oli näha inimesi, kes pärast pikka, masendavat, külma ja lumerohket talve taas naeratasid. Pealegi mõjus see mulle topelt, kuna uues riigis, uues linnas, uued inimesed tundusid mulle täiesti teistsugustena kui mu eelmises kodukohas.
Olin kogu aeg unistanud saada välsimaal koha heas ülikoolis. Kõik ootused ja lootused tasusid ennast suure vaevaga ära, kuid vähemalt on nüüd see olemas mul. Pealegi leidsin ma endale võrratu vahetuspere, kes peale selle, et nii toredad ja sõbralikud veel meeletult rikkad on. See üks kuu, mis ma Stockholmis veetnud olen, on olnud üks parimaid ja unustamatuimaid kogemusi mu elus.
Täna pidi minu perekonna poeg Austraaliast tagasi tulema. Just sel ajal, kui mina saabusin Rootsi, lahkus pere poeg välismaale võistlustele. Õnneks oli ka reedene päev ja sai natukenegi puhata.
Ma ei käinud otseselt ülikoolis veel. Mulle meeletult meeldib see, et siinne ülikool pakub väikest katseaega, mis tavaliselt algab pärast uut aastat. Nimelt saab siin nii öelda katseaega, et näha, kuidas sa hakkama saad siinsete oludega, kuidas sulle endale kõik meeldib, kas harjud siinse õppeprogrammiga ja nii edasi. Mulle meeldis ja selle ühe kuuga olin juba kenasti harjunud selle kõigega. Ainuke probleem, mis mul oli- pisut nigel keele oskus.
„Tere, Paulina,“ tervitasin enda vahetusema, kes oli mulle kesklinna järgi tulnud. Kuna mul endal autot ei olnud veel, pidin ma liiklema ühistranspordiga, kuid ma ei tundnud seda linna veel hästi ning elasin linnast väljas, ei osanud ma siin üksinda just kõige paremini liigelda, seega võttis mind alati minu vahetusema peale.
„Kuidas su päev möödus?“ uuris naine naeratavlt.
Hoolimata tema vanusele nägi ta alati nii noor, värske ja kaunis välja. Paulina oli 52-aastane pereema, lühikeste blondide juustega, mis olid alati kenasti soengusse tehtud, täpselt nagu Marlyn Monroe´l. Tema nahk ei peegeldanud mingeid vanaduse märke, hallid silmad alati peegeldasid rõõmu ja sära. Iga päev oli tal loomulik meik peal, mis muutis ta veelgi nooremaks ja elavamaks. Seljas olid tal alati disainerite riided ja kallid ehted. Kodus oli tal terve kollektsioon kõik võimalikke kingi, mis polnud samuti sugugi odava hinna eest saadud. Kuid nemad saavad endale seda kõike lubada. Paulinal on enda restoran Stockholmi kesklinnas ja suur SPA ilusalong. Eks siit tema hea välimuse saladus ka peitub.
„Nagu alati, õppimine, õppimine ja veel kord õppimine,“ vastasin Paulinale.
„Kas siis rohkem muud tõesti teil seal ei toimu?“ uudistas naine edasi.
„Miks ei toimu, ikka toimub. Iga päev saab nalja, meie kursuse poisid on ikka sellised lapsed, et lausa häbi hakkab, kuid see on tore, et nad kõike naljaga võtavad.“
„Eks elu tulebki naljaga võtta, siis kõik ka õnnestub,“ nõustus Paulina.
Mulle tõesti meeldis mu uus ema. Ta ei olnud tavaline naine, kes koguaeg viriseks elu üle. Paulina tundis rõõmu ja nautis seda. Ükskõik kui halb ka poleks, ta ikka naeratab ja see kõik toimis kogu perekonnas. Peab mainima, et see on üsna nakkav ning selle ühe veedetud kuuga uues kodus, tundsin ka mina, et ma olin vähekene muutunud. Muutunud ainult heas suunas. Kogu perekonnaga suhtlesin ma inglise keeles, kuna rootsi keelt ma ei osanud sõnakesti, kuid ma olin valmis seda usinalt selgeks saama.
„Mis kell teie poeg siis koju jõuab?“ küsisin Paulinalt, kui me linnast välja olime sõitnud ning kihutasime mööda kiirteed kodu poole. Maja ei asunud linnast väga kaugel, kõigest umbes 10 kilomeetri raadiuses Stockholmist.
„Sven´i mõtled või? Eks ta lubas üheksaks jõuda,“ vastas Paulina, pöörates läände.
