Drop Dead Gorgeous

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

KOHUTAVALT lühike, I know, aga see on selline sissejuhatus, mis ei tohikski pikem olla

I OSA

Pikk punaste juustega umbes 40-aastane naine vaatas kulmu kortsutades mustakstõmbunud taeva poole ning otsis mustast nahkkotist välja sinise vihmavarju. Ta lõi selle kiiruga lahti ning hetke pärast algas paduvihm. Naine mühatas ning seadis sammud auto poole, mis tee ääres ootavalt peatunud oli. Naine pani ohkega vihmavarju uuesti kinni, eelnevalt seda veidi saputades, ning prantsatas musta Mercedesesse.

"Täielik koerailm," porises naine vihaselt ning raputas oma eredaid juukseid, mis tegelikult polnud sugugi märjaks saanud.

"Margot," naeratas roolis istuv mees tervituseks ning vajutas gaasipedaali. Naine, keda mees Margot'iks oli kutsunud lasi ennast lõdvaks ning libises mustal nahkistmel madalamale.

"Kuidas päev möödus?" välgutas mees hambaid. Margot kergitas kulmu ning vastas mõne hetke pärast: "Imelik, et sa küsid, Fred, aga üllatavalt hästi, arvestamata seda, et sa kenasti pool tundi hiljaks jäid."

Mees raputas pead ja muigas üleolevalt: "Ikka omas repertuaaris, või mis? Kogu aeg närid mu kallal. Kui sa nii väga teada tahad, siis ma vist leidsin sulle uue kliendi."

"Tänan sind muidugi väga, aga ma saan ka ise hakkama," nähvas Margot ning lisas: "Sa võid mu siin maha panna, ma lähen edasi jalgsi."

Mees peatus kuulekalt ning punajuukseline naine hüppas autost välja, hoo pealt vihmavarju jälle lahti tehes. Mees muigas omaette ning kihutas siis minema, olles äärpealt Margot' poriga täis pritsinud. Naine turtsatas.

"Margot Thompson, kas see olete teie?" küsis kare mehehääl järsult. Naine peatus ning vaatas näkku laiaõlgsele, pruunide lokkis juustega pikale mehele, kes Margot'it huvitatult seiras.

"Jah, see olen mina. Ja teie olete...?" päris naine vastu.

"Mina olen Peter Banks. Ma olen teid kaua otsinud. Teie kontoris öeldi mulle, et läksite lõunale Frieda kohvikusse, nii et ma mõtlesin teid otsima tulla, aga saatuse tahtel leidsin teid juba varem," seletas Peter, püüdes murelikule näole midagi naeratuse taolist manada. Margot noogutas ning küsis edasi: "Ja kas teil oli minu otsimiseks ka põhjus?"

Banks tegi suured silmad ning lausus kaalukalt: "Kas te polegi siis eradetektiiv Margot Thompson?"

Naine raputas juukseid ning naeratas siis: "Mina see olen. Ehk te tuleksite minuga koos kontorisse ning räägiksite mulle tee peal juhtunust?"

Peter noogutas ning astus naise järel mööda märga asfaltteed tolle töökoha poole.

Pealkiri: Re: Drop Dead Gorgeous 28/6/2011, 19:49

Wow! Paar kirjaviga ehk oli, aga ei viitsi neid enam üles otsida. Igatahes. Üllatavalt lühike - No kes mina seda rääkima olen eksole? - sissejuhatuse kohta. Pane tähele, et raamatutes on ju ka sissejuhatused tihtipeale pikemad, kui need paari-kolme realised peatükid. But, jätka! Detektiivi stoorit polegi ammu lugeda saanud ja see siin tundub päris huvitav.
Pealkirja järgi otsustades mõtlesin ma "Ooh! Jälle vampiirijutt!" Ja lugedes tuli välja, et hoopis ebatüüpiline detektiivijutt. Nagu enne ütlesin. UUT!

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

II OSA

"Ma nüüd kohe ei tea, kuidas alustada... Mm, minu 23-aastane tütar leiti kuu aega tagasi surnult oma korterist. Keegi oli teda pussitanud," püüdis Peter häält rahulikuks sundides seletada.

"Kuu aega?" kergitas Margot kulmu. Mees noogutas rutakalt ja lisas: "Ma oleksin varemgi teid leidnud, kuid kogu see politsei küsimustele vastamine ja matused ja muu võttis oma aja."

"Parem hilja kui mitte kunagi," pomises Margot ning nähes mehe küsivat pilku päris ta: "Ja kas mingit tõestusmaterjali leiti? Kas kedagi kahtlustatakse?"

Peter turtsatas pahuralt, tuletades veidi meelde solvunud kooliplikat, ning lausus siis väärikalt: "Kui oleks leitud tõestusmaterjali, poleks ma teie juurde tulnud. Tõestusmaterjal ei valeta kunagi. Kahjuks on politsei meie ajal väga alla käinud ja nad ei leidnud sündmuskohalt midagi. Nende sõnul oli see "puhas töö". Kah mul asi!"

Margot köhatas, et varjata kerget muiet ning ütles siis, kerge lõbusus hääles: "Noh, vaadake, ega tõestusmaterjal alati kurjategijani vii. See võib olla tehistõestusmaterjal, et kellelegi varju heita, mõistate?"

Peter raputas pead ning tahtis midagi vastu öelda, kuid Margot pistis kiirelt vahele: "Aga kas te ise ka kahtlustate kedagi?"

Mees võpatas vaevumärgatavalt ning küsis siis kahtlustavalt: "Mis see minu arvamus asjasse puutub? Teie asi on välja uurida, kes mõrva toime pani; mina pole kellegi detektiiv, vaid lihtsalt kaupluseketi omanik."

