Vabandust, Jaanipäev oli vahel
Ja ära muretse, prof. Heil saab olema täielik õudusunenägu neile veel
Ja uus jupp on siis siin.
II Peatükk
„Ma tahan, et teda jälgitaks,“ ütles noormees vaikselt.
„Sa tead, et Aranemus ei kiida seda heaks, kui sa hetketuju ajel kellegile saba taha paned,“ vastas suurem ja kümmekond aastat vanem mees.
Noormees vaidles aga autoriteetselt vastu:“Mina pean tema lähemalt uurimist vajalikuks. Pange keegi teda jälgima.“
Vanema mehe pisikesed mustad silmad vilkusid vihaselt. Ta ei kannatanud, et nii noor ja kogenematu poiss võis soovi korral tervet organisatsooni käsutada.
Noormees märkas seda pilku, kuid lasknud ennast häirida. Talle meeldis, et mehel polnud õigust talle vastu vaielda.
Siiski lisas ta seletuse, kuna teadis, et kui ta kasutab liigselt sabasid ilma, et kõrgemad juhid teaksid miks, siis hakatakse tema pädevuses kahtlema.
„Lase Aranemusel üle vaadata vanad kirjutised uue põlvkonna kohta ja ütle talle, et sellel tüdrukul on tule üle kõrgema astme kontroll. Ta peaks sealt nii mõnegi vihje leidma.“
Sünge rahuloluga tsiteeris ta üht vana traktraati:“Uut põlvkonda oodatakse kaua, kuid saabudes toovad nad kaasa iidsesse unustusehõlma vajunud lootuse. Nende juht kannab endas igavest leeki, mis kestab läbi tema lähedaste elude. Selle leegiga sütitab ta väljavalitu ning tema suunab ta maailma äärele. Ta ei tõuka teda üle maailma serva, kuid ta ei püüa teda kinni, kui ta kukub. Ta ei leia enda teadvust.“
***
Vecunis, nagu igas teises tiivas, olid ruumid ära jaotatud väga täpselt.
Keskel olid päevased puhkeruumid õppimiseks ning aja veetmiseks. Seal olid mõned arvutid, mis olid mõeldud vanematele õpilastele, kes juba olid selgeks saanud, et nad ei tohi kellegile oma endisest elust rääkida, kus nad on ja miks nad sinna viidi. Kui maailm teaks, et on olemas inimesed, kes ainult oma mõtte jõuga suudavad muuta asjade molekulaarset olemust, siis oleks tekkinud kaos. Inimkond ei olnud valmis kõigeks selleks, mis maailmas olemas oli.
Nende maailmas olid olemas mütoloogilised olendid, kelle olemasolu oli tavalises maailmas ammu unustusehõlma vajunud. Nad tunnustasid vaimude ja deemonite olemasolu. Ja neil oli ülesanne asjad hoida täpselt nii, nagu nad olid, tasakaalus ning saladuses.
Samas oli nende ruumid täiesti tavapärased. Arvutid, televiisorid, lauad õppimiseks. Väike kööginurk, kust haarata kiire amps, kui söökla kinni oli.
Puhkeruumist viis edasi kaks treppi, millest ühest üles minnes olid tüdrukute magamistoad, teisest poiste omad. Ühes magamistoas oli tavaliselt kaks inimest, kuid oli ka erandeid kolme- ja üheinimesetubadega.
Clara Ane oli üks nendest eranditest. Kuigi tuba oli mõeldud kahele inimesele, polnud neiul kunagi toakaaslast olnud.
Kuna enamikel olid toakaaslasteks parimad sõbrad või head tuttavad, siis Ane polnuks tahtnud tuba jagada kellegiga peale Jade’i.
Kuid Jade elas Wolfsterni tiivas ning see oli ületamatu vahe. Väiksena olid nad isegi enda tiibade eest hoolitsevate õpetajate jutul käinud ja palunud endeid ühte tuppa tõsta, kuid nende palvet ei rahuldatud ning lõpuks leppisid sõbrannad sellega.
Clara avas enda magamistoa ukse ja sai kohe aru, et midagi oli teistmoodi, valesti.
Pisut ringi vaadanud sai ta ka aru, mis see oli. Voodil, mis oli alati tühi olnud, või hoiustanud erinevat Anele kuulunud kola, lebas nüüd valgest nahast kohvritekomplekt.
