Gertu elu

Tere. Kahtlesin, kas hakata siia kirjutama järjekat või mitte, aga otsustasin, et proovin siis ära. Olen alles algaja järjejutu kirjutaja, seega ootan teiepoolseid arvamusi, et ennast parandada. Mul ei pruugi see kõik hästi välja tulla. Mul pole seda veel ette kirjutatud kuhugi ja ma ei teadnud missugusesse alafoorumisse teha uus teema ja sellepärast otsustasin selle esialgu siia teha... eks siis näis, mis teemaline jutt see tuleb.

Gertu elu # 1

Oligi kätte jõudnud üks parimaid päevi 17-aastase Gertu elus, vähemalt nii arvas ta esialgu. Gertu kolis täna Inglismaalt koos oma ema ja isaga tagasi oma sünnimaale, Eestisse. Linnaks valiti Tallinn. Gertu lootis unustada kõik vanad halvad mälestused ja alustada uut ja paremat elu enda. Gertu oli tegelikult pooleldi eestlanna ja pooleldi inglanna- tema ema Maria oli eestlanna, isa Max aga inglane. Eestist kolisid nad ära siis kui Gertu sai 5-aastaseks. Gertule õpetati nii inglise kui ka eesti keel juba väiksena hästi selgeks, tänu eesti keele oskusele sai Gertu oma kooliteed Tallinnas jätkata. Kuna oli parasjagu suvi, siis ei tulnud Gertul veel kooli pärast muretseda. Gertu ja tema pere kolisid ilusasse ja suurde majja, mis oli hea asupaigaga. See oli neil ennem ette planeeritud ja ka mööbel oli varem sisse ära tellitud ja paigaldatud tänu Maria Tallinnas elavatele sugulastele. Uude koju jõudes jäi üle vaid enda vähesed kaasavõetud asjad lahti pakkida ja siis uut elu nautima hakata.

Kui Gertu oli oma asjad lahti pakkinud ja tuppa ära paigutanud, otsustas ta jalutuskäigule minna. Ta läks parki, mis asus kodu lähedal. Gertu istus kiigule ja jäi ümbruskonda imetlema. Siis märkas Gertu kaugemalt lähenevat poissi, kes 5 minuti pärast kiikuteni jõudis ja Gertu kõrval asuval kiigul istet võttis.

"Ilus ümbrus, kas pole?" küsis tundmatu poiss Gertult.

"Jah, eks ta ole jah." vastas Gertu.

"Marcus," ütles poiss ja ulatas käe Gertule.

"Gertu," vastas Gertu poisile kätt ulatades.

"Oled siin kandis mingi uus või?" küsis Marcus.

"Jah, täna alles kolisin." sõnas Gertu.

"Sellepärast siis istudki siin üksi? Mulle tundus imelik, et nii kena tüdruk üksinda pargis konutab." ütles Marcus.

"Jah, kolisin Inglismaalt Eestisse ja mul pole siin Eestis ühtegi tuttavat." jutustas Gertu.

"Gertu, sa tundud tore tüdruk olevat ja mul on hea meel, et meie nüüd sinuga tutvusime. Kas sa ei tahaks homme peole tulla? Saaksid uusi sõpru ja..." küsis Marcus.

"Tahaksin küll. Kuid nüüd soovin ma koju tagasi minna ja end välja puhata." ütles Gertu.

Marcus ja Gertu vahetasid veel telefoninumbreid ja siis hakkas Gertu kodupoole sammuma. Kodus vestlesid Gertu vanemad Gertuga enda tööst. Nad olid endale restorani ostnud ja nad hakkavad juba homme restorani pidama. Gertu oli vanemate üle väga õnnelik, et nad leidsid endale hea äri, mis toob palju raha sisse. Gertu sammus õnnelikuna enda tuppa ja jäi peagi magama. Hommikul ärkas Gertu küllaltki hilja. Ta jooksis kiirustades trepist alla esimesele korrusele kööki. Seal ootasid teda ema, isa ja laua peal pannkoogid meega.

