Anchel

Pistsin pea teki alt välja. No kammoon. Kell oli alles 11. Sellest hoolimata tõusin ja viskasin hommikumantli öösärgi peale. Suundusin kööki. Valmistasin endale võisaiad ja panin kohvivee hakkama. Istusin köögilaua taha ja hakkasin lugema ''Minu Eestimaad''.
„Sina oled vist Chelyssa?“ Palja ülakehaga, minuvanune poiss istus mu kõrvale.
„Jap. Ja sina oled?“
„Morgan. Sõpradele Morks. Enamus kutsuvad mind nii.“ Olin midagi kuulnud Morksist. Tüdrukud rääkisid, et ta pidi olema ülikuum peokutt.
„Ah sina oledki Morks!? Kõik räägivad sinust.“
„Hah. Need rõvedad 5.klassi tibid, kes ei tea ise ka kes nad on?! See on rõve. Meie vanused ikka teavad mida rääkida, kus rääkida ja millal rääkida.“ Itsitasin ja kallasin endale kohvi.
„Endale kalla ise!“ Morgan noogutas ja ta kallas ka endale kohvi.
„Sa oled siis 18?“ Miks nii palju küsimusi?
„Jah. Ja sina peaksid olema sama vana. Hakkad sebima?“ Aih, see oli loll küsimus.
„Aga miks mitte? Ilusaid ja tarku tüdrukuid igapäev ei kohta.“
„Mis ma nüüd pean ütlema? Palja ülakehaga mehi iga päev ei kohta.“ Ta vaatas oma ülakeha ja naeratas.
„Suvel kohtab neid palju. Olgu, olgu. Never mind. Ei tea, kunas need töllid üles ärkavad?“ Kehitasin õlgu ja vaatasin Morganit pikemalt.
Ta käed olid musklis, samuti nagu ta keha. Ta silmad olid pruuni värvi ja ta keha oli kenalt päevitunud.
„Ja mida sa vaatad? On mul suu must?“ küsis Morgan.
„Ei. Ma niisama.“ Poiss irvitas ja ütles: „Kuule! Ma lähen panen pluusi selga. Siis vähemalt vaatad sa mu nägu ka, mitte ainult mu keha.“ Sellel mehel oli annet.
Naersin veel tükk aega omaette enne, kui Morgan tagasi tuli. Liibuv t-särk sai mu pilgu endale.
„See ka ei aita?!“ kirus ta endamisi ja puhkes seejärel naerma.
„Vahet pole. Lähed juba koju?“ küsisin, kui ta endale potaseid jalga hakkas panema.
„Jah. Ema ootab,“ vastas ta ja avas ukse.
„Oota! Ma tulen sind saatma.“ Läksin ja panin endale lühikesed püksid jalga ja valge topi selga.
„Lähme?“ küsisin, kui olin endale varbavahe kingad jalga saanud.
„Lähme siis.“
Me jalutasime bussipeatusesse, mis umbes 5 minuti kaugusel oli.
„Tsau siis. Ma ei tea, näeme äkki homme? Minu pool. Mul pidu seal.“ Noogutasin ja Morgan läks bussi peale.
Ohkasin ja läksin tagasi koju. Üksi oli igav. Kui koju jõudsin, hakkasin kraamima. Keegi nendest magavatest inimestest niikuinii ei aita. Rahvas hakkas vaikselt tõusma.
„Kus Morgan on?“ küsis Nigella. Üks mõtetumaid tüdrukuid meie klassis.
„Ära läks,“ vastasin muiates. Kindlasti oli ta pettunud.
„Kahju. Pean vist pärast tema juurest läbi hüppama. Ta ei öelnud isegi tsau.“ Nagu ma ennustanud olin. Ta hääles oli teatud pettumust.
„Eks sa mine siis. Mina ei keela,“ ütlesin ja askeldasin edasi.
„Sorry. Homme on Morksi juures pidu. Ta sind niikuinii ei kutsunud.“
„Kutsus küll.“ Nigella jooksis minema. Ei tea kas nutumaik tuli suhu?
Peale teda ärkas ka Mike. Õige nimega Miken.
„Aitan sind?“ küsis ta ja hakkas nõusid pesema. „Abi kuluks ära küll,“ vastasin ja naeratasin.
„Kuidas eilne õhtu möödus? Ma jäin päris vara magama. Mäluauk.“ Ta irvitas ja tõi kuuldavale väikse röötsatuse.
„Vabanda. Olen vist vähe ebaviisakas?“
„Ei. Tegijal juhtub nii mõndagi.“ Natukese aja pärast pidi ka Mike koju minema. Vähemalt olime saanud toad ära koristada.
Istusin diivanile. Mõnus oli puhata. Kell oli juba 13:00. Vanemad pidid tulema 15:00.
„Äkki hakkate minema? Pidu on läbi,“ teatasin noortele, kes veel pohmakast välja puhkasid.
„Olgu, olgu,“ ütlesid nad kõik ja läksid.
Mu telefon tirises. Im the one cause i'm still her... Just nimelt, lauljaks oli Goo Goo Dolls. Laulu nimi oli „Im still here“. Võtsin vastu. Tundmatu number.
„Tsau. Chelyssa oled eks?“ Vastasin jaatavalt ja tundsin häälest ära, et helistajaks oli Morgan.
„Morgan! Kust sa mu numbri said?“
„Mike andis.“
„Okei. Mis muidu tahtsid?“
„Välja viitsid? Central parki?“ küsis ta.
„Ma ei tea. Eks ma siis tulen. 14:00 Central pargis.“ Ta vastas jaatavalt.
„Ma ikka ei saa. Anna andeks!“ Ta hääles oli tunda nutumaiku ja ka toru oli nüüdseks ära pandud.
Panin teleka käima. Parajasti käisid uudised: Täna lõunal toimus avarii. Keskealine Mary Ledins suri kohapeal. Naine ei olnud alkoholi ega mõnuaineid tarvitanud. Täpsemaid tulemusi annab ekspertiis.
Naise poeg Morgan Ledins on nüüd üksi. Kes teda aidata soovib, võib helistada meie toimetusse...