Kokku lugenud, sai Ane aru, et neid oli seitse. Milline tüdruk reisiks nii raskelt? Nad elasid koolis küll terve kolmveerand aastast, kuid isegi kui võtta kaasa kõik riided, mis tal kodus olid, ei oleks ta täis saanud seitset kohvrit. Ja kui juba need kohvrid nii kallid välja nägid, siis mis võis nende sisu maksta. Mis siis saaks, kui mõnele neist kogemata natukene tuld külge ässitada...?
Kuid isegi lõbus idee kellegi võõra vara hävitamisest ei olnud piisav, et neiu tuju tõsta. Clara vajus enda voodile ja seedis olukorda. Tema aastaid kestnud rahu leidis nüüd lõpu. Kuid millise? Milline oli see tüdruk, kes temaga tuba jagama hakkab?
Kui Ane endaga aus oli, siis leidis ta, et talle meeldis, et tal toakaaslast polnud. Oma toaga kaasnes privaatsus, mida neiu kõrgelt hindas.
Kuid tüdrukule ei antud kaua aega, et oma olukorda hinnata. Toa uks lendas lahti ning tuppa tuhises üks tüdruk. Clarale tundus temaga ühevanune neiu tuttav ning hek hiljem sai ta aru, et see oli see sama plika, keda olid sadamas saatnud nii paljude poiste huilged.
Ane needis halba õnne. Miks pidi ta just sellise tüdruku endale voodinaabriks saama? Tolle väljanägemine polnud muutunud. Riietus oli endiselt häbematult väljakutsuv ja saabaste kontsad klõpsusid kiires rütmis ning ta käes olev kiri sahises vastu seelikut, kui tüdruk enda kohvrite juurte läks.
„Tere,“ üritas Clara oma eelarvamustele vaatamata sõbralikult tutvust teha.
„Mida sina tahad?“ sai ta aga kohe terava vastuse, milles oli kuulda kerget hispaanialikku aksenti.
Ane silmad läikisid pahameelest, kuid ta ei andnud veel alla. „Mis su nimi on?“
„Mis sinul sellest?“ küsis teine tüdruk oma endise tooniga. Ta kortsustas kokku kirja, mis ta käes oli, ja viskas selle endast eemale.
„Ma üritan oma uue toakaaslasega tutvust luua, kuid ta ei paista eriti huvitatud olevat,“ sugenes Ane häälde nüüd pisut halvasti varjatud sarkasmi.
Valged kohvreid voodilt hoogsalt maha tõstev tüdruk vastas:“Ma ei ole huvitatud kellegiga tutvumisest ja ma ei pruugi kauaks su toakaaslaseks jääda.“
„Meeldiv uudis, aga kuhu sa siis minna kavatsed?“
„Ma kavatsen tagasi koju minna. Ma ei taha enam hetkekski siia pärapõrgusse jääda. Nad lihtsalt peavad mu tagasi laskma.“
„Kes on nemad?“ küsis Ane.
„Mu vanemad.“ Tüdruku häälest kostis tugevat viha ja vastumeelsust. „Kuid hetkel ei kavatse nad seda teha!“ Kolksuga virutas ta viimase kohvri dramaatiliselt põrandale, justkui paneks ta sellega asjale punkti.
„Noh, edu sulle siis sellega. Loodame, et sa saad siit võimalikult kähku minema.“
Ane ei saanud öelda, et tal eriti kahju oleks olnud, kui tüdrk kohe lahkunud oleks. Tõeliselt melodramaatiline plika, kes enda käitumist muutmata mingil juhul selles koolis hakkama poleks saanud.
„Kuid oma nime võid mulle ju ikka öelda. Mina olen Clara Ane. Kutsu kuidas soovid.“
„Clodia Caprille,“ ütles tema toakaaslane napilt ja lükkas kohvrid voodi alla, jättes naha sisse vaikselt tagasivajuvad kontsa-augud.
Siis võttis ta maast kokkukägardatud kirja ja tõmbas selle ühe rapsuga sirgeks. Clodia silmad vilasid üle selle ning hetk hiljem astus ta tujukalt uksest välja, ise häält tasandamata sõideldes:“Seda me veel vaatame. Pudrete en el infierno. Ma ei jää siia!“
Uks sulgus valju prantsatusega ja Clodia oli läinud.
Ane raputas halvakspanevalt pead ning heitis oma voodile pikali.
Kui see diiva oma vanemaid ei veena ja teda koju ei lasta, siis tõotas see olla neile mõlemile väga pikk aasta.
Clara istus rätsepaistes kooli lähedal oleva järvekese sillal ning mõtles.