"Vabandust, et nii hilja ärkasin." ütles Gertu.

"Pole midagi kallike, pannkoogid on veel soojad. Võta istet ja hakka sööma." ütles ema Maria.

"Olgu pealegi." ütles Gertu ja tegi nii nagu ema ütles.

Kui Gertu oli ära söönud, läks ta tagasi oma tuppa, kus hakkas ta end eelseisvaks peoks ette valmistama- sobivad riided, meik, korrastatud juuksed. Nende asjade peale läks Gertul oma 2 tundi, kuid tulemus oli rohkem kui hea. Seejärel tegi Gertu kõne Marcusele.

"Tsau, Marcus. Siin Gertu." ütles Gertu rõõmsalt.

"Tsau!" vastas Marcus.

"Pidu toimub ikka?" küsis Gertu.

"Ikka jah. Tule kella viieks parki, siis lähme koos edasi peole. Nõus?" küsis Marcus.

"Sobib!" vastas Gertu ja lõpetas kõne.

Kell oli saanud 15:30 ja Gertu otsustas linnas ära käia, kuna aega oli piisavalt. Võrreldes Londoniga oli Tallinnas väga vähe rahvast ja Gertule meeldis see. Gertu jalutas vanalinnas, hüpates samas läbi mõndadest poodidest. Gertu leidis endale kaks pluusi ja ühed püksid. Siis otsustas ta ema ja isa restorani minna, mis asus samuti vanalinnas. Restoran oli väga suur ja paistis juba kaugelt silma. Gertu astus restorani sisse.

"Gertu!" hüüdis ema üllatunult Gertut märgates.

"Tsau. Kuidas läheb siin?" küsis Gertu

"Hästi, rahvast käib siin palju ja seega teenime me arvatust rohkem. Meie palgatud kokk on samuti väga tubli ja kliendid kiidavad toite." ütles ema

Gertu tellis friikartuleid viineritega, sõi need ära ja läks siis parki, kuhu ta jõudis kell 16:55. Marcus ootas juba seal ja nad asusid peokohta teele.

Hea, et sulle meeldis. :) Eks ma siis jätkan. :)


Gertu elu # 2

Peagi jõudsid nad kohale. Gertu ees seisis küllaltki ilus maja. See oli ülerahvastatud ja sealt kostis vali tantsumuusika. Marcus lasi uksekella ja ukse peale saabus kohe üks noormees.


"Karl, see on Gertu. Gertu, see on Karl." tutvustas Marcus neid kahte.


"Terekest, Gertu!" ütles Karl ja kallistas Gertut. Gertu vastas samaga.

Siis siseneti majja. Marcus, Gertu ja Karl olid alguses ühes seltskonnas, aga pärast tutvus Gertu ka teiste peolistega. Peagi olid Gertul uued sõbrad, kellega sai lähemalt tutvutud ja mõne aja pärast tundis Gertu paari inimest juba väga hästi. Samuti vahetati telefoninumbreid, et ikka veel koos kokku saada. Karl, Marcus, Liisa, Tom, Oliver ja Mia- need olid nüüd uued Gertu sõbrad ja sõbrannad.

"Gertu, läheks tantsiks?" küsis Marcus.

"Olgu." ütles Gertu ja järgnes Marcusele. Nad tantsisid kuni ühe hea loo lõpuni ja läksid siis tagasi teiste juurde. Gertu istus diivanil, oma uute sõprade kõrval, ta oli nüüd õnnelik. Möödusid tunnid istudes sõprade kõrval, lobisedes, juues alkoholi ja kuulates muusikat. Varsti sai kell 22:30. Gertu tegi Marcusele ettepaneku koju minna.

"Ei, miks nii vara?" küsis Marcus.

"Ma ei saa ennast nii täis juua, kuna ma lähen pärast ju koju." ütles Gertu.

