Muzkiz'i pisike luulenurk

Must on taevas, märg on rohi,
kõrvu kostub mere kohin.
Vaiksed sammud, must on tiib,
läheneb ja kaasa viib.
Õhk on lämbe, suu on kuiv,
süda seekord hoopis tuim.
Hinges kriibib piinav valu,
miks ma sellest ei saa rahu?
Kõrva paitab vaikne sosin:
"Surm on see, kes külla tuli"


Nukker meeleolu

Keset tormist tänavat,
sisenedes väravast,
üks väike maja palkidest ja
katus koosneb puudest- katkistest.
Selle maja aknalaual seisab küünal,
mille keegi vanem naisterahvas süütab,
et tuua rohkem meeleolu sinna majja, kus
valitseb tühjus, kuid samas armsus- arukus.

Aga kõrval tänavas,
sisenedes väravast,
üks suurem maja üleni betoonist ja
katus koosneb plekist, mis paistab hõbedana.
Selle maja aknast paistab tüdruk, veidi kurvameelne,
sest et ema-isa läinud kahekesi taevateele, jättes
noore piiga voodiette palvetama sellel nukral reedel.

Majasuurus, rikkus- nii erinev on mõlemal,
kuid seob neid see, et nukrus sel päeval südamesse- oli kerge tulema.