„Loodetavasti läks tal hästi võistlustel,“ pomisesin vaikselt, vaadates aknast välja kõiki neid kiirustavaid autosid.
„Kindlasti läks.“
„Miks Sven teile kordagi ei helistanud Austraaliast, et teavitada, kuidas tal läheb ja kõike muud?“ uurisin Paulinalt. Mulle tundus see liiga veidrana, kuna mina pidin alati emale helistama ning teada andma, kuidas mul läheb, kas jõudsin ilusti kohale jne.
„Sven on selline, et tahab koha peal kõigest rääkida mitte telefoni teel ja me ei näe mõtet, et ta peaks mulle ja Lukasele kõigest rääkima. Ta on juba suur mees ning oskab iseenda eest seista ja vastutada. Või kuidas sina seda kõike näed?“
Tõesti, Pulinal oli õigus, kuid mina polnud harjunud sellega. Kui ma alles pidin kolima siia, siis minu bioloogilised vanemad ja rootsi vanemad lubasid, et kontrollivad igat mu sammu siin, kuid kohe esimesest päevast peale olen ma elanud siin nagu vaba linnuke sinise taeva kohal.
„Paulina, miks te mu vanematele lubasite siis, et kontrollite mind kõige rangemal viisil siin, kui alles pidin teie juurde kolima?“ Ma ei tea miks, aga ma tõesti tahtsin seda teada ja just praegult, kui meil jutt juba selle peale läks.
Naise huulenurgad tuksatasid kõrgemale ning õrn muie tema näol tundus väga kaval.
„Kas sa tõesti tahad teada?“
Noogutasin vaid pead ja ootasin põnevusega jätku.
„Tegelikult me poleks sind enda juurde tahtnud, üleüldse pole me kunagi nii öelda vahetusõpilasi enda juurde elama võtnud.“ Paulina sõnad ehmatasid mind pisut ära, sest hetkeks tundsin ennast tõrjutuna ja võõrana.
„Miks te siis võtsite, kui te ei tahtnud mind?“ küsisin põlastavalt.
„Selle kõige taga on Sven, minu poeg. Tema on selline inimene, kes lööb palju kaasa erinevates rahvusvahelistes organistatsioonides nende hulgas ka need vahetusõpilasprogrammides. Ta on aidanud väga paljudel vahetusõpilastel leida endale hea ja hubane kodu Rootsis, kuid ükskord sattus tema kätte sinu ankeet,“ Paulina jäi hetkeks vait ning silmitses pingsalt teed, kui ta minu poole pöördus ja lõpetas enda loo, „ühe sõnaga sa hakkasid Svenile kohe meeldima. Talle meeldis sinu ankeet, kuidas sa selle olid täitnud ja sealsetele küsimustele vastanud ning eriti meeldis talle sinust tehtud foto.“ Naine naeratas mulle ning pööras pilgu tagasi tee peale.
Mina aga ei suutnud midagi mõelda. Mu mõte oli kadunud ja hingamine muutunud korraga üsna vaevaliseks.
„Aga tead mida, palun, ära sa Svenile midagi sellest räägi, mis ma sulle just rääkisin, sest muidu ta pahandab minuga,“ palus Paulina mind.
„Jah,“ köhatasin kurgu klombist lahti. „Kuid, Pauulina, siiski sa ei vastanud konkreetselt minu küsimusele.“
„Mida seal ikka vastata, su vanemad on sellised, kes meeletult kardavad sinu pärast ja me pidime Lukasega neile lubama, et me oleme sinuga väga ranged, et vaid sind meie juurde saada. Paraku tulid sa just siis kui Sven pidi lahkuma. Tegelikult need võistlused tulid tal ootamatult, ta oli väga üllatunud ja üsnagi pettunud, kui kuulis võistlustest. Ta oli nii erutatud sellest, et sa pidid saabuma. Sven ootas seda päeva, mil sa pidid jõudma.“
„Tegelikult rallisõit pole eriline võistlus,“ tähendasin ma pahuralt. Ma ei tea miks, kuid kõik kuuldu viis mul tuju üsnagi alla. Samas ma mõistsin, et olin meeletult õnnelik inimene, kel vedas sellise perekonnaga, kellel puudusid igasugused halvad jooned. Väheamlt selle ühe kuu jooksul polnud mulle miskit silma jäänud.
Lõpuks olime kohale jõudnud. See sõit möödus minu jaoks liiga kiiresti.
„Oi, Michelle tuli meile,“ tähendas Paulina, silmitsedes maja ees seisvat veinipunast Volvot. See oli mõnus pisikene auto täpselt sellisele väiksele neiule nagu Michelle oli.
