Ühel igaval õhtul otsustasime sugulasega kirjutada midagi lühijutu sarnast. Alustus teemaks valisime peo. Niiet mõne jaoks võib see olla tavaline ''läbujutt'', lihtsalt hoiatan ette. Aga muidugi oleks tore, kui te leiaksite aega ja loeksite :)
On reede. Jõudsin just sõbrannade Kaisa ja Meriliniga klassiõe Triinu sünnipäevale. Minu suureks üllatuseks on siin väga palju rahvast. Jutu järgi pidi tulema umbes 20, aga nüüd ringi vaadates ütleks, et siin on vähemalt poole rohkem.
Võtame köögist joogid ja seame end diivanile, kus istuvad kaks noormeest. Hakkame rahvast uurima. Minu jaoks on siin paljud tuttavad näöd, Triinu on siiski mu klassiõde. Peatusime pikemalt ühe tüdruku juures, kellest Kaisal oli lugu rääkida. Lugu jäi pooleli kuna üks meie kõrval istuv poiss hakkas sõprust looma. Esimesena võttis ta sihikule minu. Rääkis meelast juttu ja kutsus mu jalutama. Appi, eieiei, ainult mitte mind. Ütlen talle viiskalt ära ja juba keelitab ta Kaisat. Tegelikult polnud poisil ju midagi viga, aga pidu on veel noor. Aega läks, aga asja sai, poiss suutis Kaisa nõusse saada ja nad lähevad jalutama. Hakkasime Meriliniga koolist ja trennist rääkima, kui järsku hüppas meie vahele rõõmsameelne tütarlaps. Jah, ma juba teadsin oma saatust ette, see on Merilini parim sõbranna ja nüüd jään ma jutust kõrvale. Nii oligi. Ma lähen kööki, et mahla võtta.
Võtan mahlakannu kätte ja mõtle endamisi:''mahlakann ja nii raske.'' Hakates kallama läheb alumine äär laua vastu ja kann libiseb käest. Braavo, äparduste kuninganna on sündinud! Mahlakann lendab maha ja kõik mahl on maas. Otsin lapi ja hakkan mahla koristama. Heites pilgu diivani poole, näen, et diivanile jäänud tundmatu poiss hakkab köögi poole tulema. On nüüd veel seda vaja, et pean piinlikuse kätte ka surema?! ''Hei, Tuhkatriinu! Vajad abi?''Heidan pilgu maha ja lausun abipaluvalt:''ära just ei ütleks,''ning saadan poisile ühe naeratuse. Ta vastab samaga, ning võtab lapi ja hakkab kapiääre alt mahla pühkima.
Istume diivanil. Merilin oli oma sõbrannaga kuskile ära läinud. Vaikus. Järsku lendab diivani ette põrandale selili võõras poiss ja talle kargab turri teine võõras poiss. Selili lennanud poiss virutab teisele poisile vastu nägu. Rahvas hakkab diivani ja kaklejate ümber kogunema. See oli kohtuav, mida nad tegid ja ma tõin kuuldele valju ohke. Mu kõrval istuv poiss, kes aitas mul koristada, haaras mu käest.
Väljas on mõnus kevadtuul. Kõnnime üksteise kõrval sõnagi vahetamata. Järsku tunnen oma pihus kätt. Mm, see on nii õrn ja soe. Me ei räägi midagi, lihtsalt jalutame. Tunnen taskus vibreerimist. Ei pea just sensitiiv olema, et mõistatada, kes helistab-ema muidugi. Ikka veel sõnagi ütlemata näitasin poisile mobiiliekraani, ta noogutas. Vastan. Ema on rõõmus kuuldes, et kõik on korras ja et mul on väga tore. Järgneb pikk moraal mulle keelatud asjadest ja mulle kohustatud asjades. Kõne lõppu ütles ta midagi ebatavalist-Ma armastan Sind! Olen imestunud kuna ta ei ütle kunagi midagi niisugust, kuid vastasin samaga ja panin telefoni taskusse. Jõudsime parki ja istume ühele pingile. Poiss räägib sellest kuidas ta teab sünnipäevalast Triinut, küsis ka minult seda ja ma rääkisin oma loo ära. Sääseb muutuvad juba talumatuteks ja hakkab külm. Hakkame tagasi Triinu juurde kõndima.
Ma kuulen jooksmist, sahinat ja sügavat valuohet, ning mu peos pole enam sooja kätt. Vaatan selja taha ja näen kaugusesse jooksmas tumedat kogu. Sulen silmad. Pisarad hakkavad voolama. Vaatan ta nägu- see on lumivalge ja ilmetu, kuid siiski minu jaoks kõige armsam. Hakkan jooksma. Mu peast jookseb läbi miljon mõtet: mis oli poisi nimi, kas ma meeldisin talle... Kõik läks tumedaks, kohutav kannatamatu valu, pimedus ja ma ei tunne enam midagi.
Järgmine päev võis ajalehest lugeda: Eile öösel kella kahe ajal pussitati pargis 17-aastane noormees, ning paar meetrit eemal sõiduteel hukkus, ilmselt auto alla jooksnud, 16-aastane tüdruk.
Pealkiri: Alguse lõpp 
26/6/2011, 22:10
mind huvitab, kuidas sa seda jätkad 
