"Näkku ütled, südamesse läheb"

Mõningate asjade kohta saab öelda, et need on jubedad. Kohe kindlasti saab seda öelda selle kohta, et ma pidin ära sõitma. Mitte lihtsalt lühiksele puhkusele, mõnusale ajaviitele, vaid pikemaks ajaks eemale. Mingisugusesse persevestide kooli.
Ma polnud sinna isegi kohale jõudnud, rääkimata seal olemisest, aga juba ainuüksi sellele mõtlemine tõi mulle ebameeldiva sapimaitse suhu. Mõned asjad lihtsalt ei mekigi hästi. Umbes nagu haisvad vanamehed trollis või miskit. Igatahes ei lähe need rahvale peale – kohe üldse mitte.
Alguses ma sain vihaseks, et ema üritab mu järjekordset rahulikku esmaspäeva õhtut oma nõmedate naljadega ära rikkuda ja ma lihtsalt sulgusin oma Bring Me To Horizon maailma ja te ei saa mind mitte milleski süüdistada. Mu emal polegi üleval kõik korras. Vahetevahel ta lihtsalt tuleb istub mu juurde ja seletab pikalt mingi asja kallal. Noh, kas ma just nüüd nimelt, aga tavaliselt ma ei vaevu kuulamagi. Mille jaoks? Mul pole midagi ta mõttekildudega peale hakata.
Kui ta aga järgmisel õhtul sama asjaga mu toa ukse taha ilmus kiskus asi juba kahtlaseks ja ma otsustasin ta ära kuulata. Lihtsalt et asjas selgust saada. Võibolla poleks pidanud seda tegema. Siis ta vähemalt poleks peale hakanud käima, kui ma oleks otsustanud ta juttu täielikult ignoreerida. Ligimesearmastus lõi mu pea vist lihtsalt ajutiselt sassi.
Kui ta oli kakskümmend minutit vadranud sellest, kui raske minusugust teismelist poissi kasvatada on, kui palju peavalu ma talle valmistan ja kui hea on see kolkas asuv kool, siis ma kaalusin kas enda või tema tapmist. Ma ei suutnud oma niigi pahna täis peakolusse mahutada, et ma pean ära minema oma sõprade juurest, oma idiootidest õpetajatega koolist ja, kõige rohkem vastukarva oleva asjana, oma toast mille olin ma aastate jooksul muutnud täielikuks paradiisiks.
Niisiis muutusin ma lihtsalt näost vähkpunaseks ja mu suust väljus sõnade kaudu kogu viha, mida ma hetkel tundsin.
Ema kadus mu toast piisavalt kiirelt, et ma ei jõudnud teda veel millegi raskega vastu pead visata. Vihast puhisedes lõin ma oma arvuti kaane kinni ja viskasin voodile, oodates maailmalõppu või midagi.
„Benno, poja, ärka,“ raputas keegi mind õlast ja ma pöörasin äratajale lihtsalt selja, pomisedes omaette ikka veel Liina nime. Järjekorde raputus. Tundsin, kuidas mu kulm automaatselt kipra tõmbas ja ma pöörasin ennast tormakalt ümber, pannes võpatama voodi ääres seisva ema. Vaatasin talle hetkeks vihaselt otsa ja teda täielikult ignoreerides tõusin ma püsti, vedades samaaegselt paksu vatiteki endaga.
„Poja, ma tean, et sa vihkad mind, aga nii on parim, meile kõigile,“ rääkis ta ikka edasi, aga ma tegin jätkuvalt nägu, et ma ei kuula. Ma võisin olla jäärapäine, kui ma tahtsin. Ma võisin olla järeleandja, kui mul selleks tuju tuli. Paraku ainus emotsioon, mis minus pakitses, oli sügav vihkamine. Loivasin riidekapi juurde ja avasin selle uksed, kuid mulle vaatas vastu ainult haigutav tühjus. Kiristasin hambaid. Kui ta tahtis sellist mängu mängida, siis okei. Vaatasin toas ringi, kuniks märkasin ukse juures olevaid pakituid kohvreid. Tormasin nendeni heites poolel teel maha teki, mis mind kattis ja jäin oma elektrisiniste bokserite väele. Sügasin mõtlikult pead enne, kui kohvrite kohale kummardusin. Haarasin suvalised riided ja kadusin pesema, jättes voodiäärele istuma kortsus kulmuga ja alahuult näkitseva ema. Mul pohhui. Ise ta tahis seda.