Lefneri järv asus koolist kilomeeter maad eemal, paksu metsa eesmises osas. Lagendikku järve juures ei olnud, kuid veekogu ise hõivas suure ala. Isegi kõige kergemate lainete puudumine oli kuidagi pahaendeline ja järvevesi oli, olenemata ilmast, aastaajast ja päeva osast, alati justkui süsimust.
------
Lefneri järve ümber tiirlesid paljud kuulujutud, mida õhutasid õpilased, kuid professorid keeldusid komenteerimast. Nad ei kinnitanud ega lükanud tagasi lugusid sellest, et seal elavat mingisugune iidne loom, koletis, kes oli vastutav järve, läbi ajaloo, uppunud ligi neljakümne hinge eest.
Kuid need kõlakad ei häirinud Clara Anet, kes oli järvest endale - mõtete korrastamiseks - väikese pühapaiga loonud.
Neiu pehmet pruuni tooni, lühikesed juuksed hõljusid kerges tuulehoos ümber tema näo. Silmad mõtlikud ja näoilme tõsine, liigutas Ane end pisut, et paremini kuulda.
Talle oli äsja tundunud, et kuulis midagi järve lääneosas, osas mis oli koolile kõige lähemal. Praksatav oks või kuivalt krabisev sammal ehk?
Vastus ilmutas ennast ise.
Max astus puude vahelt välja ja liikus kergel sammul Clara istumiskoha juurde. Sillake, mida oleks nimetatud paadisillaks, kui seal olnuks mõni taoline, oli tumedast puidust ja ulatus mitu meetrit järve keskpaiga poole.
Ane naeratas kergelt ning viipas poisile.
Kuigi talle meeldis selles kohas oma mõtteid korrastada, meeldis talle see vahel siiski rohkem, kui keegi temaga koos seal oli, sest järv võis üsna hirmutav olla. Alati tundus, nagu sa ei oleks seal üksinda.
Max istus tüdruku kõrvale ja lausus:“Alati, kui sind kuskilt leida pole, võib siia tulla. Järelikult on midagi valesti ja lõpuks võib sind leida hilisel õhtutunnil Vecuni ruumide poole hiilimas. Mis siis seekord juhtus?“
Clara viivitas vastamisega pikalt. Ta ei tahtnud rääkida.
Sõnadesse panemine muutis tema meelest probleemi nii isekaks ning lapselikuks, millegiks, millest ta peaks enda arust üle olema.
Kuid Maxi ootavat nägu nähes mõtles ta ümber ja ütles ohates:“Mul on nüüd toakaaslane.“
Ane teadis poissi väga kaua ning suutis ilma vaevata tõlgendada tema näoilmeid ja tujusid. Märke, mida ükski võõras poleks näinud.
Ja praegu sai ta aru, et too püüdis mitte naerma puhkeda. Max püüdis väga, soovides end näidata kui usaldusväärset isikut.
„Kas see on siis halb?“ küsis noormees.
„Ei oleks, kui see oleks keegi, keda ma teaks. Või keegi, kes sarnaneks sulle, Jade’ile või Christopherile.“
Max küsitles kohusetundlikult juttu jätkates edasi:“Milline ta siis on? Kes ta siis on?“
„Sa oled teda näinud. Ja jäid, nagu teised poisid, ilastava lõuaga järgi vaatama.“
Nüüd peegeldus noormehe näol segadus. Clara teadis, et Max vaatas arvatavasti paljudele tüdrukutele järele ja ragistas nüüd ajusid, et aimu saada, keda Ane täpsemalt mõleda võiks.
„See uus tüdruk. See, kes sinuga koos Vecuni Valvuriks sai,“ halastas neiu poisile lõpuks.
Maxi silmad läksid suureks ning tema tooni ilmusid elevus ja uudishimu:“Mis ta nimi on? Milline ta on?“
„Sa oled...“ ohkas Clara, otsides õiget sõna, „parandamatu. Ma teadsin, et sa ei suuda end talitseda. Sa tahad iga kildu informatsiooni, mis aitaks Sind temaga suhtlemisel.“
Ane pidas hetke pausi ja jätkas siis:“Tema nimi on Clodia. Vist hispaania- või itaalia-, või millegi muu sarnase, verd. Ta on täpselt nii kõrk, kui ta mulle esmapilgul tundus. Ta ei taha siin olla ja teeb kõik, et siit minema saada.“
Max silmitses hetke Anet, justkui ootaks, et too avaldab veel mõne huvitava killu sellest eksootilisest tüdrukust. Kui talle kohale jõudis, et Clara on siiski kindlalt lõpetanud ütles ta:“Ta ei saa ometi nii hull olla. Ehk ei saanud sa lihtsalt kõige paremat esmamuljet. Või teist muljet. Mulle tundus ta küll...“
„Vastupandamatu?“ pakkus Ane vahele. „No ausalt, sa ei oska ka tüdrukuid muud moodi vaadata.“
„Ma kavatsesin öelda kena,“ porises Max.