Margot peatus hetkeks, et mehele tõsiselt otsa vaadata, pistis siis vasaku käe taskusse ja sõnas: "Kas te tahate, et ma mõrvari leiaksin, või mitte?"

Peter ehmus veidi, ning vastas siis mõne hetke pärast, ise jalalt jalale tammudes: "Muidugi tahan."

"Siis tehke, palun, minuga koostööd ning vastake lihtsale küsimusele: kas te kahtlustate kedagi?"

"No muidugi kahtlustan. See oli nagunii tema poiss-sõber, Jan. Nad elasid vahepeal minu tütre, Allison'iga koos, aga ühel öösel tuli Allison minu juurde, üleni sinikaid ja vermeid täis, ja rääkis midagi sellest, et Jan olevat teda purjuspäi peksnud. Noja otse loomulikult kolisid nad pärast seda kumbki tagasi oma koju. Aga Allison oli nii õrn, ta andestas juba kuu aja pärast, ja nad hakkasid jälle koos olema, aga päris kokku Allison Janiga kolida ei tahtnud," jutustas Peter ning vaatas tähendusrikkalt Margot'd, justkui oleks tahtnud kiita saada.

"Muidugi on täiesti kohutav, et Jan Allisoni läbi peksis, kuid kas te arvate tõesti, et Jan oli võimeline tapma Allisoni? Ja et tema motiiviks võis olla see, et neiu ei tahtnud temaga kokku kolida?" kergitas Margot kulmu, mille peale Peter tähendas: "Eks teil võib ju õigus olla, kuid mina olen veendunud, et see oli see väike värdjas Jan."

Vahepeal olid Margot ja Peter jõudnud neljakorruselise beežika hoone juurde, mis paduvihma pärast hallikas näis olevat. Kõik maja aknad olid varjatud tumedate ruloode abil ning suure ja raske tammepuust ukse ette viis kitsas kivitrepp, mida piiras hele käsipuu. Margot vajutas väikesele nupule 4 ja vastas heledahäälelisele "Jah?" kiiresti: "Sydney, Margot siin. Ma jätsin võtmed oma lauale, lase mind sisse."

Kõlas käre piiks ja naine avas väikeste raskustega ukse, astudes trepikotta. Talle järgnes paari hetke pärast Peter, kes kärmelt jalgu pühkis ning küsivalt köhatas.

"Ah, jah, minu kontor asub neljandal korrusel," sõnas Margot vaid ning kiirustas mööda väga puhtaks küüritud helepruuni treppi ülespoole.

Neljandal korrusel leidsid Peter ja Margot end suure läbipaistva ukse eest, ning Margot avas Peterile kergelt ukse, sõnades: "Koridori lõpus paremal on minu kabinet. Ma tulen otsekohe."

Peter noogutas ning seadis sammud koridori lõppu, samal ajal kui Margot keeras nurga taha ning istus. Ta kavatses oodata 15 minutit ning siis järsult kabinetti astuda, et näha, mis sorti klient see Peter õieti oli.

Pealkiri: Re: Drop Dead Gorgeous 4/7/2011, 16:22

Äge. Mulle meeldis.
Vaata, et sa siis ruttu uue osa paned eks? :)

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

Nojah, seekordne osa ei keskendu päriselt juhtumile, aga mis siis. Vaheldust on ka vaja. Ja Jake'i nimi ei pärine mitte Twilight'i Jacobist, vaid Jake Gyllenhaal'ist :)

III OSA

Margot astus kontsaklõbinal kohvimasina juurde ja trummeldas sõrmedega vastu läikivat pinda, kuni masin surisedes plastiktopsi täitis. See kohvimasin oli lihtsalt liiga aeglane. Ja kohv maksis kaugelt liiga palju. Ja kogu see kontor oli nii väike ja surus Margot'le peale. Ja kõik kaastöölised olid nii närvesöövad, ning detektiivitöö samuti. "Stress," mõtles Margot kuuma kohvi rüübates ning kõrvetades oma keele sedavõrd, et ta oleks peaaegu kiljatanud. Kurat.

"Margot!" kuulis naine heledat rõõmsat häält ja võpatas kergelt. See oli tema kolleeg Katie, üks nooruke algaja, kes oli sedavõrd kohmakas, et talle ei usaldatud ühtki juhtumit. Ta täitis midagi sekretäriosa taolist. Margot hingas sügavalt sisse, pööras end Katie poole ning naeratas pingutatult.

Katie oli 22-aastane blondide juustega lühike tüdruk, kellel olid helerohelised silmad ning kes kandis alati kontorissetulekuks liiga lühikesi seelikuid ja liiga sügavate dekolteedega pluuse. Tüdruk oli kohutavalt naiivne ja primitiisete vaadetega maailmale; vahel võis Katie minna nii vastikult rõõmsameelseks, et Margot'l tekkis tahtmine tüdruk ära kägistada. Ja otse loomulikult avaldas see väike kaitsetu naiivsusehunnik meestele muljet. Nii prototüüpidele vastav.

"Jah?" pressis Margot võimalikult head nägu tehes välja. Katie kukkus Margot'd kohe kallistama ning sädistas: "Mis sa arvad, kas ma saan varsti mõne juhtumi ka? Ma õudselt tahaksin end tõestada, ma tean küll, et ma suudan. Ma ei karda verd ka enam."

Margot neelatas ning naeratas siis hapult: "Ah, muidugi, ma võin sellel teemal ülemusega rääkida." (Muidugi mitte, lisas ta mõttes.)

