Jah, ka loomad võivad rääkida

Pole minu kirjutatud. Minu 11 aastane õde kirjutas selle ja tahtis endale ka palju kommentaare. Algus on sissejuhatav. Osi tuleb siis, kui ta kirjutada viitsib ja, kui suur ja kuri õde ta arvutisse laseb

Jah, ka loomad võivad rääkida

PROLOOG:

Doria rohelised silmad olid veel unised. Ta ema oli ta puhtast uudishimust üles ajanud.
Muidugi, oli ju tüdruku sünnipäev. Doria ei vaielnud vastu, tahtis ta ju saada oma kinki, mida vanemad talle lubanud olid. Koera.
„Kullake! Õnne soovime sul...“ Ema ja isa laul võis kosta isegi naabermajadesse.
„Oh, ma tahaksin magada. Teeks ruttu!“ Doria pidi saama 11.
„Oi, sinna ma tahtsingi just jõuda,“ ütles ema ja naeratas. James – isa – oli vahepeal alla läinud. Kingitust tooma. Ta oli tumepruunide juustega mees. Ta kandis ülikonda, mida Lilian – ema – iga nädal puhastas. Lilian oli tumedate juustega naine. Nad olid noored, Lilian oli 29 ja James oli 31.
James'i kõmisevad sammud tulid üles. Ukse tagant kostis kõlistamist ja James avas vaba käega ukse. Ta käes oli suur pakk. Sangaga pakk. Sealt kostus liikumist. Paki sisse olid tehtud väikesed õhuaugud. Võib-olla oligi koer.
„Ava nüüd oma kingitus!“ kostis isa ja tõstis paki voodile.
Doria võttis esmalt roosalt pakkepaberilt tumepunase lindi ja ulatas selle emale: „Hoia!“. Nüüd oli kord pakkepaberi käes. Pakkepaberit kaunistasid karud, kes üksteist kallistasid.
Tüdruk silmad läksid suureks, kui talle vaatas vastu puur. Doriale vaatasid vastu kenad silmad, jahikoera silmad.
„EEEEEEEEE!“ karjus tüdruk ja avas puuriukse. Sealt hüppas välja pruuni-valge kirju koer.
„Mis tõugu ta on?“ küsis tüdruk koheselt.
„Beagle. Nägime suurt vaeva, et teda saada. Järjekord oli suur.“ Lilian ei hakanud koera hinda ütlema.
„Beagle! Kas ta on jahikoer?“
„Jah,“ vastas James ja istus voodipervele. „Sa pead ta eest hästi hoolitsema. Käid taga iga päev väljas, küürid ta kakat ja vannitad teda.“ Doria noogutas ja ta nägu oli naerul.