Clara lihtsalt pööritas silmi ning pööras oma pilgu tagasi peegelsiledale järveveele. See tundus vale, et samal ajal kui puude latvades õõtsus võrdlemisi tugev tuul, oli Lefner sellest täiesti häirimata. Ta ei kannatanud sellist korrapärasust ja tundis soovi seda rikkuda, visata järve keskele kivi või midagi muud taolist. Midagi, mis teeks asja reaalsemaks.
Kuid miks midagi visata ja lasta puutükil või kruusaklibul ära teha kogu töö ja siis hiilgus omale võtta? Ta võis seda ju täiesti ise teha.
Spontaanne ning mõtlematu nagu Ane tavaliselt oli, tõmbas ta oma pusa eest lukust lahti ja heitis selle seljast, samal ajal end jalule ajades.
Max, kes oli just äsja kohale jõudnud ja maha istuda saanud vaatas neidu süüdistavalt. Kuni Ane tõmbas üle pea oma erkrohelise pluusi, jäädes nüüd musta ja sinisega disainitud pitsilise rinnahoidja väele. Tema põsed tõmbusid punaseks, kuid ometi ei suutnud ta justkui pilku neiu kehalt pöörata. Teismeline poiss, mis ta ikka parata sai.
Clara, kes märkas, et noormehe tähelepanu oli ilmselgelt suunatud tema kaelast lõunasuunas, turtsatas, püüdes jätta muljet, et selline alastuse tase ei ole talle mitte üks raas ebamugav. Eriti samal ajal, kui Max teda niimoodi jõllitas.
Kui poiss aga ikka ei lõpetanud, siis viskas neiul üle. Ta keskendus ning hetk hiljem hakkas Maxi parem kulm kärssama. Ane nipustas taas sõrmi, et energiavoog peatada ja naeris omaette, kui noormees paaniliselt oma kulmu päästa üritas. Nüüd sai neiu rahulikult teksapüksid jalast tõmmata, samal ajal rahul teadmisega, et Max peab ootama nädalaid, et ta nägu samasugune välja näeks.
Ning enne kui Maximillian sai aru, mis toimub, hüppas Clara puhta peakaga otse Lefneri järve.
Oli september ning kuigi mujal maailmas oli väljas veel võrdlemisi soe, siis asus Darléna Akadeemia kaugemal põhjas. Ning õues oli vaevalt kuus-seitse kraadi sooja. Vesi, millesse Ane maandus, omas tublit nelja soojakraadi.
Külmalaine läbistas tüdrukut kohe, kui ta vee alla jõudnud oli ja hetk hiljem rapsis ta jalgadega, et pinnale saada, kuna külm ja raske vesi justkui surus ta kopse kokku ja neiule tundus, nagu torgitaks teda tuhandete väikeste nõelakestega.
Et mitte järgmise kolmekümne sekundi jooksul surnuks külmuda, keskendus Ane oma ajus olevatele sidemetele ja energia hakkas temast välja voolama. Vesi tema ümber hakkas kumama, justkui oleks neiu jalgade juurest tõusnud väikesed leegid, mis vett soojendasid.
Darléna Akadeemias õppisid noored, kes avaldasid potensiaali sellega hakkama saada, kuidas enda mõttejõu abil molekule erinevates asjades ümber sättida, et seeläbi nende mateeriat muuta ja niimoodi maailma enda idee järgi ümber kujundada.
Enamik õpilasi tõestasid, et neil oli piisavalt meelejõudu, et muuta põhilisi asju ja leida nii oma koht maailmas. Väiksem osa õpilasi avaldas aga annet muuta erinevate asjade olekut läbi mingi kindla elemendi, kontrollides seda elementi.
Elemente oli viis: vesi, maa, tuli, õhk ning vaim. Need noored lõid seoseid palju vähemate füüsikaliste seostega. Kui tavaõpilased pidid tundma asja, millest nende mõjutatav objekt sõltus, milline füüsikaline või keemiline jõud neid muudaks, siis elemendivaldajad pidid vaid ette kujutama, et see on võimalik. Kui nad olid kiire mõttetööga, siis võisid nad asju, mida teised tõstsid ümber tunde, saavutada mõne hetkega.