Katie läks näost särama ning Margot'le tundus, et tüdruk hakkab iga hetk vastkasvanud saba liputama.

"Aga jah, ma pean täna veel..." jätkas Katie ja järgnevat sõnadevoogu Margot enam ei kuulanud. Ta rüüpas mõtlikult kohvi ning silmitses ruumi teises otsas kapi juures seisvat Jake'i, kes hoidis käes samasugust kohvitopsi nagu Margot'gi ning lobises elavalt pika mustajuukselise Lily'ga. Margot tundis, kuidas tema hästihoolitsetud küüntega sõrmed pigistavad kohvitopsi liiga tugevasti ning märkas viimasel hetkel, et kohv hakkab üle äärte voolama. Ta kohendas seelikut ning heitis punased juuksed selja taha.

"Sul on kohutavalt ilusad juuksed, mis šampooni sa kasutad?" kostis Margot kõrvu Katie hääl. Margot vastas kiiresti midagi ning suunas pilgu kontrollimatult jälle Jake'i poole. Mees oli temast umbes paar aastat vanem ning nägi oma vanuse kohta liigagi hea välja. Nagu Margot'gi enda vanuse kohta. Jake'il olid pruunid lühikesed juuksed, ja ei ühtki halli karva, mis sellise töö jooksul juba ammu oleks pidanud välja lööma; hallid silmad ning peaaegu märkamatu kühmuga nina; paaripäevane kare habe ning sportlik keha. Ja mis kõige haigettegevam, kuid ka kõige köitvam: ta ei pööranud Margot'le üldse tähelepanu, kuid samas ka Katie'le mitte. Kuigi Margot oli päris mitu juhtumit silmapaistvalt hästi lahendanud, ei olnud ta Jake'ilt kordagi kuulnud midagi rohkemat, kui "Kena."

See polnud alati nii. Vahel juhtus, et Jake ja Margot läksid töölt samal ajal ära ning vahetasid mõne sõna. Noil hetkedel tundus, et nad on väga lähedased, kuid juba järgmisel päeval võis Jake Margot'st mööduda naist tervitamata.

Sel hetkel tõstis Jake kohvitopsilt silmad ning märkas Margot'd. Ta noogutas tervituseks ning pöördus otsekohe tagasi vestluse juurde. Margot ohkas vihaselt ning sõnas ikka veel lobisevale Katie'le: "Vabanda, aga minu kabinetis ootab mind üks klient."

Katie noogutas mõistvalt ning kihutas järgmise inimese juurde. Margot pöördus kohvimasina juurde ning mõtles endamisi: "Võta veel kohvi, see rahustab sind; võta veel kohvi, see rahustab sind." Topsik sai kiiremini kui varem täis ning Margot marssis sirge seljaga ruumist väja koridori, kordagi tagasi vaatamata.

Kabinetti astudes leidis Margot Peter'i toolil istumast, käed süles kokku pandud. Ruum oli täiesti korras ning midagi polnud puudutatud. Margot istus kergendust tundes musta läikiva laua taha ning tõstis ühe jala üle teise.

"Niisiis. Rääkige mulle nüüd, palun, rohkem oma tütre ning tema lähedaste ja tuttavate kohta," sõnas ta ning haaras laual seisvast pliiatsitopsist kalli pastaka, avades samal ajal kausta ning pühkides mõtetest Katie ja Jake'i. Vähemalt mõneks ajaks.

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

Ootasin ja ootasin ja ootasin vastukaja, aga kuna seda ei tulnud, otsustasin siiski veel ühe osa üles panna

IV OSA

Peter köhatas kergelt ning alustas, sõrmi vastu lauda trummeldades: "Khm... Ma ei oska tegelikult eriti midagi rääkida, nimelt ei olnud mul oma tütrega just lähedased suhted. Isegi pärast tema ema surma ei muutunud ta minuga lähedasemaks. Ainus, mida ma tean, on see, et tema parim sõber oli üks temast aasta vanem tüdruk Jenny."

Margot vaatas kulmu kortsutades mehe närviliselt tõmblevaid sõrmi ning vangutas eneselegi märkamatult pead. Ta ei suutnud mõista, kas mees närvitses seetõttu, et oli seisnud silmitsi kallite inimeste surmaga, või oli tema hingel midagi räpasemat.

"Kus teie tütar töötas?" järgnes kiire küsimus. Peter jättis trummeldamise ning pistis vasaku käe nimetissõrme küüne suhu, et seda kergelt närida. Ta hääl kõlas veidi kindlamalt, kui varem, kui ta vastas: "Me ei suutnud Allisonile ülikooliharidust pakkuda, nii et ta solvus meie peale ning otsustas raha ise teenida... Ma ei olnud sugugi sellise otsuse pooldaja, aga minu Allison oli väga kangekaelne. Ma ei kujuta lihtsalt ettegi, et ta võis midagi sellist teha, siiani tuleb vastikustunne peale..."

"Kas võiks, palun, täpsemalt?" segas Margot vahele, ise vastust juba aimates.

"Ta töötas klubis," vastas Peter. Margot noogutas, kuid küsis täpsustamiseks üle: "Kas tantsijana?" Peter võpatas ja raputas ägedalt pead: "Mis te nüüd, ma poleks elu sees meie perele sellist häbi lubanud! Tantsijana! See oleks olnud veel hullem, kui tema töö baariteenindajana."