Michelle oli 22-aastane lühike sale tüdruk, kellel olid kaunid pikad kuldkarva juuksed. Tema silmad olid halli värvi, kuid neis leidus mitmeid pruuni soone. Ma isegi imetlesin neid silmi, sest need tundusid minu jaoks harukordselt kaunid ja väga haruldased. Tal olid ilusad punased täidlased huuled, iga tüdruku unistus. Ta oli tõesti kaunis tüdruk, tema pilte sai väga mitmes ajakirjas näha, reklaamimas kalleid brände. Ühesõnaga oli tal mehi jalaga segada.
„Tere ema, tere Tanya,“ tervitas Michelle meid, kui me Paulinaga kööki sisenesime.
„Tsauka, sa said täna eriti vara töölt minema,“ küsis Paulina Michellilt.
„Ah, meie ülemus lubas täna varem ära minna, kuna ta läks Jaapani saadikutele linna näitama. Ühesõnaga üritab neile pugeda, et nad tema ariprojektile raha välja annaksid,“ seletas Michelle sajaviilu suhu pistes.
„Hea ülemus teil,“ naeratas Paulina.
„Tanya, mis sa täna teed?“ pöördus Michelle minu poole. Hingasin sügavalt sisse ja jäin hetkeks mõtlema.
„Ega ei tee midagi. Mõtlesin, et helistan kodustele, räägin nendega, siis vaatan natukene televiisorit ja magama. Tahaks välja puhata ennast, see nädal olen üsna nigelalt magada saanud.“
„Sa oled ikka nii naljakas,“ muigas Michelle.
„Michelle pole harjunud sellise eluga nagu sina. Ta peab iga nädalavahetus kuskil pidu panema klubis,“ seletas Paulina mulle.
„Eks ma olen seda juba tähelepannud küll ja küll,“ muigasin vaikselt.
„Aga äkki sa siiski tahad minuga täna tulla? Ma saan sellistesse klubidesse sisse, kuhu teised ei saa, ütleme nii, et see on VIP´de värk,“ naeratas Michelle mulle enda säravvalget naeratust.
„Tanya, sa võiksid küll rohkem väljas käia, see mis me sinu vanematele lubasime, ei tähenda, et kohe niimodi ka käituma pead,“ soovitas Paulina.
„Äkki homme? Kas laupäeviti te ei käi kuskil?“ küsisin Michellilt.
„Miks ei käi? Laupäev on tavaliselt nagu afterparty day ja pühapäev magamine,“ hammustas neiu tehtud võileivast suure ampsu ära.
„Siis ma tulen afterparty´le,“ jäin endale kindlaks ning lahkusin. „Ma lähen vahetan riided,“ teavitasin Paulina ja Michelli´le.
Võimalik, et ma oleksin isegi nõustunud ka täna Michelliga välja minema, kuid ma tahtsin kohtuda Sven´iga. Eriti pärast tänast vestlust Paulinaga olin ma täiesti rahutuks muutnud ning mu süda puperdas, teades, et mind võeti siia elama ainult selle pärast, et pere pojale jäin ma silma.
Ausalt öelda ma ei saanud aru, miks ma küll talle meeldima hakkasin. Ma ei pea ennast sugugi ilusaks tüdrukuks. Võin öelda, et ma isegi ei julge ennast peeglistki vaadata, sest kardan näha seda jubedat nägu. Kogu aeg loodan, et ehk olen nüüd muutunud selliseks nagu ajakirja kaanetüdrukud on, süütud ja ingellikult kaunid, kuid paraku pean alati pettuma ja nägema seda sama nägu.
Mul on ümmargune nägu, mis ei ole sugugi ilusaim näokujudest. Vähemalt arvan mina nii. Peale selle on mul üsna kõrged põsesarnad, mis muudab asja veelgi hullemaks. Õnneks on mul sellised täidlased huuled, millest enamik naisi unistab ja siin osas nad võivad mind kadestada. Enda ninaga olen ma keskmiselt rahul. Ta ei ole väga suur ega ka väike, mina nimetan hiireninaks, kuna mulle tundub ta nagu ülesse olevat keeratud. Mul on mu ema silmad- pruunikasrohelised. Kõige enam meeldivad mulle mu ripsmed, mis on tihedad ja väga pikad ning õnneks ei pea ma neid koolutama, sest nad on juba looduse poolt ära koolutatud. Kõrvadega olen rahul- väikesed ega paista välja nagu Kate Hudsonil. On üks asi, mida ma pole kunagi enda juustega teinud- neid värvinud. Mulle on alati öeldud, et ära tee seda sul niigi ilusad juuksed. Eks ma polegi kunagi ka värvinud. Olen säilitanud enda loomulikku piimašokolaad pruuni värvi, mis tundub mulle nüüd isegi väga sümpaatsena ja sugugi ei häiri mind, et koguaeg üks ja sama toon. Kõige enam mida ma enda puhul olen leebelt öeldes vihanud on mu keha. Ma ei ole paks aga ka mitte peenike. Iseendale tundun ma alati vägagi paksuna, kuid ma üritan alati sellest üle olla. Nagu mu tädi kord ütles, eks lükkan ise enda õnnetust enda ees edasi.