Clara Ane oli üks nendest erilistest õpilastest. Ning tema suutis seoseid luua läbi tule. Neiu oli kirglik kõige suhtes, mida ta oma elus tegi ja tema jaoks esindas tuli seda sama kirge. Ta nägi koheselt seost tulesähvaka ja Maxi kulmu vahel ning nõnda oli suutnud ta seda põletada ilma, et noormehe nahk vigastada saanud oleks. Samamoodi nagu ta oli teinud oma kampsuniga eelmisel päeval laevas.
Enamikel, kellel mõne elemendiga side oli, avastasid seda umbes aasta või kaks peale seda, kuid nad Darlénasse astunud olid. Nad said eritunde, mis õpetas neid oma rohkemaid võimeid kasutama. Ane oli, küll pisut vastumeelset, teinud kaasa iga tundi, mis talle selles vallas anti, teades, et neist pole enam ammu kasu. Ta lõi juba praegu rohkem seoseid kui tema tule-tundide õpetaja ja sai edasi areneda vaid omal käel.
Kui otseselt rääkida, siis selle sama käega, millega ta praegu vett Maxi pihta pritsis.
Noormees oli paadisillal lolliks minemas, küsides korda-mööda, mis tüdrukul jumala pärast viga oli ja et ta kurat võtaks sealt juba välja roniks, enne kui ta surnuks külmub.
Kuid kui võrdlemisi soe vesi, mille neiu järvest teele saatnud oli, tema jaki märjaks tegi, võttis ta hetkeks asju rahulikumalt ja jäi Anet vaatama. Tollel ei paistnud midagi erilist viga olevat. Ta ujus vees, mis ei oleks iial tohtinud olla nii soe, et neiu huuled oleksid ikka veel seda sama roosat tooni. Mitte lillad, nagu nad oleks olnud, kui vesi oleks oma õige temperatuuri juures.
Max, kellel endal polnud sellist sidet ühegi elemendiga, üllatus endiselt peaaegu alati, kui Clara seda kasutas, sest piirituid võimalusi, mida pakkus elemendi valdamine, oli liiga palju, et noormees neid koheselt mõistnuks. Kuid nüüd jõudis talle kohale, et Ane kasutas oma tule-kontrollimisoskust, et vett enda ümber soojendada.
Enam ei tundnud väike suplus sugugi nii paha mõte. Noormehe näole valgus naeratus, kui ta endal riideid seljast koorima hakkas, samal ajal kui Ane ringi sulberdas ja Maxi ootas.
Clara jõudis vaid teha kiire nipsaka komentaari noormehe aluspükste kohta, kui too tema lähedale vette hüppas.
Noored naersid koos, kui Max kiljatas nagu väike tüdruk, kui tema jalad puudutasid joont, millest edasi ei olnud Ane võime veel jõudnud. Ta ujus neiule lähemale enne, kui mõne krambi sai.
Üldjoones pidid mõlemad nõustuma, et see anne - vaatamata õpetajate pidevale toonitamisele, et see privileeg tõi endaga kaasa kohustused - on ääretult mugav. Noored veetsid järgmise veerandtunni üksteist veega pritsides ning teineteist vee alla lükates. Nende hõiked ja naer olid muidu süngel järvel küll kuidagi kohatud, kuid neil oli liiga lõbus, et sellele tähelepanu pöörata.
See oli nii tüüpiline, et Max lihtsalt hüppas asjadesse pea ees, niikaua kuni keegi teine tema ees läks. Ane oli mõtlematu täiesti iseseisvalt ja nõnda oli Maximillian nagu tema väike järgija. Nende grupis oli Christopher nagu mõistuse hääl. Tavaliselt. Noormehele oli võimatu valetada ja ta paistis teadvat asju, mis kellegini veel jõudnud polnud. Ja Jade oli Jade. Ta oli lahutamatu osa grupist, muidu nagu tavaline tüdruk, kes muretses kingade ja viimase moe pärast, kuid oma sõpradele ääretult lojaalne. Kokku moodustasid nad suurepärase neliku, parimad sõbrad, kes oli pinnuks silmas pea igale professorile selles koolis.
Maxil ja Anel oli lõbus niikaua, kuni Clara väsima hakkas. Lefneri järv oli külm ja pidev energia, mis neiust välja voolas oli piisav, et nüüdseks hakkas ta kurnatuse märke näitama. Max mõistis seda ja lõpetas pritsimise.