Margot suutis suure vaevaga turtsatust tagasi hoida. See mees siin ei olnud kohe kindlasti terve psüühikaga. Varsti tuleb keegi ja ütleb, et Peter on põgenenud vaimuhaiglast ning ta tuleb sinna tagastada, ning et tal pole kunagi naist ja last olnud. Margot ohkas ning noomis iseennast. Paratamatult oli olemas inimesi, kes hoidsid kümne küünega kinni oma sotsiaalsest staatusest ning üleüldisest arvamusest. Ning paratamatult oli olemas inimesi, kes hoidsid kümne küünega kinni sotsiaalsest staatusest, mis oli alla igasuguse arvestuse ning üleüldiselt arvamusest, mida polnudki olemas.

Peter tõusis järsu istukile ning krahmas Margot laualt puuraamis foto. "Kas need on teie vanemad?" päris ta pealtnäha siira huviga. Margot noogutas ning sõnas: "Ma sooviksin juhtumi juurde tagasi pöörduda." Peter noogutas, pani foto tagasi ning ütles kiiresti: "Muidugi, muidugi."

"Kas Allisonil oli tööl pingeid?" päris Margot edasi. Peter raputas pead ning laiutas käsi: "Nagu ma ütlesin, ei olnud me Allisoniga kunagi lähedased. Ma ei tea tema suhetest ega pingetest mitte midagi."

Margot ohkas vaevukuuldavalt ning lükkas siis Peteri ette paberilipiku, lisades: "Kirjutage siia palun Allisoni töökoha aadress, Jenny kontaktandmed ning politseiniku, kes juhtumiga tegeles, nimi samuti, kui mäletate."

"Muidugi ma mäletan seda väikest idiooti, kes minu tütre surma kohta peale ebatäpse aja midagi välja uurida ei suutnud!" pomises Peter ning kirjutas vihaselt ning kiiruga mõne rea. Margot noogutas ning sõnas: "Jätke oma visiitkaart, ma helistan teile, kui midagi selgub, või kui mul on vaja teilt midagi juurde pärida."

Peter koukis rinnataskust väikese hõbedase kaardikese ning lisas siis: "Mulle Allisoni asjus küsimuste esitamiseks helistada pole mõtet: ma juba ütlesin, et mul pole tema elust mingit informatsiooni."

Margot ei öelnud midagi, viipas vaid ukse poole ning noogutas vastuseks Peteri hüvastijätule. Kohe, kui uks mehe taga kinni langes, vajus naine sügavale nahktugitooli sisse ning ohkas sügavalt. Üks järjekordne ükskõikne isa, kes püüdis detektiivi palgates jätta muljet, justkui oleks ta olnud tütrega tahtnud lähedane olla, kuid too oli ta eemale tõuganud. Peteri enda närvilisus oli iseenesest samuti kahtlane.

Keegi koputas õrnalt Margot kabineti uksele. Naine ajas kohe selja sirgu, kohendas oma pluusi ning hüüdis: "Astuge edasi!" Uks avanes ning sealt hakkas paistma Katie blond juuksepahmakas. Margot hingas sügavalt sisse ning luges mõttes kümneni, et tüdrukut mitte välja visata.

Katie tippis kiiresti Margot laua ette toolile, heitis jala üle põlve ning kädistas: "Arva ära, mis juhtus?"

Margot üritas teha uudishimulikku nägu ning raputas erutust teeseldes pead. Katie nägu säras, kui ta pahvatas: "Ma sain oma esimese juhtumi! Ühel vanaproual suri kass ära, ja keegi ei tea, miks! Kujutad ette, kui huvitav!" Umbes sama huvitav, kui vahtida kolm tundi järjest, kuidas puu on ühe koha peal ja tõepoolest ei liigu paigast, mõtles Margot ärritunult, naeratas siis napilt ja ütles: "Nooh, ma õnnitlen sind! Ma ju ütlesin, et küll ka sina juhtumeid saama hakkad!" Kui lapsikult ebaküps, lisas ta mõttes.

"Ooooota. See pole kõik. Ma teen selle auks laupäeval enda juures nagu... noh, peo või nii. Tule ka kindlasti, eks? Ma kutsusin kõik ülejäänud juba ka," itsitas Katie, jättes ennast esimest korda pilve tõmmanud koolitüdruku mulje. Margot noogutas tuimalt, peas vaid üks mõte: kui see tüdruk juba ära läheks!

"Noh, jah. Rohkem ma vist ei tahtnudki," sõnas Katie solvunult, ilmselgelt mõistmata, kuidas küll Margot tema elevust ei jaganud. Margot vaid noogutas veel kord ning lootis, et laupäevasel peol Jake on.

Vaevalt oli uks Katie järel kinni vajunud, kui Margot püsti kargas ning akna juurde astus. Ta ei suutnud mõista, miks peaks selline noor tüdruk nagu Katie kutsuma temasuguse keskealise naise mingile peole, kus Margot polnud viibinud juba rohkem kui 10 aastat. Ainus põhjus, miks punajuukseline detektiiv otsustas siiski peole minna, oli see, et see võis olla lisavõimalus Jake'iga kohtuda.

Mõne minuti pärast pööras Margot end kannapealt ringi ning hakkas laua poole tagasi minema, kui tema pilku püüdis miski, mida võis märgata vaid selle nurga alt, kus Margot parasjagu seisis.