Väljusin vannitoast juuksed niisked ja pusakapuuts sügavale pähe tõmmatud. Märkasin, et ema jälgis mind köögiukselt, kuid minu plaan teda vältida pidi õnnestuma. Ma olin alati oma tahtmist saanud ja nii pidi edaspidi ka minema. Mind ei kottinud, kas ta saab mu kasvatamisega hakkama või ei. Võtku kokku ennast ometigi, ise täiskasvanud naine.
Tõmbasin toas kiirelt sokid jalga, toppisin taskusse telefoni enne seda ühendades kõrvaklapid sellega. Surusin need endale kõrvadesse ja ühe nupulevajutusega lõikasin ma ennast täielikult ära ümbritsevast maailmast.
Ema vist karjus veel midagi järgi enne, kui ma uksest väljusin, aga ma ei tea. See võis ka mu elava ettekujutluse vili olla.
Jõudsin trepikojast välja ja krimpsutasin nina. Väljas oli siiski külm. Liiga külm vaatamata sellele, et oli juba märtsi lõpp.
Tegelikult jõudis mulle alles tol hetkel kohale, et ema kavatses sundida mind kooli vahetama kooliaasta viimase veerandi alguses. Oli ta debiilik või midagi? Ma ei saanud lihtsalt sellistest lollidest inimestest aru. Kuusteist ja pool aastat oli minu kasvatamisega hakkama saanud ja siis ühel hetkel otsustas, et enam ei saa. Masendav noh.
Kõndisin tänavatel tuju allapoole nulli ja Chelsea Smile kõrvus kajamas.
Koputasin kärsitult vastu Marteni ust ja ootasin, et ta avama tuleks. Hüppasin kohkunult tagasi, kui meeste triiksärgis blondiin uksel seistes ja kätt sassis juustesse libistades mulle otsa naeratas.
„Ee, kus Marten on?“ uurisin ma, hoides pilku tüdruku näol mis oli üsnagi liikumatu, kui mitte arvestada sunnitud naeratust.
„Üleval. Ta magab veel,“ vastas neiu ja ta hääl polnud pooldki nii armas, nagu ma oletasin. See oli pigem nagu .. liiga madal. Sellise näokese kohta.
Pugesin ukse vahelt sisse, tegemata välja tüdruku küsivast pilgust. Marteni kodu võrdus minu kodu, mul suva, palju naisi ta siia kokku veab. Tjah, Marteni kodu ei sarnanenud tegelikult sugugi minu korteriuberikule. See oli rohkem nagu villa. See oli üpris umbmäärane mõiste, et tema kodu oli minu kodu.
Loivasin trepist aeglaselt üles, pilk mõtlik. Peatusin alles siis, kui olin sõbra suletud toaukse ees. Kõhklesin hetkeks. Koputamata oleks ju imelik sisse astuda? Lõin oma kahtlustele käega ja astusin sisse.
Toas valitses korralagedus. Mehe- ja naiseriideid vedeles igas toa nurgas. Kõndisin Marteni voodini saades kinnitust, et noormees magab ikka veel. Pidin tõdema, et tegelikult ma ei teadnudki, mis kell on. Liikusin silmadega seinakellale. Üheksa kolmkümmend kaks. Ei, hästi! Okei, vahetpole.
„HEI, SÕBER,“ röögatasin ma mitte just kõige vaiksema häälega ja kallasin kogu öökapil oleva klaasi sisu Martenile näkku.