"Suva, tule minu juurde, Gertu." pakkus Marcus. Gertu nõustus pakkumisega ja nad jäid veel kauemaks peole.

"Gertu, kus sa elad?" küsis äkki Mia.

"Männi tänaval." vastas Gertu.

"Ma teadsin! Ma nägin kui te kolisite. Muideks meie maja asub teie majast kaks maja vasakule poole, nii et saame koos õues käia siis." ütles Mia säravalt.

"Väga hea ju!" ütles Gertu. Mia noogutas vaid.

Kui kell tiksus 00:35 peale, läksid Gertu ja Marcus ära Marcuse koju. Ta elas majas, mis asus pargile üsna lähedal. Marcusel ei olnud kedagi kodus, ta kinnitas, et elab üksinda. Nad läksid elutuppa, kuhu Marcus Gertule magamisase tegi ja seejärel läks Marcus ise enda tuppa magama. Hommikul ärgates märkas Gertu esimese asjana seda, et Marcus magas ta kõrval.

"Marcus? Mida sa minu kõrval teed? Sa pidid ju enda toas magama." küsis Gertu ehmunult.

Mul on valmis kirjutatud ka neljas osa, aga lisan siia esialgu ainult kolmanda osa. Ootan rohkem arvamusi!

Gertu elu # 3

"Asi on selles, et sa meeldid mulle Gertu." ütles Marcus.

"Aga miks sa pead mulle niimoodi lähenema, et tuled öösel järsku minu kõrvale magama? Marcus, see ei meeldi mulle." ütles Gertu.

"Ma saan aru, et see on kahtlane, aga ma olin ju öösel purjus ja ma ei taibanud seda. Aga Gertu, sa meeldid mulle päriselt." sõnas Marcus.

"Marcus, kahjuks sina mulle ei meeldi. Vabandust. Ma peaks vist minema." ütles Gertu ja võttis oma asjad ja läks koju. Kodus polnud kedagi. Gertu hakkas muusikat kuulama ja mõtles Marcuse öeldud sõnade peale. Tõsi oli see, et Gertule ei meeldinud Marcus. Gertule meeldis näha Marcust kui sõpra. Kuna kodus oli Gertul igav, otsustas ta nüüd oma uue sõbra Tomi välja kutsuda. Tom oli Gertu arvates päris nägus. Peagi olidki nad koos õues, istusid pargipingil ja jõid siidrit.

"Kaua sa siis peol olid?" küsis Gertu.

"Ma jäin ööseks sinna majja ja pidu kestis ikka suhteliselt kaua, kella 4ni umbes. Kuna sa üldse oma boyfriendiga lahkusid?" küsis Tom.

"Mis boyfriendiga? Mul pole boyfriendi, ma olen täitsa vaba ju." ütles Gertu naerdes.

"Tõesti? Ma mõtlesin, et sul on Marcusega suhe." ütles Tom naerdes.

"Jah ma olen vaba ja mul pole Marcusega suhet." ütles Gertu.

"No kui ma seda oleksin teadnud, oleksin su kohe eilsel peol ära sebinud." sõnas Tom naerdes. Gertu ainult naeris selle peale, kuigi ta lootis, et ehk nii Tom teebki.

"Mis naerad? Oled nõus või?" küsis Tom.

"Millega?" küsis Gertu arusaamatult.

"Sa suhteks oleksid valmis?" küsis Tom otsekoheselt.

"Sinuga muidugi." ütles Gertu ja seal nad suudlesidki esimest korda.

"Äkki tuled täna minu juurde? Mul ema ja isa nagunii lubavad. Siis saaksin sind neile tutvustada ka." pakkus Gertu.

"Olgu pealegi." nõustus Tom ja siis nad asusidki teele Gertu juurde. Gertu läks koju saabudes kohe msni. Seal hakkas temaga rääkima Marcus.

Marcus says: Gertu, miks sa mulle nii teed?

Gertu says: Mis asja sa ajad?