Viskasin seljast pusa ja tõmbasin jalast teksad ära. Korraga jäin mõtlema. Seisin mõni hetk ja otsustasin natukene lõõgastuda ning endale mullivanni teha. Tõesti, mul oli enda vannituba, kus oli hiigelsuur mullivann olemas. Ma tundsin ennast kui kuningannana siin majas, mul olid kõik mugavused olemas.
Iga päev ma mõtlesin ainult selle peale, et kui palju mul on ikka vedanud selle perekonnaga. Ma poleks kunagi uskunud, et nii edukate inimestega ennast kunagi seon, kuid nüüd häiris mind üks asi kogu selle loo juures. Mind ju ei tahetud siia võtta!
Olin juba tund aega tunnis lebanud, kui lõpuks siiski otsustasin sealt välja ronida. Ma tundsin ennast üsna väsinuna ning räsituna. Tänase päeva avastus oli liiga ränk ja ootamatu minu jaoks. Sellest hoolimata pidin ma sellest üle saama ning eluga edasi minema.
Panin enda hommikumantli selga ja mässisin märjad juuksed rätiku sisse. Järgnevalt asusin enda kapi kallale, et midagi mugavat selga saada. Ega ma kaua ei otsinud, kui haarasin esimesed spordipüksid ja lihtsa T-särgi. Seejärel lülitasin enda sõlearvuti sisse ning logisin skype. Kodused olid sees.
Vestlesin nendega üle tunni aja, kui lõpuks sõnad said otsa. Otsustasin sel hetkel lõpetada, valetades, et mul on üks kiire asi ees seoses kooliga. Kell näitas juba pool kuus õhtul, mis tähendas, et varsti pidi õhtusöök tulema.
Laskusin enda toast all korrusele, kus oli tunda erinevaid lõhnu.
„Mm, mis lõhnad,“ tähendasin naeratavlt, sisenedes kööki.
„Tere kaunitar,“ sõnas Lukas mind nähes.
„Tere mister Bergmann,“ tervitasin meest sõbralikult vastu.
„Mh, Tanya, ma olen mitu korda öelnud, et ma ei ole sulle mingi mister ja kõrge aumees, lihtsalt Lukas, eksju,“ naeratas mees mulle.
Lukas Bergmann oli oma naisest(Paulinast) kolm aastat vanem ehk siis 55-aastane. Ta oli üks Rootsi parimate advokaatide nimekirjas, mis oli ka isenesest mõistetav. Lukas veetis üsna vähe aega kodus, ainult täna oli harukordne juhus, kui ta nii varakult koju jõudis. Ma arvan, et see oli ka selle pärast, et Sven pidi Austraaliast tagasi koju naasma.
„Tanya, kas sa aitaksid mul lauda katta?“ pöördus Michelle minu poole.
„Muidugi, et aitan,“ vastasin neiule ning asusin kapist taldrikuid välja võtma.
Mitte keegi ei rääkinud toas, oli kuulda ainult mister Bergmanni telefone kordamööda helisemas. Pisut kummaline tundus, sest alati enne õhtusööki oli kõigil alati nii paljust rääkida, kuid täna valitses haud vaikus. Peagi istusime kõik lauda. Hõrgutav ahjukala lõhn täitis kõiki meeli ning tundsid kuidas kõht aina rutem ja rutem tühjemkas hakkas muutuma.
„Rääkige siis kah, kuidas, teil pere, päev ka möödus?“ katkestas Lukas piniseva vaikuse laua taga. Paulina vastas talle midagi rootsi keeles, millest ma loomulikult ei mõistnud. Hetke pärast jätkas ta enda vestlust mehega. Lukas pistis ka enda sõna sekka ning ma mõistsin ainult seda, et ta enda tööst rääkima hakkas. Tavaliselt oli nii, kui ta oma töö kohta rääkima hakkas, muutus ta hääl valjemaks ning tema ise ka tunduvalt energilisemaks.
„Väga põnev vestlus on vist,“ sõnasin Michellile ning viipasin silmadega Paulina Lukase peale.