-

Üks jutt, mille kirjutamine mul iseenesest hästi sujub ja ideepuudust pole, aga kes teab kauaks mul jätkub tuju seda kirjutada. Igatahes kommentaare & kriitikat. Kuna mul pole aimugi, mis laadi jutt see täpselt on, paigutasin ma selle siia.
Olge tublid!
(:

Ta oli ilmselges segaduses, saades hommikul vara näkku sellise koguse külma vett. Ometigi ei karanud ta üles, vaid pomises omaette vaikselt roppusi, kuni märkas mind seismas klaas käes ja lai irve näol.
Ta põrnitses mind hetke altkulmu ja pööras siis mulle selja.
„Kuule idioot, ma lahkun varsti siit linnast. Paluks mu vastu vähesti austust üles näidata ja mõnda mu päeva oma ülevalolekuga õnnistada,“ ütlesin ma ja liikusin pisut eemale, potsatades istuma arvutitoolile. Tegin sellega ühe tiiru, jälgides pinevalt sõpra.
Ei tea kuhu too blond tšikk kadunud oli?
Marten mõmises veel midagi enne, kui silmad avas ja mulle otsa vaatas. Ta ilme väljendas segadust ja ma turtsatasin lõbustatult.
„Kuhu sa lähed?“ küsis ta lihtsalt üritades istukile tõusta, kuid peast kinni hoides langes ta tagasi patjadele. Ohkasin. Kuradi parm.
„Mu ema saadab mu ära. Kuskile internaati, ära küsi. Ma kuulasin Bring Me To Horizon’i,“ ütlesin kergelt vabandav alatoon hääles. Jälgisin Martenit, kes sõrmedega oimukohti masseeris. Ta laup oli ilmselt mõtlemisest kipras. Või lihtsalt meeletust peavalust.
„Too mulle aspiriini ja jätkame vestlust pärast seda,“ ütles noormees ja ma viskasin talle ühe mõrvarliku pilgu. Hakka orjaks ka veel. Siiski mingit vastupanu osutamata liikusin ma tagasi alakorrusele, kus köögis ma enamvähem teadsin rohukarbi asukohta. See blond barbie oli ka seal. Huvitav.
„Tead, kus rohud on?“ küsis ta mult, sama piinatud ilme näol nagu Martenil. Kehitasin õlgu. Mis siis, kui teadsingi? Avasin ühe kapi ukse ja võtsin seal olevast punutud korvist aspiriinikarbi. Viskasin selle tüdruku poole, kes selle kohmakalt kinni püüdis. Ühel hetkel ma tõesti arvasin, et ta laseb sellel maha kukkuda. Ta kõndis kraanikausi juurde, mina jälgimas iga ta liigutust. Beib oli ilus. Hea kehaga.
Tüdruk võttis nõuderestilt klaasi ja lasi selle vett täis. Valge tablett kadus ta kõrist alla, kujutasin ette seda liikumas mööda sooli, vähendades järjest rohkem valu. Raputasin pead. Idiootsed mõtted. Haarasin kapilt rohukarbi ja lasin samuti ühe klaasi vett täis. Heitsin veelkorra pilgu tüdrukule.
„Mu nimi on Laurete,“ ütles ta ja see lause jäi üsna kohmakalt õhku rippuma. Noogutasin ja hakkasin aeglaselt trepist üles liikuma, vaadates, et ääreni täis klaasist vett põrandale ei loksuks.
„Benno,“ viskasin ma ka enda nime teadmata, kas Laurete seda kuuleb või ei. Polnud nagunii minu asi ka. Marteni eit, keelatud ala.