Marcus says: Ma nägin sind täna Tomiga suudlemas. Kas teie vahel on midagi?

Gertu says: Jah, me oleme nüüdsest paar. Mis see sinusse puutub?

Marcus says: Miks sa mulle nii teed? Sa ju tead, et ma armastan sind.

Gertu says: Aga mina armastan Tomi! Armastust kellegi vastu ei saa maha suruda! Minu armastus kuulub Tomile! Nii see on ja jääb!

Gertu ja Tom ärritusid Marcuse peale ja seetõttu logis Gertu msnist välja.

"Marcus armastab sind?" küsis Tom.

"Jah. Aga mina mitte! Mina armastan sind musi!" vastas Gertu ja suudles Tomi.

Varsti tutvus Tom ka Gertu vanematega ja peale seda vaatasid Gertu ja Tom koos filmi ja jäid magama, üksteise kaisus. Kui Gertu ja Tom olid hommikul ära söönud, otsustasid nad õue minna. Nad läksid mere äärde, kus nad käisid ujumas ja veetsid rannaliival lebades aega. Peagi helises Gertu telefon.

"Jah!" vastas Gertu.

"Tere! Me helistame haiglast. Kas te tunnete inimest nimega Max Williams?" küsis hääl telefonis.

"Mis temaga juhtus? Palun öelge kus haiglas ta on, ma kohe tulen sinna. Ta on mu isa." küsis Gertu paaniliselt. Gertu sai teada, et tema isaga juhtus liiklusõnnetus ja ta sai ka teada kus haiglas ta isa on. Gertu puhkes nutma, kuid Tom hakkas kiirelt asju kokku pakkima ja nad hakkasid kiirustades haiglasse minema. Poole tunni pärast jõudsid nad haiglasse.

"Vabandust. Kus palatis on Max Williams?" küsis Gertu infoletist.

"Palat number 192, see asub haigla teisel korrusel." vastas naine infoletist.

"Aitäh." sõnas Gertu ja nad kiirustasid teisele korrusele ja otsisid palati üles. Gertu palus Tomil, et ta ootaks palati ukse taga. Gertu tahtis isaga kahekesti kohtuda. Tom võimaldas seda talle.

Kas on mõtet üldse jätkata? Tundub, et lugejaid ei ole.

Wooooohh, slow down, girl...
Milline kiirus.
Kuidagi liiga... naiivne tundub kogu see lugu: Gertu kolib Eestisse, juba kohtub mingi tüübiga, kes kutsub ta ülla-ülla mingile prallele. Seal kohtub ta teistega... Siis saab ta omale selle Tomi, kellega käima hakkab... Muide see väide oli ka veider, et "(mingid nimed).., kes olid nüüd Gertu uued sõbrad."
Äkki ma olen ajast maha jäänud, aga ma küll inimesi oma sõpradeks ei pea kui ma nende läbule satun ja neid esimest korda näen
Ja üldse, et Marcusele kohe see Gertu meeldima hakkab ja... et Gertu isaga õnnetus juhtub ja... et Gertu ja Tom juba suudlesid ja Marcus nüüd a'la armukadetseb... See kõik on liialt kiire... Ja üldse, et juba mingi nii suur armastus... Ma tõepoolest lugesin vahel suu lahti.

"Palat number 192, see asub haigla teisel korrusel." vastas naine infoletist. Mind natsa häirisid ka sellised otsekõne laused. Sõna 'korrusel' järgi võiks olla ikka koma.

Kui sa võtaksid hoogu maha ja ei kuhjaks sündmusi ja eluarmastuse leidmisi üksteise otsa, oleks see jutt võib-olla isegi täitsa põnev omal moel. Praegu tundub, et ülejärgmise osa lõpus helisevad Tomile ja Gertule juba pulmakellad...
Võib-olla olen ma liialt karm, kuid... selline on minu arvamus hetkel. Topi siia veidi rohkem tegelaste mõtteid, sõnasta neid selgelt ja korralikult, tee kõik, et vestlused ja muu selline oleks ja tunduks loomulik.