Morgani ema oli surnud. Nüüd teadsin, miks poiss oli toru hargile visanud ja nutta tahtnud. Oleksin ise sama teinud, kui minu vanematega nii oleks juhtunud.
Proovisin Morganile helistada, et vabandust paluda. Keegi ei võtnud vastu. Saatsin sõnumi: Võta palun vastu! Helistasin uuesti. Telefon kutsus ja Morgan võttis vastu.
„Mida sa tahad Chel?“
„Tahtsin kaasa tunda.“
„Kurat, ära haletse! Mu ema on surnud ja mingi, kuradima haletsemine ei too teda tagasi!“ Ta karjus.
„Kus sa oled Morgan?“ küsisin meeleheitlikult.
„Oma vannitoas. Mul on käes nuga ja see nuga on suunatud kõrile. Hüvasti Chelyssa Morris! See you in hell!“ Ta naeris ja pani toru ära. Helistasin politseisse ja kiirabisse. Mõlemad lubasid olla kohal nii pea, kui võimalik.
Ma jooksin bussipeatusesse. Buss tuli. Aega läks veel umbes 15 minutit, enne kui ma Morgani koduni jõudsin.
Maja ees seisid politseiautod ja kiirabiautod. Uks oli pärani lahti ja ma tormasin sisse.
„Võõrad siia ei saa,“ ütles mundris politseinik ja lükkas mu uksest välja.
„Mina helistasin teile! Mina olen ainuke, kes tal on!“ karjusin. Morganil oli vaid ema. Ta isa oli surnud tulevahetuse tagajärjel ja poisil ei olnud õdesi ega vendi. Rääkimata sõpradest.
„Kui nii, siis nii. Aga ma kardan, et teda ei too enam miski elule. Mul on kahju!“ Ment pani oma käe mu seljale ja patsutas lohutavalt.
Ma nutsin. Nutsin südamest, aga kuidagi suutsin minna uksest sisse, vannituppa, kus meedikud veel askeldasid.
„On temaga kõik korras?“ küsisin ettevaatlikult ja vaatasin maas lebavat Morganit.
„Ta süda lööb aeglaselt. Kui me teda tõstame, võib ta surra.“ Kiirabiarst oli tõsise moega.
„Kas saan kuidagi aidata?“ küsisin.
„Ei. Sinust poleks meile abi. Mine oota väljas, sulle pole poolsurnud inimese nägemine hea.“ Naine naeratas mulle ja ma läksin välja.
„Kuidas on?“ küsis sama ment, kes mind enne lohutanud oli.
„Ta süda lööb aeglaselt,“ pomisesin ja lükkasin oma pruunid juuksed silme eest.
„Kahju,“ lausus pollar.
„Vaadake härra,“ vaatasin mehe nimesilti „ Vaadake härra Bonal, kui teil on nii suur jututuju, siis minge rääkige oma kolleegidega. Minul on praegu raske hetk ja ma ei soovi enda lähedale mingisugust naerust pakatavat vanameest! On selge?“ Mees noogutas ja kadus vaikselt mu silme eest.
Ma sulgesin silmad ja jäin magama.