Ulatasin veeklaasi ja tabletikarbi sõbrale ja vaatasin, kuidas ta selle sisse võtab. Toetasin ennast jällegi arvutitoolile, viies pilgu aknast välja. Üks viimastest kordadest siin majas. Varsti viimast päeva siin linnas. Suvevaheajaks kavatsesin ma muidugi tagasi tulla, aga mitu kuud ilma omadeta on sulaselge piin. Mõttetu. See, et ma sealt jooksujalu põgenen, kui seal ühtegi vähegi pandavat eite pole, oli enam kui kindel. Vaatasin, kuidas Marten ennast viimast suvatseb üles ajada. Ta peavalu tundus olevat pisut tagasi tõmmanud, kuid ma nägin siiski grimasse ta näol, kui ta endale teki ümber keris ja aeglaselt vannitoa poole astuma hakkas.
„Viisteist minutit. Mine arvutisse, kui tahad. Kepin sind on pass,“ ütles ta enne, kui ukselt kadus ja ma irvitasin laialt. Eelmisel korral, kui ma siin käisin oli salasõna võta suhu. Marten on seksihull.
Ma mõtlen seda päris tõsiselt.
Ootasin arvuti käivitumist ja sisestasin vajaliku sõna ning pääsesin sisse. Naeratasin omaette ja avasin msni, orkuti, rate ja jumal teab mis kõik suhtlusportaalid veel, kuhu ma ennast registreerinud olin.
„Kuhu Marten läks?“ kostus järsku mu selja tagant küsimus ja ma võpatasin kergelt. Jälle see blond. Ta hakkas tegelikult iga korraga mulle rohkem meeldima ja iseenesest oleksime me muidugi hästi kokku sobinud. Minu tumedad silmad ja juuksed olid heas kontrastis tema heleda pea ja siniste silmadega. Mulle meeldis, kui vastandid tõmbusid, sellepärast ma tavaliselt vaid blonde ja punapeasid vaatasingi.
„Pesema,“ pomisesin mokaotsast ja avasin ühe oranšilt vilkuva akna. Tegelikult oli messenger minujaoks mõttetu koht, aga mõnel inimesel on suhtlemisvajadused, seega otsustasin ma liituda.
Jälgisin ekraani, kuni mul villand sai ja ma arvuti lihtsalt välja lülitasin. Hea rahulik. Märkasin alles nüüd, et Laurete polnudki toast lahkunud vaid oli ennast hoopis voodisse pikali visanud ja magas nüüd vaikselt nohisedes. Ei normaalne tüüp.
Marten suvatses lõpuks tagasi tulla ja sadas bokserite väel uksest toa uksest sisse. Poole tee peal korjas ta üles teksad ja vedas need jalga.
„Benno, sa suutsid oma kaasavõetud tüdruku juba nii ära väsitada, et ta jäi magama?“ naeris kutt lõbusalt ja ma vaatasin talle tölbi näoga otsa. Tegi ta nalja või? Haha.
„Eee. Ta pole minuga, ta oli siin juba varem,“ ütlesin ma vaikselt naerdes ja vaatasin voodis lamava neiu poole, kes ennast liigutama ei vaevunud.
„Tõesti?“ küsis Marten nagu poleks ta asjas päris veendunud, samaaegselt sokke jalga tirides. Noogutasin.
„Ah või nõnda,“ kehitas ta õlgu ja vedas t-särgi üle pea, laskmata end häirida sellest, et tema jaoks tundmatu tšikk ta voodit vallutas.