Ma soovitaks sul valjusti lugemist proovida... Kui osa valmis, loe see endale valjusti ette. OLULINE on rahulik tempo. Tänu sellele peaksid kuulma/nägema, mis kohad vajavad veidi kõpitsemist. Sellisel juhul saad sa, vähemalt peaksid saama juttu veidi loomulikumaks siluda.

olen täiesti nõus Audreyga!
mulle algus isegi meeldis, aga kui lugesin kolmandat osa, siis see rikkus minu jaoks kõik ära, kolmandat päeva eestis ja juba sihuke armastus, veidi naeruväärne

Kui lugesin sinu, Audrey, postitust sain isegi aru, et mul on liiga kiire tempo. Kuna mul oli juba 4.osa ennem valmis kirjutatud, siis seda enam muutma ma ei hakka. Üritan siis alates viiendast postitusest tempot maha võtta, kui sellega hakkama saan.



Gertu elu # 4

"Issi! Mis sinuga juhtus? Ega sul midagi väga hullu viga pole?" küsis Gertu nuttes, kui ta oli palatisse sisse astunud.

"Gertu, tütreke. Nii hea, et sa siia tulid. Üks väga halb inimene sõitis punase tulega üle ristmiku ja põrkus minu autoga kokku. Ma pean paari minuti pärast operatsioonile minema ja kui see operatsioon õnnestub, siis saan ma terveks, aga kui ei õnnestu, siis ma ei tea mis minust saab." ütles isa, pisarad silmis.

"Issi, sa pead terveks saama. Palun! Võitle minu ja ema nimel!" ütles Gertu ja puhkes nutma. Sel hetkel tuli sisse mitu arsti ja isa viidi minema operatsioonisaali. Gertu ja Tom läksid operatsioonisaali ukse taha ja jäid sinna ootama Gertu isa operatsiooni lõppemist.

"Vabandust, et tülitan, aga soovitan teil koju minna, kuna operatsioon võib kujuneda isegi üle 8 tunni pikkuseks. Me teavitame teid telefoni teel kui operatsioon on lõppenud." ütles üks arst Gertule ja Tomile. Nad võtsid arsti nõuannet kuulda ja läksid Gertu koju. Gertu teavitas juhtunust ka emale, kes sulges restorani ja saabus kiirelt koju, oma tütrele toeks. Tunnid möödusid aeglaselt ja piinavalt nii Gertu emale kui ka Gertule endale. Tom üritas Gertut maha rahustada ja seda ta ka natukene suutis. Kell sai juba 22:00, aga kõnet polnud ikka veel tulnud ja Gertu otsustas Tomi koju ära saata. Tom oli sellega nõus. Kui kell sai 23:05, hakkas Gertu telefon helisema. Gertu vastas koheselt.

"Jah!" ütles Gertu.

"Kas Max Williamsi tütar kuuleb? Helistame haiglast." küsis arst.

"Jah. Kuidas mu isal on? Kas me võime teda vaatama tulla?" küsis Gertu.

"Tal on väga kriitiline olukord. Me võime ta iga hetk kaotada. Te võite haiglasse tulla muidugi, aga see ei ole hea mõte teda kriitilisel ajal külastada." ütles arst ja kõne lõppes. Gertu rääkis ka emale telefonis räägitu ära ja nad läksid koheselt haiglasse. Nad läksid palat number 192 ukse taha, koputasid uksele ja astusid sisse. Seal isa lamaski, palatis oli ka üks järelvalve arst.

"Kas ta on ärkvel?" küsis ema Maria arstilt.

"Ei ole, ta pole narkoosist toibunud veel." vastas arst.

"Olgu. Me siis ootame siin, kuni ta ärkvele tuleb." ütles Maria ja Gertu noogutas vaid kaasa.

