Marmelaad
Tsiklimees
 Postituste arv : 430
Age : 30
Asukoht : Sahtlis
![Katkiste unistuste kodu [Lühijutt] Empty](https://2img.net/i/empty.gif) |  Pealkiri: Katkiste unistuste kodu [Lühijutt] ![Katkiste unistuste kodu [Lühijutt] Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif) 30/3/2011, 01:59 | |
| Midagi veidike kummalist. Pealkiri tuli bussis, lugu kell üks öösel ja nüüd ma jagan seda teiega. Kommentaare? Kriitikat? Andke teada kuidas meeldis. Mul on tunne, et ma olen kaht väga erinevat stiili siin kasutanud ja ma ei ole kindel, et nad nii hästi kokku sobivad. Katkiste unistuste kodu Kas Sa oled kunagi vaadanud langevaid lumehelbeid? Seda kuidas nad lendlevad tuules, tantsivad tantsu, mis on kordumatu? Inimestele öeldakse, et nad on sama erilised ja kordumatud kui lumehelbed kuid unustatakse, et seda räägitakse kõigile, et kõik usuvad seda ning tegelikult on nad kõik ühesugused. Mina. Mina ka. Aga mina astun sellelt rongilt maha, igaveseks.
Istusin pargipingil ja tõmbasin suitsust viimase mahvi. Mingi odav vene kraam kuid nikotiin on nikotiin. Sõltuvus on selle nimi ütleks Kerli ning krimpsutaks nägu minu ebameeldiva harjumuse pärast, mina kehitaksin õlgu ja ütleksin, et ega ma meelega kuigi me tegelikult mõlemad teame väga hästi, et meelega. Aga tõsiasi on see, et Kerli ei istu koos minuga pargipingil ega räägi mulle suitsu ebatervislikkusest, tema on.. kuskil. Ma ei tea kus ta on ning ma ei tea kas ma tahangi teada. Võib-olla ongi see parem, et ma ei tea kus ta on.
Ma ei tõusnud pingilt ka siis kui suitsukoni ammu minu ketsi tallaga tutvunud oli. Varasügises on paras kogus melanhooliat. See on justkui väike karjuv tütarlaps, kes jonnib, sest tema lemmiklõhn on poest otsa saanud just siis kui tal on raha, et see osta. See on justkui noormees, kes on esimest korda elus maha jäetud ning nüüd tõmbab enesele oma mehelikkuse tõestamiseks suitsu. Melanhoolia on tegelikult hoor, kes tuleb ja on ja lahkub ja küsib pärast selle olemise eest kohutavat hinda. Varasügis küsib suvelt tasu, et ta eemale hoidis ja sügis peab maksma, alati.
Viimaks tõusin ning tõmbasin koti üle oma vasaku õla. Koolikott oli veel meeldivalt kerge. Veel ei olnud see täidetud tegemata tööde meeldetuletustega ning halvasti sooritatud tööde hinnetega. Veel ei ole kõik rikutud. Või vähemalt ma väidan seda endale. Õppimine on iga lapse au ja kohus ütleks selle kohta paps, kui ta veel elaks. Ta ei näinudki mind kunagi kooli minemas. Ta isegi ei näinud mind kunagi kõndimas kuid ma tean piisavalt palju temast juttude kaudu. Tema on minu eeskuju, isegi siis kui ma teda p ä r i s e l t ei tundnud.
Koju jõuan ma ikkagi pimeduses. Tänavad, mis on nüüdseks täitunud noorte, ilusate, kampsunites boheemlastest filoloogia meestudengitega, on alati mind paelunud. Elu toimub tänaval. Vähemalt need elud, mis toimuvad, toimuvad tänaval. „Kus sa olid?“ küsitakse minult köögist. Ta isegi ei hooli, et tulla mind koridori tervitama, ei tule mulle ütlema tere ega küsima kuidas koolis olla on. „Mitte kuskil,“ vastan veel enne kui oma toa ukse sulgen.
21.sajand nad ütlevad on eriline. Maailm on täis võimalusi ainult haara neist kinni! Aga nad unustavad reklaami alla väikselt kirjutada, et ettevaatust, sa ei saa neist haarata, kui sul on midagi viga. Nad jätavad targu selle kirjutamata, et sa arvaksid, et sul on reaalselt võimalus. Ma näen nende trikke läbi, mina langesin nende konksu otsa aga enam mitte. Enam mitte. Ma tean, ma näen neid läbi ma tean kuidas nad valetavad teistele, endale, kõigile. Nad ei teagi enam mis on tõde. Aga mina tahan tõde. Kas see on vale?