-

Aitäh, Karro! (:
See oli siis teine osa, loodan, et meeldis.
Arvamusi & kriitikat!
Olge tublid! (:
OSA TEKSTI OLI SELLEL OSAL LÕPUST PUUDU! ;p

mis häiris miskipärast: ", et noormees magab ikka " see lause, ma ei tea, see noormees nagu ei sobi peategelase karakteriga kokku, pigem mingi tüüp või jorss vms.
teine osa meeldis rohkem, esimeses hakkas emast kahju.
üsna loetav, pikkus on ka hea minuarust

Karro kirjutas:

HIhi.. Mulle meeldis

Ootan huviga uut osa

Muidu.. eee... Päris geniaalsed paroolid peaks mainima

Nõustuun kõigegaa

Mina kaaa!

...ootan uut osa

Paroolid olid jah head

Heitsin viimase pilgu aseme poole ja vangutasin pead. Uskumatu, kuid las ta siis jääb. Pöörasin silmad semu poole ja ootasin, et tema kõigepealt juttu teeks. Ta oli ennast mugavalt kott-toolile heitnud, ristatud sõrmedega käed kõhule toetumas.
„Niisiis, mis värk on?“ küsis ta ja pööras pilgu mulle. Ohkasin nagu vanamutt, kes hakkab elulugu rääkima. Kuid pidin isegi tõdema, et ükskõik mis nurgast ma koolivahetust ei vaadanud, oli seis ikkagi koguaeg ühtmoodi putsis.
„Ema sunnib mind kooli vahetama,“ kordasin sama paljutähendavat lauset, mida ma ennist öelnud olin ja ootasin vastust, mis oli oodatust magedam. Kõigepealt vaid mõmin ja siis mõned noogutused. Kergitasin vasakut kulmu. Mismõttes nagu?
„Ma pean internaati minema, siit hui teab mitme kilomeetri kaugusele,“ lisasin. Marten libistas vasaku käe juustesse sasis neid pisut ja sügas pärast seda mõtlikult otsaesist.
„Ahsoo,“ tuli üle ta huulte. Türa mis sõber. Tahtsin talle kannaga näkku lüüa, kõik organid segi peksta ja seejärel kaljult alla lükata. Pärast seda ta tükkideks lõigata ja puruks kehaosad tervete pähe poolpimedatele maha müüa. Raputasin ehmunult pead. Mõtted kiskusid isegi minu kohta liiga mõrvarlikuks. Muigasin mõrult.
„Et nagu millalgi näeb siis,“ lõrisesin vihaselt ja ajasin ennast arvutitoolilt püsti. Perse ka need sõbrad siis. Kuigi, mida ma õige ootasin? Et ta hakkaks pettunult kiljuma nagu eit, viskuks põrandale pikali ja hoiaks kahe käega mu põlvede ümbert kinni, paludes mul mitte minna? Pigem vist siiski mitte. Turtsatasin.