Laual lebas väike märkmik, millest Margot oli lehekese välja rebinud, et Peter sinna kontaktandmeid kirjutaks. Märkmiku taga seisis seesama puuraamis foto Margot'st ning tema vanematest, kuid naise seisukohalt vaadates märkas ta pisikest paberilehte. Ta astus lähemale ning voltis lehe lahti. Sinna oli keegi Peterile sarnaneva käekirjaga värisevate sõrmedega kirjutanud:

"Aidake mind! Kardan, et mind võib tabada sama saatus, mis mu tütartki. P"

Pealkiri: Re: Drop Dead Gorgeous 23/7/2011, 22:28

Okei, tegevus toimub raudselt välimaal, sest nimed nagu Katie ja Jake ja Peter ei ole eestipärased, aga kust kurat Margot tuli siis? : D Mitte vihaselt, ma lihtsalt imestan, et Margot on hoopis teistsugune nimi. Aga suva nendest nimedest.
Katie tundub ka jalustrabavalt idiootne. Noh, nagu lasteaialaps. Aga karismaatiline tegelane vähemalt.
Ja nõmedalt põneva koha peale lõppes ära ka. *pouty face* UUT, HEA OLI! (A)

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

Mul polnud mingit ideed peategelase nime suhtes, mis oleks neutraalne, mitte nagu tüüpilised Jessica, mis juba nii ära leierdatud on; või Mia, mida igal pool kasutatakse ka jne, ja mulle meenus mingi arvutimäng Supple, kus Margot oli olnud Razz

Aga aitäh sulle Very Happy

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

Mul tuli täna hommikul lihtsalt LIIGA hea üllatusmomendi mõte seoses Katie'ga. Aga see tuleb alles järgmises, mitte selles osas. Igal juhul, loodan, et see osa on teile meeltmööda :)

V OSA

Margot vaatas veidi murelikul ilmel konarlikke tähti ning pidas aru, kas Peter oli kirja jätnud selleks, et päriselt abi saada või selleks, et endalt kahtlusi eemale viia. Samas võis mees olla lihtsalt paranoiline.

Margot haaras laualt oma koti ning astus rutakal sammul kabinetist välja. Ta pidi juhtumiga kiiremas korras tegelema, et ka Peter ohvriks ei langeks. Naine saputas järjekordselt oma juukseid ning ohkas, taunides omaenda harjumust.

Poole koridori peal kohtas Margot jälle Katie't. Talle hakkas juba jääma mulje, et tüdruk jälitab teda. Ta manas näole lahke naeratuse ning küsis sammu aeglustamata: "Mis nüüd juhtus?"

Katie naeratus oli laiem kui kunagi varem, kui ta rõõmsalt teatas: "Ma sain oma elu esimese juhtumi! Ühel vanaproual suri kass ära, ja keegi ei tea, miks! Kujutad ette, kui huvitav!"

Margot kortsutas kulmu ning küsis segadusseaetult: "Kas sa üritad minus deja-vu'd tekitada?" Katie vaatas Margot'd mõistmatult ning sõnas siis: "Mul pole aimugi, mida sa öelda tahad, aga igal juhul ma korraldan laupäeval enda juures peo, nii et tule kindlasti, eks?"

Margot vaatas ehmunult, kuidas Katie blond juuksepahmakas eemale keksles ning raputas siis pead. Tüdruk oli tõesti suure emotsionaalse vapustuse saanud, et juba unustama kippus, et oli oma suuruudistest rääkinud. Kontsaklõbin saatjaks, astus Margot edasi väljapääsu poole, unustamata heita pilk kohvimasina poole. Jake'i seal polnud.

Tunni aja pärast jõudis Margot suure majalahmaka juurde, mis jättis mulje, otsekui oleks selle ehitanud paari päevaga keegi väga oskamatu. Ehitis oli tellistest, mis olid mustaks võõbatud, ning hoolimatu töö pärast koorus värv kohati. Mõnes kohas olid tellised halvasti paigutatud ning selle pärast olid maja lääbakalt kõver, meenutades Pisa torni. Seinad olid täis kuulutusi ja plakateid kaks aastat tagasi toimuvatest pidudest ning sissekäigu ees seisev prügikast oli hakanud lootusetult üle ajama juba mitu nädalat tagasi.

Margot väristas õlgu ning püüdis ennast tulutult veenda, et ehitis ei kuku iga hetk kokku. Kuigi oli ilmselge, et klubi sellisel varaõhtusel kellaajal ei tööta, otsustas ta proovida ning koputas võimalikult tugevasti vastu mõranenud klaasust. Seestpoolt kajas tema koputus tuhmilt vastu ning peagi kostusid kellegi sammud. Läbi pesemata klaasi ei olnud küll eriti hästi näha, kuid figuur tundus kuuluvat turskele mehele, kes kehaehituse poolest oleks sobinud turvameheks, kui ta seda muidugi ka tegelikult polnud.

Ukselukk klõpsatas ning uks läks vaikse kriuksatusega lahti. Margot leidis end silmitsi seisvat temast tubli 15 cm pikema tumedajuukselise mehega, kes teda kahtlustaval pilgul seiras.

"Mis teil vaja on?" küsis mees madalal häälel ning pani käed rinnale risti. Margot naeratas sapiselt ning vastas: "Kas selle... koha omanik on siin?"

Mees kergitas kulmu, justkui tahtes öelda, et Margot vanustel naistel pole sugugi vaja kohtuda klubiomanikuga, kuid ta ütles siiski: "Jah, on küll. Ja teie olete...?"

Seekord otsustas Margot esineda iseendana ning teatas: "Detektiiv Margot Thompson. Öelge oma ülemusele, et olen siin Allison Banksiga seoses."

"Allison?" küsis turvamees, kerge huvitatusevarjund hääles. "Mis temaga on? Ta pole oma kuu aega end tööl näidanud. Me juba muret... Ülemus on ta juba töötajate nimistust maha tõmmanud, aga meil on vaja Allisoniga ühendust. Tema telefon ei vasta ning muud me tema kohta ei teagi."