„Tuled autoga või lähed jala?“ tuleb ema hommikul uksele oma ma-olen-täiuslik-töötaja vormis, meik on täiuslikult tehtud, juuksed täiuslikus krunnis, kõik on täiuslik. Tema ongi täiuslikkuse etalon, vähemalt ta enda arvates. Istun voodil, tõmmates sokke jalga. „Lähen jala,“ vastan silmagi pilgutamata ning ta noogutab. „Ise tead,“ ütleb ta veel enne kui majast lahkunud on, et veeta järgmine päev öeldes kõigile kui täiuslik maailm on ja kui rahul ta oma tööga on. Kuigi öösiti, siis kui ta arvab, et keegi ei kuule, tihub ta vannitoas oma õnnetu elu pärast nutta. „Teangi,“ ütlen talle hääletult, lisamata, et kooli ma täna ei lähe nagu eilegi.
Hommikune esimene suits maitses eriliselt hea. Tänavad on tühjad, kell on veidikene üle kaheksa juba. „On ilus päev,“ kinnitan endale ning võtan suuna raamatukogule kuid viimasel hetkel meenub, et see avatakse alles pärast kümmet. Raamatukogud on minu salajased peidukohad, ma võin seal tundide kaupa raamatuid lugeda ja kui ma seal enam ei taha, siis saan laenutada ning näiteks pargipingil neid lugeda. Teha näo, et ma olen kooliõpilane, kott kooliõpikuid täis ning sügis on nii tore, et ma veedangi aega oma õpikud lugedes. Õpikud on tegelikult mul ammu läbi loetud.
„Panti on?“ küsis pomps mult kui ma olin ennast sissekujunenud pingikesele istuma sättinud. Raputasin pead ning ta hakkas eemalduma kuid keeras siis ümber ja tuli tagasi mu juurde. „Ära riku oma elu ära,“ ütles ta mulle oma veidike kähiseva häälega. „Ära tee nii, et sa lõpetaksid nagu mina.“
Ma pole kunagi täpselt aru saanud, mis halba teevad prostituudid. Minu arust on maailma esimene amet kõige vajalikum amet maailmas, ega muidu ta ka esimene ei oleks. Prostituut julgeb tunnistada seda millega ta oma raha teenib. Ja kas tema teenitud raha ei ole siis päris raha? Kõik inimesed on prostituudid kuid me ei tunnista seda. Me ei taha tunnistada, et see kuidas me oma raha teenime on kuidagi oma keha ja/või hinge müümine. Hinge müüme me kõik, tunnistamata seda. Prostituut tunnistab, et ta müüb oma keha. Ja ometi öeldakse, et see on halb. Kuid kas tegelikult me mitte kõik ei ole prostituudid?
„Su klassijuhataja helistas täna,“ lausus ema ning tuli uksele, ma tõstsin pilgu raamatult ning jäin talle küsivalt otsa vaatama. Kas nüüd on tulemas järjekordne moraali lugemine, mille ta on juba homseks unustanud? Järjekordne lubadus, et ta on parem ema kui ma luban, et ma aitan teda, et ma tulen talle vastu, et ma püüan. Sama vana jutt. „Ja?“ küsisin ning sulgesin raamatu ning valmistusin. „Sind visati koolist välja,“ ütles ema lihtsalt ning lisas: „Leia omale töö või ma ei tea. Tee ennast kasulikus kui lasid ennast välja visata.“
Ärkasin öösel ning kuulasin ema nuukseid vannitoas. Ma kuulasin neid vaikseid pihtimisi, mida ta tegi vetsupotile, enne kui ta oma näo puhtaks pühkis, vett tõmbas ja siis mehe kõrvale, keda ta ammu enam ei armastanud, heitis. Need hetked, mis ta veetis, arvates, et mitte keegi ei kuule teda, olid minu jaoks ainsad tõestused, et ta tegelikult tunneb midagi, et ta tegelikult on inimene, mitte robotiks muutunud naine. Ainus, mida ma ei mõistnud, oli see, et miks oli tema arvates ainus õige isik, asi tegelikult, tema valesid kuulama valge pott, mis on nii mõndagi näinud. Või oligi see seetõttu, et see oli nii mõndagi näinud.
Nüüd, kui kooli kohustust ei olnud ning õpikud tagastatud, ära kuulatud loeng teemal: „Kuidas sai viielisest õpilast välja visatu.“, olin ma tegevusetu. Kuid mitte millegi tegemine on tegelikult päris palju tegemine, see on lausa kohutavalt paljude asjade tegemine. Tegevusetus on kõige parem aja veetmise viis. Läksin uuesti välja ning istusin pargipingil ja vaatas inimesi.