Nad ootasid tunni, teise tunni, kolmanda tunni, neljanda tunni, kuni Maria otsustas arstilt küsida: "Kas ta juba narkoosist toibuma ei peaks?"

Arst läks korraks Maxi juurde, viskas pilgu aparaatidele, mis olid Maxiga juhtmete kaudu ühenduses ja ütles siis: "Mul on kahju, aga Max on langenud koomasse. Koomast välja tulemine võib võtta isegi mitmeid kuid. Te võite lahkuda, kuna me teavitame teid telefonitsi tema olukorrast."

Maria ja Gertu lahkusid haiglast ja läksid koju, mõlemal pisarad silmis. Nad olid mõlemad murest murtud, nad kartsid isa pärast, nad kartsid teda kaotada. See oleks olnud neile mõlemale katastroof. Kodus läks Gertu enda tuppa magama. Hommikul kontrollis ta kohe telefoni, et ega haiglast helistatud pole. Keegi polnud helistanud.
Gertu otsustas terve päeva üksinda kodus veeta. Järgmisel päeval otsustas Gertu emale restoranipidamisel appi minna, töö eest sai ta tasu ka. Sellest järgmisel päeval helistati haiglast, et Max oli koomast välja tulnud ja et ta saab kodusele ravile. Gertu ja Maria käisid Maxil haiglas järel ja läksid koos koju. Nad olid taas õnnelik perekond.

Ma jään väga viiendat osa ootama, kuid ma lihtsalt pean jälle vigisema hakkama.

Minu meelest ei ole dialoogid/ üksteise kõnetamine loomulik. Mind häiris näiteks see isa öeldud jutt. Et mingi paha mees. Sellist juttu või pisikesele lapsele rääkida, et oh mingi paha mees tegi seda mulle, mitte peaaegu täiskasvanud tüdrukule.

Ja üks asi veel, minu meelest oleks palju loomulikum olnud see, kui isa poleks Gertule vatrama hakkanud seda pikka teksti. Mitte ükski isa ei tahaks oma tütart niimoodi piinlema panna. Pigem nad pehmendaksid asjaolusid a'la "Kullake, kõik on hästi. Ma saan terveks", mitte et ma ei tea, mis siis saab kui ma ei saa terveks...
Äärmisel juhul räägiks Gertu isa oma abikaasale täit tõde või nii...

Oh ja lõpp...

Hommikul kontrollis ta kohe telefoni, et ega haiglast helistatud pole. Keegi polnud helistanud.

Suhteliselt sõnakordus Oleksid võinud viimase asemel kasutada midagi muud või see üldse kõik ühte lausesse toppida...

Mis seal ikka siis... Ootan AEGLASEMA arenguga järgmist osa... :) Aga ära pooleli jäta, eks? Ma lihtsalt... katsun ausa kommentaariga veidi nõu anda või nii

Nii, kirjutasin ära viienda osa, lugesin läbi ja kontrollisin üle. Ma ei oska öelda, kas see osa tuli nüüd paremini välja, kuigi mulle tundub, et ka sellel on suhteliselt kiire tempo. Ma vist ei oska enda vigu parandada...

Gertu elu # 5

Max pidi 2 nädalat kodus tervenema ja ta ei tohtinud ennast füüsilise tööga väsitada. Seega otsustas Gertu oma isa asemel restorani tööle minna. Järgmisel hommikul ärkaski Gertu kell 8 ülesse ja kell 9 avasidki Maria ja ta tütar söögikoha. Tööpäev möödus Gertule natukene ebameeldivalt. Nimelt oli ta ettekandja ja ta pidi kokku puutuma mõndade tülikate meesklientidega. Kui Gertu oli ühele umbes 30-aastasele mehele kausi boršisupiga ette kandnud, alustas viimane neiuga vestlust.

"Mispärast sa sellises kohas töötad? Mul oleks sulle palju parem ja tasuvam töö pakkuda." ütles mees.

"Aitäh pakkumast, aga ma pole huvitatud." vastas Gertu.