„Pean pakkima minema, kepi seda beibi minu poolt ka,“ viskasin veel ukselt ja hakkasin trepist alla tormama, niiet aknaklaasid värisesid. Mõtlesin, et olin peaaegu valetanud – ema oli vähemalt 1/3 mu asjadest juba kokku pannud. Marteni vihane hüüe peatas mu poolel teel välisuksest välja. Peatusin ja viisin pilgu tüübi poole.
„Türa ei jäta sa midagi oma naisi mulle vedelema siia. Võtad kaasa ta nüüd,“ röökis ta mulle vihaselt järgi seistes käed ristatult oma toa uksel.
„Ma juba ütlesin sulle, et ta polnud minuga!“ andsin ma vastu ja põrnitsesin vihaselt sõpra. Mis ta siis on koguaeg nii joogine või paugu all, et ööd ega mütsi ei jaga. Türapea.
„Mul pohhui. Sina võtad ta igatahes kaasa!“ ütles ta ja ma vaatasin kutti lolli pilguga. Idioot oli või? Haha, kantseldagu oma naisi ise, mitte ärgu määrigu neid mulle pähe. Kus ta üldse võttis, et ma tema läbinussitud eite tahan? Mõtlesin veidi. Tüdruk ei tundunud eriti pipar olevat ja ma polnud kaua aega seksi saanud. Kehtasin endamisi õlgu.
„Pangu riidesse siis. Ja las teeb kähku, mul pole kaua aega,“ pomisesin ja Marten kadus enda tuppa tagasi, nagu oleks tal kuri kannul. Paari minuti pärast ilmus sama koha peale, kus Marten seisnud oli unise näo ja pisut sassis juustega, kuid muidu igatipidi ideaalne näkk. Naeratasin mokaotsast. Hea on, et ma ta kaasa saan võtta. Kuigi ma ei taibanud, miks ta koju ei lähe.
Tüdruk oleks nagu mu mõtteid lugenud, sest kohe hakkas ta seletama :“Ma ei saa koju minna, vähemalt mitte täna. Mu vanemad tülitsevad ja ma lihtsalt ei taluks seda asjade lendamist enam.“
„Kurb,“ pomisesin, teeseldes sellist hääletooni, nagu oleks mul tõesti kahju, kuid silmadega ma juba õgisin Lauretet. Tal olid täiuslikud päevitunud jalad, valge miniseelik tegi need veel pruunimaks ning suured ümarad rinnad punnitasid välja avara dekolteega pluusi kaelusest. Kui hurmav.
„Saaksin ma sinu juurde tulla või midagi, mul tõesti pole kohta, kuhu minna? Ma ei tea siit linnast kedagi, üldse hääletades tulin siia,“ rääkis beib ja oli samalajal samuti allakorrusele jõudnud ja ajas endale megakõrgeid kingi jalga. Oiatasin vaikselt ja mõtlesin, kuidas sellistega üldse kõndida saab.
„Um, ikka saab jah,“ ütlesin ja me väljusime uksest. Vaatasin mõtlikult ringi.
„Kuhu poole?“ küsis blond ja ma osutasin vasakule. Vaikides hakkasime liikuma, mina õnnelik, et vähemasti õhtuks oli mul kepp soolas.