Seda ikka jätkan

2. peatükk - Põgenen, sinu poole olen teel...

„Preili Chelyssa! Palun ärgake!“ Keegi äratas mind. Avasin silmad ja mulle vaatas vastu haiglaõde.
„Jah. Kas temaga on kõik korras?“ küsisin koheselt.
„Kellega täpsemalt?“
„Morgan Ledinsiga,“ pomisesin vaikselt.
„Oi, kardan, et mitte. Ta on küll elus, aga arvatavasti mitte kauaks. Sügav sisselõige kaela terava noaga, võis kahjustada lülisid, mis kuklal paiknevad. Te võite teda vaatama minna.“ Õde oli süsimustade juustega noor naine. Ma tõusin haigladiivanilt ja kõndisin palati juurde, mis minu ees asus.
Avasin ukse ja astusin sisse.
„Morgan?“ küsisin ja vaatasin voodis lebavat poissi.
„Chelyssa?“ vastas ta vaevaliselt.
„Vait! Miks...Kuidas...Miks sa nii tegid?“ Morgan avas suu: „Sest ma kartsin. Kartsin, et jään igaveseks üksi.“
Masin, mis Morgani voodi kõrval oli, hakkas piiksuma. See oli selline kõrvu lukstav hääl. Morgani silmad vajusid kinni ja ta lakkas hingamast. Arstid tulid palatisse ja lükkasid mu uksest välja.
Kuulsin, kuidas arstid elektrišokki tegid. Lõpuks, 5 minutit hiljem, astusid nad kõik välja, endal kurvad näod ees.
„Chelyssa Morris, ta ei jäänud elama! Meil on kahju!“ Nad ulatasid mulle arve, mis Morgan tekitanud oli. 100 dollarit mittemillegi eest. Ma puhkesin nutma. Istusin nuuksudes haigla diivanil ja nutsin. Ennist mainitud õde Cheffer tõi mulle suhkruvett ja istus siis minu kõrvale.
„Armastasid teda vist väga?“
„Ei. Me kohtusime alles täna, aga ta suutis mulle südamesse pugeda.“ Mu nuuksed jäid aina vaiksemaks. Võib – olla aitas see, et õde Cheffer minuga rääkis.
„Tavaliselt ongi kõige suurem armastus konarlik. Ta võis olla super, aga mingi viga oli tal küljes. Nagu sinu Morganiga.“ Noogutasin.
„Vist tõesti. Aitäh, et minuga rääkisid, õde Cheffer!“
„Lihtsalt Kate.“ Ma lahkusin haiglast. Suundusin koju. Ema oli murest murtud.
„Tõsiselt kahju Chel! Mary oli ka minu suur sõber...“
„Mitte Mary! Hoopis Morgan!“
„Kas...Morgan on siis ka läinud?“ küsis ema.
„Jah!“ Karjusin ja läksin oma tuppa. Ema ei tulnud sinna järele. Talle ei meeldinud minu järgi nuuskida. Pidi olema tütre reetmine. Sain olla rahulikult oma toas, ilma, et keegi mind segaks.
Otsustasin põgeneda. Minna võimalikult kaugele oma kodulinnast. Pakkisin oma asjad ja kirjutasin emale kirja. Läksin alla ja võtsin ema jopetaskust neli 500 dollarilist.
Läksin tagasi üles ja hüppasin alla. Kohver maandus enne mind. Jooksin ruttu bussipeatusesse. Õnneks polnud õhtuti kontrolle ja ma võisin rahus bussiga sõita.
Maha läksin bussijaamas. Vaatasin bussisõiduplaani. Kõige kaugemal oli Binghamton, 226 kilomeetrit. Maksin piletiraha, 20 dollarit, ja istusin bussile. Mul oli kavatsuseks osta Binghamtonist riideid, kääre, süüa ja midagi, mis mu välimust muudaks.
Bussijuht ei teinud minust välja. Ju ta oli siis näinud palju sellised noori, kes öösiti bussiga Binghamtonis käisid.
Jäin magama.
Ärkasin, kui keegi mu seljale koputas.
„Kuule tüdruk! Äratus! Sa oled maksnud Binghamtoni pileti eest, aga kaugemale sa ei saa. Mine nüüd!“ Bussijuht oligi see nõme koputaja.