"Allison tapeti kuu aega tagasi, kas te ei arva, et see võikski olla tema puudumise põhjus?" sõnas Margot ning imestas, kuidas tüdruk sai tööle mindud oma aadressit teada andmata.

Turvamees kahvatus, aga väga kergelt, ning sõnas siis: "Muidugi, ma kohe lähen teatan härra Taylor'ile. Astuge edasi, ma kutsun teid."

Margot noogutas, mõeldes, et perekonnanimi Taylor on tuttav, kuid samas väga levinud; ning astus hoonesse, väga äratallatud tumesinisele vaibale. Tuhmil kontsaklõbinal astus ta paar sammu edasi, leidis enam-vähem istumiseks vastuvõetava baaripuki ning maandus elegantselt kõrgel istmel, endamisi riieldes, et ta polnud oma aastatepikkuse töö jooksul suutnud leida midagi vähem lapsikumat, kui "Detektiiv Margot Thompson".

Mõne minuti pärast naases turvamees ning teatas: "Minge selle koridori lõppu, trepist üles ja vasakule. Suur tammepuust uks."

Margot noogutas jälle ning seadis sammud trepist üles. Hoone välimus ei paranenud, ning Margot tundis, et tahab sellest kolkast juba rutem välja pääseda. Peagi jõudis ta suure tumepruuni ukse ette ning koputas vaikselt. Teiselt poolt kostis hääl: "Sisse!" ning Margot avas ukse.

"Margot! Ma arvasingi, et see olete teie!" kuulis Margot kellegi ähmaselt tuttavat häält.

Hiiglaslikus nahast tugitoolis istus kiilanemisele kalduv mees, kellel olid näokarvadest alles vaid helehallid lühikesed vuntsid. Tema laubal oli vaid paar, kuid väga sügavat kortsu ning helesinised silmad olid veidi tuhmunud. Mees välgutas huuli kaardades oma hõredaid hambaid ning viipas enda vastas seisvale toolile: "Istuge, istuge! Millega ma saan kasulik olla?"

Margot'l kulus mõni hetk, et meelde tuletada, kust ta meest tunneb, ning siis meenus talle: Daniel Taylor oli lahkunud detektiiviagentuurist päev pärast Margot' tööleasumist, ning kuna see oli toimunud aastaid tagasi, ei olnudki Margot meest kohe ära tundnud. Daniel ise oli aga Margot'st tõenäoliselt kuulnud mõne töölise käest, kellega ta varem läbi käinud oli. Daniel oli pühendunud baariteenindaja, aastate jooksul oli ta kogunud raha, saanud suure päranduse ning klubi endale ostnud. Nii oli vähemalt kirjas ajalehes, mida Margot mõne aasta eest lugenud oli.

Margot istus ettevaatlikult toolile ning viipas juuksed selja taha: "Ma tahtsin küsida Allison Banksi kohta."

Daniel võttis laualt kaks klaasi ning pudeli viskiga, valades professionaalse liigutusega klaasidesse väikese koguse vedelikku.

"Ei, ei, ma ei võta," raputas Margot kiirelt pead. Daniel muigas ja sõnas: "Te peate seda proovima, see on üks eriti hea ja vana eksemplar." Margot ohkas ning võttis siis pakutud klaasi vastu.

Daniel rüüpas lonksu viskit ning ütles siis: "Allison, Allison. Mis ma ikka öelda saan? Me keegi ei tea temast eriti midagi. Ja pealegi pole ta juba kuu aega tööl käinud. Kyle ütles midagi tema mõrvamise kohta? Kas sellepärast te oletegi siin?"

Margot noogutas ning palus pilguga meest, et too jätkaks. Daniel hingas aeglaselt sisse ning lausus: "Kahju tüdrukust, kahju.Noh, nagu ma juba ütlesin, ei teadnud keegi Allisonist midagi peale selle, et ta oli kohutavalt suure potentsiaaliga tööline ning et talle tuli igal õhtul töö juurde vastu tema poiss, Jan oli vist tema nimi. Kuulsin, et ta oli tüdruku kord läbi peksnud. Aga see laabus. Üldiselt Allisoniga probleeme polnud, nii et mina ei saa tõenäoliselt kuidagi teid aidata. Kui, siis ehk ainult sellega, et minu arvates on mõrvar kindlasti Jan."

Margot kuulas tähelepanelikult ning tegi paar märget. Seejärel tõstis ta pea ning küsis: "Aga teised Allisoni tuttavad? Kas ta sai mõne siinse töötajaga hästi läbi?"

"Oi," naeratas mees, "Allison sai kõigiga hästi läbi. Ja ma mõtlen seda tõsiselt. Ta meeldis sõna otseses mõttes kõigile, kuigi keegi temast peaaegu midagi ei teadnud. Kõige paremini sai ta vist läbi Patricia ja Tomiga. Nad töötavad siin samal ajal: esmaspäeval, reedel ja pühapäeval. Ma tean küll, et te seda küsinud oleksite," muigas Daniel ning jõi viski lõpuni, ise nägu kergelt krimpsutades.

"Aga kas on võimalik, et keegi teda kadestas?" suunas Margot meest. Daniel kehitas õlgu. "Kui minu käest küsida, siis ma ei usu. Või kui kadestaski, siis varjas ta seda väga oskuslikult."

Margot tegi veel ühe märkme ning tõusis siis püsti. "Aitäh," sõnas ta ning nähes, et mees vaatab küsivalt tema joomata viskit, haaras ta klaasi ning kummutas vedeliku ühe lonksuga sisse. "Aitäh veel kord," noogutas naine ning kõndis kabinetist välja, saatjaks Danieli mõistmatu pilk.