-

Kaua läks. Ropp sai ka see osa. Las ta siis jääb.
Arvamusi ja kriitikat.
Ressu.

Kõndisime vaikides tänavaid pidi, kuni lõpuks jõudsime kortermajani, mille neljandal korrusel oli minu korter. Lootsin, et ema pole kodus. Mulle pole ta nõmedaid küsimusi vaja. Äkki hirmutab veel Laurete nii ära, et näkk otsustab jooksujalu põgeneda. Kui selliste kingadega on muidugi üldse võimalik joosta. Jõllitasin veel hetkeks ta jalgu ja lasin sõrmedel kiiresti üle klahvide libiseda, et sisestada vajalik kood välisuksest sissesaamiseks.
„Mitmes korrus?“ küsis tüdruk ja naeratas mulle naeratust, mis pidi vist meelas olema. Oligi. Märkasin alles nüüd, et tal on põselohud, mis tegid ta näo hulga lapselikumaks. Huvitav kui vana ta üldse on? 16 kindlasti, vahest isegi 17.
„Neljas,“ vastasin ja me olime peaaegu mu korteriuksetaha jõudnud. Koputasin kõigepealt. Ei mingit vastust. Hakkasin juba teksadetaskust võtit otsima, kuni ema lõpuks uksele suvatses tulla. Lükkasin ta õrnalt eest ja ta vaatas mind ning Lauretet kulm kortsus, kuid huulil pisike naeratus – kui mage! Võtsime mõlemad tsikiga jalanõud jalast ja seisime uksel üsna kohmetunult.
„Mulle tuli külaline, nagu sa näed,“ ütlesin talle, et ta ikka mõistaks. Näol oli küll selline ilme, nagu oleks ta idioot. Kiristasin hetkeks hambaid.
„Ma olen Laurete,“ tutvustas neiu ootamatult ennast. Tegelikult poleks vaja olnud, aga hea küll, las ta jääb siis.
„Marika, Benno ema,“ ütles mutt ja ulatas käe, mille Laurete vastu võttis. Pööritasin tüdinult silmi ja müksasin neidu õrnalt, et ta minu tuppa liiguks. Viimaks olime seal sees ja ma sulgesin ukse väikese mürtsuga. Hoopis vaiksemalt, kui ma seda tavaliselt teen.
„Ilus tuba,“ ütles ta ja ma kehitasin hooletult õlgu. On küll jah. Kuradi ilus tuba tegelikult. Sitaks ilus. Megalt noh! Vaatasin, kuidas ta ennast mu ülesseatud voodile istuma sätib, ise istusin ma arvutitoolile. Ma ei mõista, mis mul nende arvutitoolidega on. Haige. Nagu maailmas poleks muid kohti, kuhu istuda.
„Mis muusikat kuulad?“ küsisin ma Lauretelt ja ootasin mingit tobedat vastust, nagu Lady Gaga või Beyonce või Katy Perry või..
„Dubstepi, vahel DnB’d ka,“ tuli minu jaoks ootamatu vastus. Okei, dub polnud küll BMTH, kuid sital ajal kõlbas ka. Vähemalt polnud see popmuusika.
Pärast väikest otsingut leidsin ma läpakast üles kausta, kus oli kõik dubstep, mille ma olin endale kunagi arvutisse tõmmanud. Ühendasin basskõlarid arvutiga ja panin mängima mingi suvalise loo, mis osutus üsna kuulatavaks. Viskasin arvuti lauale ja tõusin hetkeks püsti, et ennast Laurete kõrvale voodile istuma sättida. Õigemini ma olin seal üsna pikali. Sulgesin silmad.
Ma olin väsinud, kogu sellest kuradi jamast. Kopp oli ees, mingisugust tuju polnud kooli vahetada. Türa. Avasin vaid hetkeks silmad, et vaadata mida mu neiu teeb. Ta oli samuti silmad sulgenud ja üsna minu peale toetamas. Ohkasin vaikselt.
„Uni?“ küsisin, hääl pisut kähe.
„Mhmh,“ pomises Laurete silmi avamata.
„No viskame normaalselt pikali siis,“ ütlesin ja tüdruk tõusis korraks püsti, et ma saaksin tekki ja patju pisut sättida. Viskasin seinapoole pikali ja Laurete puges mu kõrvale. Võtsin ta kaissu. Ta avas taas korraks silmad ja naeratas mulle.
„Aitäh Benno,“ ütles ta ja surus mu huulile pisikese musi. How sweet! Muigasin ühe suupoolega ja tundsin, kuidas uni võimust võtab. Viie minuti möödudes magasime me mõlemad sügavalt.