3. peatükk - Please, give me a change

Astusin bussilt maha. Kell oli täpselt 04:45. Loomulikult. Buss oli ju teinud ka vahepeatuseid. Oli võimalik, et paljud hotellid sellel kellaajal ka juba lahti olid. Tänasin juhti ja suundusin bussijaama kõrval olevasse hotelli ''Lucasenko''. Ei olnud väljastpoolt küll suurem asi, aga ajas asja ära küll.
Leti ääres seisis vanem meesterahvas.
„Tere, palun üks ühene tuba.“ Mees ulatas mulle võtmed ja ma hakkasin otsima tuba numbes 56. See oli esimesel korrusel. Tuba oli küll kena, aga sama suur, kui minu kodus olev vannituba.
Voodi oli kaheinimese oma, kuigi olin mõelnud ühe inimese tuba.
Istusin voodile ja vaatasin kella. 05:00. Mõistsin, et pean veel magama, kui tahan päeva vastu pidada. Pealegi oleksin pidanud minema Binghamtonist veel kaugemale ja see võis võtta aega.
Ärkasin jälle, kui kell tirises. Minu mõtlemise järgi pidi kell olema 07:00, sest olin kella just selleks ajaks tirisema pannud.
Nii oligi. Sellel kellaajal oleksid pidanud ka poed lahti olema. Pigem tehti need alles siis lahti, aga vahet polnud. Otsustasin oma välimuse korda seada. Lülitasin teleka käima ja kuulasin uudiseid. Ema ei olnudki siis veel minu kadumist märganud.
Kui olin ennast korda saanud, läksin välja. Teatasin leti ääres seisvale vanamehele, et lähen korraks välja.
Eemal paistis Binghamtoni kaubanduskeskus. Läksin sinna. Olin valinud hea aja, sest rahvast oli vähe. Sain oma ostud sooritatud ja läksin tagasi hotelli. Pakkisin asjad ja lahkusin. Hotelliarve oli kõigest 50 dollarit. Vaatasin enda ümbrust ja pugesin puude vahele. Vahetasin riided, lõikasin kääridega juuksed lühemaks ja panin ette prillid. Riided panin oma uude kotti.
Läksin bussijaama. Istusin bussi, mis viis Salt Lake Citysse. Bussis käis raadio.

Täna hommikul kadus 18 aastane tüdruk kodust New Yorgist. Tal on seljas tumeroheline nahktagi, valged teksad. Tal on tumedad juuksed, kehaehitus on sale, pikkus umbes 168 cm. Leidjatel palun teatada 911 või 678394.

Ema oli siis näinud. Minu kõrvale istus heledapäine poiss. Umbes sama vana, kui mina, võib – olla natuke vanem.
Buss hakkas sõitma.
„Kuhu sõidad?“ küsis ta.
„Salt Lake Citysse,“ vastasin ja keerasin näo akna poole.

„Tore! Mina sõidan ka sinna,“ tundus, nagu oleks poiss väga ärevil. Ta käitus nagu väike laps.
„Mida sa seal teed? Lähed issiga mänguasjapoodi?“ küsisin ja muigasin.
„Ei...Võib – olla. Mu isa töötab mänguasjapoes. Kuidas sa ära arvasid?“
„Ma ei imesta, et sa käitud nagu väike laps,“ pomisesin ja sulgesin silmad. Vahepeatuseid arvestades, sõitis buss kindlasti umbes 4 tundi.
Poiss jäi ka vait.
Ärgates vaatasin kella. Kui olin kell 09:00 bussile läinud, siis pidi see asi kohale jõudma 13:00. Kell oli 12:45.
„Huh! Ärkasid ka lõpuks. Täielik rõõm, et sa ärkasid. Mul oli jube igav!“
„Ära vaevu rääkima hakkama. Ma magan veel,“ ütlesin ja panin silmad jälle kinni.
Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga järsku äratas mind jälle keegi üles.
„Preilna! Äkki te ärkaksite? Buss vaja ornungisse säeda ja...“
„Sain aru, lähen juba,“ ütlesin ja astusin asjast välja. Salt Like City oli suur linn. Rahvast liikus tänavatel palju. Pea maas, astusin edasi. Komistasin kellegi vastu. Tõstsin pea ja nägin enda ees seismas noormeest.
“Oih, vabandust!” vabandasin ja püüdsin temast mööda minna.
“Oota! Pole hullu.” Ta lasi mu varuka lahti ja ma jooksin tänavanurgale. Sinna ta ei järgnenud. Otsustasin edasi minna, kui komistasin jälle kellegi otsa.
“Chel, kullake?” Vaatasin ja nägin isa.
“Ei, te eksite. Mina olen...Angelica,” vastasin.
“Chel! Palun, ma ju tunnen oma tütre ära. Tule koju!” Ohkasin ja läksin isaga autosse.
Võib-olla oligi parem, et teda nägin.

This is the end

juba läbi???? tõesti parem igatahes kui eelmised