Koera elu on kurb (Lühijutt)

HOIATUS: Nõrganärvilistel mitte lugeda! Tekitab sõltuvust ja ajab nutma!

Saadan teile siit taevast oma jutu. Jutu, mida peetakse ilmselt naljaks, aga tegelikult on see õpetlik jutt minust ja mu vendadest-õdedest. Palun uskuge ja võtke seda jutukest arvesse!

See kõik algas ilmselt ühel pahal kevadhommikul, kui mina sündisin. Ma olin veel nõrk ja mu silmad olid kinni. Sel hetkel ei näinud ma oma õdesid ega vendi. Ei kuulnud ka.

Mu ema toitis meid oma piimaga. Selle valge joogiga, mis meie kõhud täis söötis ja magama pani. See oli hea.

Kuu aja pärast viidi meid suurde klaaskasti. Mind, mu 2 õde ja 3 venda. Meid oli kaks kolmes kastis.

Iga päev käisid inimesed, kes vastu klaaskasti näppudega toksisid. Salamisi lootsin, et nad ostavad mu ära ja ma võin rahus edasi elada. Seda ei juhtunud. Lõpuks olin ma viimane Chihauhua.

Müüja toitis mind ja rääkis minuga. Ta võttis mind vahel kastist välja ja näitas teistele. Ühel päeval juhtuski see, et mind osteti ära. Kaunis kuldkiharatega tütarlaps ja tema vanemad.

Ta võttis mu hellalt sülle, nagu oleksin ma tema oma laps ja hoidis mind kindlalt. Mind viidi mu uude koju ja pandi kohe pessa, mis kamina juures asus. See oli mõnus soe.

Tüdruk, kelle nimi oli Stefany, käis minuga iga päev jalutamas. Ja nii mööduski 3 aastat. Me käisime regulaarselt arsti juures. Ühel arstilkäigul vaatas arst minu käppi ja avastas sealt mingisuguse haiguse.

„Tal on düsplaasia,“ ütles arst.

See on liigesehaigus. Nii mul tulidki valud, ma ei saanud ennast liigutada. Tahtsin mängida oma perenaise, Stefanyga, tahtsin joosta, nagu teised koerad ja tunda elust mõnu.

Aga ma ei saanud. See oli võimatu. Minust oli saanud haiglane koer. Ja ma polnud veel 9 aastanegi. Alati, kui mul valud olid, ma niutsatasin. Püüdsin ennast liigutada, aga mu puusadest lõi läbi lõikav valu, mida tundes ma kohe pikali tagasi viskusin.

Ühel päeval olin väga elevil, sest mind pandi autosse. Me sõitsime pool tundi, kuni peatusime kliiniku ees. Arvasin, et see on tavapärane kontroll ja me läksime sisse.

Mind viidi arsti kabineti ja Stefany võttis mu sülle. Mulle meenus kohe see päev, kui ta mind ostis. Ta hoidis mind sama õrnalt, kui siis. Tundsin ta pisaraid enda kasukal ja püüdsin ta nägu lakkuda. See tekitas valu, aga lakkusin ikkagi.

Arst võttis nõela enda kätte. Nõela otsas oli tuup, kus sees oli sinine vedelik. Tundsin oma alakehas sutsatust ja mu keha muutus täiesti tuimaks. Silmad vajusid kinni, aga hoidsin neid pärani, sest tahtsin veel teda näha. Näha Stefanyt.
Seal ta oli. Ta nuttis kõva häälega ja ütles: „Ma armastan sind Rich! Ma tõesti armastan sind!“ Ma niutsatasin ja lakkusin ta kätt. Ta hoidis mind ikka veel süles. Pisarad langesid ja mina magasin.
Igavesti!