"Oled sa kindel? Ma võin sulle oma numbri jätta, kui sa peaksid kunagi rahaliselt hätta jääma." ei jätnud mees Gertut rahule.

"Ei, mul pole vaja." ütles Gertu enesekindlalt, aga 5 minuti pärast oli tal siiski telefonis olemas Silveri-nimeline kontakt, sest mees ei jätnud jonni.

Gertut kutsuti ka õhtusöögile, aga ta keeldus sellest. Temal oli olemas Tom. Tööpäev lõppes kell 22:00, siis läksid nad emaga koju ja sõid ja läksid magama- nii möödus Gertul iga tööpäev. Pärast kahte töönädalat oli Gertu jälle vaba ja sai nüüd rohkem aega kallimaga veeta. Pealegi sai Gertu 250 euro võrra rikkamaks. Kuna oli kätte jõudnud reede õhtu, tegi Gertu kõne Tomile ja leppis kokku koha ja aja kus kohtuda. Tunni aja pärast istusidki nad kahekesi pargipingil, õhtu oli soe ja romantiline. Gertu tundis ennast poisi embuses väga hästi, tema tunded Tomi vastu olid siirad. Poiss aga ei tundunud olevat nii siiras kui Gertu, ta oli närviline ja ta mõtted olid kellegi muu peal. Tüdruk tundis seda.

"Tom, mis sul viga on?" küsis Gertu äkitselt.

"Mis mõttes? Mul pole midagi viga." vastas poiss kiirustades.

"Tom, ma saan ju aru, et kõik pole endine. Sa pole enam selline nagu alguses." ütles tüdruk.

"On küll, sa lihtsalt kujutad seda endale ette. Kõik on ju korras, kallis." ütles Tom ja kallistas Gertut.

Gertu ei tüütanud sellel õhtul enam Tomi enda pärimistega, ta otsustas koosolemist nautida. Gertu jõudis koju südaööks ja läks siis kohe voodisse. Järgmisel päeval soovis Gertu Tomiga kinno minna, aga too keeldus, öeldes, et ta peab terve päeva vanemaid aitama. Gertu läks aga ikkagi kinno, koos Marcusega. Tüdruk teadis, et Marcusel on temaga teised plaanid, kuid Gertut ei häirinud see. Nad läksid kinno sõpradena. Kinos veedetud aeg oli tore, film oli naljakas. Gertu austas poissi, sest too suutis Gertu tuju heaks teha, tal oli hea huumorimeel. Pärast saatis Marcus tüdruku koju.

Mul tulid erinevad mõtted pähe ja kui ma hakkan neid kõiki juttu toppima, siis läheb jutu tempo jälle kiireks. Ma lausa ei oska ühe teatud teema peal kauem püsida. Kuuenda osa teema tuli vist jällegi liiga ruttu ja ebaloomulikult. Juttu ma pooleli hetkel ei kavatse jätta- tuleb sellest jutust, mis tuleb.

Gertu elu # 6

Sellel päikselisel hommikul äratati Gertu varakult. Tema ema ja isa astusid tuppa sisse, kingitused ja tort käes ja laulsid sünnipäevalaulu. Oli kätte jõudnud Gertu seitsmeteistkümnes sünnipäev. Gertu võttis õnnitlused ja kingitused vastu ja siis läksid nad kõik koos hommikust sööma. Ema Maria oli laua väga pidulikult ära katnud kõige hea ja paremaga. Nende peres oli selline sünnipäevahommik traditsiooniks. Hommik möödus Gertu jaoks väga hästi. Saadud kingitusi neiu sooviski. Päeval läksid tema vanemad Tartusse emapoolsetele sugulastele külla. Sinna pidid nad jääma kaheks päevaks. Nad otsustasid Gertule vaba maja jätta, et ta saaks paari hea sõbrannaga sünnipäeva tähistada. Gertu aga otsustas teha suurema peo. Ta hakkas telefonist valima kontakte, kellele helistada ja peost teavitada. Õhtul kell 21:00 saabusidki peolised, mõned tõid endaga kaasa ka alkoholi. Kell 22:00 oli pidu juba täies hoos. Enamuse ajast viitis Gertu siiski Tomiga, jättes teised sõbrannad ja sõbrad unarusse.