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

Muutsin pealkirja :) Algne tundus liiga ... ma ei tea, ebasobilik ühesõnaga.
Nüüdses pealkirjas on rõhk sõnal "dead" ( ei saanud kursiivi kasutada pealkirjas Sad

)

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

Ahjah, lisaks veel seda, et ma sõidan nüüd suvilasse laupäevani, ja väga kena oleks, kui selle ajani siia mõni kommentaar tekiks (A) Very Happy

Ja meisterdasin midagi valmis ka Razz

( vajutage :) )

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

*januneb kommentaaride järele*

Pealkiri: Re: Drop Dead Gorgeous 4/8/2011, 17:36

Mulle meeldib uus pealkiri rohkem. (:
Ja kirjeldused on ilusad. Vsjo. Mulle meeldib ja uut. (a)

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

Vabandan, et nii kaua uut osa pole olnud, aga mul oli selline omamoodi loomekriis selle loo suhtes. Lihtsalt kuidagi ei edenenud Aga igal juhul, uus osa on nüüd siin ja valmis :) Loodan, et meeldib

VI OSA

Margot seisis riidekapi ees ning püüdis leida midagi, mis ei oleks liiga eeskujulikult ametlik. Enamjaolt oli tema kapp täis ärikostüüme: seelikuid ning pintsakuid, või siis koduseid sprodiriideid. Naine tundis end noore koolitüdrukuna, kes läheb esimesele kohtingule, ning turtsatas. Ta tõmbas kapisügavustest välja veidi kulunud välimusega miniseeliku, mida ta juba kuid polnud selga pannud, ning tumepunase pluusi, mis paljastas ringikujuliselt osa seljast. Margot heitis pilgu oma riietumissaginas segamini läinud toale, ohkas, märkas siis, et kell on juba palju, ning tõmbas jalga põlvedeni saapad ja selga sügismantli.

Katie kortermaja juurde jõudes tundus Margot'le, et valju muusikat on isegi tänavale kuulda. Tal polnud aimugi, miks polnud naabrid veel politseid kutsunud, kuid ta raputas pead, et mõtted eemale ajada, ning astus paraadnaust pirtsakalt avades rämedahaisulisse koridiori. Seinad olid täis joonistatud kõiki kehaosi, isegi neid, mida anatoomiaõpik ei tundnud ning oli tunda veidi läppunud alkoholihaisu, mis on nii iseloomulik kõigile 9-korruselistele vanematele kortermajadele.

Olles lõpuks üles roninud arvukatest trepiastmetest (lift oli otse loomulikult katki ning krigises kurjakuulutavalt, mistõttu Margot ei tahtnud riskida), jõudis naine Katie korteriukse taha, mis tundus muusikast lausa vappuvat. Oli kosta naerupahvatusi ning ninna tungis tugev suitsulõhn, mida Margot mõnuga sisse tõmbas. Ta oli suitsetamise ammu maha jätnud, kuid selle lõhn pakkus talle ikka veel omamoodi mõnu.

Linki katsudes selgus, et uks on lukust lahti, ning Margot astus ettevaatlikult sisse. Koridor oli täis mantleid, jopesid ja kingi, mis kõik läbisegi nagidesse ning põrandale visatud olid. Margot vaatas segadust kulmu kortsutades pealt ning viis oma mantli lõpuks kööki, kus ta selle tooli peale asetas.

Köögis istus aknalaua peal kaks Margot'st umbes 20 aastat nooremat inimest- poiss, kes vaheldumisi oma õlupudelist rüüpas, suitsumahve tõmbas ning tema vastas istuvat blondi itsitavat ja siidrit kulistavat naist suudles. Margot tegi tahtmatult iroonilise näo ning põgenes köögist elutuppa.

Sinna oli kogunenud suurem osa külalismassist. Nooremad tantsisid, vanemad, enamjaolt Margot kolleegid, istusid kokkupressitult väikesel kollakaspruunil diivanil, ning paistsid nägude järgi mõtlevat, mida nad Katie juures teevad. Margot leidis pilguga kohe Jake'i, kes talle noogutas, kuid pööras siis pilgu kohe tagasi tantsijatele. Margot hingas sügavalt sisse, sest ta ei tahtnud minna Jake'i juurde ning jätta endast järelejooksiku muljet, mistõttu ta otsis pilguga Katie't. Viimast leidmata keeras ta otsa ringi ning läks elutoast välja.

Koridoris põrkas Margot kellegagi kokku, ning enne, kui ta jõudis midagi öelda, kuulis ta tuttavat häält: "Margot!"

See oli Fred. Margot polnud teda näinud üleelmisest päevast saati, kui mees ta keset tänavat autost välja lasi.

"Fred! Mis sa siin teed?" küsis Margot imestunult. Mees irvitas ja ütles: "Ma tunnen Katie't. Ta töötas kunagi minu kodupoes."

"Ahsoo," sõnas Margot ning vihastas endamisi. Kõik mehed, keda ta tundis, teadsid ka Katie't. See oli enam kui imelik.

"Nojah, ma pean edasi minema," lisas Margot kiirustades ning kavatses edasi minna, kui Fred tal käest haaras ning ütles: "Ega see tänav pole, kus sa edasi lähed ja mind enam ei kohta lähiajal. Oota, ma panen oma mantli kuhugi veidi normaalsemasse kohta ja siis ma liitun sinuga. Ma ei tea kedagi, ja Katie't ka ei paista kusagil läheduses olevat."