-

Osad lähevad kuidagi järjest lühemaks. :O
Igatahes arvamusi ja kriitikat! (:
Ja sebige mulle 1 mõnus päikseline ilm, et ma saaks ennast normaalselt pruuniks päevitada.
Ressu.

Mulle meeldis ka väga! midagi teistsugust, hea ja ootan uut.

Avasin silmad kellegi kolistamise peale. Õigemini keegi muudkui saagis mingisuguste lukkudega edasi tagasi. Lauretet enam mu kõrval magamas polnud, seega oli ta kas juba lahkunud või kooserdas kuskil ringi.
Tuba oli kuidagi ähmane ja üsna hämar. Ainult laual olev helesinise valgusega lamp põles. Ajasin ennast püsti ja alles siis märkasin, et ma polnudki lukuavamis heli endale ette kujutanud – Laurete oli mu kohvri kohal kummargil ja otsis sealt midagi.
„Eeh, vabandust, et ma su üles ajasin, aga su ema ütles, et ma siit mõne pluusi võtaksin,“ ütles ta ja osutas käega mu kohvri poole. Mida kuradit seal praegu toimunud oli? Minu ema palus mingil võhivõõral eidel minu riiete seast endale midagi selga otsida? Olin leebelt öeldes hämmeldunud.
„Ma loodan, et sa pole vastu, kui ma su kõrval ainult t-särgiga magan. Su emps peseb mu riided ära ja need ei kuiva ju nii ruttu,“ seletas ta ja ma tõmbasin endale sülge kurku. Raputasin pisut pead, et asja veidike selgust saada. Kelleks Laurete ennast õige peab? Ta oli MINU kodus veetnud mõned tunnid ja juba peseb MINU ema ta riideid. Tõesti huvitav. Polegi nagu emaga jutuks tulnud, et äkki meil on siin mingit sorti avalik pesumaja, peaks ehk teisedki sõbrad siia oma sitaseid hilpe pesema kutsuma.
„Okei,“ porisesin ma mokaotsast tigedalt, mõistmata tegelikult isegi, mis mul viga on. Piltilus tsikiita ütles minut tagasi, et magab mu kõrval poolalasti ja mina käitusin nagu oleks mul suur ora perses. Sellegi poolest ajasin ennast püsti ja tatsusin kööki, et endale midagi näost sisse ajada, viimati sai ju söödud eitea millal. Köögiuksel tuli mulle vastu naeratav ema ja ma kortsutasin kahtlevalt kulmusid.
Ma loodan, et ma ei pea pärast matusekulusid maksma, kui selgub, et Laurete on mu ema suuremat kogust kokaiini sisse sundinud võtma ja mutt üledoosi sureb.
„Bennokene, söök on pliidil ja peaks veel soe olema. Me su tibulinnukesega sõime juba. Mina lähen igatahes magama,“ rääkis ema ja ma vaatasin ta magamistuppa kaduvale kogule idioodi näoga järgi. Minu tibulinnukesega? Türa see eit on omadega nii putsis, kui annab olla, mõtlesin ma taldrikule kartuleid ja kastet ladudes.
Sättisin juurde ka paar pihvi ja vaatasin külmkappi, lootusega sealt midagi juua leida. Sain saagiks pool pakki mahla ja üllatusega märkasin, et ema oli toorsalatit ka teinud, mille kauss oli külmkapi riiulile surutud. Vot kui nunnu!
Olin oma söögiga peaaegu lõpetanud, ainult paar kahvlitäit oli veel suhu toppida, kui rätikkuivade juustega Laurete kööki ilmus.
„Ma võtan ainult klaasi vett,“ ütles ta. Vaatasin teda imestunult. Teadis kus klaasid on ja puha. Olin toiduga lõpetanud ja ka Laurete oli köögist lahkunud, ilmselt magama. Kukutasin mustad nõud kraanikaussi ja kadusin vannituppa hambaid pesema. Väljusin vannitoast ainult rätikuga ümber puusade, sest kraanikausi ees seistes tuli mul kohutav soov pesema minna.
Tuhlasin kotis, otsides sealt boksereid. Urisesin vaikselt, kui ma kuidagi soovitut ei leidnud. Mida rohkem ma üritasin, seda rohkem segamini läksid mu riided ja valjemaks muutus kogu tegevust saatev vihane pobin.
„Sul pole mõtet endale midagi selga otsida, sest ma võtan kõik su riided igaljuhul sult seljast,“ kostus voodi poolt poolihääli öeldud lause ja kohkunult pillasin ma parasjagu käes olevad asjad tagasi lahtikisutud kohvrisse. Oodake, misasja? Laurete tegi mulle just seksipakkumise? Ei ei, ta ei teinud mitte lihtsalt pakkumist, vaid ta sõna otseses mõttes ütles, et me kepime igatahes. Mõtlesin, et ma pole tegelikult juba tubli aega Lauretega seksimisele mõelnud, viimati vannitoas.
Liikusin voodi poole ja vaatasin seal lamavat alasti neidu. Hm, ta pidi ju särgiga magama? Irvitasin. Mulle meeldivad kiimas tüdrukud.
Lasin rätikul maha kukkuda ja viskusin voodisse, surudes kohe tüdruku huulile ühe pika suudluse.
Eemaldusime kergelt hingeldades teineteisest. See oli võimas. Laurete teadis, mida ta teeb. Ohkasin vaikselt ja sulgesin hetkeks silmad, kuid avasin need uuesti, et enda kõrval lamavat iludust vaadata. Ta nägi nii pagana seksikas välja, et ma hakkasin teda uuesti tahtma. Ka Laurete nägu tõmbus muigele ja ta vedas sõrmedega üle mu rinna. Kurat, ma ei suuda talle vastu panna!

-

Järjekordne lühike osa kahjuks, aga ma toon enda vabanduseks, et kell on 4. 16 hommikul.
Igatahes nautige ja kritiseerige ja avaldage niisama arvamust.
Ja muidugi suur-suur aitäh kõigile, kellele see jutt meeldib!
Ressu.