„Ma näen sind siin aegajalt,“ lausus hääl ning ma tõstsin pilgu, et näha kes on minuga kõnelusse astunud, et kas ma peaksin temale vastama või mitte. Kampsunis, õpikud käes, seisis punapäine noormees. „Tahtsin küsida, et kas sul ikka kodu on? Sa oled liiga noor, et pomps olla,“ rääkis ta edasi ning ma muigasin mõrult, mõeldes, et kas see on kerge aktsent tema kõnes või lihtsalt defekt. „Mul on kodu,“ kinnitasin viimaks, tundes kuidas ma sellele noormehele näkku valetan. See koht, kus ma elan, ei ole ammu enam kodu minu jaoks. See pargipink on ka rohkem kodu kui see maja, kus ma öösiti magamas käisin. „Tegelikult,“ laususin, „pole mul kodu aga mul öömaja, lapsepõlve kodu, kuidas iganes seda ka nimetama ei peaks.“
„Ma olen Kristopher,“ tutvustas ta ennast naerdes ning ma panin tähele, et tal olid ninajuurel punased tedretähnid. Istusime sellel samal pargipingil ning kõnelesime ja naersime. Tuli välja, et Kristopher, lühemalt Kristo, õppis teatriteadust, esimesel kursusel, kuid ta kahtlustas, et ta tahab eriala vahetada. „Ma saadan su ühikasse,“ pakkusin välja ning Kristo, kes oli pärit maalt, naeratus mulle laialt. Ma ei hakanud talle ütlema, et mu öömaja on tema ühikast umbes viie kilomeetri kaugusel. Mis vahet sel on?
„Mida sa õpid?“ küsis ta minult kui olime peaaegu ühika juures. Ma vihkan valetamist kuid ometi kuulsin kuidas ma talle ütlesin: „Keemiat, esimene kursus.“ Ma tahtsin kunagi väiksena keemikuks saada. Keemikuna kujutasin ma end ette ning siis ma mängisin mõttega, kuniks ma lõpuks reaalselt tundsin, et ma saan Nobeli preemia lihtsalt selle eest, et ma lähen keemiat õppima. Kodu lõhkus mu unistuse olla keemik, mõrvas mu unistusi ükshaaval, üritades mind kohandada selle maailmaga, olenemata minu soovidest.
Seisime tema ühika ees, mina kaaludes, et kas peaks teda suudlema või mitte. Tema mõeldes, et kuidas minust lahti saada või tegelikult ma isegi ei tea, mida ta mõelda võis. „Kohtumiseni,“ ütlesin viimaks, et mitte seda kummalist vaikust pikemaks venitada. Hakkasin ära kõndima kui ta mulle järele hüüdis: „Oota, sa ei andnud mulle oma numbrit!“ Ma tegin näo, et ma ei kuulnud seda ning kõndisin edasi.
Olin tagasi kodus, isa oli ka kodus kuid me ei rääkinud enam ammu. Varsti võib öelda, et me pole pool aastat sõnagi vahetanud. Meil ei ole millestki rääkida. Ja see on tõeline ausus, me ei üritagi ilmast rääkida, sest me kumbki ei hooli, sellest, mis ilm õues on või mida teine arvab sellest, mis ilm õues on. Elu on selline ning me ei saanud sinna mitte midagi teha. Mitte kui midagi. Kumbki meist ei ürita ka seda parandada, et me räägiks millestki ja eks ta õigem ongi.
Otsisin oma sahtlitest välja tablettide purgid. Ma ostsin iga kuu kohta, millal isa minuga rääkinud ei olnud ühe purgi kangemaid valuvalgusteid, mida käsiravimimüügis müüdi. Mitte ma ei tundnud süüd, et ma isaga ei suhelnud vaid selle järgi oli lihtne arvestada, et kui kaua on inimesed teadnud tõde. Võtsin vanast koolikotist viina ning soovisin omale head pidu. Nõnda lihtsalt see käibki. Ja homme oleks saanud täpselt kuus kuud.
Kas see oli tõesti on nii halb, et ma olin teistsugune? Et ma tahtsin suudelda teist poissi. Kerli, minu ainus tüdruksõber, väitis, et pede olemine on kõige halvem asi maailmas. Kuid ma olen talle ikkagi tänulik, tänu temale ma üldse tean, et mulle meeldivad poisid. Aga mul on kahju ka, et keegi ei suutnud enam kõrvale vaadata sellest, milline on tõde. See, mida nad teevad koguaeg ei suutnud nad teha minu puhul, nad ei olnud võimelised. Ja mul on kahju, et mu isa viimased sõnad mulle olid: „Sa kuradi pederast.“ Mul on tõesti kahju, et ma valesid inimesi suudelda tahtsin.
| |
|