„Nagu alati,“ pööritas piiga silmi ja naeratas.
„Tanya, kuidas su vanemad ka elavad?“ pöördus Lukas järsku minu poole. Korraks ma ehmatasin, sest ma polnud oodanud, et minuga hakatakse vestlema.
„Hästi, just enne õhtusööki rääkisin nendega,“ teavitasin enda praegusele perele, pistes tüki kala suhu.
„Siis on hea. Mul on sinu jaoks üks pisikne kingitus,“ naeratas mister Bergmann, piiludes enda prillide tagant minu poole.
„Kingitus? Mille eest?“ mu hääl kõrgenes ning väike sisemine võbin läbistas mind. Tõesti, miks ma pidin mingisugust kingitust saama täiesti võhivõõra inimese käest.
„Sest sa oled juba kui kuu aega minu tütar, keda ma väga-väga armastan,“ tähendas mees julgel ja kindla sõnaliselt. Nägin silmanurgast, kuidas Michelle söömise katkestas ning kahvli taldriku peale asetas. Ta tõusis vaikselt püsti ning ühti sõnagi lausumata jalutas minema. Paulina oli ka pisut hämmeldunud kuuldust.
„Härra Bergmann, ma tunnen, et see on väga-väga vale teie poolt,“ valisin ettevaatlikult sõnu, et korralik lause formuleerida. Ilmselgelt ebaõnnestus see mul nagu alati. Mu peopesad higistasid õrnalt ja külmahoog läbis üle kogu mu keha.
Peagi hakkas Paulina oma mehega rääkima rootsi keeles. Ma mõistsin, et ta päris aru selle kingituse kohta, mida Lukas oli mulle ettevalmistanud. Jälgisin mõlemaid pingsalt ning aeg-ajalt mehe laup tõmbus kortsu, siis aga oli juba jälle sile. Nägin rahulolematust tema pilgus, seda oli lihtne mõista.
„Aitäh, mul on kõht täis. See oli väga maitsev,“ pöördusin Paulina poole ning tänasin teda.
Kõndisin enda toa suunas, kuid mu jalad peatusid Michelli ukse juures. Seisin mõni sekundi seal, kui siiski otsustasin minna temaga rääkima. Tänane õhtu tundus siin majas minu jaoks liiga võõrana. See polnud see koht, kus ma olin juba rohkem kui kuu aega elanud, sugugi ei olnud.
„Michelle, kas ma tohin siseneda?“ koputasin uksele, avasin selle ja piilusin sealt ettevaatlikult sisse. Neiu ei vastanud mulle midagi, vaid põrnitses mind altkulmu, lebades enda laia voodi peal.
„Kas sa jääd siia ööseks?“ küsisin talt, sulgedes enda järel ukse. Otsemaid kahetsesin seda küsimust, kuna tundsin, et see oli väga rumal minust.
„Mis see sind torgib? Ma võin jääda kus iganes tahan ööseks,“ nähvas Michelle. Tema käitumine oli äärmiselt üleolev ja ülbe. Ma ei mõistnud, mis korraga juhtus? Miks ta mind vihkas?
„Michelle, ma tahan mõista, mis siin majas toimub,“ lähenesin aeglaste sammudega tema voodile aina lähemale.
Michelle kargas voodist püsti ning jäi mind jõllitama.
„Kas sa tahad tõesti seda kuulda?“ vahtis naine mind puuriva pilguga.
Noogutasin jaotavalt ning ootus mu sees paisus.
„Keri põrgu!“ karjatas Michelle mulle.
Mu suu vajus suurest imestusest ja ootamatusest pärani lahti.
„Michelle, mis sinuga toimub?“ vahtisin teda uskumatu pilguga.
„Midagi.“
„Kas sa saaksid normaalselt seletada? Michelle, sa ei ole enam teismeline, et lihtsalt kuradile saata ja minema kõndida,“ haarasin naise varrukast kinni, kui too üritas minema tormata. Ta ei vastanud mulle midagi, vaid seisis vaikuses.
„Anna andeks, ma poleks tohtinud nii keema minna,“ sosistas Michelle vaikselt.
„Kas sa saad mulle rahulikult seletada, mis hetk tagasi juhtus?“ küsisin rahulikult häälel.
„Küll sa kunagi teada saad, kui aeg õige,“ sikutas Michelle enda varruka, minu sõrmede vahelt välja ning lahkus. „Ära võta südamesse,“ lisas naine lõppu.
 

See oli vägev Kas sa palun kirjutaksid edasi?

Äge jja huvitav uut.