"Kuule, ma pean nüüd ära minema. Mul tuleb üks kokkusaamine vana sõbraga." ütles Tom.

"Eii, ära mine Tom. Miks just nüüd? Mul on ju sünnipäev." anus tüdruk.

"Aga kui ma tulen tunni aja pärast tagasi? Oleksid nõus?" küsis Tom.

"No olgu, aga tee ruttu palun." ütles Gertu ja läks siis Marcuse seltskonda. Aeg möödus tema seltsis väga ruttu ja 2 tunni pärast saabuski Tom tagasi.

"Ma lähen käin vetsus ära. Viitsid mulle kokteili teha?" küsis Gertu mõne aja pärast ja läks ilma vastust ootamata tualetti. Tagasi diivanile istudes, ulatas Tom tüdrukule kokteili. Viimasele tundus joogi maitse küll natukene imelik, aga ta otsustas sellest mitte välja teha.

"Tom, mul hakkas väga paha olla. Ma lähen ära magama." ütles Gertu ja läks uimaselt magamistuppa. Tüdruk istus voodisse ja mõtles magama minna, aga siis avanes uks ja tuppa astus Tom. Mõne hetke pärast lukustas ta toa, läks voodisse ja võttis endal ja Gertul riided seljast. Tom oli Gertu kokteili pannud uimastit ja seega ei suutnud Gertu olukorda kontrollida. Tom tegi temaga kõike, mida ihaldas. Järgmisel hommikul ärkas Gertu ja avastas Tom enda kõrvalt ja riided põrandalt, järgmisel hetkel tõmbas ta hommikumantli selga ja jooksis vannituppa.

"Tom, mis meie vahel toimus?" küsis Gertu väriseva häälega, kui ta tuppa tagasi läks.

"Sa ei mäletagi seda unustamatult romantilist ööd meie vahel? Sina ise tegid muideks pakkumise." valetas Tom.

"Ei, see pole võimalik. Tom, ma olen rase. Mis me nüüd teeme?" küsis Gertu.

"Mina pole seda last soovinud ja usun, et ka sina. Tee aborti!" ütles Tom.

"Kuidas sa võid nii julm olla? Ma ei tee aborti, see on ju lapse tapmine." karjus Gertu ja jooksis magamistoast välja. Elutoas valitses täielik segadus- mõned magasid põrandal, mõned diivanitel, põrandal olid tühjad pudelid, laud oli täis sööke, põrandal oli okselaik. Kõik magasid alles. Gertul oli vaja kellegagi rääkida, ta ei teadnud mida teha. Ta oli segaduses ja ta ei mäletanud midagi Tomiga veedetud ööst.

Audrey sõnad on tõsi mis tõsi Tõepoolest ei saa last olla paar tundi hiljem ja minuarust on ka see jutt liiga hüppeline .. Alles on nii ja siis nii ja siis toimub miski veel ja ühesõnaga pead kontrollima kuidas kirjutad seda :d Muidu kui poleks jutus neid hüppelisi kohti oleks see päris hea :) võinoh vähemalt nagu mõtted on head janii , õpi vigadest ja ära hüppa teemast teemasse

Lugesin ka läbi selle ja ma loodan, et jätkad. Tõesti tempo oli veidi liiga kiire ning see armumine oli liiga kiire. Mõned veidrad laused.

Tegelikult ma pole õige inimene kritiseerima :)

Ma ei tea see oli tõesti naljakas, et õhtul seks ja hommikul juba rase. Vb on see Gertu mingi imevõimega, et juba teadis enda rasedusest.

Audrey sõnadest peaksid kindlalt õppust võtma ning jätka ma loeks edasi.