"Noh, siis saadki uusi tutvusi, mina sinuga siin venida ei viitsi," kähvas Margot plikalikult, kuid Fred ei lasknud tema käest lahti. Mees muigas ning riputas oma mantli ettevaatlikult viimase imekombel vabaks jäänud nagi külge.

"Ma tahtsin sinuga äkki meie suhetest rääkida," ütles Fred õrritavalt ning Margot pööritas silmi: "Fred, mida sa ajad? Meil pole kunagi suhteid olnudki."

"Suhted võivad olla ka sõbralikud, vaenulikud, või mida iganes," kergitas Fred kulmu ning raputas siis oma tumedad juuksed vihmaveest puhtaks.

"Sel juhul on meie suhted äärmiselt külmad ning vajalikud vaid töö alal," üritas Margot mehele vastu panna. Talle ei meeldinud mees päris kindlasi mingis romantilises mõttes, aga tema juures oli midagi paeluvat, midagi, mis takistas naisel kätt vabaks tõmbamast.

Fred muigas jälle ning noogutas siis. "Kui sulle sellised suhted kõige rohkem istuvad, siis palun väga. Probleem on lihtsalt selles, et sa ei soovinud minuga ka töö alal suhelda. Nii et tuleb leida mingi muu ala."

"Okei. Aita mul Katie üles leida."

Margot ja Fred leidsid Katie eest magamistoast. Ta karjus parajasti endast paar aastat vanema mehe peale, ning hetkel, kui Margot ja Fred tuppa sisenesid, virutas ta mehele päris kõvasti rusikaga näkku. Mees kiunatas, haaras näost ning tormas toast välja. Katie märka Margot'd ja Fredi ning tema näol peegeldus korraks metsikus, seejärel ehmatus. Margot lükkas Fredi kiiruga ukse taha ning lähenes Katie'le.

"Mis juhtus?" päris ta üllatunult. Katie prantsatas voodile ning sobras veidi värisevate kätega kotis. Ta leidis sealt topsikese, mille kaane ta kiiruga avas ning närviliselt seda pea alaspidi raputama hakkas. Sealt ei tulnud midagi. Topsik oli tühi.

Margot vaatas imestunult ning veidi šokeeritult Katie tegevusi, ning kui tüdruk hakkas juba sõrmedega topsi ronima, et sealt midagigi leida, haaras ta Katie'l käest ning laksas kergelt käega talle vastu põski.

"Katie! Halloo, kas sa kuuled mind?" uuris Margot käskiva häälega. Katie silmad rändasid veidi aega närviliselt mööda tuba ning peatusid lõpuks Margot silmadel, piieldes naist arglikult. Ta noogutas aeglaselt. Ta paistis veidi rahulikum olevat.

"Kas sa nüüd räägiksid ka, mis toimub?" küsis Margot veidi pehmema häälega. Katie hingas sügavalt sisse ja püüdis alustada: "Ma... ma sündisin ühe haigusega. Ma unustasin juba ammu ära, mis haigus see oli, aga... Point oli selles, et ma kippusin kõike unustama ja sellest hoolimata oli mul kogu aeg lausa ebanormaalselt hea tuju. Aga kui keegi mind narrima hakkas, võisin ma päris vägivaldseks kätte minna. Mu vanemad otsisid ravi, ja nad leidsid mingid... tabletid. Kui ma neid võtsin, muutusin ma päris normaalseks, aga kerged sümptomid jäid ikka alles. Kõik pidasid mind selle pärast väga naiivseks ja ma tundsin end kohutavalt, nii et ma püüdsin võimalikult paljude inimestega suhelda..."

Margot'le oleks keegi otsekui taskulambiga silma sihtinud. Algul oli kõik pime, aga siis läks järsult valgeks, ning algul ei suutnud ta midagi mõista, kuid kui silm valgusega kohanes, hakkas naine tasapisi mõistma. See seletas kõik. Katie oli lihtsalt unustanud, et ta oli juba vaadanud, kas tabletid on otsa saanud või mitte, ja see mees, keda ta enne lõi...

"Kes see mees oli?" küsis Margot vaikselt. Katie kehitas kergelt õlgu. "Ma ei tea. Keegi tõi ta kaasa, ta tuli siia, kus ma üksi istusin, ja ma reageerisin üle."

"Ja kust sa tabletid saad nüüd uued?" päris Margot jälle. Katie vaatas talle algul imestunult otsa ja ohkas siis: "Ahjaa, ma ju just rääkisin sulle kõik ära. Õigus küll. Ma põgenesin vanemate juurest hiljuti, sest nad tahtsid mind kuhugi haiglasse anda, et mind põhjalikult uuritaks ja mingeid eksperimente ja ma ei tea mida tehtaks. Nad ei tea, kus ma olen, aga nad saadavad ühele kokkulepitud aadressile, kui ma palun, tablette. Ma peaks neile sõna saatma..."

Margot neelatas tahtmatult ning raputas pead. See oli nagu mingi Santa Barbara seriaal juba.

Mõne minuti kestel istusid naised vaikides kõrvuti ja vahtisid tuimalt ette. Siis tõusis Margot püsti ning viipas Katie'le kutsuvalt.

"Tule. Me peame selle sõna su vanematele võimalikult kiiresti saatma," sõnas ta.

Koridori läbides kohtas Margot Fredi pilku, kes veidi irooniliselt mantlid naistele selga aitas, kuid Jake'i Margot ei silmanud. Ta võttis Katie'l emalikult käest ning nad astusid koos öisesse sügisõhku.

» The Walking Dead