Neiu naeratas talle tänulikult, kuid järsku kadus see ilme tema näolt ja ta pööras ennast vees ringi. Max ei mõistnud, mis juhtunud oli, kuid küsis kohe.
„Mis viga?“
„Miski riivas just mu jalga.“
„Ma ei teadnudki, et sa kalu kardad. Kõikvõimas Clara Ane Winzterh, me leidsime su nõrkuse! Sa kardad kalu!“
Ane aga ei pidanud seda naljakaks:“Ma räägin, seal oli päriselt midagi, mis mu jala vastu...“
Neiu ei saanudki võimalust oma lauset lõpetada. Sest järsku oli järve pinnal vaid üks inimene ja selleks oli Maximillian. Ane oli vee alla kadunud.
„Lõpeta rumalad naljad,“ ütles noormees, hääles kerge kartus, paanika. „See ei ole naljakas, tule pinnale, vesi jahtub...“ Ja selle lausega sai Max ise ka aru, et Clara ei tee nalja. Kui ta oleks sealsamas tumeda veepinna all, siis hoiaks ta vett endiselt soojana. Kuid soe vesi noormehe ümbert hajus kiiresti järves laiali.
Poiss tõmbas suure sõõmu õhku ja pistis oma pea vee alla. Ta vaatas igas suunas ringi, kuid ei näinud midagi. Anet polnud kuskil.
Külm hakkas noormehe külgedelt pitsitama ja ta keha nõudis, et ta võimalikult kiiresti veest väljuks. Kuid ta ei saanud ju minna, kui Anet kuskil ei olnud.
Noormees tõusis pinnale ja ahmis suuri sõõme õhku, mis nüüd tundus veel jahedam ja tegi ta kopsudes haiget.
Max üritas kasutada seda osa temale sünnist kaasa antud võimetest ja leida kiirelt seost õhu ja vee vahel, mis laseks tal vee all olla piisavalt kaua, et Ane leida.
Kuid paanika ei lasknud tal mõelda. Ta kartis uppuda ja iga sekund, mis ta mõtles, oli Ane vee all. Kui ta kohe ei lähe, siis ei ole neil kummalgi võimalust.
Seega ta lihtsalt kujutas ette mullikest õhuga oma pea ümber ning sukeldus.
Kus on Clara?! oli tema paaniliseks mõtteks.
Ja siis nägi ta kuskil, palju sügavamal, väikest valgust, nagu leegikest. See pidi olema Ane, tema tuli oli ainus, mis saanuks ka vee all põleda.
Ning Max rapsis jalgadega, sukeldudes sügavamale, et neiule järgi jõuda. Ta imestas isegi, et tal veel õhk otsas ei olnud, kuid selle üle juurdlemiseks polnud eriti aega, ta lähenes valgusele, mis järve põhjapoolt paistis.
Ja järsku läks see leek heledamalt põlema. Ning Max nägi kohutavat looma. Elukal olid pikad limased kalmaarikombitsad, kuid kalmaari see nüüd küll olla ei saanud. Tal oli selleks liiga palju teravaid hambamoodi asju. Jumal, neid oli kolm rida, kõik üksteise taga. Ja silmad. Need silmad, mis asusid täiesti suvalistes kohtades ja helkisid punaselt.
Ning kombitsad, jälle kombitsad, mis olid mässitud Ane ümber, kui nad vaikselt aina sügavamale vee alla laskusid. Max hõljus mitu hetke kivistunult oma kohal. Kuid siis avanesid Clara silmad. Ta silmad olid nii valged, paanilised kui tema suu avanes hääletus karjes.
Ja see pani noormehe liikuma. Ta ujus tüdrukule järgi ja hakkas kombitsaid tema ümbert lahti sikutama.
Kuid see ilmselgelt ei meeldinud järvekoletisele, kes nüüd omakorda ka Maxi ümber end mässima hakkas. Noormees oli paanikas ja üritas end vabastada. Miks ei olnud tal jalas teksapükse, mille taskus oli tal pisike nuga? Ta pidi end lahti saama ja pinnale tõusma ja tegema seda kohe.
Samal ajal aga Clara lõpetas rabelemise ja isegi vees oli näha, kuidas tüdruk lõdvaks vajus.
Anel oli õhk otsa saanud.
Pealkiri: Nähtamatu Värav - Nõiatari tütar 
20/6/2011, 00:24
